Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. mai 2011

Kari Käsper SA Eesti Inimõiguste Keskusest kirjutab meile möödunud reedel trükivalgust näinud Inimõiguste aruandest 2010, mis ilmus Avatud Eesti Fondi ja Kultuuriministeeriumi toel. Aruanne on kõigile huvilistele kolmes keeles tutvumiseks üleval aadressil www.humanrights.ee

Kari: „Üheks põhiteemaks reedesel esitlusel olid päevakajaliselt lapse õigused. Selle osas olime tähelepanu juhtinud lastekaitseseaduse deklaratiivsusele ning arengukava toppamisele ministeeriumis, ent samas tunnustanud oluliste institutsioonide loomist (sh laste ombudsmani pädevuse lisamine õiguskantsleri institutsioonile ning laste ja perede osakonda sotsiaalministeeriumis). Teise teemana käsitlesime pikemalt pagulaste õigusi, mille puhul meie soovitust tuua varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus Peipsi äärsest metsast sobivamasse kohta üldiselt riigiasutuste poolt ka aktsepteeriti. Samuti võtsime noore õigusteadlase Tatjana Evase artikli kaudu aruandes esmakordselt vaatluse alla rahvusvähemuste temaatika.

Inimõigused on Eestis vastuoluline valdkond. Erinevalt teistest väärtustest ei võeta inimõigusi sama iseenesest mõistetavalt kui õigusriiklust või demokraatiat. Üks põhjus võib olla selles, et Eestis elava arvuka vene rahvusvähemuse olukorda on kasutatud (välis)poliitilises võitluses ning nii mõnelgi korral ka süüdistatud Eestit ebaõiglaselt inimõiguste räiges rikkumises. Kuna ühiskondlik arvamus on üsna polariseerunud, siis ongi sel teemal sõna võtmine tähendanud seda, et saad automaatselt sildistatud kas Eesti pooldajaks või vastaseks. Lihtsustatult, kui oled eestlaste (Eesti?) poolel, siis elab vene rahvusvähemus siin suuremate tegelike probleemideta ning igasugune jutt rahvusvähemuste õiguste kaitsest on Venemaa (või muude eestivastaste jõudude) rünnak põlisrahva enesemääramisõiguse vastu. Tunnistan, et meie inimõiguste keskuse esimestel tegutsemisaastatel pidasime rahvusvähemuste küsimusega tegelemist liiga riskantseks ning kajastasime seda vaid üldiselt võrdse kohtlemise temaatika osana.

Sageli põhineb avalik arvamus ka valeinfole ja eelarvamustele. LGBT (lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide) õiguste teemal näiteks on näha tegemata tööd teadlikkuse tõstmisel, sest selles osas mängivad rahva arvamuses rolli tugevalt juurdunud eelarvamused ja teadmatus. Seda ilmestas hästi Hollandi kooliõpikutes homoseksuaalsuse kajastamist kommenteerinud tollane haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes valitsuse pressikonverentsil seda ‘vana Euroopa väljasuremisstrateegiaks’ nimetas. Siingi nähakse heteronormist erinejaid põhjendamatult ohuna rahva säilimisele, teisejärguliste kodanikena, kellele ei laiene mitmed perega seotud õigused.

Laias laastus võib inimõiguste teemal Eestis täheldada kahesugust lähenemist. On need, kes peavad inimõigusi demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks ja aktsepteerivad neid ka sellistes olukordades, mil mugavam oleks neist mööda vaadata. Paraku on seni ühiskonnas olnud valdavaks teistsugune lähenemine. Selle kohaselt nähakse inimõigusi kellegi võõraste nõudmistena, millegi ebamugavana, millega peab justkui viisakusest kaasa mängima kui tahad rikkasse Euroopa klubisse kuuluda. Nii olemegi jõudnud selleni, et Justiitsministeerium raporteerib edukalt, et Eestis vihakuritegusid ei esine, sest karistusseadustiku vastava paragrahvi alusel pole kedagi süüdi mõistetud. Võrdse kohtlemise seadus võeti küll vastu, aga poliitiline tahe selle tõhusaks rakendamiseks puudub (see väljendub näiteks võrdse kohtlemise volinikule eraldatud ressursside kasinuses). Näiteid sellest, kuidas kasulikud algatused poliitilise arguse tõttu realiseerimata jäävad, on palju.

Inimõiguste kaitse saab olla tõhus vaid juhul, kui ühiskond neid teemasid tõsiselt võtab. Inimõiguste teemade edendamine riigi tasemel on killustunud erinevate ametkondade vahel: üks ministeerium tegeleb ühe kitsa valdkonnaga, teine teisega. Samas on ka palju nn horisontaalseid valdkondi ja lisaks ka valdkondi, millega keegi ei tegelegi. Head soovitust luua Eestis riiklik inimõiguste kaitse organisatsioon, mis vastaks nn Pariisi põhimõtetele, on Eesti ametnikud senimaani tõrjunud. Endise rahvastikuministri büroo juures tegutsenud ametkondavaheline ümarlaud käis koos vaid korra, kuigi oleme teinud Kultuuriministeeriumile – kelle vastutada inimõiguste teema üldine koordineerimine justkui nüüd on – mitmeid ettepanekuid see taaselustada. Ei maksa unustada ka võimalusi, mis on kohalikel omavalitsustel inimõiguste kaitseks olemas.

