Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 30. juuni 2011

Toome selle Eesti Päevalehes 29.06.2011 ilmunud intervjuu Avatud Eesti Fondi kauaaegse sõbra Pavel Marozauga ära ka meie blogis:

Pavel Marozau,  Valgevene dissident

”Külastasin Eestit ja olin hämmingus, kuidas ühes väikeses riigis kõik nii hästi toimib, eriti üllatas mind euroopaliku valitsuse avatus. Mul ei olnud plaanis kodumaalt lahkuda, aga kui olukord keeruliseks muutus ja sõbra autoga Venemaale lahkuma pidin, kutsuti mind Austriasse ja ka Šveitsi – just siis meenuski ammune külaskäik Eestisse ning astusin arvuti ja kotiga Eesti rongi peale. Sellele eelnes äratundmine, et tahaksin oma uut elu alustada just siin.”

Nii algas Valgevenest pärit Pavel Marozau lugu Eestis viie aasta eest. Nüüd on endine poliitpõgenik saanud pagulase staatuse ja ta tunneb, et saab Valgevene heaks Eestis elades rohkem ära teha kui kodumaale jäädes.

-Miks sa Valgevenest lahkusid?

Tulin Eestisse poliitilistel põhjustel peale presidendivalimisi. Olin koos sõpradega Internetis avaldanud mõned satiirilised multifilmid (www.multclub.org ) Valgevene olukorrast ja Aleksandr Lukašenkast. Seejärel hakkasid KGB ja prokuratuur minu tegevuse vastu kõrgendatud tähelepanu üles näitama. Meid jälitati ning plaaniti vangi saata. Kui mul oli 24 tundi aega otsustada, kas jääda Valgevenesse ning istuda vangis või ära sõita, siis otsustasin sõprade soovitusel lahkuda.

Kaks minu sõpra, keda samalaadses tegevuses süüdistati, olid enne seda juba Valgevenest Ukrainasse lahkunud. Presidendi laimamise süüdistuse eest oleks meid kõiki vangis oodanud 2-4 aastat. Juba enne meid oli inimesi sama süüdistuse alusel istuma saadetud.

-Miks sa just Eesti enda uueks kodumaaks valisid?

Enne veel kui põgenikuna Eestisse jõudsin, olin 2006. aastal Avatud Eesti Fondi toetusel siin lühivisiidil käinud ja näinud, kuidas siinne majandus ja IT arenevad. Ühtlasi sai mulle osaks palju heasüdamlikkust ja külalislahkust. Mõistsin, et just siin saan oma riiki aidata, et sobival hetkel tagasi pöörduda. Mõnikord tundub mulle, et siinsed elanikud mõistavad isegi paremini kui valgevenelased, et Valgevene vajab muutust.

Mulle meeldib, et Eestis ei ole võimalik sotsiaaltoetustest ära elada, see on õige lähenemine, et inimest julgustatakse tööle. Siiski näen Eestit kui uut kodumaad eelkõige vaheetapina oma elus. Loodan, et lähiaastatel olukord Valgevenes muutub ning saan tagasi koju. Mu süda on ju seal!

-Mida sa Eestis teed?

Asutasime eesti ja valgevene kolleegidega organisatsiooni ”Valgevene Uus Tee”, mis tegeleb alates 2006. aastast Eestis Valgevenega seotud projektidega. Korraldame kontserte ja näitusi, kutsume külla valgevene kirjanikke ja teisi kultuuritegelasi. Lisaks oleme teiste konverentside kõrval korraldanud näiteks Valgevene diasapora teemalise konverentsi ning toetame erinevaid interneti projekte. Me ei ole unustanud ka kohalikke valgevenelasi. Asutasime Tallinnas pühapäevakooli ning teeme koostööd valgevenelastega Maardus ja Ida-Virumaal.

