Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam heidab pilgu 6. aprillil Tallinna lauluväljakul toimunud Rahvakogu arutelupäevale ning tõdeb, et see õnnestus. “Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda,” kirjutab Hellam.

Et ka Eesti vanasõna ütleb targalt „tao rauda, kuni ta kuum on“, siis on päris paslik jätta märk maha sellest, mis mõtteid ja tundeid laupäeval Tallinna lauluväljakul peetud Rahvakogu arutelupäev on tekitanud.

Ühelt poolt võib väga rahul olla sellega, et seesugused arutelupäevad ja kodanike foorumid, mille maaletoojad me 2007. aastal olime ning mida paljudes riikides rakendatakse, on viimaks leidnud sellele kaasamismeetodile vääriliselt laia kasutuse ning pälvinud nii osalejate kui ka avalikkuse suure osa sõbraliku poolehoiu. Pean tunnistama, et kui sellist mudelit esimest korda kasutasime – toona teemaks Euroopa tulevik – olin sellise arutelu tõhususe suhtes küllaltki ettevaatlik. Ent kuue aasta eest toimunud kahepäevane kogunemine ületas kõik ootused. Tõsi, osalejaid oli siis küll kolm korda vähem, saja ringis, ent nii 2007ndal kui ka 2013ndal leidis kinnitust sama tõdemus: inimesed tulevad suurima rõõmuga kaasa rääkima neil teemadel, mis lõppkokkuvõttes neid ennast puudutavad.

Teiseks on hea meel selle üle, et laupäevane arutelupäev oli nii sisutihe ja jäi silma oma asjalikkusega. Selgeks sai, et pelgalt seepärast, et inimestel puuduvad n-ö ekspertteadmised, ei tasu neid veel alahinnata. Eks öelda ju, et suurim kunst on see, kuidas keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida. Rahvakogu arutelupäeval võeti selleks piisavalt aega ning sarnast kunsti tasuks ka meie otsustajail põhjalikult õppida. Ühtlasi sai ümber lükatud skeptikute arvamus, et „inimene tänavalt“ suurte asjade otsustamisega toime ei tule. Skeptikute sellise tõdemuse valguses on muidugi kummaline, et valimiste ajal saab seesama „tavakodanik“ üleöö armsaks ning siis ei kahtle keegi rahva oskuses suuta käigu pealt vahet teha erinevatel ideoloogiatel ja poliitikatel.

Miks on laupäeval lauluväljakul toimunu aga eriti oluline? Ehk oli toimuv tõestuseks, et oleme viimaks ometi asunud välja murdma sest nõiutud ringist, mille on moodustanud igat sorti nõunikud, “poliitilised juhtmed” ja teised Toompea nõlvadele lähedal seisvad arvajad. Erinevate inimeste kutsumine kaasa rääkima olulistes küsimustes ehk teisisõnu tõeliselt meie riigis osalema peab toimuma just täpselt nii nagu laupäeval nägime. Väikeettevõtja Võrust, tudeng Tartust, riiklik lepitaja Tallinnast ja endine õpetaja Hiiumaalt – juba selline kooslus ühe laua taga arutamas oma riigi paremaks muutmist on omaette väärtus, rääkimata sellest, et nende vaidlustes sündinud seisukohad jõuavad ühisele kuvarile.

Teatavasti on asjad korraldatud nii, et otsused sünnivad riigi ja kohalike omavalitsuste algatustel. Seega peaks just rahvaesindajad ja ametnikud tugevama poolena – neil on raha ja (info)võim – olema rahvast kaasakutsuvaks pooleks. Regulaarselt. Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda. Siinkohal tuleb rõhutada, et igasugune tõsiseltvõetav diskussioon ja arutelu peavad olema põhjalikult ja asjakohaselt ette valmistatud, mis oli ka laupäevase ürituse õnnestumise üheks väga oluliseks võtmeks. Kiitus tegijatele!

Kui mul millestki kahju oli, siis sellest, et kohaletulnuid oli 500 asemel 315. Muidugi ei saa kõik alati oma töid-tegemisi hüljata ja pealinna mõttetalgutele sõita, ent äraütlejate hulk oli siiski suur. Ei tahaks uskuda, et üks põhjusi oli näiteks teadmatusest sündinud põhjendamatu hirm riigiaparaadi kõikenägeva kullipilgu ees või jätkuv veendumus, et mis minust, tühjast, ikka sõltub.

Sõltub ikka küll. Tuleb panna sõltuma. Uued algatused ootavad arutamist.

2012. aasta novembris kogunes Ljubljanas 11 inimest (Eesti, Horvaatia, Bulgaaria, Sloveenia, Tšehhi, Albaania, Serbia, Montenegro, Makedoonia, Bosnia), et seminaril Civil Society: Substance or Substitute“ arutleda vabaühenduste rolli üle tänapäeva ühiskonnas. Ainus, milles kokkuleppele jõuti, oli see, et üheselt ja selgelt seda sõnastada pole võimalik ega ka vajalik, kirjutab Praxise juhatuse liige Kristina Mänd, kes osales seminaril AEFi Ida-Ida programmi toel.