Sageli on poliitikute retoorikas kuulda väiteid nagu Eesti rahvas ei oleks ühe või teise inimõiguse aktsepteerimiseks valmis. Nende väidete taha kiputakse varjuma siis, kui pole piisavalt julgust või tahet inimõiguste kaitse teemadega tegeleda. Arvatakse, et need teemad on igal juhul ebapopulaarsed ning parem on neist heaga eemale hoida. Reeglina on nii, et kui üldse võib Eesti poliitikut kuulda inimõiguste teemal sõna võtmas, siis välispoliitilises kontekstis ning peaaegu mitte kunagi Eesti-sisestel teemadel. Samas usun, et on tegelikult on märkimisväärne ja kasvav hulk valijaid, kellele läheb inimõiguste kaitse Eestis korda ning kes näevad Eesti tulevase edu üht võtit just inimõiguste suuremas väärtustamises.

Inimõigused võiksid saada samamoodi meie omaks, nagu tunneme meile olevat omase demokraatliku ühiskonnakorralduse või keskkonnahoidliku eluviisi. Selle asemel, et venitada ja argumente otsida, miks mingisuguseid õigusi tagada ei ole vaja või ei saa, võiksime teistest ette jõuda ning pakkuda rahvusvahelistele inimõigusnormidele omalt poolt lisa nendes valdkondades, kus tunneme neid vaja minevat. Näiteks piiranguteta ligipääs internetile võiks olla üheks põhiseadusega kaitstud inimõiguseks, mida rahvusvaheliseltki edendada.

Kokkuvõtteks soovin kõigile meile rohkem julgust inimõigusi kaitsta ja väärtustada.

“Millisest kohast, üleüldse, universaalsed inimõigused algavad? Väikestest kohtadest kodu lähedal – nii lähedal ja nii väikestest, et neid ei ole maailmakaartidel nähagi. Aga siiski on see üksikisiku maailm; tema naabruskond, kus ta elab; tema kool või kõrgkool, kus ta õpib; tehas, talu või kontor, kus ta töötab. Need on kohad, kus iga mees, naine ja laps nõuab diskrimineerimiseta võrdset õigust, võrdseid võimalusi, võrdset väärikust. Kui neil õigustel ei ole tähendust nendes kohtades, pole neil suurt tähendust kusagil. Ilma kodanike ühiste pingutusteta neid õigusi kaitsta kodu lähedal, ei tasu meil loota nende edenemisele maailmas laiemalt.”  Eleanor Roosevelt, 1958.

Advertisements

Read Full Post »

Kirjutab Asso Prii, ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht:

Sarnaselt Sergei Metlevile osalesin minagi projektis “Kodanikuühiskonna roll osalusdemokraatia tugevdamisel Idapartnerluse riikides” Georgias, mille eesmärgiks oli Georgia valimissüsteemide tundmaõppimine ning parimate praktikate jagamine Eestist.  Tahtsime vahendada kogemusi ja kuulda Georgia pingutustest korruptsiooni tõkestamisel ning  kuulata nende mentorluse kohta Moldova kodanikuühendustega.

Aga kuidas siis nii, et saadame moldovlased Georgiast midagi õppima? On siis midagi õppida? Ei saa vastu vaielda, et võrreldes näiteks Ukrainaga on Georgial õnnestunud võtta selgelt läänelikum kurss. Pingutatakse moderniseerimise ja protsesside kaasajastamise suunas. Ammutatakse endasse teavet ja kogemusi, mida jagavad konsultandid lääneriikidest (sh Eestist) ning võimalusel eelistatakse välissuhtluses inglise keelt vene keelele.

Ent  tuleb nentida, et kohati on need püüdlused omandamas teatavat fanaatilist eesmärki, mille nimel pingutades on unustatud üks korruptsioonivastase tegevuse aluspõhimõtteid – vormist on palju tähtsam sisu. Kõige silmatorkavamaks näiteks on riiklike asutuste hoonete ehitamine – läbinisti ultramoodsad ning klaasist! Kujundlikult on tegemist ilusa sõnumiga, mis peaks edasi andma rõhutatud suundumust kõigiti läbipaistva ühiskonna poole – vaadake, rahvas, kuidas ametnikud tööd teevad! Avalikkuse valvsa pilgu all rabavad juba siseministeeriumi ametnikud ning peagi lisanduvad parlamentäärid, keda ootab vanas pealinnas Kutaisis uus parlamendihoone. Aga kas vormiliselt läänelikud ehitised muudavad sisemised protsessid automaatselt läänelikeks? Kindlasti mitte.  Samuti tekib paratamatult küsimus, et kas riigis, kus keskmine palk ei küündi üle 130 euro, on ikka mõistlik investeerida mitusada miljonit eurot valitsushoonete asendamiseks, mis tegelikkuses polnud üldsegi mitte kokku kukkumas. Ehk oleks sellega saanud vältida kummalist olukorda kohalikus keskvalimiskomisjonis, kus IT juht sai uhkusega öelda, et kaks kuud tagasi installeeriti ka nende arvutitesse viirusetõrjega tegelev tarkvara. Prioriteedid?

Georgia siseministeeriumi hoone, arhitektideks Michele de Lucchi Milano Studio aMDL-ist ja Freyrie-Pestalozza – F&P arhitektid, samuti Itaaliast. Läbipaistvust enam kui 10 000 ruutmeetril.

Teine ehe näide puudutab viga, mille on teinud päris mitmed riigid Balkanil. Nimelt on paratamatu tõsiasi ka see, et pelgalt suurte ressursside suunamine mingisse valdkonda ei pruugi üheselt kaasa tuua samaväärset tulemust. Pean siinkohal silmas eelpool mainitud Georgia keskvalimiskomisjoni, mille massiivses, eelnevalt õiguskaitseorganitele kuulunud majas (mis joonistus selgelt välja ka maja visuaalsest olemusest) töötab päevast päeva 150 ametnikku, lisaks veel sadakond regionaalset ametnikku ning „hooajatöölised“, keda kaasatakse valimisperioodidel. Samas töötab Riigikogu Kantselei valimise osakonnas vaid neli koosseisulist ametnikku ning ma julgeks öelda, et Eesti valimiste läbipaistvuse üle kurtmiseks see põhjust ei anna. Küsimus on töötajaskonna kvalifikatsioonis, selges tööjaotuses ning püstitatud konkreetsetes eesmärkides.