Erinevate valgevene tulevikule suunatud tegevuste ja projektide raames mõtlen ja tegutsen kodumaale mõeldes. Eelkõige tegutseme Euroopa ja Valgevene, Eesti ja Valgevene lähendamise suunal kultuuri, hariduse ja infotehnoloogia projektide kaudu. Hetkel on kõige olulisem 2009. aastal alguse saanud veebi-TV projekt – АРУ ТВ (www.aru.tv ). Klipid valmivad Eestis ning silmas pidades eelkõige Valgevene ja Venemaa vaatajaid; samas pakub see palju huvitavat infot ka eestimaalastele.

Olen hakanud ka eesti keelt õppima ning mulle meeldib spordiga tegeleda. Mul on kass ja ma reisin palju mööda Eestit ringi.

-Millised on uued väljakutsed?

Kuna Valgevene puhul ei saa rääkida ei kodanikuühiskonnast, pressivabadusest ega ka poliitharidusest, on oluline tegeleda just noorte harimisega. Vanemad on liialt hirmunud, et muutusi soovida, ühiskond oleks justkui hirmu ning vaikimise viirusega nakatunud. Eestis olles saan Valgevene arengule kaasa aidata – kohapeal ei oleks see võimalik, kõik on riigi kontrolli all. Ja kui lõpuks krahh toimub, aitan oma kodumaad peale Lukašsenko lahkumist üles ehitada. Seniks aga piirdun ärikontaktide loomisega kahe riigi vahel ja selle kaudu ka Valgevene ning Eesti (eelkõige Pronksiöö tagamaade selgitamisega) maine parandamisega.

-Kas Valgevene on muutusteks valmis?

Enne kevadisi sündmusi arvasin, et vähem kui 30% meie elanikkonnast on valmis. Nüüd aga kindlasti juba rohkem. Kahe osapoole, st Lukašsenko toetajate ja vastaste vahel on pinged suured. Valitsusaparaat on korrumpeerunud, riigiametnikud ei ole tööle saanud kompetentsi vaid suhete alusel ega ole võimelised strateegilisi otsuseid vastu võtma. Valgevene on isolatsioonis ja Venemaa, USA ning Euroopaga konfliktis. Lukašsenko püüab pidevalt nende kõigiga manipuleerida, kuid viimasel ajal on see keerulisemaks muutunud. Küsimus, mis saab edasi on otsustava tähtsusega ning usun, et lähiaastatel see valik langetatakse.

-Mille poolest erinevad Eesti ja Valgevene?

Ühiskond on siin polariseerunud – vastanduvad eesti- ja venekeelsed. Valgevenes jagunevad inimesed pigem poliitilise meelestatuse alusel, st Lukašsenko pooldajad ja vastased. Valgevenes soovib valitsus kõike kontrollida. Eestis aga laseb riik inimestel areneda, pole propagandat. Eestis on kasvamas põlvkond, mis ei ole diktatuuri näinud ja noored peavad demokraatiat enesestmõistetavaks.

-Kas Eestis saad ennast vabalt väljendada?

Kes muutusi kardab, ei saa midagi muuta. Minu vanemaid, kes jäid kodumaale külastab miilits regulaarselt, et minu tegevusest rääkida. Samas on Valgevene valitsus keskendunud eelkõige sisevaenlaste otsimisele ja seepärast ei peeta ”välisvaenlasi”, kelle hulka nüüd kuulun, ohtlikuks.

-Mida Eesti saaks Valgevene heaks ära teha?

Eesti juba teebki, oluline on jätkata tegevust noorsootöö, sõnavabaduse, internetivabaduse, hariduse ja Valgevene-EL orientatsiooni suunas. Eesti valitsus mõistab Valgevene vajadusi, lihtsalt ressursse aidata on Teil vähe.

-Mida migratsioon maailmas muudab?

Immigrantidesse pole Ameerikas mitte alati hästi suhtutud – alles Kennedy tõstis iirlased porist üles. Migrant toob uuele kodumaale kaasa oma teadmised-oskused ning aitab kindlasti ksenofoobia vähenemisele kaasa. Eesti migratsioonipoliitika jätab võimaluse migrantidele individuaalset tähelepanu osutada ja neid siia ühiskonda lõimida ja see on igati kiiduväärt.