Kuna kõik osalenud on tegevad ühendustes, ei saa olla „õigeid“ või „valesid“ arusaamu. On erinevad kogemused, ootused ja ettekujutused. Ning ühisotsusele jõudmisele eelnes väga äge arutelu, kus iga osaleja vaatas ühendusi oma mätta otsast ja oma kogemustest lähtudes. Jagan lugejatega nelja peamist teemat, mille üle enim vaieldi: rahastamine, töötamine, mõju ja poliitika kujundamine.

Rahastamine

Ühenduste rahastamisel on kaks sarnasust. Esimene on see, et me ei tohi jagada tulu endale, oma liikmetele ja nõukogule. Teine on ausus ja avatus oma raha saamise ja kasutamise osas. Aga kuidas me raha saame või kellelt seda küsime, sõltub iga ühenduse missioonist, töömeetoditest ja rollist.

Mu Horvaatia kolleeg oli veendunud, et üks korralik ühendus ei tohi raha annetusena vastu võtta alkoholitootjalt. Tema kogemus pärines lasteorganisatsiooniga töötamisest. Täiesti nõus, sellise ühenduse rolli ja mainega see ei sobi. Samas ei näe ma probleemi, miks ei tohi sellist annetust kasutada näiteks keskkonnaühendus. Albaania kolleegi meelest on ka avalikult sektorilt raha saamine kurjast, tehes ühenduse valitsuse sabarakuks.

Minu kogemus Praxises aga kinnitab, et osalemine avatud taotlusvoorudes ja nende võidetud projektide elluviimine, mida rahastab avalik sektor, ei muuda Praxist kellegi sabarakuks ega vähenda sõltumatust. Samuti ei saa ühenduste allikad olla samad: olen kuulnud arvamusi, et kui näiteks Kaubandus-Tööstuskoda saab pool oma sissetulekust liikmemaksudest, siis peaksid ka kõik teised MTÜd end selliselt rahastama. Ei tundu just väga tõenäoline.

Töötamine

Minu Bulgaaria kolleeg tegutses vabatahtlikkusel põhinevas ühenduses ja tema arvates peakski palgatöötajad jääma avalikku sektorisse või ärisse. Minu kogemus aga ütleb, et kui ma oma kaaslastega soovin nädalavahetusel koos matkamas või loodust puhastamas käia, siis seda saame kindlasti vabatahtlikena teha.

Aga raske on nõustuda, et näiteks nendesamade looduse puhastajate tegevuse korraldamine üle Eesti või hoopis eestkostetöö mõne looduskaitse seaduse muutmiseks saaks toimida ainult vabatatlikkuse põhimõttel. Eestis töötab kodanikuühendustest ligikaudu 4 protsenti töölkäivatest inimestest. Seega on ühendustel mu hinnangul kaks olulist väärtust: esiteks, sisustada inimeste vaba aega ja harjumusi ning teiseks, luua töökohti ja pakkuda tööd.

Ühtedele sobib üks, teistele teine ja kolmandad kasutavad mõlemat. Üks vabatahtlikkuse sarnasus siiski on: ühel või teisel viisil tegutseval ühendusel on vabatahtlikud nõukogudes, juhatustes, kontoris või mujal abiks.

Mõju

Mõju on muutunud kinnisideeks. Mu Albaania ja Bosnia kolleegid ütlesid, et ühendus pole edukas kui tal pole mõju. Nad mõlemad töötavad mõttekoja-laadsetes ühendustes ja neil on täiesti õigus. Ainult mõjukas mõttekoda on edukas. Aga ma ei usu, et ühe valdkonna spordiharrastajate klubi või selts peab end ogaraks higistama, lootes samasugust mõju saavutada.

Arvan, et tark on pigem oma plaanides keskenduda konkreetsetele väljunditele, näiteks talvepäevad, või tulemustele – näiteks sellele, et osalejad veetsid paar toredat päeva, mis oli hea nende tervisele ja seeläbi elukvaliteedile –, kui panna kirja, et meie soovitud mõju on terve ühiskonna tervise paranemine ja tegevuseks ongi ainult see üks talvepäev. Igal ühendusel tasuks selgeks mõelda, millised on tema ambitsioonid ning missuguseid tulemusi või mõju saavutada soovitakse ja suudetakse.

Ka Ljubljanas rääkisin muutuste teooriast: see on ühenduse ühiste harjutuste tulemusena sündinud pilt või plaan oma keskpikkadest muudatustest ja tulemustest, mis on vajalikud, et saavutada tegelikku pikaajalist mõju. Ükskõik kui suur või ulatuslik see mõju on, peab ühendus ise omaalgatuslikult oma liikmetele, osapooltele, rahastajatele jt selgitama, mida ta soovib saavutada ning millist mõju ta oma tegevuste tagajärjel eeldab. Teisisõnu, sarnasus ei peaks olema mitte mõjus endas, vaid sinu rollile ja missioonile sobivas muutuste teoorias ja progressis. Ära stressa asjade pärast, mida sa ei peagi tegema, ja juhi ise ootusi, mis inimestel sinu organisatsiooni suhtes olla võivad. Sul ei pea olema samasugust mõju kui teisel ühendusel. Sa pead olema endale vajaliku ja sobiva mõjuga.