Kogu eelneva jutuga ei taha ma aga öelda seda, et Georgia on kaldunud kõrvale oma kursilt saada lääneriikidega võrdseks partneriks. Riiki ilmestab tugevate ning jätkusuutlike kodanikuühenduste hulk, mis on tingitud Rooside revolutsioonile eelnenud ebastabiilsest riigivalitsemisest ning vajadusest koondada kodanikke paremat demokraatiat nõudma. Needsamad kodanikuühendused tüürivad nüüd rahvusvahelisi kontakte otsides riiki õiges suunas. Samuti paistis ametnikega kohtudes nende silmis siiras soov ja tahe tõepoolest korraldada asjad ümber viisil, kus avalik ressurss lähebki avalikuks hüvanguks ning avaliku sektori tööhõive ei toimuks enam hõimkondlikel alustel, vaid kandideerimiskriteeriumite põhjal nagu mõistlik on.

Soovituseks ehk veel meie kodanikuühiskonna kolleegidele Moldovast niipalju, et kursi võtmisel läände on eelduseks võimalused piiranguteta suhtlemiseks. Paraku tundub, et siiani on nende esmaseks võõrkeeleks vene keel, seda nii akadeemilises elus kui ka muus välissuhtluses. See muudab aga ühest küljest raskeks lääneliku mentaliteedi omandamise ning teisest küljest kapseldab neid kindlasse regiooni, kus omavahel kogemusi vahetada ning vigadest ja õnnestumistest õppida. Sestap kõlas üpriski harva küsimus „Aga kuidas teil seal Eestis see korraldatud on?“. Eesti on postsotsialistlikest riikidest koos Sloveeniaga teinud läbi vaieldamatult suurima arengu demokraatliku ja läbipaistva riigikorralduse poole ning meilt oleks, mida õppida.

Kohtumisel kohaliku Transparency osakonnaga sedastas sealne poliitikadirektor vajadust teha tihedamat koostööd ühingu Korruptsioonivaba Eestiga – siinse Transparency esindusorganisatsiooniga, kuna Georgia soov on ju jõuda Eesti tasemele. Selle peale kostis sealne juhatuse esimees (kes on muide ameeriklane): „Ei, meie soov on saada Singapuriks!“.

Seega sihid kõrgeks, Georgia!

Read Full Post »

Kunstnik Dagmar Kase osales uurimusliku lähenemisega videofilmi “Homoseksuaalsus – unusta ära?” (2011) põhjal valminud ettekandega Ljubljanas, Sloveenias toimunud rahvusvahelisel seminaril “Homophobia in schools in Eastern Europe”.

Eelkõige uurijatele, aktivistidele ja (tulevastele) õpetajatele suunatud seminari põhieesmärgiks oli uurida, kuidas homoseksuaalsust käsitletakse Ida-Euroopa koolides (põhikoolis ja gümnaasiumis), milline on LGBT õpilaste ja tudengite olukord ning kuidas koheldakse LGBT õpetajaid nende töökohtades.

Seminari avakõnes viitas Judith Stacey (New York University’s Center of the Study of Gender and Sexuality, New York, USA) konstrueeritud soo stereotüüpide ja erinevate kategooriate (mitte)tolerantsuse kokkupõimitusele. Näiteks kuna Tennessee osariigi koolides on kuni gümnaasiumiastmeni keelatud homoseksuaalsusest rääkimine ükskõik millises kontekstis ja paljudes koolides ei lubata lõpupeole samasoolisi paare või tüdrukuid, kes tahavad kleidi asemel smokingut kanda, on USA koolide juurde loodud üle 4000 gay-straight alliance-i ehk geisid ja heteroseksuaale koondava klubi, mille eesmärgiks on teadvustada “me oleme olemas”. J. Stacey tõstatas küsimuse, et kui haridussüsteem ei kohtle austusega kõiki, kes süsteemi sisenevad, siis millest me üldse räägime? Samuti on USA koolides sagenenud suitsiidid nende poolt, kes tajuvad keskkonna vaenulikkust. Siinkohal rõhutas J. Stacey ka kõrgemal tasemel otsustajate ja mitte ainult sõprade-vanemate poolset toetuse vajalikkust kas või läbi kampaaniaga It gets better (http://www.itgetsbetter.org/) ühinemise. Kuigi koolikiusamine avaldub tavaliselt üksikjuhtumitena, mitte süstemaatilise kiusamisena, on see tegelemist vajav probleem. Seetõttu toimuvad California osariigis spetsiaalsed koolitused õpetajatele, mille eesmärk on suunata tähelepanu homoseksuaalsusele ja homofoobiale põhinevale kiusamisele, õpetada märkama, ära tundma ja ka ennetama erinevaid kiusamisstrateegiaid ja -vorme.

Peter Parnelli ja Justin Richardsoni poolt kirjutatud lasteraamat And Tango Makes Three (2005) käsitleb homoseksuaalsust, samasooliste abielu ja adaptsiooni. Raamat põhineb tõestisündinud lool, kus kahe New Yorgi Keskpargi loomaaias elava bioloogiliste vanemate poolt hüljatud pingviinimuna võeti omaks kahe geipingviini poolt ja munast koorunud pingviin Tango kasvatati ühiselt üles. Raamat, mis on saanud mitmeid auhindu ning on  ühtlasi ka 2010. aasta keelatuim raamat USA-s, on tõlgitud nii sloveenia keelde kui ka mitmetesse teistesse keeltesse.

