Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. mai 2011

Kari Käsper SA Eesti Inimõiguste Keskusest kirjutab meile möödunud reedel trükivalgust näinud Inimõiguste aruandest 2010, mis ilmus Avatud Eesti Fondi ja Kultuuriministeeriumi toel. Aruanne on kõigile huvilistele kolmes keeles tutvumiseks üleval aadressil www.humanrights.ee

Kari: „Üheks põhiteemaks reedesel esitlusel olid päevakajaliselt lapse õigused. Selle osas olime tähelepanu juhtinud lastekaitseseaduse deklaratiivsusele ning arengukava toppamisele ministeeriumis, ent samas tunnustanud oluliste institutsioonide loomist (sh laste ombudsmani pädevuse lisamine õiguskantsleri institutsioonile ning laste ja perede osakonda sotsiaalministeeriumis). Teise teemana käsitlesime pikemalt pagulaste õigusi, mille puhul meie soovitust tuua varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus Peipsi äärsest metsast sobivamasse kohta üldiselt riigiasutuste poolt ka aktsepteeriti. Samuti võtsime noore õigusteadlase Tatjana Evase artikli kaudu aruandes esmakordselt vaatluse alla rahvusvähemuste temaatika.

Inimõigused on Eestis vastuoluline valdkond. Erinevalt teistest väärtustest ei võeta inimõigusi sama iseenesest mõistetavalt kui õigusriiklust või demokraatiat. Üks põhjus võib olla selles, et Eestis elava arvuka vene rahvusvähemuse olukorda on kasutatud (välis)poliitilises võitluses ning nii mõnelgi korral ka süüdistatud Eestit ebaõiglaselt inimõiguste räiges rikkumises. Kuna ühiskondlik arvamus on üsna polariseerunud, siis ongi sel teemal sõna võtmine tähendanud seda, et saad automaatselt sildistatud kas Eesti pooldajaks või vastaseks. Lihtsustatult, kui oled eestlaste (Eesti?) poolel, siis elab vene rahvusvähemus siin suuremate tegelike probleemideta ning igasugune jutt rahvusvähemuste õiguste kaitsest on Venemaa (või muude eestivastaste jõudude) rünnak põlisrahva enesemääramisõiguse vastu. Tunnistan, et meie inimõiguste keskuse esimestel tegutsemisaastatel pidasime rahvusvähemuste küsimusega tegelemist liiga riskantseks ning kajastasime seda vaid üldiselt võrdse kohtlemise temaatika osana.

Sageli põhineb avalik arvamus ka valeinfole ja eelarvamustele. LGBT (lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide) õiguste teemal näiteks on näha tegemata tööd teadlikkuse tõstmisel, sest selles osas mängivad rahva arvamuses rolli tugevalt juurdunud eelarvamused ja teadmatus. Seda ilmestas hästi Hollandi kooliõpikutes homoseksuaalsuse kajastamist kommenteerinud tollane haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes valitsuse pressikonverentsil seda ‘vana Euroopa väljasuremisstrateegiaks’ nimetas. Siingi nähakse heteronormist erinejaid põhjendamatult ohuna rahva säilimisele, teisejärguliste kodanikena, kellele ei laiene mitmed perega seotud õigused.

Laias laastus võib inimõiguste teemal Eestis täheldada kahesugust lähenemist. On need, kes peavad inimõigusi demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks ja aktsepteerivad neid ka sellistes olukordades, mil mugavam oleks neist mööda vaadata. Paraku on seni ühiskonnas olnud valdavaks teistsugune lähenemine. Selle kohaselt nähakse inimõigusi kellegi võõraste nõudmistena, millegi ebamugavana, millega peab justkui viisakusest kaasa mängima kui tahad rikkasse Euroopa klubisse kuuluda. Nii olemegi jõudnud selleni, et Justiitsministeerium raporteerib edukalt, et Eestis vihakuritegusid ei esine, sest karistusseadustiku vastava paragrahvi alusel pole kedagi süüdi mõistetud. Võrdse kohtlemise seadus võeti küll vastu, aga poliitiline tahe selle tõhusaks rakendamiseks puudub (see väljendub näiteks võrdse kohtlemise volinikule eraldatud ressursside kasinuses). Näiteid sellest, kuidas kasulikud algatused poliitilise arguse tõttu realiseerimata jäävad, on palju.