Poliitika kujundamine

Absoluutne lemmikteema. Kolleeg Makedooniast arvas, et ühenduste asi pole poliitikat kujundada, sest seda teevad erakonnad. Taas koht, mida teistmoodi lahti mõtestada. Tõesti, erakondliku poliitikaga (ingl k politics) ühendused üldjuhul ei tegele, küll aga avaliku poliitikaga (ingl k policy). Me mõjutame, kujundame ja kritiseerime poliitikakujundamist ning panustame sellesse. Me tegeleme valdkondliku avaliku poliitikaga ehk tegevuskavaga, mille abil saavutada eesmärke: programmide, arengukavade koostamine, teostamine ja kontrollimine.

Poliitika on ühenduslüli kavatsuste, tegevuste ja tulemuste vahel. Me ei tegele erakondliku poliitikaga: tegevus oma seisundi parandamiseks ja huvide teostamiseks, mis on seotud konflikti ja koostööga, sh võistlus võimu pärast, kokkulepped ja ärategemised. Selle jätame tõepoolest erakondadele. Probleem on selles, et nii eesti kui minu rahvusvaheliste kolleegide keeltes on väga raske neil kahel sõnal vahet teha ning nii peetakse sarnasteks sõnu, mitte nende sisu.

Samal ajal tulid Eestis välja hartalased. Tõeline pomm, mis andis mulle suurepärase võimaluse selgitada oma Tšehhi kolleegile, et samal ajal kui kasvav hulk inimesi on rahulolematud esindusdemokraatia ja sellest tuleneva võimalusega avaldada oma arvamust vaid iga 4 aasta tagant toimuvatel valimistel, soovib järjest enam inimesi olla kaasatud (informeeritud, konsulteeritud, osalemas), kujundada selliselt poliitikat. Teine Horvaatia kolleeg toetas mu mõtet.

Ta rõhutas, et eriti noortel, kes on harjunud osalusega internetis ja harjunud, et neid kuulatakse ja nendega arvestatakse nii kodus kui ka tööl, on kõrged ootused kaasamisele igas nende elu puudutavas küsimuses. Nii nagu kaubamaja küsib nende kui klientide arvamust, peaks seda tegema ka nende riik, kohalik omavalitsus või erakonnad. Sotsiaalmeedia ja uus tehnoloogia on andnud selleks igakülgsed võimalused ja pole mingit vabandust või põhjendust, miks inimesi mitte kaasata ega teavitada.

Kodanikuühenduste ja kodanikuühiskonna ümbermõtestamine

Me elame uue disaini ajastul. Nii nagu me disainime ümber riideid, laudu või aedu, tuleb seda teha ka majanduse, kodanikuühiskonna ja poliitikakujundamisega. Meie ajurünnaku tulemustest sünnib ka trükis, mida loodan õige pea lugejatega jagada.

Ühenduste roll ja mõju ühiskonnas ja poliitikas on märkimisväärselt muutunud: me oleme oluliste teenuste peamised pakkujad, ühiskonnas tõrjutute või väikeste gruppide eest kõnelejad ning avaliku poliitika kujundamise asjalikud ja teadlikud nõuandjad. See on omakorda kaasa toonud suurema tähelepanu ja kriitika ühenduste tegevuse suhtes, mis võib olla tagurlik: kuuleme ikka veel aeg-ajalt, kuidas mõni poliitik leiab, et ühendused tegelegu parem rahvatantsuga, aga mitte poliitikaga, halvustades sellega nii ühenduste väärtust kui ka rahvatantsu olulisust ühiskonnas.

Või mõõdetakse kõiki ühendusi ainult ühe organisatsiooni sigaduste või hoopis edukuse alusel. Teisalt aga on see tähelepanu ja kriitika vajalik ja arendav: ükskõik, kes me oleme ja mida teeme, me peame ise olema oma rolli, missiooni, töömeetodite ja struktuuri osas avatud, läbipaistvad ja suhtlusaltid. Mina ei näe palju teisi võimalusi, kuidas oma organisatsioonide ja tegevuse legitiimsust saavutada ja hoida. Me peame tõsiselt ümber vaatama, mida teeme ja kuidas toimime, mitte seda paaniliselt sarnaseks muutes, vaid arusaadavaks ja läbipaistvaks muutes. Me oleme erinevad, aga väljakutsed on ikka ühised.

Avatud Eesti Fond kutsub taas 20–30-aastaseid söakaid noori osalema programmis FutureLab Europe – Noorte Eurooplaste Nõukoda. Osalemise tingimused leiad AEFi kodulehelt. Mullu pääsesid Eestist projekti Ivan Lavrentjev, Taavi Mikker ja Jevgeni Krištafovitš, kes räägivad, mida nad FutureLab’is õppisid.

„Homse Euroopa labori“ projektis, mille raames eelmise aasta sügisel kolmekesi Brüsselis käisime, lõi ühtekokku kaasa 28 Euroopa idee innukat noort poolehoidjat nii euroliidu liikmesriikidest kui ka sellistest riikidest nagu Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Makedoonia ja Venemaa. Nädal aega kestnud nõukoja peateema oli „Kuidas päästa ühinenud Euroopa projekt?“. Sellele küsimusele otsisime vastuseid nii oma ala parimate asjatundjate kui ka Euroopa tipp-poliitikutega.