Nina Tuš Špilaki (University of Ljubljana) ettekanne “Talking about same-sex families in kindergartens in Slovenia” põhines Sloveenia lasteaias toimunud uuringul, kus 3-6 aastastele lastele loeti ette eelpool mainitud raamatut. Laste arvamuste põhjal (“kahel mehel peaks olema kaks beebit”, “kõik kolm tundsid end hästi”, “pingviinid hoolitsesid muna eest hästi”) väitis Špilak, et ükski laps ei reageerinud seoses stereotüübist erineva peremudeliga ja lapsed aktsepteerisid erinevusi loomulikuna, mistõttu ta leidis, et lastele peaks erinevaid perekonnavorme tutvustama.

Tanja Reneri (University of Ljubljana) ettekanne “Homosexuality and school: students’ attitudes towards discussing homosexuality in schools” põhines 2009. aastal läbiviidud uuringul, mis esitas muuhulgas küsimusi, millal ja millises kontekstis tudengid kuulsid homoseksuaalsusest, kas see teema peaks olema kohustuslik, kes võiks olla opositsioonis ja kuidas peaks seda teemat käsitlema. Uuring, milles osales 45 tudengit, rõhutab meedia tähtsust (31% tudengite arvamus) ja solvangu kategooriat (41% küsitletute koguarvust). Enamus (77,7%) leidis, et see võiks olla kohustuslik teema (ja 22,2% et see võiks tulla käsitlusele, kui kellelgi on küsimusi); 79% leidis, et vestlus on parim vorm käsitleda homoseksuaalsust.

Huvitava tulemuse annab uuring seoses opositsiooniga. Nimelt leidsid küsitletutest 4,4%, et opositsioonis on tudengid; 44,4%, et õpetajad; 82,2%, et vanemad; 51,1 %, et mõned poliitilised parteid ja 88,8%, et kirik. Võimalikest käsitlusviisidest mainis üle viiendiku, et seda peaks õpetama nagu kõiki teisi aineid, ligi veerand, et seda peaks tegema väga ettevaatlikult; 8,8%, et see ei tohiks olla propaganda ja 80% leidis, et homoseksuaalsust peaks käsitlema koos inimõigustega. T. Rener leidis, et homoseksuaalsuse kui vaidlust tekitava moraalikategooria käsitlemiseks on kaks viisi: moraalsed vastused otsese lähenemisega ja kirjeldav, teaduslik, mitteotsene lähenemine. Teema käsitlemiseks on neli kriteeriumit: ühiskonnas tuntud inimeste käitumishoiakud, epistemoloogiline vaatenurk (vaatenurgad on erinevad, aga puudub vastuolu ratsionaalsete argumentidega), poliitiline (kui käsitletav teema ei ole kooskõlas liberaalse demokraatliku riigikorraga, on tavaliselt juhtival positsioonil poliitiline vaatenurk, aga T. Reineri arvates peaks epistemoloogiline käsitlusviis olema rohkem kasutuses) ja inimõigused. Reneri sõnul peab mitu komponenti – koolisüsteem, lähedane inimene on gei, jne. – töötama koos ja pikemat aega, sest üleöö ei muutu midagi. Reiner tõstatas ka olulise küsimuse edasimõtlemiseks – millised teemad on vastuolulised ja moraalsed?

Dorottya Rédai (““It’s disgusting, but I don’t care as long as they don’t approach me.” Homophobia and the constitution of raced, classed, gendered sexualities in a secondary school.“, Central European University, Budapest, Ungari) intervjueerisvahemikus 2009-2010 kokku 57 tudengit, uurides nende tundeid ja hoiakuid seoses homoseksuaalsuse ja geidega. Antud uuring näitas selgepiiriliselt, et eksisteerib eeldus, mille kohaselt geid on valged, kooslust olla gei ja mustlane peeti võimatuks, ja juba eelpool mainitud (soo)normide ja stereotüüpide diktatuuri ja homofoobia omavahelisi seoseid (mida juurdunumad on soonormid, seda sügavamal on homofoobia).

Näiteks koos Rita Béres-Deákiga (Central European University) läbiviidud uuringu “Images of Hungarian teenagers about homosexuals – experiences of a school project” raames toimunud vestlusel tuli jutuks mees, kes pärast 20 aastat abielus olemist identifitseerib end geina. Õpilased ei suutnud uskuda, et antud mees ei kujuta ette naisesse armumist, tulles selle küsimuse juurde pidevalt tagasi. Küsimustes ja vestluses kumas läbi noormeestes tekkinud ebakindlus oma seksuaalsuses ja selle tulevikus – heteroseksuaalses suhtes olemine ei “päästa” võimalike homoseksuaalsete suhete eest. D. Rédai mainis ka soolist erinevust – ainult noormehed mainisid seksuaalset erutust seoses naistevahelise seksuaalsuhte puhul – ja pidas oluliseks mainida, et teismelised püüavad leida geiks olemise põhjuseid. Õpilased mainisid ka, et võrdsus on tülgastust tekitav, et vastikustunne on mõlemapoolne (“ka homoseksuaalidele on heterod vastikud, nii et see on vastastikune”)  ja homoseksuaalsuse nn juurtena toodi ära lapsepõlve, vanemaid, meditsiinilisi ja psühholoogilisi põhjuseid, eelmisi halbu suhteid ja see, et kõik on kaasasündinult biseksuaalsed.

Biljana Rašković-Živković (University of Novi Sad, Serbia) lisas oma ettekandega (“Differences in social distances towards homosexuals between high school students from Serbia and from Germany”) lisas juurde mõtte, mille kohaselt autoritaarsusel ja sotsiaalsel vahemaal on väga suur osakaal – mida lähemal on homoseksuaalne inimene, seda rohkem väheneb tolerantsi mõõtkava. Näiteks Serbias aktsepteeriksid väga vähesed venna või õena homoseksuaali. Homofoobia vähendamiseks pakkus Rašković-Živković samalaadselt paljude teiste esinejatega inimõiguste temaatikale tähelepanu pööramist, lisaks sellele nägi ta vahenditena õpilaste informeerimist, et tegemist ei ole haigusega, homoseksuaalide hääle tugevdamist avalikus ruumis ja Serbia ühiskonna jätkuvat demokratiseerimist.

