Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 23. veebr. 2011

Hingega Eesti

Palju õnne 93. sünnipäevaks, kallis Eesti Vabariik.

Käre pakane, suur traagiline õnnetus ja lähenev märtsi alguse kuupäev – mis paneb suurel määral paika järgmise nelja aasta kursi – panevad taas proovile Sinu vaimu. Suured katsumused sünnivad hinge tõmbama ja vahel võtavad hinge kinni, sest nii valus või nii raske on. Aga igale talvele järgneb kevad, igale hingetõmbele lõpuks uus hingamine. Selleks, et hingata, peab olema hing. Ole sa riik või inimene, kõik organismid toimivad selles suhtes ühtemoodi.

Ehk tekitab inspiratsiooni ka see Briti innovaatori, keskkonnaaktivisti Nic Marksi Oxfordi ülemaailmselt TED-konverentsil peetud kõne.  Selleks, et tunda uut hingamist või uut ideedetulva, ei ole alati vaja keerulisi sõnu või akadeemilisi ettekandeid. Täpselt nii, nagu edukust, arengut ja õnne ei saa mõõta GDP-s ja pelgalt progresseeruvates numbrites.

Mis teeks Eesti elanikud õnnelikuks? Kuigi ukse ees on valimised ja valimisprogrammidele kulutatud nii tinti kui tohutult mõttaega, võiks kõigepealt alustada lihtsamast. Vähem hirmu, vähem negatiivsust – nii kodanike kui inimestena. Rohkem usku, rohkem julgust unistada. Küll tuleb ka inspiratsioon, tuleb uus hingamine. Nagu ütleb ka Nic Marks – Martin Luther King ei öelnud inimõiguste eest võideldes, et “Mul on hirmuunenägu”, vaid “Mul on unistus”. Väljakutse on kõige kiuste mõelda positiivselt, uskuda lahenduste võimalikkusse. Hinge avarus ei kao ka siis, kui kõik muu paistab kitsas.

Aga Eesti sünnipäeva puhul oleks paslik lõpetada ühe Eesti luuletusega Paul-Eerik Rummolt.

“Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere

me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere

ja läheme läbi mere mis tõuseb me vastu tige

ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge

ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad

ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad

kui ühised rõõmsad võlad mis üheskoos tuleb meil kesta

need ühised rõõmsad võlad neid meri ei saa meilt pesta.”

Kallis Eesti, palju õnne veelkord.

Advertisements

Read Full Post »

Eesti Noorteühenduste Liit palus meil noortele varivalijatele selgitada, miks peaks neile (vari)valimiste eel korda minema ka välispoliitikas toimuv. Noh, ega ei peagi, aga on siiski paar head põhjust, miks võiks.

“Mu maailm on Lasnamäe, Punane tänav, käed taskus seal lonkisin ringi ka täna…”  Nii laulis omal ajal punkbänd Kurjam ja tabas kümnesse. Pole midagi imelikku selles, et suurema osa ajast piirdubki meie maailm väikese kolmnurgaga, mille ühes otsas on kodu, teises kool ja kolmandas trenn, huviring või häng kaubanduskeskuses. Kui aga naabrimees lendab ühel heal päeval Afganistani missioonile või koolivaheajal jääb puhkusereisile sõitmata, sest Kairo tänavad on täis miljoneid protestivaid inimesi, saab maailm korraga hoopis laiemad mõõtmed. Seepärast peaksime Riigikogu valimiste eel oma otsust tehes mõtlema kõige muu kõrval ka sellele, mis toimub väljaspool meie tänavat ja linnajagu ning kuidas Eesti selles laias ja ettearvamatus maailmas toimetama peaks.

Vaatame korraks valimisprogramme, et teada saada, mida erakonnad sellest arvavad. Nagu paljud asjatundjad on juba märkinud, on ideed seekord üpris sarnased – kõigi suuremate parteide jaoks on ühtviisi oluline Eesti aktiivne osalemine Euroopa Liidus, NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, koostöö Venemaaga, suhete arendamine Põhjamaade ja Balti riikidega, Eesti ettevõtete toetamine maailmas, tugevamate sidemete loomine Hiina, India, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerikaga.

Kõik need eesmärgid on kahtlemata tähtsad. Kuid millised konkreetsed tegevused aitaksid neid eesmärke saavutada? Sellele küsimusele on juba tunduvalt raskem vastust leida, sest valimisprogrammides seda kuigi selgelt kirjas ei ole. Ühelt poolt võib erakondadele ju andeks anda, sest ega kõike ei jõuagi kirja panna ja kõike ei jõua lugeda ka. Aga veidi põhjalikumad seisukohad ei teeks kindlasti halba, sest muidu taipab nutikam valija kohe, et ega erakonnad ise ka päris täpselt ei tea, kuidas nende eesmärkideni jõuda.

