Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 30. sept. 2009

Kelly Grossthal, Avatud Eesti Fond

Eelmise nädala veetsid Eesti ajakirjanikud Helle Tiikmaa, Ago Gaškov, Dina Treial, Jan Jõgis-Laats, Alo Raun, Aarne Mäe, Natalja Kitam ja Aleksei Günter Serbia autonoomses Vojvodina regioonis, et oma silmaga uurida, kas rahvustevaheline sõprus ja tolerantsus igas mõttes on ikka selle regiooni pärisosad, nagu väidavad kohalikud ametivõimud ja piirkonna kohta üllitatud infomaterjalid.

Vojvodina

Novi Sad, Vojvodina pealinn. Foto: Helle Tiikmaa

Mida täpselt nähti ja kuuldi, saab peagi lugeda siitsamast blogist, aga ka täna KUKU raadio eetris olnud Avatud Eesti Fondi uudisteminutitest, kus oma muljetest räägivad Helle Tiikmaa ja Jan-Jõgis Laats. Kuula saadet SIIT!

Külaskäik leidis Ago Gaškovi vahendusel kajastust ka esmaspäevases Välisilmas, mida võid vaadata siit: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98308

Kuulake-vaadake ja peatse pikema lugemiseni!

Advertisements

Read Full Post »

Maarja Toots, Avatud Eesti Fond

Eile tõusis Tallinna lennuväljalt õhku grupp Gruusia spetsialiste, kes otse või veidi kaudsemalt mõjutavad puuetega laste elu Gruusias. Eile lõppenud nädalane õppereis oli osa koostööalgatusest „Kõik lapsed naeratavad samas keeles“ , millega soovitakse parandada Gruusia puuetega lastele võimalusi saada nende erivajadusi arvestavat hoolitsust, haridust ja muud, mis kuulub iga inimese täisväärtusliku elu juurde. Ja Eestil paistab olevat selles vallas üht-teist teistelegi näidata.

Algatuse eestvedajad, Tallinna I Internaatkooli õppealajuhataja Linnu Mae ja Päevakeskus Käo täiskasvanute keskuse juhataja Jane Põdra, vestlesid projektist eelmisel nädalal Avatud Eesti Fondiga Kuku raadios.

Kuidas puuetega lapsed Gruusias elavad, keda Eestis külastati ja mida osapooled koostööst on õppinud, saate kuulda järgmisest saatelõigust:

Linnu Mae ja Jane Põdra intervjuu Kuku raadios 09.septembril 2009 (mp3, kestus ligikaudu 10 minutit).

Head kuulamist!

 

*Projekt saab teoks Avatud Eesti Fondi Ida-ida piiriülese koostöö programmi toel

Read Full Post »

Maris Jõgeva, Avatud Eesti Fond

Uncivil civil society – sellist tabavat ja mittetõlgitavat väljendit kasutas juunikuus Oslos toimunud seminaril Jan Jacub Wygnanski, kes on lisaks sellele, et lihtsalt muhe ja värvikas kõneleja, ka Poola Valitsusväliste Algatuste Foorumi president. Väljendiga illustreeris ta ohte Poola kodanikuühiskonna suundumustes.

Kõneleja sõnul jäi kodanikuaktiivsuse kuldajastu Poolas aastatesse 1989 – 1992. Hiljem on järk-järgult langenud vabatahtliku tegevuse ulatus, liialt vähe on ühiskonnas ausust ja usaldust, mittetulundussektor on senini otsimas oma identiteeti ja maadlemas juhtimisprobleemidega ning palju on rahulolematust kolmanda sektori sees. Tegemist on ilmselgelt kriitilise hinnanguga ning terve mõistus tõrgub sama Eesti kohta lausumast. Samas ei saa jätta tähele panemata kõnelenu poolt kirjeldatud ilminguid, millele tema kriitiline hinnang tugineb. Kohati on need kummaliselt tuttavad.

 

Demokraatlikke käitumismalle ja otsustamist ei anta stardipaketina kaasa ühingut registreerides

Näiteks leidis Wygnanski, et kodanikualgatus Poolas on liialt mõjutatud välisfondidest ja rahastamisprogrammidest.

”Keegi ei saa öelda, et mittetulundussektori jaoks ei ole raha tähtis – loomulikult on, kui tahad võtta ette midagi, millel oleks ühiskonnas mõju. Kas on aga igast võimalikust rahastusvõimalusest paaniliselt kinnihaaramine nii oluline, et taotlusvoorudes osalemise ja edukas olemise nimel anda ära oma ühingu au ja iseenda südametunnistus? Kui palju on mittetulundussektoris aktiviste, kes tegevuse kavandamiseks ei alusta koos mõttekaaslastega ühenduse missiooni üle arutamisest, vaid seavad ennast mugavalt hommikukohvi kõrval googeldama, et mitte magada maha mõne Euroopa Sotsiaalfondi uue taotlusvooru avamist? Või kui välditakse konkreetsete tegevuskavade koostamist põhjendusega, et rahastusvõimalusi võidakse järgmisel aastal pakkuda hoopis teistlaadi projektidele…”

Teiseks jäi kõrvu etteheide, et liialt sageli peavad mittetulundusühingutes tegutsejad ennast iseenesestmõistetavalt demokraatia loojaks ja hoidjaks.

