Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 25. nov. 2009

Maarja Toots, Avatud Eesti Fond

Kujutage ette – tulete õhtul hämaras koju, möödute kõrvaltänava jalgpalliplatsist. Mulla- ja rohukamakate vahelt paistavad valitsusvastaste meeleavalduste käigus tapetute käed ja jalad. See on juba mitu kuud teie igapäevane vaatepilt, lähete kulmugi kergitamata edasi. Jõuate koju, lülitate sisse raadio. Hüsteerilise entusiasmiga deklameeritakse teile valitsuspartei äratuntava käekirjaga koostatud uudiseid riigi enneolematust õitsengust. Raadio kõrval laual on foto teie 9-aastasest pojast, kes jäi pool aastat tagasi teadmata kadunuks. Neelatate kibedalt, aimates, et teie oma liha ja veri on nüüd üks tuhandetest lapssõduritest, kes kannab iga päev seljas rasket püssi ja peab taluma oma käskijate jalahoope. Teie abikaasa aga istub juba mitmendat aastat kinni, kandes eluaegset vanglakaristust kuriteo eest, mida ta ei sooritanud…

Need on võikad stseenid eludest enestest, millest osa jõuab PÖFFi inimõiguste filmiprogrammi vahendusel juba mitmendat aastat ka meieni. Tänavune eriprogramm „Vabadus olla vaba“ on pühendatud inimestele, kellelt see vabadus on võetud: lapssõdurid Aafrikas, kellelt on varastatud lapsepõlv, Põhja-Koera koonduslaagrites nälgivad ja piinlevad diktatuurirežiimi ohvrid, tuhanded mehhiklased, keda kafkalik kohtusüsteem üle kuulamata süüdi mõistab, Birma noored ajakirjanikud, keda verejanulised valitsusväed halastamatult jahivad…

Inimõigused on demokraatliku ühiskonna hapnik, millest me ei oska enne puudust tunda, kui see otsa hakkab lõppema. Seepärast on värskendav endale puhta õhu väärtust ja hinda aeg-ajalt meelde tuletada. 30.novembrist 4.detsembrini saab inimõigustest ja nende puudumisest igal õhtul lähemalt kuulda Solarise keskuse aatriumis, kus erinevaid teemasid lahkavad kõnelejad nii Eestist kui kaugemalt. Näiteks tuleb spetsiaalselt PÖFFi külastajatega kohtuma Usbekistani inimõiguslane Umida Nijazova, kelle endagi kirevast eluloost võiks vändata haarava filmi.

PÖFF ja tema alaprogrammid ei ole õigupoolest kunagi olnud pelgalt filmifriikide pidusööming. Nii annab ka inimõiguste filmiprogramm kunstielamuse kõrval kaasa annuse uusi teadmisi ja paar kraadi avarama maailmapildi. Kuid mis veel tähtsam – arusaama, kui kerged on haihtuma õigused, mida oleme harjunud demokraatlikus ühiskonnas iga päev nautima. Nii et hingake kopsud tänutundes täis ja tulge kinno!

PÖFFi inimõiguste nädal: http://2009.poff.ee/est/yritused/inimoiguste_nad

Umida Niazovast: https://avatudeestifond.wordpress.com/2009/06/12/higi-too-ja-lapsed/

Advertisements

Read Full Post »

Usaldus toob tulu

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute’i poolt 26. oktoobril avaldatud heaolu-uuringu tulemused teevad murelikuks.

Legatumi heaoluindeks koosneb üheksast komponendist, mis tervikuna iseloomustavad ühiskondade majanduslikku ja sotsiaalset õitsengut. Eelmise aasta andmete põhjal Eestist kujunenud üldpilt on meeldivalt uinutav: 31. koht 104 uuritud riigi seas. Ent äratuskellana avab silmad tagantpoolt kümnes koht ühe komponendi lõikes. See on sotsiaalne kapital.

Nüanssidesse laskumata tähistab sotsiaalse kapitali mõiste tulusat ressurssi, mille loovad inimestevahelised sidemed ja suhtevõrgustikud. Indiviidile tõuseb kasu juba sidemete arvukusest, aga sellest võrratult olulisem on suhete kvaliteet, nende usaldusväärsus. Orkuti või Facebooki kontaktide arv ei ole veel sotsiaalne kapital, kui profiilipiltide kollektsiooni taga on pinnapealsed tutvused. Küsimus on selles, kui paljudele neist kontaktidest me tegelikult elus loota saame. Sestap peetakse kõige ehedamateks sotsiaalse kapitali vormideks perekonnasidemeid ja osalemist ühisel huvil või maailmavaatel põhinevates ühistegevustes, olgu need loomakaitseseltsid, inimõigusühingud või külaliikumised.