Küsimustering, mida intensiivsete ja sisukate kohtumiste ajal arutada jõudsime, oli lai. Euroopa ühisest välispoliitikast, viisavabadusest ja suhetest kolmandate riikidega arutlesime koos meie Venemaa kolleegidega, finantskriisi ja fiskaalpoliitika mõjust Euroopa solidaarsuse idee toetusele oma riikides rääkisid noored Saksamaalt ja Kreekast, kahel kiirusel arenevast Euroopast ja liidu võimalikust laienemisplaanidest pidasid nõu osalejad Soomest ja Balkanimaadest.

Päevad täis põnevaid kohtumisi

Euroopa pealinnas veedetud nädalasse mahtusid kohtumised nii Euroopa Komisjoni siseasjade voliniku Cecilia Malmströmiga, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu presidentide nõunikega, Euroopa Parlamendi liikmetega, valdkonna tippajakirjanikega kui ka erinevate ekspertidega. Ühtlasi avanes meil võimalus külastada Euroopa Parlamenti just päeval, mil väliskomisjonis arutati üsna tuliselt Eesti saadiku Kristiina Ojulandi juhtimisel valminud nn Magnitski nimekirja raportit ehk ettepanekut soovituseks ministrite nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamiseks Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnike suhtes. See sündmus oli FutureLabis ajendiks väga põnevale arutelule väärtustepõhise Euroopa välispoliitika jätkusuutlikkusest.

Kindlasti väärib äramärkimist ka varjupäev, mis oli FutureLab’i raames veedetud päevadest vaieldamatult üks huvitavamaid, andes igale osalejale võimaluse jälgida ühe päeva jooksul vahetult mõne Brüsselis tegutseva ametniku, poliitiku või kolmanda sektori esindaja tööd.

FutureLab’i põlvkonnad teevad omavahel koostööd

FutureLab Europe programm ei piirdunud ainult nädalaga Brüsselis, vaid toimunud on ka mitu jätkuüritust. Enamik neist koonduvad sellise nimetuse alla nagu Europe@Debate – need on arutelud Euroopas aktuaalsetel teemadel, kus löövad kaasa nii spetsialistid mõttekodadest, poliitikud kui ka FutureLab’i noored. Selliseid debatte on peetud Brüsselis, Pariisis ja Frankfurdis.

Lisaks suhtlevad programmis osalenud noored omavahel aktiivselt sotsiaalmeedias ning avalikes aruteludes blogide ja artiklite kaudu. Viimaseid on programmis osalejatelt ilmunud ka mitmes väljaandes väljaspool FutureLab’i korraldaja Euroopa Poliitika Keskuse enda kanaleid.

Meie olime FutureLab’i n-ö teine põlvkond, varasemalt oli aasta varem juba üks selline üritus Brüsselis toimunud. Programmi üks eesmärk on kaasata väljavalituid aktiivselt terve aasta vältel ning võimalusel edaspidigi, lisaks propageerida programmi eri aastakäikude omavahelist läbikäimist ja suhtlust, mille tulemusel võiks tekkida uusi ja innovaatilisi projekte. Nii on projekti korraldaja Euroopa Poliitika Keskus ellu kutsunud ka suunava kogu (Steering Committee), kuhu kuuluvad nii keskuse esindajad kui ka FutureLab’i kahe aasta vilistlased. Lisaks toimub tänavu kevadel seminar kõigile sügisesel üritusel osalenutele: aset leiavad töötoad poliitikaanalüütikute ja spetsialistidega, lisaks avalik konverents, mida saavad kuulama tulla kõik huvilised.

Meie hinnangul on FutureLab’i suurimaks väärtuseks sellest sündiv üleeuroopaline suhtlusvõrgustik, mis suurendab Euroopa ja Euroopa Liidu ühiste väärtuste mõistmist – mitte üksnes aktsepteerimist või vaikimisi heakskiitu, vaid mis ühtlasi arendab kriitiliselt mõtlema ja õpetab kahtlema selles, kuidas probleeme lahendada ja poliitikaid ellu viia. Programm aitas paremini mõista poliitiliste otsuste elluviimise keerukust ning selle raskust väga mitmekesises ja erinevate vaadetega multikultuurses keskkonnas.

Mullu sügisel toimus Bukarestis Ida-Ida programmi toel Euroopa mäluasutuste kohtumine, mille keskne teema oli kommunismikuritegude käsitlemine inimõigustealase hariduse kontekstis endistes Nõukogude Liidu ja idabloki riikides. Sihtasutuse Unitas tegevjuht Uve Poom esindas seal Eestit ning pani tähele, et kommunismikuritegudest rääkimisel inimõigustest ei räägita.

Kaks aastakümmet pärast revolutsioone Ida-Euroopas kogub lähiajalugu ja kommunismikuritegusid puudutav haridus endistes Nõukogude Liidu ja idabloki riikides tuure ning paari põlvkonna eluea jooksul hoog ilmselt ei rauge. Tegemist on regiooni rahvaste jaoks laetud teemaga sõltumata sellest, kas nad olid ohvrid, süüdlased või mõlemat.

Olukord on riigiti erinev. Näiteks Bulgaaria õppematerjalides on seonduv ajalooõpetus endise nomenklatuuri võimulpüsimise tõttu vaeslapse rollis. Moldovas on viimase kümnendi jooksul neli valitsust lasknud ajalooõpetust ümber kirjutada. Sloveenias ja Tšehhis on aga kasutusel allikakriitilist ajaloouurimist väärtustavad aktiivõppe meetodid, mille abil käsitletakse sotsialismiperioodi perekondlike lugude kogumise kaudu. Ent läbivalt võib märgata üht – kuigi lähiajalugu on läbi põimunud inimõiguste rikkumistest ja just seetõttu emotsionaalne, puuduvad õppematerjalides ja -meetodites selged viited inimõigustele.