Inimõiguste kaitse saab olla tõhus vaid juhul, kui ühiskond neid teemasid tõsiselt võtab. Inimõiguste teemade edendamine riigi tasemel on killustunud erinevate ametkondade vahel: üks ministeerium tegeleb ühe kitsa valdkonnaga, teine teisega. Samas on ka palju nn horisontaalseid valdkondi ja lisaks ka valdkondi, millega keegi ei tegelegi. Head soovitust luua Eestis riiklik inimõiguste kaitse organisatsioon, mis vastaks nn Pariisi põhimõtetele, on Eesti ametnikud senimaani tõrjunud. Endise rahvastikuministri büroo juures tegutsenud ametkondavaheline ümarlaud käis koos vaid korra, kuigi oleme teinud Kultuuriministeeriumile – kelle vastutada inimõiguste teema üldine koordineerimine justkui nüüd on – mitmeid ettepanekuid see taaselustada. Ei maksa unustada ka võimalusi, mis on kohalikel omavalitsustel inimõiguste kaitseks olemas.

Sageli on poliitikute retoorikas kuulda väiteid nagu Eesti rahvas ei oleks ühe või teise inimõiguse aktsepteerimiseks valmis. Nende väidete taha kiputakse varjuma siis, kui pole piisavalt julgust või tahet inimõiguste kaitse teemadega tegeleda. Arvatakse, et need teemad on igal juhul ebapopulaarsed ning parem on neist heaga eemale hoida. Reeglina on nii, et kui üldse võib Eesti poliitikut kuulda inimõiguste teemal sõna võtmas, siis välispoliitilises kontekstis ning peaaegu mitte kunagi Eesti-sisestel teemadel. Samas usun, et on tegelikult on märkimisväärne ja kasvav hulk valijaid, kellele läheb inimõiguste kaitse Eestis korda ning kes näevad Eesti tulevase edu üht võtit just inimõiguste suuremas väärtustamises.

Inimõigused võiksid saada samamoodi meie omaks, nagu tunneme meile olevat omase demokraatliku ühiskonnakorralduse või keskkonnahoidliku eluviisi. Selle asemel, et venitada ja argumente otsida, miks mingisuguseid õigusi tagada ei ole vaja või ei saa, võiksime teistest ette jõuda ning pakkuda rahvusvahelistele inimõigusnormidele omalt poolt lisa nendes valdkondades, kus tunneme neid vaja minevat. Näiteks piiranguteta ligipääs internetile võiks olla üheks põhiseadusega kaitstud inimõiguseks, mida rahvusvaheliseltki edendada.

Kokkuvõtteks soovin kõigile meile rohkem julgust inimõigusi kaitsta ja väärtustada.

“Millisest kohast, üleüldse, universaalsed inimõigused algavad? Väikestest kohtadest kodu lähedal – nii lähedal ja nii väikestest, et neid ei ole maailmakaartidel nähagi. Aga siiski on see üksikisiku maailm; tema naabruskond, kus ta elab; tema kool või kõrgkool, kus ta õpib; tehas, talu või kontor, kus ta töötab. Need on kohad, kus iga mees, naine ja laps nõuab diskrimineerimiseta võrdset õigust, võrdseid võimalusi, võrdset väärikust. Kui neil õigustel ei ole tähendust nendes kohtades, pole neil suurt tähendust kusagil. Ilma kodanike ühiste pingutusteta neid õigusi kaitsta kodu lähedal, ei tasu meil loota nende edenemisele maailmas laiemalt.”  Eleanor Roosevelt, 1958.