Samast loogikast lähtudes uuris ka Legatum Institute sotsiaalse kapitali taseme mõõtmiseks näiteks seda, kui tähtsaks peavad inimesed oma sõpru ja peret, millal nad viimati võõrast aitasid, kui sageli nad annetavad, kui aktiivselt teevad vabatahtlikku tööd ja osalevad kodaniku- ehk vabaühenduste tegevuses.

Nähtamatu määrdeaine

Ent sotsiaalse kapitali olemasolu pole kellegi personaalne probleem. Inimestevaheline usaldus on nähtamatu määrdeaine, mis paneb sujuva kellavärgina käima kogu ühiskonna. Usaldusel põhinevad sidemed loovad jagatud väärtusi ja arusaamu, mis hoiavad ühiskonna alusmüüri tõhusalt koos – palju tõhusamalt kui suudab üksnes ühine rahvuslik päritolu.

Paar aastat tagasi Tallinnas XI avatud ühiskonna foorumil esinenud sotsiaalse kapitali uurija Robert D. Putnam on leidnud, et rikkaliku sotsiaalse kapitaliga õlitatud kogukonnad on tootlikumad, turvalisemad ja õnnelikumad. Ja pange tähele – just tugevad kogukonnasidemed loovad eeldused majanduslikuks jõukuseks, mitte vastupidi.

Seitsesada aastat orjapõlve, viiskümmend aastat okupatsiooni ja aastaringne nigel suusailm hakkavad paranoilise endassesuletuse vabandusena ära tüütama. Kuid ei saa salata, et Eestis on sotsiaalsele kapitalile määratult kasvuruumi. Meie väikeses ühiskonnas teavad kõik kõiki, aga kas ka tunnevad? Kui mitmele numbrile oma telefoniraamatus söandaksime tegelikult helistada, kui elu hapuks kisub?

Sotsiaalse kapitali rohkuse poolest paistavad silma kaht tüüpi ühiskonnad – kõrgelt arenenud heaoluühiskonnad nagu Rootsi või Šveits ja vähem arenenud, traditsioonidele toetuvad ühiskonnad, kus kollektiivsed ja perekondlikud väärtused on veel tugevalt au sees. Nii troonib Legatum Institute’i uuringus sotsiaalse kapitali võrdluses viiendal kohal India ning teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvad peamiselt arenguriigid, kellest kõrgeimal on Indoneesia, Mali, Nigeeria, Sri Lanka.

Eesti ei ole õnnetul kombel üks ega teine. Üksteise abistamisel põhinevate perekondlike ja kogukondlike suhete asemel laiutab ülbelt individualismi dogma, mis kuulutab: igaüks seisku iseenda eest. Hätta sattununa ei julgeta paluda abi sugulastelt ega sõpradelt, vaid aheldatakse end SMS-laenu ikkesse.

Koostegemine ja haridus

Kapital, mõõdetagu seda rahas, inimestes või suhetes, ei kasva iseenesest. Sotsiaalset kapitali saab ja tulebki teadlikult arendada. Usaldussuhted arenevad iseäranis võimsalt koostegemise käigus. Eesti vabaühendused on teinud tänuväärset tööd inimeste kokkutoomisel ja kasumile orienteeritud pseudoväärtuste tasakaalustamisel, ent aktiivse osalemise kultuuri võiks meil tunduvalt rohkem olla. Vabatahtliku tegevuse arenduskeskuse aastatagune uuring näitas, et 57% eestimaalasi ei teadnud, mis on vabatahtlik tegevus. Niisamuti selgus, et inimesed ei osale vabatahtlikus töös sageli seetõttu, et nad ei ole selle peale lihtsalt mõelnud. Kodanikuühendused saavad palju ära teha, et innustada eriti just noori nägema omaalgatuses ja ühistegevuses väärtuslikku arenguvõimalust.