Kommunistlike režiimide ajalugu väärib tähelepanu juba puhtalt ajaloouurimise pärast. Raskeid inimõiguste rikkumisi, poliitilisi arenguid ja ka argisemaid teemasid võib ja peabki käsitlema tagasivaatavalt ja analüüsivalt. Ent hariduslikus kontekstis tuleks inimsusevastaseid kuritegusid mõtestada laiemalt ehk inimõiguste perspektiivist. Seeläbi on võimalik jõuda edasivaatava ja avatumat kodanikkonda kujundava ajalooõpetuseni.

Ajaloonarratiivid kujundavad rahvaste kollektiivset identiteeti ning sündmused, mis võimaldavad oma ajalugu käsitleda ohvri perspektiivist, hõivavad selles narratiivis mõjuka osa. Identiteediloomes kasutab inimene neid narratiive nii teistega samastumiseks kui ka teistest eristumiseks. Kui ohvrimeelsus on tugev samastumise alus, siis vähemalt sama tõhusalt aitavad traagilised sündmused eristuda teistest gruppidest, jooksku piirid mööda rahvuslikke või muid jooni. Ajalookäsitlus, mida ei täienda universaalsete väärtuste prisma, võimendab veelgi eristumist rahvuslikel alustel tõlgendatavates konfliktides ning võib viia vastandumise ning edasiste konfliktideni.

Samas on rahvuse või mõne muu grupi vastu korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid võimalik vaadelda inimõiguste kui inimkondlike normide alusel ja seeläbi suhestada „oma“ ajalugu „teiste“ ajalooga – ning tänapäevaga. Kui ajaloo rängimatest sündmustest rääkida samades kategooriates, paneme nad konteksti, mis aitab neid võrrelda ja siduda arengutega mujal maailmas. Kesk- ja Ida-Euroopas ning Euroopas üldse väärib säärane lähenemine kaalumist ainuüksi sel eesmärgil, et me teineteise ajalugu paremini mõistaks ja teisi meelevaldselt süüpinki ei tiriks.

Kuid samavõrra oluline on võimalus mõista muid konflikte maailma ajaloos ja tänapäeval. Ühised kategooriad ja mõistetavad lood tekitavad pinnase empaatiaks ja hoolivuseks, mis on omakorda toeks (rahvusvaheliselt) aktiivse kodanikkonna arengule. Endiste Nõukogude Liidu ja idabloki riikide elanikud näevad maailmas tihtipeale vaid oma koduõue ja heal juhul ka naabrite aeda, ent palju kaugemale pilk ei ulatu. Impeeriume pole me loonud ja mujal maailmas toimuvat vahepeal meile ei näidatud. Ent see hoiab meid vaimses perifeerias.

Kommunismikuritegude käsitlemine inimõiguste alase hariduse kontekstis aitaks täita mitut eesmärki. Ühest küljest vähendaks see iga rahva kiusatust monopoliseerida oma kannatusi ja teha neist rahvusliku au küsimus, samas neid kannatusi unustamata. Teisalt aitaks see luua vastutustundlikumat kodanikkonda, kes mõtestab maailmas toimuvat küll oma loo kaudu, kuid tahab just seetõttu anda abi tänastes kriisikolletes, kus häda kõige suurem. Selline mõtteviisi muutus aitaks meie ühiskondi avada ja tugevdada, kuid, laenates Jaan Kaplinski mõtet, eeldab see muutus oma ajaloost võitu saamist. Selle suunas tasub aga püüelda, sest muidu saab ajalugu meist võitu.

Poliitilise katuseraha jagamisel pole mingit pistmist avatud poliitika põhimõtete ja riikliku rahastamise korraga ning peab lõppema, kirjutab Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam.

Eesti Päevalehe artiklist, milles ajakirjanik Kärt Anvelt andis põhjaliku ülevaate, kuidas parlament jagas oma soosikutele laiali ühtäkki nende käsutusse ilmunud 10 miljonit eurot, on möödas enam kui nädal („Koalitsioonipoliitikud jagasid ligi 10 miljonit eurot oma lemmikutele“, EPL, 10. detsember 2012). Ometi on selle kummalise kingiraha tagamaad jäänud endistviisi hämaraks.

Enamgi veel, keegi pole vaevunud toimunut isegi selgitama, välja arvatud ETV „Foorumis“ eelmisel nädalal ühe poliitiku suust kõlanud demagoogiline põrgatus „ons teil siis midagi lasteaedade vastu“ (neid asutusi leiab kingisaajate nimekirjas ohtralt).

Ei ole, kindlasti ei ole. Nagu pole ka perekodude, avalike saunade, seltsimajade, külakiikede ja mänguväljakute vastu. Isegi presidendi kantselei uue diiselgeneraatori vastu pole iseenesest midagi, ju on vana omadega tõesti läbi. Kuid leppida ei saa sellega, et toimunul pole midagi ühist kaasaegse avatud poliitika põhimõtetega. Vastuseta on, mil moel miljonid eurod avalikku raha ilma ühegi põhjenduseta lihtsalt laiali jagati, kes ja mis alustel koostas kingisaajate nimekirja ning kuidas see riigi arengusuundade elluviimisele õigupoolest kaasa aitas.