”Demokraatlikke käitumismalle ja otsustamist ei anta stardipaketina kaasa ühingut registreerides ning mittetulundusühendus ei ole kunagi ”sünnipäraselt” oma tegevuses läbipaistev, aus ja õiglane. Selleks, et toimida ja tegutseda moel, nagu ühelt kodanikuühenduselt ühiskonnas eeldatakse, tuleb pingutada ja kõvasti vaeva näha. Sest kaasamine, otsustamisel kõigi osapooltega arvestamine ja teadlikult isiklike huvide tahaplaanile seadmine ei pruugi olla nii iseenesestmõistetav kui sõnades tundub ja üldse mitte nii lihtne kui teistelt eeldame.”

 

Vahel tundub, et kodanikualgatuse institutsionaliseerumise laine justkui loomulikuks tüsistuseks on siira kodanikualgatuse hääbumine

Kolmandaks viitas ettekandja üleminekuühiskonna taagale – ühiskonnale, kus kodanikud tegutsevad viisil, mida saaks iseloomustada post homo sovieticuse ja eel-kapitalisti käitumismallidega. Kirjeldatud kodanikutüüp teeb oma valikud lähtuvalt sellest, kas tehtud liigutuse eest midagi ka vastu saab. Samuti nimetas hr. Wygnanski kolmanda sektori saaja mentaliteeti ning liigset sõltuvust andjatest – suhtumist, et mittetulundusühingule peab keegi teine (on see siis riik, kohalik omavalitsus, välisfondid või keegi teine) võimaldama kõik tegevuseks vajaliku, sest kolmandal sektoril ”ei ole võimalusi nagu avalikul sektoril”.

Ettekandes jõudis ta rõhutada ka defitsiiti demokraatias, poliitikate juhuslikkust ja selge trajektoori puudumist otsustamises. Lisaks veel vabaühenduste ebaselget rolli ühiskonnas ja regionaalse solidaarsuse puudumist.

Mittehädaldavat kriitikat (sest kuigi kõlab uskumatult, oli ettekanne ise optimistlikult tulevikku vaatav) on lust kuulata. Veidi utreeritud näited tõid suurepäraselt välja, millele võiks kolmandas sektoris aktiivne olles enam mõelda. Ja seda ka siin pool Läänemerd. Sest vahel tõepoolest tundub, et kodanikualgatuse institutsionaliseerumise laine justkui loomulikuks tüsistuseks on siira kodanikualgatuse hääbumine, kuigi professionaalsemaks muutumine ei tähenda iseenesest bürokraatiamasinaks muutumist ning vabatahtlikkuse ja missioonitunde kadumist sädeinimestes. Ja on piisavalt häid näiteid selleks, et vaielda vastu kõigile neile, kes küüniliselt iseloomustavad vabaühendusi mugavate projektirahade kasutajatena ning mittetulundusühinguid vaid nutika ettevõtlusvormina.

 

Otsustamine tuleks kujundada valijate häältele (votes) tuginevast huvigruppide häälekusele (voice) tuginevaks poliitikaks

Eestis külastasin hiljuti üht projekti, millega arendatakse võrgustikorganisatsiooni. Toimunud seminaril arutati koostamisel olevat strateegiat. Ja missiooni ja visiooni sõnastamisel mindi omavahel tõsiselt vaidlema. Ajakava läks lõhki kui vaieldi sobivaimate mõistete ja omadussõnade üle. Ja väga hea, et vaieldi, sest nagu osalejad ka ise ütlesid –kui me ei suuda kohe alguses kokku leppida, milleks me oma jõud oleme ühendanud ja mis on meie ühiseks väätuseks, siis ei tule koostööst miskit välja. Nende missioon ja visioon ei saa olema lihtsalt võimalike rahastajate jaoks ritta sätitud sobilikud sõnad. Kui palju dokumente on aga koostatud lihtsalt koostamise pärast?

Seda, milline kodanikuühiskond on, mõjutame kõik – ka need kes kodanikuaktiivsusest kui nähtusest või võimalusest eriti ei pea. Oslos peetud ettekande lõpus tõi Wygnansky välja soovituslikud valikud kodanikuühiskonna arengu toetamiseks. Ega siin midagi keerulist ei ole – otsustamine tuleks kujundada valijate häältele (votes) tuginevast poliitikast huvigruppide häälekusele (voice) tuginevaks poliitikaks. Kodanikku ei tohiks samastada tarbijaga, vaid austada teda kui mõjutajat. Ja aidata kollektivismil kujuneda ümber kollektiivseks tegutsemiseks. Valitsemise korraldamisel tugineda hierarhia loomise asemel võrgustikele. Ja otsustamisel väärtustada võimalikust uuest regulatsioonist enam selleni jõudmiseks toimunud poliitilist protsessi ehk legitiimsust.

Read Full Post »