Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 21. apr. 2011

AEF juhataja Mall Hellam, Eesti Päevalehe ajakirjanik Kadri Ibrus, vabakutseline ajakirjanik, kirjanik ja filmitegija Imbi Paju ning ametist lahkuv AEF nõukogu esimees Siim Raie. Foto: Rene Suurkaev

….kui nüüd täpne olla, siis heameelega ja koosmeelega.

Avatud Eesti Fondil nimelt polnud kahtlustki, kes peaksid olema tänavuse, numbrilt juba 15. Koosmeele preemia laureaadid. Fondi 21. sünnipäeval kuulutasime nende nimed ka avalikult välja ja terve Eesti sai rõõmustada Eesti Päevalehe ajakirjanikule Kadri Ibrusele ja vabakutselisele ajakirjanikule, kirjanikule ja filmitegijale Imbi Pajule antud tunnustuse eest.

Imbi Paju on oma ajalookäsitlustega leidnud tee erinevate rahvuste südamesse, sest inimlikkus, sõbralikkus, väärikus on Paju jaoks rahvusülesed. Sama on ka kaabakluse ja argpükslikkusega, sest mitte rahvas pole rahvale hunt, vaid nagu ütleb tark vanasõna – inimene inimesele. Koostöös noorteühinguga Avatud Vabariik on Imbi Paju (ja David Vseviov ja mitmed teised ajaloolased) käinud vene koolides rääkimas eesti ajaloost. Nagu Imbi Paju ütles – ka vene noortel on selle ühise ajaloo ees sageli hirm ja paljusid asju pole nad lihtsalt siiamaani julgenud küsida. Vahel ongi avatud suhtumisega võõralt lihtsam küsida kui kaevuda vanaisade-vanaemade mälestustesse. Aga kui seda ust on juba paotatud, siis võiks ikka ringiga ka vanaisa-vanaema juurde tagasi jõuda. Omajagu on neid müüte, mille murendamisele Imbi Paju püüab inimestega vesteldes jõudumööda kaasa aidata. “Palju räägitakse Eesti antisemitismist 1930ndatel, aga kas te teate, et Eestis õpetati samal ajal juudi keelt ja kultuuri Cambridge’iga võrdselt tasemel?” on kõigest üks näide sellest, kuidas lihtsate näidetega mõningaid müüte kummutada või panna vähemalt nende tõesuses kahtlema.

Koosmeele preemia teine laureaat on võrdselt inspireeriv. Võib liialdamata öelda, et Kadri Ibruse kirjutisteta oleks Eesti ühiskonnas rohkem ebaõiglust ja sellesse ebaõigluse vähendamisse ei ole Kadri suhtunud ainult missioonitundega, vaid selle taga on ka tohutu töö, läbinärimine paberivirnadest ja bürokraatiast ning nii mõnelgi juhul ka ametnike ringkaitsest. Kindlasti ka omaenda närvikava osaline ohvrikstoomine, sest seda tööd saab teha ainult südamega. “Tahaksin, et Eestis oleksid kõigil võrdsed inimõigused,” ütles Kadri preemiate kätteandmisel kui Aktuaalne Kaamera küsis, mis teda tema töös tiivustab.

Lisaks sellele on Kadri näitel hea meel, et üle tüki aja saab meedias sõna tegevajakirjanik – ja mitte kõrvaltpilguga meediakriitik -, kellele antakse laia auditooriumi ees võimalus rääkida oma igapäevatööst nii allikatega, toimetuses kui ka väljaspool seda. „Iga ausalt kirjutatud artikkel on väärt panus ühe demokraatliku riigi arengusse,“ sõnas Kadri.

Read Full Post »

Tänavapildikesi Norra demokraatiast igapäevaelus

Kirjutavad Tuuli ja Natalja:

Vabaühenduste Fondi 1. periood saab kohe-kohe ka ametlikult ümber. Aga enne, kui läheme VÜFi lõpuürituse tähistamiseks Tallinna lähedale metsa istutama ja Rannarahva muuseumisse kokkuvõtteid tegema, tahaksin kirjutada veel ühest suuremat sorti ettevõtmisest, mis jäi märtsikuusse.