Ehk teisisõnu, küsimus on põhimõttelist laadi. Ainuüksi kodanikeühendusi on Eestis enam kui 30 000. Nende läbipaistvama riigipoolse rahastamise nimel on siseministeeriumi tellimusel valminud Praxisel juhendmaterjal, mille leiab hõlpsa vaevaga ministeeriumi kodulehelt ning mille kasutamiseks korraldatakse koolitusi üle Eesti. Ilmselt saab sarnaseid põhimõtteid rakendada ka teiste riigilt tuge saavate institutsioonide ja asutuste, praegusel juhul omavalitsuste puhul.

Kuid neis dokumentides ei leia kusagilt moodust, mida auväärt Riigikogu väljavalitute premeerimiseks ootamatult kasutas. Kas siseministeeriumi läbipaistva rahastamise programm tuleks seega kuulutada läbikukkunuks või on Riigikogu mingil seni teadmata põhjusel riigipoolse rahastamise korra järgimisest vabastatud? Ei tahaks uskuda.

Kui parlamendil, meie rahva esinduskogul pole enne jõule (loe: enne kohalike omavalitsuste valimisi) tõepoolest midagi muud teha kui terviseraja hooldusmasinaid ja diiselgeneraatoreid soetada, siis peab see käima kindlaks määratud korra järgi, mis kirjeldab rahajagamist (või parlamendi „jõulupreemiale“ kandideerimist) struktureeritult, kõigile arusaadavalt ja läbipaistvalt. Ühtlasi oleks sel juhul ka hea lugeda põhjendust, miks üleüldse peab Eesti kõige üldisemate poliitiliste eesmärkide elluviimist toestava riigieelarvega tegelev Riigikogu otsustama seltside ja saunade raha.

Niisamuti puudutab see sellise segase poliitilise katuseraha allikaid, sest piksekaitsete, rallikrossiraja, piirdeaedade, tänavavalgustuse ja muu tarvis võttis koalitsioon muuhulgas kasutusele valitsuse reservi. Õnneks on kuulda, et ka koalitsioonipoliitikute hulgas on nii mõnigi, kes taolist raha salvest külvamist neile, kelle katused saadikutele lähemal, ei poolda. Samas nõuab see ilmselt Silver Meikari julgust, et taolisele läbipaistmatule ja arusaamatule ühisraha laiali laotamisele lõpp teha.

Artikkel ilmus Avatud Valitsemise Partnerluse arvamuslugude sarjas.

Just see lause ühe Ukraina ajakirjaniku suust Postimehe ajakirjanikule Argo Ideonile iseloomustab kõige paremini seda erinevust, mis valitseb Ukraina ja Eesti poliitilise kultuuri vahel.

Novembrikuu viimasel päeval külastasid Tallinna Avatud Eesti Fondi toel ja Läti NATO ühingu korraldatud seminari raames 11 ajakirjanikku Ukrainast. Nende eesmärk oli tutvuda Läti ja Eesti ajakirjandusmaastiku ülesehitusega, meedia suhetega avaliku võimuga ja meie riikide eurointegratsiooniga.

Pärast nelja päeva pikkust tutvumist eluga sombuses ja vihmases Lätis saabusid Ukraina ajakirjanikud 29. novembri õhtul lumisesse Eestisse. Tallinn tervitas lõunamaiseid külalisi lumevaibaga ning meeleoluka õhtusöögiga vanalinna restoranis, kus ukrainlastele avas sooja Eesti hinge omapärasid pikaajaline Ukraina ja sealse elu austaja Raul Ranne Eesti Ekspressist.

Vabas ja tempokas vormis õhtusöögi märkimisväärseim hetk oli ehk pärast meeleolukat keskustelu restoranist lahkudes eranditult iga külalise poolt meie teenindajate tänamine nii toidu kui teeninduse eest. Põhjamaise inimese silmadele kindlasti üllatus ja veel meeldiv!

Sõltumatus ja avatus

Aga programmi ametlikuma osa tegi tuisuse reede hommikul Nordic Hotel Forumi konverentsisaalis lahti Janar Filippov Eesti Ekspressist. Janar tutvustas külalistele nii siinse ajakirjanduselu ülesehitust üldisemalt – meediaväljaannete omanikud, sõltuvus/sõltumatus poliitilistest ja majanduslikest huvidest – kui ka oma valdkonna ehk krimiajakirjandusega seonduvat veidi lähemalt.

Palju küsimusi tekkis külalistel selle kohta, mismoodi on meedia tegevus Eestis reguleeritud. Suur oli külaliste üllatus kuuldes, et Eestis on ajakirjanduse tegevus reguleeritud esmajärjekorras vabatahtlikult ajakirjanike eetikakoodeksi ja pressinõukogu näol.

Pärast Janarit tutvustas avaliku sektori poole pealt meediasuhtluse kogemust pikaajalise ajakirjanduskogemusega Toomas Mattson Riigikontrollist. Palju elevust tekitas ukrainlastes Toomase tutvustatud valitsussektori asutuste meediasuhtluse alane põhimõte (mida enamasti ka üritatakse heas usus järgida) – vastata võimalusel meediapäringutele kahe tunni jooksul.