-Kui ühel ilusal päeval on olukord Valgevenes stabiliseerunud ja otsustad koju tagasi pöörduda, siis mida Eestist kaasa võtad?

Mälestused Eesti loodusest, eriti merevaated. Kindlasti ka eestlaste tööarmastuse, rõhuasetuse isiklikule vastutusele ning korruptsioonivastase võitluse. Emale võtan kingiks kindlasti eesti musta leiba, kilu ja pasteeti.

Intervjuu valmis Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatiooni (IOM) projekti „Avaliku teadlikkuse tõstmine migratsiooni- ja varjupaigatemaatikal Eestis: Pagulased? Kes? Miks? (PARE)“ raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.

Read Full Post »

Kirjutab Mari:

Kui Avatud Eesti Fondi kutsuti osalema Open Society Foundationsi Kesk-Aasia regionaalsel töömigratsiooni konverentsil Kõrgõzstanis, tekkis esimesena küsimus: miks? Jah, meil on üks ja seesama suur ning sageli mitte kõige sõbralikum naaber, aga kas meil peale selle ning ühise sotsialismimineviku üldse veel midagi ühist on?

Seejärel liikus mõte nende hinnanguliselt ligi 100 000 eestlaseni, kes teenivad endale ja/või oma perele elatist mujal maailmas – küll peamiselt ühises Euroopa Liidu peres – , aga meie oma minevik pole veel nii kauge, et me ei saaks mõista neid, kes on parema elu nimel suundunud kodust eemale. Meile pole võõras ei inimkaubandus (mis pole veel kriminaalseadustikus eraldi paragrahvikski vormistud ning ametlikult seega siiamaani ei eksisteeri), pidevalt võib lugeda vahendajaid, kes kergeusklikke välismaale tööle värbavad – olgu selleks siis tantsutüdrukud, „tantsutüdrukud“, mõni hooajaline töö või midagi muud. Leedus hiljuti toimunud rahvaloendus mõjus šokeerivalt, sest riigist on lahkunud 500 000 inimest. Peamine põhjus lahkumiseks on töö.

Töö on pooleli jäänud ja töötajad lahkunud parematele jahimaadele - tühjaks jäänud kinnisvaraarendus Issyk-Kuli järve ääres.

Mida kujutab endast töömigratsioon, ingliskeelselt labor migration? Kõigi maailma riikide seas ei ole ühtegi riiki, mis poleks kas välistööliste saatjariik, vastuvõtja või transiitriik. Nii mõnedki on üheaegselt kõik kolm – näiteks Venemaalt lahkutakse tööle läände, Venemaa on transiitriik paljude teiste riikide töömigrantidele (tõesti, kas ei saaks suupärasema sõna jaoks uut presidendi Sõnaust välja kuulutada?) ning Venemaale leiavad igal aastal tee uued töölised Kesk-Aasia „stanidest“ – Uzbekistanist, Tadžikistanist ja Kõrgõzstanist. Ametliku statistika järgi on maailmas kokku umbes 215 miljonit töömigranti, aga USA-s paikneva think-tanki Migration Policy Institute’i ühe looja Kathleen Newlandi sõnul on see number tugevalt allahinnatud. Tegelikku numbrit ei julgenud ta isegi pakkuda. Üheks rusikareegliks töömigratsiooni maailmas on kindlasti tee, mille on valinud Rootsi – mida paremini kaitstud on välistööliste huvid, seda vähem teevad nad kahju ka kohalikule tööjõule. Tänase seisuga on Rootsi eemaldanud kõik sisserändajate arvukust piiravad kvoodid ning võtab vastu igaühe, kellel on ette näidata konkreetne töökoht. See pikka aega sündinud otsus vormiti üheskoos seaduseks kohalike ametiühingute abiga ning selle järgi peavad olema sisserändajatel samad töö- ja palgatingimused kui rootslastel endil.