Teine ja olulisemgi kasvupinnas on haridus. Kooli tähtsust väärtuste ja arusaamade kultiveerijana ei ole kellelegi tarvis selgitada, küll aga peaksime seda teadmist nutikamalt ja süsteemsemalt ühiskonna hüvanguks rakendama. Et oleks vähem omakasupüüdlikke, kibestunud ja üksildasi täiskasvanuid, peaks haridussüsteem esimestest koolipäevadest, tegelikult juba lasteaiast saadik edendama oskust üksteist arvestada ja koostööd teha ning erinevusi sallida ja jõuda neist hoolimata kokkuleppele. Õppekavasid peaksid horisontaalselt läbima väärtusarenduse põhimõtted, mis ei õpeta meid ainult üksteist taluma, vaid ka koos parema elukeskkonna loomiseks tegutsema.

On aeg dogmad ja tabud kõrvale jätta ja hakata mõtlema, mis meid ikkagi ühiskonnana koos hoiab. Ühiskonna väärtushinnangutest saagu kõneaine nii meedias, kodus kui ka seltskonnas! Tuletades meelde selle aasta avatud ühiskonna foorumit väisanud Briti ajaloolase Timothy Garton Ashi tõdemust: majanduskriis on loonud kauaoodatud võimaluse seada kahtluse alla meie pühendumus majanduskasvule kui ainueesmärgile ning otsida selle asemel jätkusuutlikumaid ja hoolivamaid arengumudeleid. Kui me seda hetke ei kasuta, jätkub pöörane enesehävitusralli majanduse toibudes endise hooga, ainult et ihaldatud jõukus ja heaolu libisevad meist hoopiski kättesaamatusse kaugusse.

*Artikkel ilmus 3.novembril 2009 Eesti Päevalehes

Read Full Post »

Merle Albrant ja Marianne Meiorg, Inimõiguste Keskus

Avatud Eesti Fondi toel osales Inimõiguste Keskus Euroopa Liidu ministrite konverentsil “Towards Global EU Action against Trafficking in Human Beings”, mis toimus Brüsselis 19.-20. oktoobril. Alljärgnevalt noppeid viimase aja arengusuundumustest võitluses inimkaubanduse vastu.

Konverentsi korraldas eesistujamaa Rootsi ning oma toetust väljendasid oma osalusega ka Rootsi ja Belgia kuningannad Silvia ja Paola. Seega oli tegemist ilmselgelt kõrgetasemelise üritusega. Enamik riike oli esindatud väärika delegatsiooniga, millesse kuulus vähemalt üks minister. Eesti delegatsioon oli siiski tagasihoidlik ning ükski minister konverentsist osa ei võtnud.

Konverents keskendus inimkaubandusele Euroopa Liidus. Arutati uusi suundi, millest lähtuda, et inimkaubanduse vastane võitlus efektiivsemaks muuta. Kõlama jäid mitmed väljaöeldud mõtted, mida ikka ja jälle läbi konverentsi korrati:

  • Inimkaubandus on tänapäeva orjandus, mis rikub nende inimeste inimväärikust, kes selle ohvriks satuvad. Tegemist on kõige haavatavamate inimeste – nii naiste ja meeste kui tüdrukute ja poiste – ekspluateerimisega kurjategijate poolt, kes kohtlevad neid kaupadena, mida saab rahalise kasu eesmärgil osta ja müüa riigipiirist olenemata. Hinnanguliselt puudutab see kuritegu ligi 2,5 miljonit inimest aastas ning arv üha kasvab;
  • Puudub selge ülevaade inimkaubanduse ulatusest ja ohvrite tegelikust arvust. Statistika kogumise meetodid erinevad riigist riiki ning nende põhjal on ülevaatliku pildi saamine raske, mis omakorda raskendab ühiste tegevussuundade kujundamist võitlemisel riigipiire ületava kuriteo vastu;
  • Paigas on laiaulatuslik õigusraamistik selle nähtusega võitlemiseks, kuid probleemid on tekkinud eelkõige just nende meetmete rakendamises;
  • Inimkaubanduse vastane võitlus peab võtma kolm suunda – ennetus, vastutusele võtmine ja kaitsmine. Konverentsi lõpuks lisandus sellele nimekirjale ka neljas – partnerlus ja koostöö riigiasutuste, aga ka riigi ja kolmanda sektori vahel;
  • Kogu inimkaubanduse vastane võitlus peab olema ohvrikeskne ning lähtuma ohvrie vajadustest ning nende konkreetsest situatsioonist. Ohvril on õigus abile. Samas tuleb ohvrite sellelaadne toetus kasuks ka õiguskaitseorganitele kuna ohver, tundes ennast turvaliselt, on suurema tõenäosusega valmis kogetust rääkima ja abistama politseid kurjategijate kinnipidamisel ja süüdi mõistmisel;
  • Üheks suurimaks takistuseks inimkaubandusega võitlemisel on ohvrite identifitseerimine. Kui ei leita ohvrit, ei saa teda aidata, samuti ei leita kurjategijaid, et neid vastutusele võtta. See on omakorda põhjus, mis teeb inimkaubandusest ühe tulusaima kuriteoliigi maailmas;
  • Inimkaubanduse üheks tõukeallikaks on just nõudlus. Nii kaua kui ühiskonnas on seksi ostmine või ümbrikupalga maksmine aksepteeritav ja toob kaasa üksnes õlakehituse, ei saa lootagi, et probleem laheneb.