Jah, muidugi on neidki olukordi küllaga, kus vastamiseks võetakse erinevatel põhjustel kõik vajaminevad viis tööpäeva või enamgi. Ent tõsiasi, et üldjoontes peab nn „kahe tunni reegel“ paljudes valitsusasutustes paika, pani nii mitmedki külalised unistavalt pead noogutama.

Helista riigijuhile!

Enne lõunapausi rääkis lähemalt poliitikutel lasuvast ajakirjanduslikust kontrollist kogu taasiseseisvumisaja poliitikateemadel kirjutanud Argo Ideon Postimehest. Kõrvuti ajakirjanduse tehnilisemate poolte (avaliku teabe seadus) tutvustamisega jõudis keskustelu kiiresti selleni, milline on Eesti ajakirjanike ligipääs poliitikutele.

Võin oma kogemusest öelda, et see elevus ei teki vaid n.ö „idapoolsemates“ riikides, kui neile selgitada võimalust saada riigi peaminister ja võtmeministrid lihtsa vaevaga mobiiltelefoni otsa. Muidugi, isikud on erinevad ja tuleviku persoonide osas me ju miskit ei tea, ent Argo kinnitus külalistele – meie peaministri saab mobiilil kätte ja kui ei saa, siis ta ikka helistab tagasi – tundus paljudele uskumatu.

Seevastu meie Argoga jäime pisut nõutuks küsimuse peale, kas meil Eestis on parlamendis seadusega keelatud teise inimese poolt hääletamine. Eeldasime, et ilmselt on, aga ega seda saakski ju teha, sest taoline käitumine ei jääks ju saladuseks. Ukrainlased pelgalt naersid selle peale ja näitasid meile internetist videoklippi, kus ülikondades rahvasaadikud jooksid mööda saali ringi ja hääletasid ka puuduvate kolleegide eest.

Ukraina külaliste tõdemus oli – no näete, meil on see isegi videos, aga ikka tehakse. Siin ei osanudki ei Argo ega mina miskit tarka kosta, miks meil Eestis see tõenäoliselt läbi ei läheks. Kuid siiski jäime veendunult seisukohale, et taoline asi EI läheks läbi.

Kui Pullerits õppinuks Inglismaal…

Pärast lõunapausi ja õige pisikest ringivaatamist Tallinna vanalinnas ootas külalisi veel ees kaks sessiooni. Neist esimeses tutvustas Jevgenia Garanža Den za Dnjomist seda, milline on väljaannete lõikes üldse Eesti ajakirjandusmaastik ning missugune on meie ajakirjanike nö ideoloogiline lähtepunkt.

Vaadates näiteks ajakirjandust (ja mitte poliitilise kontrolli mõttes) Venemaal, siis seal on Nõukogude Liidu lagunemise järgselt võetud eeskuju Suurbritanniast. Meie puhul aga tugineb lähtepunkt paljuski Ameerika Ühendriikide traditsioonidele. Jevgenia esitas vestluse käigus ka ühe tabava repliigi Eestis ameerikaliku ajakirjandustraditsiooni sünonüümi ehk Priit Pulleritsu teemadel – huvitav, milline oleks Eesti meediamaastik siis, kui Priit oleks pisut enam kui 20 aasta eest käinud hoopiski Suurbritannias praktikal.

Ärge jätke meid külma kätte!

Enne seda, kui külalised said alustada tuisust tagasiteed Riiga, tutvustas neile Eesti eurointegratsiooni alast kogemust Paavo Palk, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse poliitikaosakonna juhataja. Paavo kirjeldas ilmekalt nii seda, milline on Eesti otsene „tulem“ Euroopa Liidu liikmelisusest Euroopa fondide rahade näol meie riigieelarves. Külalised omakorda avaldasid lootust, et hoolimata poliitiliste suhete jahenemisest Euroopa Liidu ja Ukraina vahel lääne toetus ukrainlastele ei vähene. Mure oli lihtne – ärge palun laske meid „ära“!

Paavo peatus põgusalt ka euroliidu kajastusel Eesti meedias ning tõdes, et korrespondentide vähesuse tõttu on see tihtilugu skeptitsismi poole kaldu. Ja seda tulenevalt lihtsast asjaolust, et paljude Eesti ajakirjanike jaoks on esimene võõrkeel inglise keel ning Briti press on traditsiooniliselt kõige euroskeptilisem. Ühtlasi soovitas Paavo kõigil külastada Euroopa Komisjoni Ühendkuningriigi esinduse kodulehte, kus on ka spetsiaalne rubriik selleks, et vastata briti ajakirjanduses üsna sageli ette tulevatele ebaõigetele kajastustele.

Lõpetuseks laenan aga ühe esineja sõnu, kes avaldas lootust, et ukrainlastel meie ja lõunanaabrite juures käimisest ja siinse kogemusega tutvumisest kasu on. Ja seda õnnestub kuidagigi kodus kasutada, sest „keskkond, kus nad peavad töötama, on ikka üsna õudne“. Sel põhjusel on ka enam kui asjakohane Oleksandr Yankovskyy poolt mullegi südamele pandud palve – ärge laske meil “minna”, sest teineteisest kaugenemisel on enim kaotada meil, tavalistel inimestel!