Read Full Post »

Kirjutab Asso Prii, ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht:

Sarnaselt Sergei Metlevile osalesin minagi projektis “Kodanikuühiskonna roll osalusdemokraatia tugevdamisel Idapartnerluse riikides” Georgias, mille eesmärgiks oli Georgia valimissüsteemide tundmaõppimine ning parimate praktikate jagamine Eestist.  Tahtsime vahendada kogemusi ja kuulda Georgia pingutustest korruptsiooni tõkestamisel ning  kuulata nende mentorluse kohta Moldova kodanikuühendustega.

Aga kuidas siis nii, et saadame moldovlased Georgiast midagi õppima? On siis midagi õppida? Ei saa vastu vaielda, et võrreldes näiteks Ukrainaga on Georgial õnnestunud võtta selgelt läänelikum kurss. Pingutatakse moderniseerimise ja protsesside kaasajastamise suunas. Ammutatakse endasse teavet ja kogemusi, mida jagavad konsultandid lääneriikidest (sh Eestist) ning võimalusel eelistatakse välissuhtluses inglise keelt vene keelele.

Ent  tuleb nentida, et kohati on need püüdlused omandamas teatavat fanaatilist eesmärki, mille nimel pingutades on unustatud üks korruptsioonivastase tegevuse aluspõhimõtteid – vormist on palju tähtsam sisu. Kõige silmatorkavamaks näiteks on riiklike asutuste hoonete ehitamine – läbinisti ultramoodsad ning klaasist! Kujundlikult on tegemist ilusa sõnumiga, mis peaks edasi andma rõhutatud suundumust kõigiti läbipaistva ühiskonna poole – vaadake, rahvas, kuidas ametnikud tööd teevad! Avalikkuse valvsa pilgu all rabavad juba siseministeeriumi ametnikud ning peagi lisanduvad parlamentäärid, keda ootab vanas pealinnas Kutaisis uus parlamendihoone. Aga kas vormiliselt läänelikud ehitised muudavad sisemised protsessid automaatselt läänelikeks? Kindlasti mitte.  Samuti tekib paratamatult küsimus, et kas riigis, kus keskmine palk ei küündi üle 130 euro, on ikka mõistlik investeerida mitusada miljonit eurot valitsushoonete asendamiseks, mis tegelikkuses polnud üldsegi mitte kokku kukkumas. Ehk oleks sellega saanud vältida kummalist olukorda kohalikus keskvalimiskomisjonis, kus IT juht sai uhkusega öelda, et kaks kuud tagasi installeeriti ka nende arvutitesse viirusetõrjega tegelev tarkvara. Prioriteedid?

Georgia siseministeeriumi hoone, arhitektideks Michele de Lucchi Milano Studio aMDL-ist ja Freyrie-Pestalozza – F&P arhitektid, samuti Itaaliast. Läbipaistvust enam kui 10 000 ruutmeetril.

Teine ehe näide puudutab viga, mille on teinud päris mitmed riigid Balkanil. Nimelt on paratamatu tõsiasi ka see, et pelgalt suurte ressursside suunamine mingisse valdkonda ei pruugi üheselt kaasa tuua samaväärset tulemust. Pean siinkohal silmas eelpool mainitud Georgia keskvalimiskomisjoni, mille massiivses, eelnevalt õiguskaitseorganitele kuulunud majas (mis joonistus selgelt välja ka maja visuaalsest olemusest) töötab päevast päeva 150 ametnikku, lisaks veel sadakond regionaalset ametnikku ning „hooajatöölised“, keda kaasatakse valimisperioodidel. Samas töötab Riigikogu Kantselei valimise osakonnas vaid neli koosseisulist ametnikku ning ma julgeks öelda, et Eesti valimiste läbipaistvuse üle kurtmiseks see põhjust ei anna. Küsimus on töötajaskonna kvalifikatsioonis, selges tööjaotuses ning püstitatud konkreetsetes eesmärkides.

