Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 25. nov. 2010

Täna, üleilmse naistevastase vägivallaga võitlemise päeval küsib Avatud Eesti Fondi Ida-ida piiriülese koostöö programmi koordinaator Kelly Grossthal, miks Eesti ei ole naistevastase vägivallaga võitlemisel teinud samasuguseid edusamme nagu IT arendamisel?

***

See on ainus teema, millel projekte läbi viies oleme koos idanaabritega nutnud ja üks väheseid teemasid, kus pole olukord aastate jooksul just palju paranenud.

Ma kasvasin üles ühes tavalises Eesti kolhoosis põldude ja viljakuivatite vahel ning hääbuva ühismajandamise taustal. Suurem osa minuealiste lapsepõlvest mööduski lagunevas Nõukogude Liidus, kus brigadirid riidlesid veel vene keeles, aga autojuhid kirusid toimuvat korralagedust ja riigikorda juba avalikult eesti keeles ning õpetajad ei kutsunudki ema kooli, kui oktoobrilapsel viisnurkne täheke rinda panemata jäi.

Nii palju, tundub mulle, on elu vahepeal muutunud, ja enamikus ikka paremaks. Enam ei saada emad meid tundideks suhkrujärjekorda ja enam ei pea me õpetajate ja juhtidega mankurdi kombel kõigega nõustuma, vaid võime julgelt mäletada, tunnetada, arvata, kui meil selleks vaid endal soovi ja taipu peaks olema.

Tänu sellele killukesele nõukamälestusele on mul üldiselt olnud alati fonditööd tehes kerge meie endiste liidukaaslastega ühist keelt leida. Veidi on veel elus vene keel, veidi veel mäletan paberi-, pitseri- ja pistiseusku. Samas on määramatult palju teemasid, kus Eesti on toonaste saatusekaaslastega võrreldes teinud uskumatuid edusamme ning idanaabrid pole ka kiituste ja imetlusega kitsid. Kadeduse asemel sõidetakse hea meelega meie juurde tutvuma ja arutama ning innustusega kuulatakse Eesti kogemusest, et seda kodumaal kas või osaliselt rakendada.

On aga üks teema, milles Eesti on samasugune lahenduste otsija ja sasipuntras sipleja nagu mitmed teisedki endised NL-i riigid. See on teema, mida paljud alahindavad või isegi naeruvääristavad ja sama paljud ise läbi elavad. See on ainus teema, millel projekte läbi viies ja välisvisiitidel oleme koos idanaabritega nutnud ja üks väheseid teemasid, kus pole olukord aastate jooksul just palju paranenud.

Täna on rahvusvaheline naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamise päev. Ma ei hakka head lugejat lõputu statistikaga piinama, guugeldamine annab kerge vaevaga õõvastavaid numbreid ja fakte lähisuhtevägivalla kohta nii Eestis, Leedus, Venemaal, Armeenias kui Kõrgõzstanis niisamagi. Küll aga ei suuda ma mõista, miks pole Eesti sel teemal teinud uhkeid edusamme nagu internetilevikul või ausate valimiste juurutamisel. Veidi juba ärritunult mõtlen, miks peavad naiste varjupaigad hinge sees hoidmiseks muudkui projekte kirjutama ning miks ei jaga me lastele koolis teadmisi vägivalla olemusest ja sellega võitlemisest? Või miks pole riik oma naiskodanikest hoolinud sama palju kui riigi infosüsteemide kasutajamugavusest? Kaasajal oleks lähisuhtevägivald justkui teadvustatud, kuid muutusteta paratamatus, mida aeg-ajalt sootuks naiste süüks peetakse.

Mehed kogevad Eestis vägivalda peamiselt avalikes kohtades ja kurjategijaks on valdavalt ohvrile võõras inimene, kuid naiste väärkohtlemine leiab suuresti aset pereringis ja vägivallatsejaks naise elukaaslane. Statistiliselt ongi kodu naise jaoks tihti kõige ebaturvalisem koht. Maailmas üldiselt sureb naisi vanuses 15 kuni 44 aastat rohkem nendevastase vägivalla tõttu kui vähi, malaaria, autoõnnetuste ja sõja tagajärjel kokku (seda näitab Maailma Terviseorganisatsiooni statistika).