Hoolikamal lugemisel selgub siiski, et vaatamata suurtele sarnasustele on  ka väikesi erinevusi. Kui üksikkandidaadid ja väiksemad erakonnad kõrvale jätta, siis suurematest parteidest eristuvad näiteks Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond sellega, et rõhutavad viisavabaduse tähtsust just Euroopa Liidu idanaabrite ja Venemaaga. Samal ajal toetavad Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Liidu laienemist, peavad tähtsaks inimõiguste edendamist maailmas ning tõstavad esile ka Eesti rolli “külmutatud” konfliktide lahendamisel, seda näiteks Transnistrias ja Lõuna-Osseetias.

Samas ei ole Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide välispoliitika programmid sugugi ühesugused. Näiteks mainib Reformierakond suhteid Venemaaga vaid riivamisi, samal ajal kui Sotsiaaldemokraadid rõhutavad esimese punktina, et Eesti ja Venemaa peaksid kiiresti ratifitseerima omavahelise piirilepingu, nii nagu see 2005. aastal kirja pandi.

Kuna Reformierakond on praeguse välisministri partei, on üsna arusaadav, et erakond soovib jätkata uute välisesinduste rajamist üle maailma. Siin vastandub talle aga tugevalt Rahvaliit, kes leiab, et kulutusi Eesti esindustele ja saatkondadele tuleks hoopis vähendada ning võimalusel osaleda ühisesindustes Põhjamaadega.

IRL seevastu kirjeldab teistest põhjalikumalt oma nägemust, kuidas õppida paremini tundma Hiinat, Indiat ja teisi kaugemaid piirkondi, mis Eesti jaoks järjest olulisemaks muutuvad. Selleks tuleb IRL-i arvates õppida nende riikide keeli, saata eestlasi neisse riikidesse praktikale ja arendada koostööd ülikoolidega. Samuti rõhutab IRL, et Eesti kui vaba rahva kohus on toetada ka kõigi teiste rahvaste vabaduspüüdlusi. Keskerakond jällegi peab kõige tähtsamaks Eesti majandushuve.

Üsna ootuspäraselt keskendub Roheliste välispoliitika programm kliima- ja keskkonnateemadele, millest teised erakonnad kuigi pikalt juttu ei tee. Ühe huvitava mõttena soovivad Rohelised luua Välisministeeriumi eraldi polaaralade büroo, mis tegeleks rahvusvahelise koostööga Arktikas ja Antarktikas.

Need siin on vaid mõned üksikud näited, aga paar järeldust saame juba teha. Esiteks, laias plaanis on erakondade nägemus välispoliitikast üsna sarnane ja puhtalt välispoliitika põhjal kedagi eelistada on raske, kui mitte võimatu. Teiseks, kui välispoliitika sinu kui (vari)valija jaoks siiski tähtis on, tuleb valimisprogramme vägagi detailselt uurida ning mõelda näiteks niisugustele küsimustele: Kas Eesti peaks välissuhtluses lähtuma rohkem huvidest või väärtustest? Kas tähtis on Euroopa Liidu laienemine või hoopis viisavabadus EL-i idanaabritega? Mida teha Eesti-Vene piirilepinguga? Kui olulised on soojad suhted USA-ga? Milline roll on välispoliitikas keskkonnahoiul?

See aga pole veel kõik. Kui tahad olla eriti tark ja teadlik valija, on mõistlik vaadata ka seda, mida erakonnad on varem teinud ja kui hoolikalt nad on võimul olles oma lubadusi ellu viinud. Ja lõpuks – välispoliitika on ju vaid üks kümnetest erinevatest valdkondadest, millega Riigikogu ja valitsus tegelema peavad ja mis meie elu mõjutavad. Sest mis kasu oleks meil läbimõeldud välispoliitikast, kui puudub nägemus, kuidas korraldada Eesti hariduspoliitikat või majanduselu? Ja teistpidi – mis tolku oleks tipptasemel haridusest ja suurepärasest majandusest, kui me isegi ei ürita maailmas oma eesmärkide eest seista?

Nii nagu on omavahel seotud kõik poliitikavaldkonnad, on seotud kõik maailma riigid. Telepilt, internet või telefonikõne sõbrale viib meid Lasnamäe kodust sekunditega Kairosse Tahriri väljakule, Kabuli või New Yorki. Just seepärast on nii praegustel kui tulevastel valijatel kasulik endale selgeks teha, kuhu Eesti selles maailmas paigutub ja millist välispoliitikat me nendelt ootame, kes meie riiki järgmised neli aastat juhivad.

Read Full Post »