Kokku saadetakse üle maailma igal aastal välismaalt koju 325 miljoni dollari eest rahasaadetisi. See astronoomiline number üksi ei ütle midagi, aga konteksti asetatuna tähendab see näiteks suuremat summat kui kogu maailma riikidele osustatav iga-aastane välisabi kokku ja ligilähedaselt sama suurt kui kogu maailma välisinvesteeringud terve aasta peale. Mitmete riikide – nagu ka eelpool nimetatud „stanide“ puhul – , on tööjõu ekspordist kujunenud omaette majandusmudel, millest saadavad tulud moodustavad kuni 50% riigi SKT-st.

Pildikesi igapäevaelust: see tädi müüb Bishkeki peaväljaku ääres kurut'i ehk kuivatatud jogurti pallikesi, mis on ka kohalik rahvustoit.

Kuigi tööjõueksport toob endaga kaasa suuri sotsiaalseid probleeme, on selline väljakujunenud muster sageli riigile kõige mugavamaks vahendiks, kuidas end majanduslikult vee peal hoida. Nii ajude äravool kui valitsuste passiivsus kodumaal töötamiseks paremaid tingimusi luua toovad kaasa riigi sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemise ning pärsivad ka innovatsiooni. Seega on töömigratsioon sageli hea vahend lühiajalise vaesuse vähendaja ja leevendajana, pikaajaliselt tekitab aga pigem probleeme ja takistab kohaliku elu arengut.

Lahkudes oma kodumaalt, lahkuvad töömigrandid mitte ainult oma riigist, vaid ka selle seadusruumist. Seetõttu võib koduriigil olla raske aidata, kui seda peaks vaja minema. Nendel puhkudel aitab kaasa, kui saatjariigil on tihe konsulaatide võrk – heaks näiteks saab siin tuua näiteks Filipiinid ja Mehhiko, kellel on mõlemal USA-s üle 50 konsulaadi. Üha enam levinud migratsioonimideliks on aga nn ringlev migratsioon ( circular migration ) – inimesed töötavad mõnda aega mujal, ning naasevad seejärel koju. Mõne aja pärast minnakse taas võõrsile – kas siis tagasi riiki, kus on juba varem käidud või uutele jahimaadele. Nii saatja- kui vastuvõtjad riigid peaksid sellistele töömigrantidele looma paremad tingimused – mudeli miinuseks on ebaselgus ja oht, et töömigrant võib kaotada oma õigused ja hüved nii saatja- kui vastuvõtja riigis. Kahepoolsed kokkulepped on siin kindlasti omal kohal, kindlasti ka näiteks pensione puudutavates küsimustes. Üks suuremaid väljakutseid on ka nn kaotajaks jäämise võistlus ( race to the bottom ). Lahtiseletatult tähendab see, et kui saatjariik töötab välja uued toimivad seadused ja standardid või vastuvõtja riigi majandus areneb kiiresti, siis läheb lahti rebimine järgmiste riikide töötajatele, kes nii kõrgeid nõudmisi veel ei esita. Hea näide on näiteks tekstiilitööstuse liikumine Hiinast Kambodžasse, Laosesse ja Vietnamisse. Kesk-Aasia olukorrast Töömigratsioon on puudutanud kõiki Kesk-Aasia riike: Uzbekistan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan saadavad töölisi välismaale, majanduslikult edukamast Kasahstanist on piirkonnas kujunenud aga vastuvõttev riik. Keskmiselt moodustab rahasaadetistest saadav tulu umbes 30% riigi SKT-st, ulatudes näiteks Tadžikistanis 45%-ni. Tegelikult on Eestile „-stanidest“ ka lähemaid riike, kus majandus suuresti tööjõuekspordil püsib – näiteks Moldovas moodustab tööjõuekspordist saadab tuju 38% SKT-st. Veel numbreid, et aimu saada nende inimeste hulgast, kes kodust lahkuda otsustavad: Kõrgõzstani rahvaarv on 5,5 miljoni kandis, tadžikke on veidi üle 8 miljoni, uzbekke ligi 28 miljonit. Ametliku statistika järgi lahkub välismaale tööle nendest riikidest kokku igal aastal 800 000, mitteametliku järgi isegi 1,5 miljonit inimest.