Kui mitte muud, siis peaksime vähemalt püüdma ühiskonnas pidevalt selgitada, et lähisuhtevägivald on otsekui stiihia, millest järele jäävad vaid ebakindlus, kibestumine, hirm, kogetud alandus ja südamevalu, füüsilistest vigastustest rääkimata. Ja me ei taha ju, et meie naised, aga ka mehed, oleksid täis viha ja valu, mis on koormaks nii lähedastele kui ka riigi sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile.

Nõukanostalgia alguses polnud aga niisama, aastaid peale koolilõpetamist saime vanade sõpradega kokku ja rääkisime kõigest, ka oma lapsepõlvest. Ühest ütlusest avanes avameelsuslaviin, mis vast meid kõiki üllatas, kuid ehk ka vabastas. Selgus, et paljude nende põldude ja kolhoosikuivatite vahel asuvates taludes ja korterelamutes oli perevägivald üsna sage külaline, ometigi ei teadnud me laste ja noortena üksteise peredes toimuvast pea midagi. Samuti ei teadnud me, et meie emad olid tollal teineteisele vajadusel pelgupaika pakkunud ja üksteise haavu tohterdanud ning et paljudel väliselt eeskujulikel isadel oli koduseinte vahel sootuks teine, negatiivse kangelase roll.

Õnneks saame me täna naistevastasest vägivallast rääkida avalikult, probleemi ja selle olemust teadvustatakse järjest enam ning meil on tublisid mehi ja naisi, kelle südameasjaks on olukorra parandamine, olgu selleks siis töö varjupaikades või prokuratuuride juures. Kuidas aga jõuda tõeliste muutusteni nii riigi kui üksikisiku tasandil, jääb meile kõigile koduseks ülesandeks. Sest selge on, et seni, kuni mehed ja naised peavad vägivalla keeles kõnelema, on õnnetud mõlemad. Nii kaua kui naised peavad oma muret pere või ühiskonna halvakspanu kartes vaikima, pole me riik parem omaaegsest riikide sunniviisilisest liidust ja nii kaua kui meie riigivalitsejad ei leia või ei soovi leida häid lahendusi, tuleb meil igaühel endal hoolida.

Naine.postimees.ee avas tasulise SMS-numbri 15151 (26 kr) märksõnaga «Naisteabi», et üheskoos toetada Tallinnas asuvat naiste kriisikodu.

Tartu Naiste Varjupaiga toetusinfo leiab nende kodulelt www.naistetugi.ee.

Advertisements

Read Full Post »

Üllatav Moldova

TTÜ karjääriteenistuse spetsialist Heiki Beres käis novembri alguses Ida-ida piiriülese koostöö programmi raames Moldovas. Noorteühenduste, ülikoolide ja ettevõtlusinkubaatorite koostööprojekt, milles osalevad Moldova, Eesti, Rumeenia, Läti ja Poola, püüab leida ühiseid lahendusi noorte tööturule sisenemiseks, töökogemuste omandamiseks ning praktikavõimaluste laiendamiseks. Allpool Heiki muljed nähtust ja kuuldust.

***

Moldova üllatas. Üllatas ja laiendas arusaamist. Maa, mis oma sõbralike inimeste ja suhteliselt sooja kliimaga võiks olla kiirelt arenev ja edukas, pole seda seni olnud.

Inimestest ja rahvast. Palju inimesi töötab välismaal, sest kodumaal pole tööd, teenitud raha kulutatakse osaliselt välismaal ja osaliselt Moldovas. Aastate jooksul on see raha läinud enamasti kinnisvara arendusse, mitte näiteks ettevõtlusse. Sellest tulenevalt on kinnisvarahinnad kõrged ja noored ei saa endale oma kodu hankida. Siinkohal aitaks laenud, kuid pangad on selle koha pealt kitsid – noortel pole tagatist. Noorsoo- ja spordiminister, kellega projekti raames kohtusime, ütles, et selle koha pealt nad püüavad omalt poolt olukorda parandada.