Nimelt käisime toreda seltskonnaga – kokku 16 Eesti kodanikuühiskonna arendajaga – Norras tarkust kogumas. Kuigi Oslo on meist ainult 1,5 lennutunni kaugusel, ei teadnud me nende vabasektori olemusest-tegemistest palju. Oma silm on kuningas ja näha kodanikeühendusi tegutsemas nö omas mahlas on ikka hoopis midagi muud, kui ennast nende tegevusega interneti vahendusel kurssi viia-hoida.

Kolme päeva jooksul tutvusime põhjalikumalt kümne katusorganisatsiooniga, millele lisandusid veel individuaalsed kohtumised valdkondlike tegijatega ning poolepäevane retk Drammeni omavalitsusse.

Norralased ise kutsuvad oma kolmandat sektorit vabatahtlikuks sektoriks, mis on põhimõtteliselt tõsi – 58% täiskasvanud norrakatest teeb regulaarselt vabatahtlikku tööd ning nende aastane panus võrdub 113 000 täiskoormusega töötaja panusele! Riigis, kus elab 4,8 miljonit inimest, on erinevatel vabaühendustel kokku 10 miljonit liiget ning tervelt 84% elanikest on ühe või mitme organisatsiooni liikmeks.

Üle poole Norra arvuliselt 115 00 vabaühendustest tegutseb kultuuri, vaba aja korraldamise ja spordi valdkonnas „sügavalt kohalikul“ tasandil ning arvestatav osa sektorist kuulub, nagu meilgi, maja- ja korteriomanike ühendustele, heaolu parendajatele ning humanitaar- ja keskkonnaorganisatsioonidele. Kuigi riik ja kohalik võim toetab vabaühendusi meie mõõteskaalal üsna heldelt – olemas nii igaaastased tegevustoetused, organisatsiooni liikmeskonna suurusest sõltuv abi kui ka projektipõhine rahastus –  , moodustab avaliku sektori raha vaid 20%  vabasektori aastaeelarvest. Enamasti saadakse hakkama ilma palgaliste töötajateta, liikmemaksude, annetuste ja vabatahtlike abil.

Samas üleriigiliste katusorganisatsioonide nagu näiteks Majaomanike Föderatsiooni juures, nägime (kontorites on valdavalt klaasseinad – täielik läbipaistvus!) korrustekaupa professionaalseid müügimehi ja juriste. Keskkonnaorganisatsioon Bellona aga äratas aukartust oma tegevushaardega, riigisisese ja rahvusvahelise koostöö ulatusega.

Sõltumata organisatsioonide suurusest ja osakondade arvust või konkreetsest tegevusvaldkonnast, õhkus meiega suhelnud inimestest ühtemoodi oma tööle pühendumist ja selle nautimist; seda isegi juhul, kui töö on sõna otseses mõttes eluohtlik. Ühe hapra, kuid äärmiselt julge naisterahva Tove Smaadahli ennastsalgav töö koduvägivalla all kannatanud naiste kaitseks on niivõrd mõjus ja silmnähtav, et üldiselt turvalise Norra politsei pidas vajalikuks Smaadahli varustada isikliku mobiilse alarm-nupuga. Naiste Kriisikeskus, mille ainukeseks töötaja on Tove,  moodustab katuse naiste varjupaikade võrgustikule. Keskus on koduvägivallaga kokku puutunud naiste eestkõnelejaks nii Norras kui rahvusvahelisel tasandil; ka Eesti probleemidega on Tove hästi kursis.

Nähtust-kuuldust torkas aga eriti silma hästi läbimõeldud, süstemaatilise, kõiki sotsiaal- ja rahvusrühmi hõlmava noorsootöö ulatus. Sotsiaalseid probleeme ennetatakse eeskätt püüdlusega igale lapsele või noorele pakkuda nii palju enesearendusvõimalusi, et võimalikele pahedele mõeldagi ei jõuaks. Näiteks Rassismivastase Keskuse üheks olulisemaks suunaks on mitmekesine töö erinevatest rahvustest noortega. Igaühega, ka lihtsalt tänavalt sisse astunuga, tegeletakse personaalselt ning just konkreetse inimese vajadustest lähtuvalt.

Noortekeskuses tutvustasid oma tegemisi erinevad vanuses ja erineva nahavärviga aktivistid.

Ja veel nägime palju suhtlemist ja kaasamist, kaasamist ja suhtlemist igal tasandil – väga loomulikult!