Jan Jõgis-Laats

Autor külastas ka Kuku raadio eetris kolmapäeviti pärast kella 10 uudiseid kõlavaid “Avatud Eesti Fondi minuteid”. Kuula seda ja teisi saateid AEFi arhiivist.

Avatud Eesti Fondi Ida-Ida piiriülese koostöö programm toetas Avo Üpruse osalemist konverentsil Issues of life-term prisoners 21–22. novembrini 2012 Jerevanis, Armeenias. Konverentsil osalesid ja andsid oma tööst ülevaate Armeenia, Gruusia, Ungari, Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Leedu, Läti, Ukraina, Kasahstani, Tšehhi, Sloveenia, Suurbritannia ja Eesti esindajad.

Avo Üprus: „Esimesel päeval oli meil võimalus osaleda kahe parlamendikomisjoni ühisistungil, mis käsitles eluaegsete kinnipeetavate kohtlemise ja vabastamise teemat. Jaotusmaterjalidena jagati välja kodanikuühiskonna arengut tutvustavad trükised, Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi voldik ja instituudi 2008. aastal tehtud ettepanekud eluaegsete vabastamise ja kohtlemise osas Eestis.

Jerevanis toimunud konverentsil koostati ettepanekud Armeenia valitsusele ja parlamendile, mida täiendatakse veel veebikeskkonnas. Koos mitme teise delegaadiga andsin ka mina intervjuu samal teemal valmiva dokumentaalfilmi tarvis. Lõppdokumendi jaoks esitasime ettepaneku eluaegne karistus varem või hiljem kaotada, aga seniks peab valitsusele tehtavates ettepanekutes olulist tähelepanu pöörama ka eluaegsete kinnipeetavate kohtlemisele karistuse kandmise ajal: see tähendab sotsiaalprogramme, psühholoogide kättesaadavust ning karistusasutuste avatust kodanikuühiskonnale.“

Avo tegi konverentsil ettekande ka eluaegsete kinnipeetavate olukorrast Eestis. Pakume teilegi lugemiseks noppeid tema ettekandest.

Kui enamikus Lääne-Euroopa riikides oli surmanuhtlus kaotatud juba 1970. aastate lõpuks, siis NSV Liidu poolt inkorporeeritud ja annekteeritud riikides mitte. Eesti taasiseseisvumise järel muudeti küll ulatuslikult kriminaalkoodeksit (Eesti Vabariigi 7. mai 1992. aasta seadusega „„Eesti NSV kriminaalkoodeksi“ uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta“), kuid mõnda aega säilis selles veel karistusena surmanuhtlus. Siinkirjutaja on koostanud ja riigikogu kristlike demokraatide parlamendifraktsioonile edastanud surmanuhtluse kaotamise seaduseelnõu koos seletuskirjaga aastal 1992, mida riigikogus lõpuni ei menetletud. Hiljem surmanuhtlus siiski kaotati.

Surmanuhtlust mahalaskmise läbi oli erakorralise karistusena lubatud mõista esimese astme kuritegude tahtliku toimepanemise eest. Surmanuhtlust ei kohaldatud naiste ja selliste isikute suhtes, kes olid kuriteo toimepanemise ajal nooremad kui 18 aastat või vanemad kui 65-aastased. Armuandmise korras võis surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.

31. augusti 1998. aasta seisuga oli Eestis 20 inimesele mõistetud karistuseks surmanuhtlus. 18 surmamõistetul asendati karistus eluaegse vabadusekaotusega ning kahel juhul tähtajalise vabadusekaotusega. Täna kannab eluaegset vanglakaristust 37 inimest. Nad on pikka aega vangistuses viibinud ning suhtlemisprobleemidega inimesed, keda iseloomustab kompleksne sotsiaalne toimetulematus. Ka isiksuslikud omadused deformeeruvad ega soodusta sotsialiseerumist. Seetõttu on vajalik süsteemne psühhosotsiaalne töö pikaajalist, sh eluaegset karistust kandvate inimestega. Nende valmisoleku kujundamine ühiskonda naasmiseks on olulise tähtsusega inimväärikuse austamisel ja kuritegevuse ja sotsiaalsete probleemide vähendamisel.

Eestis reguleerib eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamist karistusseadustiku § 77, mille lõike 1 kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. Kõige pikemat aega on eluaegsetest kinnipeetavatest vanglas viibinud isik, kes asub kinnipidamiskohas juba 1983. aastast. Tema vabastamine saab arutusele tulla 2013. aastal.

Presidendi armuandmise korras muudeti kahe surmamõistetu karistus eluaegseks vanglakaristuseks. Tänaseni on selle otsuse motivatsioon ebaselge ning vaieldav. Nimelt ei olnud otsuse tegemise ajal eluaegset vangistust seadustatud. Vabaduskaotusliku karistuse ülempiir oli kakskümmend aastat vangistust.

Eluaegsel vanglakaristusel on mitu desotsialiseerivat ja degenereerivat mõju. Eluaegsed kinnipeetavad langevad sagedamini rünnakute ohvriks ning teevad suitsiide, samas on nende retsidiivsus oluliselt madalam keskmisest. Seetõttu on mõistlik kaaluda eluaegse vanglakaristusest loobumist. Loomulikult jääb üles küsimus parandamatult haigetest inimestest. Haigusi aga karistustega ei ravita.