Kogu eelneva jutuga ei taha ma aga öelda seda, et Georgia on kaldunud kõrvale oma kursilt saada lääneriikidega võrdseks partneriks. Riiki ilmestab tugevate ning jätkusuutlike kodanikuühenduste hulk, mis on tingitud Rooside revolutsioonile eelnenud ebastabiilsest riigivalitsemisest ning vajadusest koondada kodanikke paremat demokraatiat nõudma. Needsamad kodanikuühendused tüürivad nüüd rahvusvahelisi kontakte otsides riiki õiges suunas. Samuti paistis ametnikega kohtudes nende silmis siiras soov ja tahe tõepoolest korraldada asjad ümber viisil, kus avalik ressurss lähebki avalikuks hüvanguks ning avaliku sektori tööhõive ei toimuks enam hõimkondlikel alustel, vaid kandideerimiskriteeriumite põhjal nagu mõistlik on.

Soovituseks ehk veel meie kodanikuühiskonna kolleegidele Moldovast niipalju, et kursi võtmisel läände on eelduseks võimalused piiranguteta suhtlemiseks. Paraku tundub, et siiani on nende esmaseks võõrkeeleks vene keel, seda nii akadeemilises elus kui ka muus välissuhtluses. See muudab aga ühest küljest raskeks lääneliku mentaliteedi omandamise ning teisest küljest kapseldab neid kindlasse regiooni, kus omavahel kogemusi vahetada ning vigadest ja õnnestumistest õppida. Sestap kõlas üpriski harva küsimus „Aga kuidas teil seal Eestis see korraldatud on?“. Eesti on postsotsialistlikest riikidest koos Sloveeniaga teinud läbi vaieldamatult suurima arengu demokraatliku ja läbipaistva riigikorralduse poole ning meilt oleks, mida õppida.

Kohtumisel kohaliku Transparency osakonnaga sedastas sealne poliitikadirektor vajadust teha tihedamat koostööd ühingu Korruptsioonivaba Eestiga – siinse Transparency esindusorganisatsiooniga, kuna Georgia soov on ju jõuda Eesti tasemele. Selle peale kostis sealne juhatuse esimees (kes on muide ameeriklane): „Ei, meie soov on saada Singapuriks!“.

Seega sihid kõrgeks, Georgia!

Read Full Post »

Kunstnik Dagmar Kase osales uurimusliku lähenemisega videofilmi “Homoseksuaalsus – unusta ära?” (2011) põhjal valminud ettekandega Ljubljanas, Sloveenias toimunud rahvusvahelisel seminaril “Homophobia in schools in Eastern Europe”.

Eelkõige uurijatele, aktivistidele ja (tulevastele) õpetajatele suunatud seminari põhieesmärgiks oli uurida, kuidas homoseksuaalsust käsitletakse Ida-Euroopa koolides (põhikoolis ja gümnaasiumis), milline on LGBT õpilaste ja tudengite olukord ning kuidas koheldakse LGBT õpetajaid nende töökohtades.

Seminari avakõnes viitas Judith Stacey (New York University’s Center of the Study of Gender and Sexuality, New York, USA) konstrueeritud soo stereotüüpide ja erinevate kategooriate (mitte)tolerantsuse kokkupõimitusele. Näiteks kuna Tennessee osariigi koolides on kuni gümnaasiumiastmeni keelatud homoseksuaalsusest rääkimine ükskõik millises kontekstis ja paljudes koolides ei lubata lõpupeole samasoolisi paare või tüdrukuid, kes tahavad kleidi asemel smokingut kanda, on USA koolide juurde loodud üle 4000 gay-straight alliance-i ehk geisid ja heteroseksuaale koondava klubi, mille eesmärgiks on teadvustada “me oleme olemas”. J. Stacey tõstatas küsimuse, et kui haridussüsteem ei kohtle austusega kõiki, kes süsteemi sisenevad, siis millest me üldse räägime? Samuti on USA koolides sagenenud suitsiidid nende poolt, kes tajuvad keskkonna vaenulikkust. Siinkohal rõhutas J. Stacey ka kõrgemal tasemel otsustajate ja mitte ainult sõprade-vanemate poolset toetuse vajalikkust kas või läbi kampaaniaga It gets better (http://www.itgetsbetter.org/) ühinemise. Kuigi koolikiusamine avaldub tavaliselt üksikjuhtumitena, mitte süstemaatilise kiusamisena, on see tegelemist vajav probleem. Seetõttu toimuvad California osariigis spetsiaalsed koolitused õpetajatele, mille eesmärk on suunata tähelepanu homoseksuaalsusele ja homofoobiale põhinevale kiusamisele, õpetada märkama, ära tundma ja ka ennetama erinevaid kiusamisstrateegiaid ja -vorme.