Kateřina Lišková ja Lucie Jarkovská (Masaryk University, Brno, Tšehhi) teatasid oma ettekande “Beyond Belief? Religious Conservatives and Sex Education in the Czech Republic” alguses, et tänavu märtsis võeti vastu otsus alates septembrist 2012 muuta seksuaalkasvatus Tšehhis kohustuslikuks ja see otsus tõi teravalt esile moraalse paanika (perekondade lagunemine, abort, eutanaasia, jne.) ja ksenofoobia, tõstes tähelepanu keskmesse ka tsivilisatsioonide kokkupõrke. Opositsiooni murekohtadeks oli ohtlik liialdatud sallivus ja perversioonid versus reproduktsioon.

Maja Pan (“The analysis of the homophobic hate speech in schools through the prism of the theory of performativity.“, University of Ljubljana) kõneles olukordi muutvat jõudu omavast performatiivse kõneakti ja pedagoogika puutepunktidest. Seminaril viibijatele andis M. Pan ka mõtteainet oma mõtisklusega homofoobiast, kus ta tõi esmajärjekorras esile kolm omavahel põimunud elementi: LGBT vanemate mittekaristusliku poliitika (kapist välja tulemisele ei järgne karistust), tahtepuuduse ennetada homofoobilist hoiakut ja homofoobilised hoiakud.

Lisaks eelpoolmainitule tõstatasid seminaril osalejad alljärgnevad teemad: miks on raske aksepteerida lesbisid emadena (Katerina Nedbalkova, “Homosexuality and gays in schools in the Czech Republic“, Masaryk University); kelle poole pöörduvad noored seksuaalset orientatsiooni puudutavate küsimuste korral, süstemaatiline tugi LGBT noortele [“Ma olen gei, aga ma saan parimaid hindeid” – kapist väljatulemisele eelnevalt peavad nad tõestama, et nad on korralikud inimesed.] ja järjepidev koolidega koostöö arendamise vajalikkus. Tegeledes LGBT teemadega, eeldatakse automaatselt sellega liituvat homoseksuaalsust (Simon Maljevac, “No place for faggots: Homophobic violence in schools“, Legebitra); perekond on osa probleemist, mitte lahendusest [kahekordne oht, mis sisaldab vanematele pettumuse valmistamist ja verbaalset vägivalda] ja kodakondsus kui võimalik pikaajaline sotsiaalne vägivald (Christian Funke, “A citizenship right effort to combat homophobia in schools“, Westfälische Wilhelms-Universität, Münster, Saksamaa). Samasooliste partnerluse institutsionaliseerimine võib mõjutada lesbide ja geide aksepteerimist Euroopas (see on sümboolne akt, sümboolne toetus), negatiivsed hoiakud immigrantide puhul on seotud negatiivsete hoiakutega geide ja lesbide suhtes (Judit Takács, “Should gays and lesbians be free to live as gays and lesbians? (Social acceptance and homophobia in Europe.)“, Institute of Sociology of the Hungarian Academy of Science), kapis olemine ja enesetsensuur [intervjueeritava Josine lauset parandatakse tihtipeale, kui ta ütleb, et tal on abikaasaks naine (wife), mispeale ta lause korrigeerijaid omakorda parandab, öeldes, et ta abikaasaks on naine ja mitte mees (husband)] ning õpetajate kartus kaotada oma töökoht (Jasna Magić, Ana Janjevak, “Excuse me, teacher, are you a lesbian?” Experiences of lgbt-teachers in schools in Slovenia.“, Legebitra) jne.

Seminari läbis niidistikuna Venemaa sotsioloogi, filosoofi ja seksuoloogi Igor Koni poolt öeldud mõte, mille kohaselt on homofoobia (Venemaa) demokraatia ja sallivuse lakmustest. Tõepoolest, millal jõuame me punkti, kus küsimuste küsimine ei ole ohtik? Millal jõuab “And Tango Makes Three” Eesti lugejateni eesti keeles?

Lõpetuseks imaginaarne kapist väljatuleku ülesanne kõigile antud teksti lugejatele – kuidas vanemad / sõbrad / kolleegid reageeriksid, kui teataksid nendele, et oled gei / lesbi / biseksuaal / …?

Read Full Post »

Selline see kaunis Georgia kaardilt välja näeb.

Kirjutab Sergei Metlev, kes äsja osales Georgias toimunud projektis “Civil Society Role in Strengthening Participatory Democracy in the EaP Countries” (“Kodanikuühiskonna roll osalusdemokraatia tugevdamisel Idapartnerluse riikides”):

Kui võtta eesmärgiks võtta kõik Georgia viimased püüdlused ja arengud kokku üheainsa sõnaga, siis on selleks vaieldamatult läbipaistvus. Kõige sümboolsem näide sellest on uus siseministeeriumi hoone, mis on peaaegu tervenisti ehitatud klaasist. Te võite näha, kuidas ametnikud – ja isegi minister! – oma kabinettides töötavad. Vaatamata suurtele raskustele, on Georgia ühiskond teinud selgelt lääneliku valiku. Viimaste aastate jooksul on loodud sadu uusi organisatsioone, mis töötavad vaba ühiskonna väärtuste juurutamise nimel.