Pannes kokku paljud välismaal töötavad inimesed ja Moldova väikese keskmise palga koos hinnatasemega, mis on võrreldav Eestiga, peaks see viitama väga kehvale sotsiaalmajanduslikule olukorrale ja vaesusele. Seda me kohapeal õnneks siiski ei kohanud, tõele au andes olime me muidugi rohkem turisti rollis ja pikemalt omapäi ringi kolada ei saanud. Projektis osalenud kohalikud selgitasid seda vastuolu sellega, et inimestel on tihti mitu töökohta, mis ei pruugi olla ametlikud…

Omaette murena toodi välja see, et võim vahetub tihti, ei suudeta hoida ühte kurssi ja sellega seoses kulub palju ressursse pidevalt millegi uue alustamisele, samas enamasti ei jõuta alustatuga lõpule. Paljud kõrgetel positsioonidel olijad on korrumpeerunud ja kasutavad riigi raha isikliku kasu eesmärgil. Ehe näide oli taksojuht, kes meid tagasiteel lennujaama sõidutas. Tal pidavat olema 3-korruseline villa ja oma viinamarjaistandus . Autoks oli Dacia ja jutu seas mainis ta, et olevat veidi aega valitsuses töötanud.

Majanduse kehva olukorra üks põhjuseid on geograafiline asukoht. Puudub pääs merele, samuti ei ole arvestatavaid maavarasid. Moldova sõltub peaaegu kogu oma energiatarbes impordist. Energiat imporditakse kas Venemaalt tuleva gaasi või Transnistria elektri näol. Viimane on tegelikult samuti suuresti venemaa kontrolli all. Samas toetavad kliima ja pinnas põllumajandust, mis on ka põhiliseks majandusharuks Moldovas (põllumajanduses töötab 40% tööealisest elanikkonnast). Peamised ekspordiartiklid on toidukaubad, vein ja tekstiil.

Alustades seda kokkuvõtet, kasutasin sõna rahvas, mitte rahvus. Ühe projektis osalenud noorega rääkides tõi ta välja ühe minu arvates väga olulise punkti. On olemas Moldova kodakondsus, kuid ajalooliselt ei ole olemas moldova rahvust – oli see ju varasemalt lihtsalt osa Rumeeniast. Pole päris oma keelt ja kultuuri, mis ka rasketel aegadel ühiskonda koos hoiaks ja ühise eesmärgi nimel pingutamist lihtsamaks teeks. Selles valguses on seda projekti korraldanud noorte algatus eriti kiiduväärt.

Projekt viis meid kokku noorsoo- ja spordiministri ja mitmete valitusväliste organisatsioonide esindajatega. Lisaks eelpoolmainitule toodi sellekohtumisel välja noorte puudulikud oskused tööjõuturul käitumiseks, alustades CV ja motivatsioonikirja koostamisest kuni intervjuul käitumiseni. Inkubaatorite esindajatega kohtudes kumas läbi kasvav ettevõtlusalase hariduse vajadus.

Hiljuti võeti vastu seadus, mis pidi täpsustama ja reguleerima mittetulundustegevust ja lubama seda töökogemusena arvestada. Seaduse sisu ja eesmärk jäi siiski häguseks, kuna tööandjad arvestavad CV-sse kirja pandud varasemaid tegevusi niigi, ilma seaduseta. Loodetavasti on sellel seadusel ka mõni reaalne praktiline kasu, kui mitte miski muu, siis kindlasti ühiskondlik mittetulundusliku tegevuse propageerimine. Tudengiorganisatsioonidest oli rõõm kohata nii AIESECi kui BESTi esindajaid, lisaks organisatsioon, kes simuleerib valitsuse tegevust regulaarselt ja omab reaalse valitsusega tihedat läbikäimist.