Peter Parnelli ja Justin Richardsoni poolt kirjutatud lasteraamat And Tango Makes Three (2005) käsitleb homoseksuaalsust, samasooliste abielu ja adaptsiooni. Raamat põhineb tõestisündinud lool, kus kahe New Yorgi Keskpargi loomaaias elava bioloogiliste vanemate poolt hüljatud pingviinimuna võeti omaks kahe geipingviini poolt ja munast koorunud pingviin Tango kasvatati ühiselt üles. Raamat, mis on saanud mitmeid auhindu ning on  ühtlasi ka 2010. aasta keelatuim raamat USA-s, on tõlgitud nii sloveenia keelde kui ka mitmetesse teistesse keeltesse.

Nina Tuš Špilaki (University of Ljubljana) ettekanne “Talking about same-sex families in kindergartens in Slovenia” põhines Sloveenia lasteaias toimunud uuringul, kus 3-6 aastastele lastele loeti ette eelpool mainitud raamatut. Laste arvamuste põhjal (“kahel mehel peaks olema kaks beebit”, “kõik kolm tundsid end hästi”, “pingviinid hoolitsesid muna eest hästi”) väitis Špilak, et ükski laps ei reageerinud seoses stereotüübist erineva peremudeliga ja lapsed aktsepteerisid erinevusi loomulikuna, mistõttu ta leidis, et lastele peaks erinevaid perekonnavorme tutvustama.

Tanja Reneri (University of Ljubljana) ettekanne “Homosexuality and school: students’ attitudes towards discussing homosexuality in schools” põhines 2009. aastal läbiviidud uuringul, mis esitas muuhulgas küsimusi, millal ja millises kontekstis tudengid kuulsid homoseksuaalsusest, kas see teema peaks olema kohustuslik, kes võiks olla opositsioonis ja kuidas peaks seda teemat käsitlema. Uuring, milles osales 45 tudengit, rõhutab meedia tähtsust (31% tudengite arvamus) ja solvangu kategooriat (41% küsitletute koguarvust). Enamus (77,7%) leidis, et see võiks olla kohustuslik teema (ja 22,2% et see võiks tulla käsitlusele, kui kellelgi on küsimusi); 79% leidis, et vestlus on parim vorm käsitleda homoseksuaalsust.

Huvitava tulemuse annab uuring seoses opositsiooniga. Nimelt leidsid küsitletutest 4,4%, et opositsioonis on tudengid; 44,4%, et õpetajad; 82,2%, et vanemad; 51,1 %, et mõned poliitilised parteid ja 88,8%, et kirik. Võimalikest käsitlusviisidest mainis üle viiendiku, et seda peaks õpetama nagu kõiki teisi aineid, ligi veerand, et seda peaks tegema väga ettevaatlikult; 8,8%, et see ei tohiks olla propaganda ja 80% leidis, et homoseksuaalsust peaks käsitlema koos inimõigustega. T. Rener leidis, et homoseksuaalsuse kui vaidlust tekitava moraalikategooria käsitlemiseks on kaks viisi: moraalsed vastused otsese lähenemisega ja kirjeldav, teaduslik, mitteotsene lähenemine. Teema käsitlemiseks on neli kriteeriumit: ühiskonnas tuntud inimeste käitumishoiakud, epistemoloogiline vaatenurk (vaatenurgad on erinevad, aga puudub vastuolu ratsionaalsete argumentidega), poliitiline (kui käsitletav teema ei ole kooskõlas liberaalse demokraatliku riigikorraga, on tavaliselt juhtival positsioonil poliitiline vaatenurk, aga T. Reineri arvates peaks epistemoloogiline käsitlusviis olema rohkem kasutuses) ja inimõigused. Reneri sõnul peab mitu komponenti – koolisüsteem, lähedane inimene on gei, jne. – töötama koos ja pikemat aega, sest üleöö ei muutu midagi. Reiner tõstatas ka olulise küsimuse edasimõtlemiseks – millised teemad on vastuolulised ja moraalsed?