Kuidas see kõik Eestit puudutab?

Eestit mainiti sellel konverentsil mitmel korral koos teiste Balti riikidega ning seda mitte positiivses valguses. Eestit mainiti kui allikariiki, kust algab paljude inimkaubandusohvrite teekond. Samuti peetakse Eestit transiitriigiks, kust läheb läbi paljude inimkaubandusohvrite teekond. Huvitaval kombel on Eesti kogemus aga just vastupidine. Statistika kohaselt on inimkaubanduse ohvrite arv üsna väike. Väikese ohvrite arvu taga võib olla väikeriigi omapära – siin on raske pikemat aega anonüümselt tegutseda. Probleem on siiski olemas, kuid mitte sellisel tasemel, nagu rahvusvahelisel tasandil väidetakse. Kuid miks ei ole suudetud seda asjaolu kommunikeerida Eestist väljapoole? Miks peetakse Eestit siiani probleemriigiks, kui siseriikliku statistika kohaselt see enam nii ei ole?

Üheks põhjuseks, miks Eesti on jäänud rahvusvahelisel tasandil endiselt tähelepanu objektiks, on asjaolu, et Eesti seadusandluses puudub selline kuritegu nagu inimkaubandus. Ikka ja jälle peavad riigi esindajad selgitama erinevate rahvuvaheliste komiteede ees, miks seadusandlikul tasemel inimkaubandust ei defineerita. Selle asemel kasutatakse erinevaid kurteoliike, mida karistusseadustik juba sisaldab, näiteks vabaduse võtmine, suguühendusele sundimine, prostitutsiooni vahendamine ja kallutamine jms. Selline lähenemine on toonud kaasa kriitika, et Eestis ei tunnustata inimkaubanduse erilist positsiooni erinevate kuritegude hulgas ega selle eriliselt julma iseloomu.

Partnerlus inimkaubanduse vastu

Konverentsil rõhutati ka partnerluse (nn neljas element inimkaubandusvastases võitluses) tähtsust nii erinevate riigiasutuste vahel kui ka riigi ja kolmanda sektori vahel. Võitlus inimkaubandusega on siiski eelkõige riigi ülesanne ning riik on ka kõige paremal positsioonil sellega tegelemiseks. Kolmas sektor saab olla üksnes partneriks ning aidata küsimustes, milles riigil on ühel või teisel põhjusel abi vaja.

Eestis on partnerlus antud valdkonnas üsna hästi toimiv. Inimkaubandusohvrite varjupaigad on osaliselt rahastatud riigieelarvest. Siinkohal jäi kõlama Soome siseministri öeldud sõnad konverentsil – kolmanda sektori rahastamine ei ole ressursside raiskamine. Efektiivne inimkaubanduse vastu võitlemine nõuab niikuinii ohvrite kaitset ja kolmas sektor on antud juhul parim lahendus.

Siinkohal võiks välja tuua ka partnerluse olulisuse erinevate valitsusväliste organisatsioonide vahel. Näiteks hetkel on käimas kampaania Body Shopi eestvedamisel, millega üritatakse tähelepanu juhtida laste ja noortega kaubitsemisele seksiäriga seonduvalt. Selle kampaania käigus kogutud raha läheb otse Tartu Laste Tugikeskusele. Kampaania on tegelikult ülemaailmne ning viiakse läbi Body Shopi ja ECPATi koostöös.

Sellised kampaaniad on eriti tänuväärsed just Eestis, kus sellest teemast üsna vähe räägitakse. Kuigi ohvreid on arvuliselt hetkel vähe, ei saa probleemi olemasolu eitada. Tegemist on kuriteoga, mis oma olemuselt on äärmiselt võigas. Eriti just siis kui ohvriks on laps, kes ei ole oma elu veel alustadagi jõudnud.

Read Full Post »