Meie visiidi ajal tutvustati külalisetele Eestist, Ukrainast ja Moldovast põhjalikult erinevaid organisatsioone, mille kõige üldisemaks missiooniks on ühiskonna ja riigi süsteemi viimine vastavusse demokraatlike standardite ja heade traditsioonidega. Georgia demokraatia jaoks on hetkel väga suureks küsimuseks valimiste läbipaistvus ja politiilised vabadused ning sellele teemale oligi pühendatud enamus meie kohtumistest ning diskussioonidest.

International Society for Fair Elections and Democracy Georgia on see organisatsioon, mis monitoorib valimisi ning pakub aktiivselt ka valimistealast kodanikuharidust. Georgias on endiselt probleemid valimisnimekirjadega, kuna nimekirjade koostamisega tegelevad kõik valimisjaoskonnad eraldi ning see tekitab riske. Suureks väljakutseks on ka valijate teadvustamine valimiste olulisusest ja poliitiliste parteide programmidest, kuna sageli tehakse valikuid näiteks klannide juhtnööride järgi. Rahvaesindajate legitiimsus aga ei tohiks tekitada küsimusi.

Noorteühingu Avatud Vabariik esindajana rääkisin Georgias pikalt, kuidas meie Eestis kaasame noori dialoogi valitsusega ning kogume ja süstematiseerime venekeelsete õpilaste arvamusi, mida hiljem kasutame sihtgrupi huvide edastamisel. Sellega tegeleb aktiivselt meie struktuuriüksus Õpilasesinduste Assamblee, mis viis hiljuti läbi foorumeid ja küsitlusi erinevates Eesti linnades. Georgias tunnevad esindusorganisatsioonid ennast ebakindlalt ning koostöö meediaga on sageli raskendatud, sest suuremaid meediakanaleid süüdistatakse sõltuvuses riigist. Nagu ka Eestis, on organisatsioonide tegevus Georgias projektipõhine, kuid baastoetuste süsteem puudub täiesti. Selle tulemusena ei ole kodanikuühenduste materiaalne baas (kontor, transport, esinduskulud ja põhitöötajate palk) kuidagi kindlustatud. Millest see tuleb? Ilmselt on tegemist usalduse puudumisega riigi ja organisatsioonide vahel. Kuid pole põhjust kahelda, et valitsusel on tahet arendada koostööd kolmada sektoriga ja see usaldus hakkab tasapisi tekkima. Lootust annab ka see, et enamus praegusi tippametnikke ja poliitikuid on tulnud kodanikuühendustest ning seega nad peavad tajuma, mida organisatsioonid tahavad, mitte võtma sisse kaitsepositsiooni.

Koostööd soodustavad ennekõike läbipaistvad ja selged avalikud mehhanismid, s.t. kindlad mängureeglid. Näiteks on palju räägitud ametnike tuludeklaratsioonidest, rahastamise läbipaistvusest ning korruptsioonivastasest võitlusest. Minu maailamaparandajast kolleeg Asso Prii Transparency International Estonia tegevjuhina andis väga kena ülevaate eesti parteide rahastamise probleemidest. See on kindelt koht, kus Georgial on meilt palju õppida. Hetkel tundub, et Eestis seadusemuudatuse tasemel probleemi lahendada ei õnnestunud.

Natuke üllatusena tuli see, mida räägiti Georgia rahvusvähemuste organisatsiooni kontoris. Aserite ja armeenlaste kogukonnad elavad Georgias põliselanikest eraldi inforuumis, neil on täiesti eraldi omad koolid, kus riigikeelt peaaegu ei räägitagi, nad ei ole otsustajatena ühiskonda kaasatud. Need on probleemid (pisut vähemal määral) on iseloomulikud ka eesti ühiskonnale. Soovitasin tungivalt analüüsida haridussüsteemi hetkeseisu ning seal peituvaid lahendusi. See diskussioon on Georgia ühiskonnal veel ees.

Kindlasti vajab eraldi äramärkimist ka see õhustik, mille korraldajad osalejatele lõid. Külalislahkuse taset pole vaja pikalt kirjeldada –  see oli fantastiline. Veetsime üheskoon palju tunde, arutades meie riikide hetkeseisu ning tulevasi arenguid. Mulle oli suur au viibida väga tegusate ukrainlaste, moldovlaste ja grusiinide seltsis tervelt 4 päeva. Selliste inimeste südamega tehtud töö tulemusena ehitavad demokraatlikud korrad nendes riikides endale varem või hiljem kindla vundamendi. Eestil oli erakordselt suur õnn läbida üleminekuühiskonna tee suhteliselt kiiresti, nüüd võime jagada oma kogemusi ning suunata edasi sõpru. Nad kahtlemata vajavad seda väga.

Read Full Post »

Kirjutab Mari:
Möödunud nädala veetsin varasuvises Berliinis, kus kohaliku MTÜ Institute for Cultural Diplomacy eesvõttel koguneti viieks pikaks päevaks pidama konverentsi, mille nime täpne meeldejätmine on juba ainuüksi tõestuseks, et teid ei ole veel tabanud tõsised mäluhäired. The International Symposium on Cultural Diplomacy 2011 kandis nime “Hard Vs. Soft Power in Global and National Politics: Innovative Concepts of Smart Power and Cultural Diplomacy in an Age of Interdependence, Digital Revolution, and Social Media.”

Maakeeli lahtiseletatult tähendab see, et juttu tuli tänapäevase (välis)poliitika kujundamise vahenditest – ehk siis eeskätt nn pehmest jõust, mis hõlmab diplomaatiat, kultuurilisi kokkupuuteid ning tänapäevases maailmas vahest kõige rohkem meediat  – internetti, sotsiaalvõrgustikke, televisiooni, trükimeediat.