Viimastel aastatel on peaaegu plahvatuslikult suurenenud ka naiste migratsioon – 2010 lahkus Tadžikistanist ametlikult (seda peab kogu aeg rõhutama, hiljem rääkin, miks) ligi 22 000 naist, aasta hiljem oli neid juba ligi 50 000. Üldjoontes on aga lahkujad mehed ja nii Uzbekistan, Kõrgõzstan kui Tadžikistan muutunud sisuliselt matriarhaatideks, kust mehed kodust lahkunud ja naised teevad nii tööd, hoiavad ülal majapidamist kui kasvatavad lapsi. Mehed käivad kodus harva ja on eeskätt rahakoti seisuses. Meestel endil aga tekivad välismaal sageli uued pered, harvad pole ka topeltabielud. Tavaliselt unustatakse koju jäänud naine ja lapsed ära, rahavood lakkavad ning naisel on (hingehaavadest rääkimata) üksikemana raske hakkama saada. Lisaks perekondlikule tasakaalule mõjutab töömigratsioon ka piirkondlikku tasakaalu. Osades oblastites on koolid pungil täis, teistesse ei jagu ei lapsi ega õpetajaid. Arvestades, et näiteks kirgiisi noore õpetaja palk (suurus sõltub staažist) jääb kusagile 60 dollari piiri peale kuus, on neid missioonitundega ja piisava kvalifikatsiooniga inimesi aasta-aastalt üha raskem leida. Võin mälu järgi eksida, aga kuna Kõrgõzstanis on vaesuspiiriks 60 dollarit kuus, siis tähendabki see sisuliselt õpetaja elu möödumist sellel piiril ja sealt vaevumärgatavalt edasi rühkides. Õpetajad on sageli ka ületöötanud, kuna võimaluse korral rabatakse mitmel kohal korraga. Lisaks töömigratsioonile välismaale toimib ka riikide sisene ränne, kus taas mängivad rolli piirkondlikud jõujooned. Näiteks mujalt Bishkekki elama asunud sisemigrandid elavad sageli pool-getodes, kus pole elektritki. Kelle mureks need Kesk-Aasia migrandid siis on? Selge see, et olukorra parandamine nõuab koostöövõimekust, mida Kesk-Aasias ja Venemaal napib. Probleemi lahendamisega seaduste tasandil peaksid tegelema nii tööandjad, kohalikud omavalitsused ning nende ametnikud, ametiühingud, valitsus ning erasektor. Viimase puhul on üsna vähe veel uuritud suurte korporatsioonide rolli ning mõju.

Kui tööd kodumaal ei ole, siis tuleb see leiutada.

Lisaks ei saa alahinnata meedia rolli inimeste teavitamisel ning avaliku arvamuse kujundamisel. Eeskätt Kõrgõzstanis (kus islam pole pooltki nii tugev kui näiteks Tadžikistanis või Uzbekistanis), on alkoholism suureks probleemiks. Kohal viibinud kirgiisid väitsid ise, et inimestel on oma kodumaal väärtusetu tunne, palju on minnalaskmismeeleolusid. Euroopa Liidu ja kodanikeühenduste roll võiks olla eeskätt tasakaalustav Maailmapanga rollile, mis on siiani piirdunud vaid majandusliku poolega. Vaja on strateegilist mõtlemist, kuna tänase seisuga puudub „-stanide“ valitsustel tõsiseltvõetav tulevikunägemus lähematest aastatest. Euroopa Liiduski on oma mustad lambad, keda kuidagi Kesk-Aasia riikidele eeskujuks tuua ei tahaks.