Lõpetuseks paar lühikest väljavõtet reisil osalenute muljetest:

Madle Lippus, Uue Maailma Selts:

“Kuigi ühenduste tegutsemisvaldkonnad on sageli erinevad, on kogemused  sageli väga sarnased. Alati ei olegi võibolla kõige olulisem kohe mingi lahenduse leidmine, vaid uute vaatenurkade avastamine. Ning neid uusi vaatenurki andis see reis mulle küll mitu – nt mitte karta erasektorit, vaid pigem proovida leida ühisosa, millega töötamine tooks kasu mõlemale poolele.”

Liina Vaher, Tartu Erahariduse Edendamise Selts:

“Organisatsioon tegutseb väärtuspõhiselt, s.t. kõik otsused ja valikud kaalutakse läbi väärtuste. Selles osas oleme Oslo International School’iga sarnased. Hoone ja vahendid olid väga kaasaegsed, aga erinevalt meie riigi haridusasutustest, ei peetud seda olulisemaks sisutegevustest. Kõik oli käepärast ja vajaduse järgi. Meil räägitakse raud- ja riistvarast tihtipeale rohkem kui õpetaja inimlikust panusest ja töörõõmust. Igal sammul oli näha, et laste olemasolu selles majas on põhjuseks, miks seal midagi tehakse.”

Getter Tiirik, Eesti Puuetega Inimeste Koda:

“Kindlasti tuleks jätkata teemadega, mis puudutavad ühiskonda kaasatust, ühiskonna (sotsiaalse) sidususe tugevdamist ning õiguste kaitset. Peame tähtsaks, et teemadena oleksid sees puudega inimesed (erivajadustega inimesed) ning kindlasti eraldi erivajadustega noored. Näiteks oleks vaja (koolitus)programmi selle kohta, kuidas kaasata erivajadustega noori huvitegevusse (näiteks noortekeskustesse) ja selles osas oleks eelkõige vaja praktilisi teadmisi-oskusi, kuidas „üles ehitada“ huviharidus ja programmid nii, et kõik noored sõltumata oma võimekusest, erivajadustest, taustast jne. oleksid kaasatud. Kahjuks konkreetseid eksperte, kes taolisi koolitusprogramme võiksid teha, pole. Seetõttu näeme, et uue VÜF-i kaudu oleks heaks võimaluseks Põhjamaadest teadmisi-koolitajaid saada, kus kaasava hariduse sh huvihariduse põhimõtteid on järgitud juba pikalt.”

Tiina Ristmäe, MTÜ Eesti Naabrivalve:

“Peamine on see, et meie MTÜde tegutsemine ei erine suures osas Norra MTÜde toimimisest, samas on meil veel pikk tee käia selleni, et kaasata oma tegevusse sama suur hulk inimesi nagu Norras. Tundus, et Norras on väga heal tasemele MTÜ-de poolne teenuste pakkumine KOVidele ja ka riigile. Seda kogemust oli kasulik kuulata, kuna plaanime ka ise uut teenust välja töötada.”

Read Full Post »

Jevgeni Krištafovitš noorteühingust Avatud Vabariik võtab kokku muljed möödunud nädalal Prahas esmakordselt toimunud Euroopa Liidu-Venemaa Kodanikuühiskonna Foorumist.

29. märtsil toimus Prahas 60 organisatsiooni osavõtul EL-Venemaa Kodanikuühiskonna Foorumi asutamine. Asutamiskonverents leidis aset Černíni palees, kus asub ühtlasi Tšehhi Välisministeerium – samas palees, kus 1. juulil 1991. aastal Bulgaaria, NSV Liit, Poola, Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Ungari allkirjastasid Varssavi pakti kehtivuse täieliku lõpetamise protokolli.

Asutajate seas oli võrdselt Venemaa ja EL liikmesriikide esindajaid, konverentsi töös osalesid ühtekokku 17 Euroopa Liidu riiki. Eestit esindas asutajate seas noorteühendus Avatud Vabariik. Veel üks organisatsioon Eestist– Avatud Eesti Fond – oli doonorite esindajana vaatlejate seas.