Viis päeva, mis koosnesid ettekannetest ja arutelupaneelidest, lammutasid need kontseptsioonid elementaarosakesteks, võttes aluseks ka kõik erinevad maailmanurgad. Fookus kippus aga ikkagi päevakajalisusest olenedes Araabia Kevadele nihkuma. Üldine arvamus oli siiski, et kui mõni riik ei otsusta internetti päris kinni keerata, pole võimalik neid kohalikke revolutsioone peatada. Samal arvamusel oldi ka Hiina suhtes, kus igapäevaselt monitoorib internetti üle 30 000 inimese. Araabia maailmas toimuvaid muutusi aga ei julgetud prognoosida – USA endine sisejulgeoleku juht (Secretary of Homeland Security) Michael Chertoff tuletas meelde, et moslemiriike ei saa võtta ühe pika puuga. „Näiteks Jeemen võib suure tõenäosusega pudeneda laiali nagu Somaalia, aga Egiptus kindlasti mitte,“ sõnas ta. Miks otsustasid Lääneriigid niivõrd ruttu rünnata Liibüat, aga pole sama teinud Süüriaga? „Liibüale on sõjaliselt lihtne ligi pääseda. Süüria ründamiseks seevastu tuleks üle lennata Liibanonist, kus on oht põrkuda Hezbollah’ga, sealsamas on ka Iisrael ja Türgi. Need on praktilised piirangud ja nendega arvestamine ei tähenda, nagu ei oleks USA oma välispoliitikas järjekindel,“ leidis Chertoff.

Seoses internetiga meenutas Chertoff karikatuuri, kus kaks koera räägivad omavahel internetist. „In the internet, nobody knows you’re a dog,“ ütleb üks koer teisele. Teisisõnu määrab Chertoffi sõnul peamise jõu enda loodud narratiivi tugevus. Mis puutub Wikileaksi, siis Chertoffi sõnul pole see teema nii dramaatiline, kui seda on üritatud serveerida. USA-l on endal olnud tegemist Pentagoni paberite lekkimisega, mis oli sisuliselt palju olulisem juhtum, kuid praegu on tema hinnangul lekkinud eeskätt triviaalsed asjad.

Väga emotsionaalse kõne pidas ka Süüria praeguse presidendi vennapoeg, demokraatliku liikkumise edendaja Ribal al-Assad, kes on eksiilis elanud alates oma lapsepõlvest ning kellega äsja ilmus intervjuu Eesti Päevalehes. Tema lood oma onust, tema katsetest mõrvata nii oma venda kui vennapoega, tekitasid tõelisi paralleele Shakespeare’i tragöödiatega.  Al-Assad tuletas meelde, et võimalus Süüria käekäigule demokratiseerumisel kaasa aidata on igaühel. „Otsige Youtube’ist videosid, jagage neid oma Facebooki profiilil või Twitteris. Nii saate aidata Süüria ühiskonda. Mida suurem informeeritus, seda nõrgem on diktaator,“ arvas ta.

Mida selle tohutu laia teemaderingiga konverentsi puhul kritiseerida? Esiteks jälgisin juba sportlikust huvist, millal räägib keegi vabasektorist ning selle kaasamisest, samuti olid konverentsil vaid üksikud osalejad ning esinejad, kes igapäevaselt tegutsevad vabaühendustes. Kuigi ICD profiil on laias laastus keskendunud valitsustele või nendega seotud organisatsioonidele ning (eks)diplomaatidele, jääb meie maailmas siiski kuidagi poolik tunne, kui kodanikeühenduste kaasamist ei võeta isegi läänemaailmas sellise ürituse organiseerimisel iseenesestmõistetavana. Ei võetud kahjuks ka Lennart Meri konverentsil, kuhu olid kohale kutsutud küll säravad analüütikud Heather Grabbe ja Ivan Krastevi näol, kuid mitte mõnest mõjukast organisatsioonist, millel on kokkupuude ka probleemidega rohujuure tasandil.

Vestlusringe kuulates valdas sageli tunne, nagu jookseks peaga vastu poliitkorrektsuse nime kandvat seina. Näiteks meenub olukord, kus inimõigustest rääkides küsis üks Armeenia üliõpilane panelistidelt küsimuse selle kohta, millal nende arvates tunnistab Türgi 1915.-1917. aastal läbi viidud Armeenia genotsiidi, mille ohvrite arv on erinevatel hinnangutel 600 000 kuni 1,5 miljoni inimest. Selle küsimuse peale kargas püsti endine Türgi välisminister Yasar Yakis ning kordas Türgi (varsti juba 100-aastat kestnud) mantrat, et Türgi on valmis genotsiidi tunnistama, kui see on tõestatud; ning Armeenia peab omalt poolt olema valmis vabandama, kui selgub, et genotsiidi pole toimunudki (!!!). Yakis pidas oma süstitava kõne ning panelistidelt ei õnnestunudki vastust saada, kuna sealt liiguti edasi järgmise küsimuseni. Muuhulgas kuulub Yakis ka ICD nõuandvasse kogusse ning hallipäine Türgi härra on üks selle prominentsemaid isikuid. Samamoodi võeti ettevaatlik hoiak küsimuste suhtes, mis puudutasid Hiinat – uiguuri rahvusest mees, kelle territooriumil on Hiina aastaid läbi viinud tuumakatsetusi, mille käigus on hukkunud tuhanded inimesed, küsis, kas ka seda võiks nimetada genotsiidiks, kuid otsest vastust sellele küsimusele ta ei saanud. Me kõik teame, et osad riigid on võrdsemad kui teised ning prioriteedid määrab siiski reaalpoliitika – väga üldsõnaliselt seda siiski tunnistati.