Nende seas tõuseb kõige enam esile Berlusconi juhitud Itaalia, mis näiteks Human Rights Watchi Euroopa & Kesk-Aasia tegevjuhi Rachel Denbari sõnul jääb kohati maha isegi Venemaast, sest lihtsalt keeldub probleemi tunnistamast. Seadused on Itaalias olemas, aga töötavad peamiselt paberil. Venemaast ning ksenofoobiast rääkides toodi esile muster, millega järjest enam saavad ohvritest ise kurjategijad – näiteks inkrimineeritakse mõnele rünnaku ohvrile olematu mobiiltelefoni vargus või midagi sarnast väikest, et kannatanule veelgi enam ebameeldivusi tekitada. Sama muster on ka nende puhul, kes jugevad avalikult oma antifašistlikke vaateid deklareerida või inimõiguste eest välja astuda –korraga saavad neist, kes julgevad valitsust teiste diskrimineerimise eest kritiseerida, ise äärmuslased. Nendes riikides on päevakorral ka teistpidine kaadriprobleem – pole lihtsalt piisavalt inimesi, kes oskaks migrantide ja nende probleemidega tegeleda.

Ühes oldi ühel nõul – kuigi migrantide vastu suunatud ksenofoobiat kohtab eelkõige Venemaal sageli ja igal aastal sureb seetõttu kümneid inimesi, on suurimaks probleemiks siiski migrantide staatuse reguleerimine. Tänase seisuga töötab „mustalt“ rohkem kui 90% Kesk-Aasia töömigrantidest Venemaal. Oma suur osa on sellel, et Venemaa lubab välistöölisi riiki kvootide alusel. Kvootide aluseks on aga sageli poliitilised motiivid ja mitte tegelik majanduslik vajadus. See teeb aga sisserändajad haavatavaks grupiks, kes on dokumentideta ning sotsiaalsete garantiideta,langedes sageli orjastava kohtlemise osalisteks või inimkaubanduse ohvriteks. Kõiki neid lahendusi peaksid Kesk-Aasia riigid otsima üheskoos. Praegu on erinevad statistikakogumise meetodid, millest ühestki pole eriti kasu, tegevusi dubleeritakse või siis pole neid üldse. Puuduvad tehnilised vahendid, puudub ka väljaõppinud personal, kes seda statistikat koguda oskaks. Jutu jätkuks kirjutan lähiajal järgmisena Filipiinide migratsioonipoliitikast, millel on rahvusvahelist staaži juba 1974. aastast, OSF-i Central Eurasia initsiatiivist ja sellest, mida võiks teha välistööliste pensionitega.

Neile, keda huvitavad uurimused sügavamalt, soovitan Migration Policy Institute’i kodulehte, kust paljud neist kättesaadavad on: http://www.migrationpolicy.org

Read Full Post »

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš noorteühingust Avatud Vabariik:

Moldova Vabariigis möödunud pühapäeval toimunud kohalike valimistega samal ajal kohtusid seal kuue riigi kodanikuühenduste esindajad. Nad jagasid kogemusi, kuidas kaasata kodanikke poliitilise protsessi monitooringusse ja valimiste läbipaistvuse jälgimisse. Chişinăusse saabusid külalised Rumeeniast, Gruusiast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Eestit esindasid selles projektis Margit Säre Peipsi Koostöö Keskusest ja Jevgeni Krištafovitš noorteühingust Avatud Vabariik. Projekti toetab AEF-i Ida-ida piiriülese koostöö programm.

Poliitiline olukord Moldovas ei ole lihtne ka pärast nn Twitteri-revolutsiooni – rahulolematud noored, kogunedes sotsiaalvõrgustike üleskutsete peale, süütasid parlamendihoone, viskasid kommunistid presidendilossist välja ja tõid seiskunud poliitikaellu pöörde. Praegu on kõige keerulisem see, et aktiivsem osa elanikest töötab välismaal ja valimistel ei osale, kuigi just nende koju saadetud rahast elatub suurem osa Moldovasse jäänutest. Seetõttu soovib Moldova valimiskomisjon väga kasutusele võtta elektroonilist hääletusvõimalust.