Konverentsi avas Tšehhi välisminister Karel Schwarzenberg, Euroopa Parlamendist esines inimõiguste alamkomitee esimees Heidi Hautala, Venemaa võime esindas aga Medvedevi nõunik ja Vene Föderatsiooni presidendi juures asuva inimõiguste ja kodanikuühiskonna institutsioonide arengule kaasaaitamise nõukogu esimees Mihhail Fedotov.

Venemaad esindanud tuntud inimeste seas olid sellel foorumil tuntud inimõiguste kaitsjad Svetlana Gannuškina ja Lev Ponomarjov, liikumise „Himki metsa kaitseks“ juht Jevgenija Tširikova, Demokraatia ja Inimõiguste Arengu Keskuse president Juri Džibladze ja paljud teised.

Nüüd juba ametlikult asutatud foorumi eesmärk oli toetuse osutamine Brüsseli ja Moskva valitsustevahelisele dialoogile ning kaasaaitamine kodanikuühiskonna rolli tugevnemisele selles. Meid kõiki, kelle allkirjad seisavad asutamisprotokollil, ühendab lootus, et Venemaa juhtkonna deklareeritav püüdlus suhete taaskäivitamiseks Lääne riikidega, sealhulgas Euroopa Liidu ja Eestiga, tähendab ka tegelikkuses avatud ja vaba ühiskonna euroopalike tavade järgimist.

Meie ootustest: ootame, et Venemaal tehtaks vähem takistusi kodanikeühenduste ning välisriikide fondide tegevusele, kelle tegevus ja eesmärgid on avatud ja läbipaistvad. EL struktuuridelt ootame eelkõige seda, et Idapartnerluse ja muude sarnaste formaatide raamides olevad koostöövõimalused ja -mehhanismid laieneksid tulevikus ka Venemaale.

Küsitlused näitavad, et enamus Venemaa elanikke astub välja mitte ainult Euroopaga lähenemise poolt, vaid ka Venemaa Euroopa Liiduga liitumise poolt. Sellegipoolest ei ole fondi „Obštšestvennoje mnenije“ andmetel 79% Venemaa kodanikke mitte kunagi oma koduriigi piiridest väljas käinud. Käinute seas aga on populaarsemateks sihtriikideks Türgi ja Egiptus.

Seega asub meie kõrval hiigelriik, mille elanike enamus suhtub meisse hästi ning tahab elada koos meiega samas kultuuri-, majandus- ja poliitilises ruumis, kuid ei tea meist omaenda kogemuse põhjal praktiliselt midagi, vaid arvab ainult kolmandate isikute juttude põhjal.

Valitsusväliste organisatsioonide vahel puuduvad samuti tugevad sidemed. Näiteks on Eesti Välisministeeriumil arengukoostöö vallas eelistatud riikideks sellised meie naaberriigid nagu Gruusia, Moldova, Ukraina ja Afganistan. Kuid Eesti ja Venemaa organisatsioonide koostöö reaalseid toetusmehhanisme on tohutult vähe.

Foorumi poliitiline missioon seisnebki nende takistuste ületamises. Seejuures tehakse foorumi enda raames koostööd kõige enam eelistatud aladel, milleks on inimõigused ja keskkonnakaitse. Just nimelt nendel aladel toimub praegu kõige elavam EL riikide ja Venemaa valitsusväliste organisatsioonide koostöö.

Avatud Eesti Fond kutsus eelmisel aastal meie riiki korraga mitu tuntud Venemaa inimõiguste kaitsjat – Ljudmilla Aleksejeva, Valeria Novodvorskaja ja Lev Ponomarjovi. Need kohtumised äratasid Eesti üldsuses suurt huvi ning rajasid aluse tulevaseks koostööks. Loodame, et juba lähitulevikus toimub selle foorumi raames Tallinnas EL ja Venemaa inimõiguste kaitsealaste organisatsioonide konverents. Terve idee edu oleneb eelkõige sellest, kui aktiivselt need organisatsioonid ise sellel alal tegutsema asuvad.

Eestil on võimalus mängida selles protsessis väga olulist rolli, kuna huvi meie riigi vastu ja positiivsed emotsionaalsed sidemed kodanikuühiskonna tasandil ei ole Venemaal mitte kadunud, vaid näitavad meie kiire arengu ja Euroopa institutsioonidega lõimimise taustal hoopis tugevnemise tendentsi. Loodan, et suudame seda soodsat seisu õigesti kasutada.

Read Full Post »