Dorottya Rédai (““It’s disgusting, but I don’t care as long as they don’t approach me.” Homophobia and the constitution of raced, classed, gendered sexualities in a secondary school.“, Central European University, Budapest, Ungari) intervjueerisvahemikus 2009-2010 kokku 57 tudengit, uurides nende tundeid ja hoiakuid seoses homoseksuaalsuse ja geidega. Antud uuring näitas selgepiiriliselt, et eksisteerib eeldus, mille kohaselt geid on valged, kooslust olla gei ja mustlane peeti võimatuks, ja juba eelpool mainitud (soo)normide ja stereotüüpide diktatuuri ja homofoobia omavahelisi seoseid (mida juurdunumad on soonormid, seda sügavamal on homofoobia).

Näiteks koos Rita Béres-Deákiga (Central European University) läbiviidud uuringu “Images of Hungarian teenagers about homosexuals – experiences of a school project” raames toimunud vestlusel tuli jutuks mees, kes pärast 20 aastat abielus olemist identifitseerib end geina. Õpilased ei suutnud uskuda, et antud mees ei kujuta ette naisesse armumist, tulles selle küsimuse juurde pidevalt tagasi. Küsimustes ja vestluses kumas läbi noormeestes tekkinud ebakindlus oma seksuaalsuses ja selle tulevikus – heteroseksuaalses suhtes olemine ei “päästa” võimalike homoseksuaalsete suhete eest. D. Rédai mainis ka soolist erinevust – ainult noormehed mainisid seksuaalset erutust seoses naistevahelise seksuaalsuhte puhul – ja pidas oluliseks mainida, et teismelised püüavad leida geiks olemise põhjuseid. Õpilased mainisid ka, et võrdsus on tülgastust tekitav, et vastikustunne on mõlemapoolne (“ka homoseksuaalidele on heterod vastikud, nii et see on vastastikune”)  ja homoseksuaalsuse nn juurtena toodi ära lapsepõlve, vanemaid, meditsiinilisi ja psühholoogilisi põhjuseid, eelmisi halbu suhteid ja see, et kõik on kaasasündinult biseksuaalsed.

Biljana Rašković-Živković (University of Novi Sad, Serbia) lisas oma ettekandega (“Differences in social distances towards homosexuals between high school students from Serbia and from Germany”) lisas juurde mõtte, mille kohaselt autoritaarsusel ja sotsiaalsel vahemaal on väga suur osakaal – mida lähemal on homoseksuaalne inimene, seda rohkem väheneb tolerantsi mõõtkava. Näiteks Serbias aktsepteeriksid väga vähesed venna või õena homoseksuaali. Homofoobia vähendamiseks pakkus Rašković-Živković samalaadselt paljude teiste esinejatega inimõiguste temaatikale tähelepanu pööramist, lisaks sellele nägi ta vahenditena õpilaste informeerimist, et tegemist ei ole haigusega, homoseksuaalide hääle tugevdamist avalikus ruumis ja Serbia ühiskonna jätkuvat demokratiseerimist.