Meie vaatlejad kohtumisel Moldova valimiskomisjoni juhi dr Iurie Tšokaniga (Ciocan).

Praegu peetakse pakilisemateks probleemideks võitlust võltsimistega valimisjaoskondades ja kõigile poliitilistele jõududele võrdse ligipääsu tagamist massiteabevahenditesse. Kommunistide partei aastatepikkuse meediamonopoli järel on riik hakanud üksikasjalikult reguleerima massiteabevahendite turgu, kehtestades ranged reeglid isegi erakanalitele. Televisiooni ja raadio koordinatsiooninõukogu 30-aastase juhataja Marian Pokaznoi sõnul jälgib nõukogu ööpäevaringselt kõiki uudisteprogramme, pannes kirja, kui palju ja mis kontekstis ajakirjanikud eri parteidest räägivad. Enim karistusi saab opositsiooniline kommuniste toetav kanal, mis väljendub teiste parteide kohta kogu aeg negatiivselt. Kui Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) tegutseks Moldovas, oleks ta juba ammu suletud!

Selliseid rangeid reegleid, mis laienevad ka eraomandisse kuuluvatele massiteabevahenditele, peab õigustatuks ka parlamendi meediakomisjoni esimees Kirill Lutšinski (Lucinschi), kes muretseb väga selle pärast, et erinevad kanalid tulevad Moldova turule mitte reklaamimüügist või muudest ärituludest saadud raha abil, vaid seetõttu, et neid kasutavad poliitilise propaganda vahendina tundmatud välismaised sponsorid. Seda, et Kirill endise Moldova presidendi Petru Lutšinski pojana kogus oma tohutu varanduse meediaäris, edastades Moldovas algul Pervõi Kanali saateid ja praegu NTV kanalit, teavad kõik.

Nii oligarhist rahvaesindaja kui ka mittetulundusliku Moldova sõltumatu pressi assotsiatsiooni juhid rõõmustavad ühtviisi selle üle, et riik parandas oma positsiooni ajakirjandusvabaduse reitingutabelis, liikudes viimaste aastatega mittevaba ajakirjandusega riikide rühmast osaliselt vaba ajakirjandusega riikide hulka. Kuid ajakirjanduse usaldusväärsus ei ole seniajani kõrge ei lihtrahva ega poliitikute hulgas. Uus kommunistidest opositsioon süüdistab revolutsioonilist liitu oma juurdepääsu piiramises teabekanalitele ja enda kanalite piiramises poliitilistel põhjustel. Noor valitsus kutsub neid üles meenutama aegu, mil keegi peale kommunistide üldse eetrisse ei pääsenud.

Kohalike omavalitsuste valimised kulgevad kõige selle taustal omasoodu. Noored, kes veel ära pole kolinud, lähevad valimisjaoskondadesse väga organiseeritult, lootes Moldovale euroopalikku tulevikku, traditsiooniliselt aktiivsed pensionärid hääletavad aga põhimõttel „peaasi, et sõda ei tuleks”. Valimisjaoskondi täidavad isegi väikestes külades parteide vaatlejad, kes peavad oma paralleelset arvestust. Kodanikud on segadusest väsinud ja tahavad võtta riigi oma kätesse. Poliitilistel liidritel suurt rahva poolehoidu ei ole, inimesed kinnitavad, et on poliitikute tülitsemisest ja korruptsiooniskandaalidest tüdinud. Siiski usuvad inimesed, et elu saab korda, seepärast mängib jaoskondades lõbus muusika ja hääletuskabiinide juures on pea igal pool järjekord.

Koos valimisjaoskonna juhatajaga Ungeni linnas Lääne-Moldovas, Rumeenia piiri lähedal.

Read Full Post »