Praegune olukord on kaugel heast, kuid minu arvates on suund hetkel positiivne. Infotehnoloogialane areng toetab loodetavasti sõltumatut pressi ja infovahetust ning koos uue põlvkonna noortega loob võimalused rohkem läbipaistva ja inimeste arvamusest hooliva ühiskonna arenguks. Leian, et kasvavat kodanikualgatust peaks igakülgselt toetama ja soodustama. Meil siin Eestis on väga palju asju väga hästi ja me peaks oma kogemust kindlasti jagama.

Read Full Post »

Rahu ja rahulikkus, solidaarsus, vaprus ning otsusekindlus… Need on märksõnad, mis on peidus Myanmari uutes lipuvärvides ja iseloomustavad tegelikult kogu riiki, vähemalt Riigi Rahu ja Arengunõukogu sõnul.

Sama õõnsad, kui need valge viisnurgaga Leedu lippu kirjeldavad sõnad, olid ka eelmisel laupäeval toimunud valimised. Kuigi Hiina on juba jõudnud õnnitleda Birmat järjekordse demokraatliku saavutuse üle, on enamus riike nimetanud valimisi võltsiks ning toonud esile mitmeid rikkumisi. Ja palju jääb ilmselt ka varjatuks, sest välisvaatlejaid või –ajakirjanikke riiki ei lubatud ning igasugune valimiste kajastamine läbis karmi tsensuuri ka kodumaises pressis. Mitte, et seda keegi siiani eriti usaldanud oleks.

Täiesti ootuspäraselt võitis sõjaväega lähedalt seotud Solidaarsuse ja Arengu Partei (USDP), kuid nendes regioonides, kus režiimi-lembeste jõudude võitu kindlustada ei saanud, keelati valimine igaks juhuks täiesti. Samas ei saa uus parlament erilist otsustusõigust, peamine mõjutaja on jätkuvalt sõjavägi, kellele kuulub automaatselt ka veerand kohtadest parlamendis. Põhiline võim jääb sõjaväelise taustaga Presidendile ja selle juurde kuuluvale nõukojale, mille liikmed on peale mõne erandi samuti hunta ridadest. Seega jätkuvalt määrab Birma tulevikku sõjaväeline valitsus.

Nooremate kui 38-aastaste jaoks oli oma hääle valimiskasti asetamine esmakordne kogemus, sest enne eelmist laupäeva toimusid Birmas valimised viimati 20 aastat tagasi. Tollal võitis ülekaalukalt Rahvuslik Demokraatia Liiga (NLD). Sõjavägi küll neile kunagi võimalust riiki juhtida ei andnud ning erakonna liider, Aung San Suu Kyi-l täitus hiljuti 15 aastat koduarestis.

Vastavalt Birma seadustele peaks Aung San Suu Kyi (ASSK) järjekordne karistus homme läbi saama ning isegi, kui ta tõepoolest vabaneb, ei tähenda see tegelikult Birma rahva jaoks väga suurt muutust. Sõjavägi on ASSKi vabastanud lühemateks perioodideks ka varasemalt, Lääneriigid on võtnud seda kui positiivset arengut ning jäänud äraootavale seisukohale, kuid Birma ei ole kuidagi muutunud avatumaks või rahvas saavutanud suuremaid vabadusi. Euroopa Liidul ühise blokina on jõudu ja võimalusi toetada Birma arengut demokraatia suunas ja vähemalt 9 EL riiki, Eesti nende hulgas, on juba avalikult toetanud rahvusvahelise uurimiskomisjoni  asutamist Birma inimõiguste ning rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste uurimiseks ÜROs.

P.S. Leedu hetke kuumima ekspordiartikli võimaluste kohta näeb näiteks siin http://www.globalpost.com/webblog/russia-and-its-neighbors/upgrade-your-national-flag-lithuanian-flag Peaks Põhja-Koreale ja Valgevenele soovitama Eesti trikoloori, hullemaks ikka ei lähe.

Read Full Post »