Kateřina Lišková ja Lucie Jarkovská (Masaryk University, Brno, Tšehhi) teatasid oma ettekande “Beyond Belief? Religious Conservatives and Sex Education in the Czech Republic” alguses, et tänavu märtsis võeti vastu otsus alates septembrist 2012 muuta seksuaalkasvatus Tšehhis kohustuslikuks ja see otsus tõi teravalt esile moraalse paanika (perekondade lagunemine, abort, eutanaasia, jne.) ja ksenofoobia, tõstes tähelepanu keskmesse ka tsivilisatsioonide kokkupõrke. Opositsiooni murekohtadeks oli ohtlik liialdatud sallivus ja perversioonid versus reproduktsioon.

Maja Pan (“The analysis of the homophobic hate speech in schools through the prism of the theory of performativity.“, University of Ljubljana) kõneles olukordi muutvat jõudu omavast performatiivse kõneakti ja pedagoogika puutepunktidest. Seminaril viibijatele andis M. Pan ka mõtteainet oma mõtisklusega homofoobiast, kus ta tõi esmajärjekorras esile kolm omavahel põimunud elementi: LGBT vanemate mittekaristusliku poliitika (kapist välja tulemisele ei järgne karistust), tahtepuuduse ennetada homofoobilist hoiakut ja homofoobilised hoiakud.

Lisaks eelpoolmainitule tõstatasid seminaril osalejad alljärgnevad teemad: miks on raske aksepteerida lesbisid emadena (Katerina Nedbalkova, “Homosexuality and gays in schools in the Czech Republic“, Masaryk University); kelle poole pöörduvad noored seksuaalset orientatsiooni puudutavate küsimuste korral, süstemaatiline tugi LGBT noortele [“Ma olen gei, aga ma saan parimaid hindeid” – kapist väljatulemisele eelnevalt peavad nad tõestama, et nad on korralikud inimesed.] ja järjepidev koolidega koostöö arendamise vajalikkus. Tegeledes LGBT teemadega, eeldatakse automaatselt sellega liituvat homoseksuaalsust (Simon Maljevac, “No place for faggots: Homophobic violence in schools“, Legebitra); perekond on osa probleemist, mitte lahendusest [kahekordne oht, mis sisaldab vanematele pettumuse valmistamist ja verbaalset vägivalda] ja kodakondsus kui võimalik pikaajaline sotsiaalne vägivald (Christian Funke, “A citizenship right effort to combat homophobia in schools“, Westfälische Wilhelms-Universität, Münster, Saksamaa). Samasooliste partnerluse institutsionaliseerimine võib mõjutada lesbide ja geide aksepteerimist Euroopas (see on sümboolne akt, sümboolne toetus), negatiivsed hoiakud immigrantide puhul on seotud negatiivsete hoiakutega geide ja lesbide suhtes (Judit Takács, “Should gays and lesbians be free to live as gays and lesbians? (Social acceptance and homophobia in Europe.)“, Institute of Sociology of the Hungarian Academy of Science), kapis olemine ja enesetsensuur [intervjueeritava Josine lauset parandatakse tihtipeale, kui ta ütleb, et tal on abikaasaks naine (wife), mispeale ta lause korrigeerijaid omakorda parandab, öeldes, et ta abikaasaks on naine ja mitte mees (husband)] ning õpetajate kartus kaotada oma töökoht (Jasna Magić, Ana Janjevak, “Excuse me, teacher, are you a lesbian?” Experiences of lgbt-teachers in schools in Slovenia.“, Legebitra) jne.

Seminari läbis niidistikuna Venemaa sotsioloogi, filosoofi ja seksuoloogi Igor Koni poolt öeldud mõte, mille kohaselt on homofoobia (Venemaa) demokraatia ja sallivuse lakmustest. Tõepoolest, millal jõuame me punkti, kus küsimuste küsimine ei ole ohtik? Millal jõuab “And Tango Makes Three” Eesti lugejateni eesti keeles?

Lõpetuseks imaginaarne kapist väljatuleku ülesanne kõigile antud teksti lugejatele – kuidas vanemad / sõbrad / kolleegid reageeriksid, kui teataksid nendele, et oled gei / lesbi / biseksuaal / …?

Read Full Post »

Older Posts »