Konverentsilt kõlama jäi kuldne kesktee – nn smart power ehk nutikas jõud. See tähendab seda, et sõdade ja veriste konfliktide ärahoidmiseks ei piisa kahjuks ainult pehme jõu kasutamisest. Sõjaliselt nõrgemad riikidele on vajalik koonduda liitudesse -sõjalistesse, majanduslikesse -, et end turvaliselt tunda. Teisalt on – kasvõi suurriik Saksamaa näitel, aga eriti väikeriikidel  – mõistlik investeerida pehmesse jõusse ja kultuuridiplomaatiasse. Mida rohkem meid teatakse, mida rohkem meie kultuuri mõistetakse, seda turvalisem on maailm ka eestlaste jaoks. Saksa valitsuse jaoks on kultuuridiplomaatia olnud nende välispoliitika kolmas sammas alates 1960. aastatest. „Suhtleme kohalike partnerorganisatsioonide kaudu ning peamiseks põhimõtteks on luua kontakte inimeste, mitte valitsuste vahel. Lõppkokkuvõttes on sellel mõju aga tervele riigile,“ seletas Saksa välisministeeriumi kultuuri ja kommunikatsiooni osakonna juht Werner Wendt. Sarnaseid näiteid tõi ka kohal viibinud British Councili juht John Whitehead, kelle sõnul õnnestus Briti Nõukogul näiteks 2008/2009 aastal jõuda üle maailma 221 miljoni inimeseni, neist oluline kontakt saavutati 13,2 miljoniga.

Read Full Post »

29. aprillil mindi oma esimest perioodi lõpetava Vabaühenduste Fondi eestvõtmisel metsa istutama. Kokku ajab Viimsis juured alla enam kui 1200 kuuseistikut. 2011 on pealegi Metsa-aasta!

29. aprillil mindi oma esimest perioodi lõpetava Vabaühenduste Fondi eestvõtmisel metsa istutama. Kokku ajab Viimsis juured alla enam kui 1200 kuuseistikut. 2011 on pealegi Metsa-aasta!

Sel nädalal on vabatahtlikkus teemana murdnud sisse nii uksest kui aknast – käimas on Euroopa Vabatahtliku Tegevuse aasta.Võib  ju küsida, mis sellistest suurtest sõnadest ja erinevate aastate ( à la Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta 2010 või Metsa aasta 2011) väljakuulutamisest kasu on, kas need ei jää liialt deklaratiivseks ja õlalepatsutuseks iseendale?

Vähemasti vabatahtlikkuse teemat luubi all hoides on hea meel sellest, et vabatahtlikkuse mõiste on hakanud avarduma ning mõned müüdid murduma. Vabatahtlik tegevus ei tähenda ainult metsakoristamist või hoogtööpäevakuid või hüljatud kasside-koertega jalutamist; ega ka mitte vabatahtlikuks päästjaks või kriminaalhooldajaks hakkamist, kuigi ka need kõik on ühiskonnale väga vajalikud vabatahtlikud “ametid”.

Ühendused ise tunnistavad, et pahatihti jääb rohkem kui praktilistest tegevustest või ka rahast vajaka oskustest ning ekspertnõuannetest. Näiteks Evelyn Valtin Eesti Loomakaitse Seltsist ütles alles möödunud nädalal, et puudust tuntakse kõige rohkem turundus- ning kommunikatsioonialasest know-how‘st, mida suuremate kampaaniate ajal hädasti vaja läheks. Valtin tõdes, et ka ühendused ise võiksid aktiivsemalt  abipakkujate käest küsida, mida neil endal reaalselt vaja läheb. Tänaseks ongi olukord selline, et üks aidata soovinud firma pakub Loomakaitse Seltsile meediakoolituse.

Meediaekspert Liisa Past (siinkohale tervitused Avatud Eesti Fondi endisele meediajuhile:-) on jaganud nii oma teadmisi kui ka telefoniraamatut Caroline Illenzeeri Fondile, mis toetab teenistuses hukkunud kaitseväelaste laste haridust ja huvitegevust. Sel nädalal Eestit väisav kodanikuühiskonna uurija, Johns Hopkinsi Ülikooli professor Lester Salamon on aga vabatahtlikuna ühe suure toetusi jagava fondi nõukogu esimees. Kui kohalik infoväli tundub ahtake, siis vabatahtlike toimetajate ning kirjutajatega võib teha ka ajakirjandust, näitab Erkki Peetsalu kylauudis.ee algatus. Need on ainult mõned erinevad head näited.

Teise positiivse ilminguna võib esile tuua ettevõtete teadlikkuse tõusmise. Üha enam on hakanud ka erasektorile kohale jõudma, et vabatahtlikus tegevuses peitub lisaks vältimatule idealismile ka oma kasulik äriloogika. Lisaks ettevõtte mainele on töötajad paremini motiveeritud ning saavad nö tasuta koolitusi ja kogemust, aidates kaasa mõne ühenduse tegevustele või suutlikkuse tõstmisele. Milleks peaks ettevõte motivatsioonikoolituse eest maksma krõbedat hinda Peep Vainule või The Secreti maaletoojatele, kelle kokkusaamised meenutavad mõne sekti koosolekuid, kui vabatahtlik tegevus mõne abi vajava organisatsiooni juures on selleks palju parem võimalus? Kui käia ja teha koos kolleegidega, siis tõuseb paratamatult ka meeskonnatunne ning laiemas plaanis võiks see tugevdada kodanikuühenduste kaasamist tervikuna. Ettevõtted on hakanud aru saama, et töötajale aastas näiteks ühe vaba päeva võimaldamine mõne vabatahtliku tegevuse heaks toob ennast kuhjaga tagasi.

Kolmandaks – suur kummardus vabatahtliku tegevuse koordinaatoritele. Kümnete, mõnedel juhtude sadade vabatahtlike haldamine ning nende motiveerimine pole töö kergete killast.

Pilte Vabaühenduste Fondi ja Avatud Eesti Fondi metsaistutustalgutest saad sirvida siit. 

Read Full Post »