Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 22. okt. 2010

ÜRO raporti järel Eestit tabanud kakskeelsuspaanika viis mõtted kohe-kohe algavale projektile, millega Avatud Eesti Fond ja Briti Nõukogu toovad omavahel kokku eesti- ja venekeelsed koolid ja kodanikuühendused. Novembrikuus valitakse huviliste seast välja 36 erineva emakeelega inimest, kes saavad pooleteise aasta jooksul käia koos koolitustel, veeretada koos välja mõeldud ideed projektideks ja teha koos midagi kasulikku ära.

Millest selline mõte? Noh, kõik sai alguse jahmatavast tõsiasjast, et samal maal elavad inimesed ei räägigi omavahel. Integratsiooniuuringud näitavad, et eestlaste hulgas on umbkaudu kaks kolmandikku ja muukeeleste inimeste hulgas kolmandik inimesi, kes igapäevaselt teiste rahvusrühmadega pea üldse ei suhtle. Ühed ei tea, mis on teiste mured ja teised ei tea, millest esimesed unistavad. Ja nii konutab igaüks oma nurgas ja ajab omaenda asja, selle asemel et ühisel jõul mingi kõigile vajalik asi teoks teha, olgu või oma linnaosa piires.

See algatus toobki kokku inimesed, kes muidu omavahel kokku ei puutuks. Lootuses, et inimese ja inimese vahel tekkinud suhted laienevad ka nende kodukooli ja koduühingu ühisteks ettevõtmisteks.

Aga selleks, et kaks inimest saaksid juttu puhuda, mõtteid põrgatada ja koos plaani pidada, peavad nad enesestmõistetavalt kõnelema vähemalt üht ühist keelt. Ka antud konkursil nõutakse kõigilt osalejatelt suhtlustasandi eesti keele ja inglise keele oskust. Huvitaval kombel ei ole ükski huviline protesteerinud inglise keele vastu, küll aga on nii mõnigi pahaks pannud eesti keele tundmise nõuet. Justkui inglise keelega oleks Eestis midagi mõistlikumat peale hakata kui riigikeelega. Justkui ühe uue keele oskus jookseks kellelgi mööda külgi maha. Justkui Eesti ei olekski maailma sobivaim koht, kus eesti keelt õppida ja praktiseerida.

Keelel on mitmeid omaette olulisi väärtusi ja tähendusi, aga tegelikult on põhiküsimus ikka suhtlemises. Käte ja kehakeele abil saab aetud kõige ürgsemad asjad, aga maast ja ilmast on juba raskem rääkida. Ja kui keegi ütleb, et Eestis elavad vene emakeelega inimesed ei oska või ei suudagi eesti keelt ära õppida, küsige neilt julgetelt vene koolide õpetajatelt, kes osalesid äsja lõppenud õpetajate mentorlusprojektis. Küll nemad teile  juba räägivad.

Kõik algab tahtmisest. Punkt.

Read Full Post »

„Homodebatt“ Eestis on vaikselt, aga järjekindlalt võtmas valjemaid registreid. Diskussioonist, mis sai alguse paljude geide soovist saada oma partnerlussuhtele seaduslik garantii, on saanud piinlik poriloopimine homoõiguslaste ja konservatiivsemate eestimaalaste või, laenates netikommentaatorite sõnavara– „pedepropagandistide“ ja „homofoobide“ vahel.

Mitte et arutelus iseenesest midagi halba oleks – vastupidi, hää arutelu on tugeva demokraatia tunnus. Aga seksuaalvähemuste teema puhul paistab, et argumenteeritud väitlemise asemel tegelevad mõlemad vaidluspooled meelevaldse üldistamise ja sildistamisega.

On tõsi, et seksuaalvähemuste õigused on eelkõige küsimus universaalsetest inimõigustest ja demokraatlikest väärtustest. Aga sama palju on see küsimus konkreetse ühiskonna väärtushinnangutest, valmisolekust muutusteks ja hirmudest muutuste ees.  Sõjakate kampaaniatega pole siin palju ära teha, tuleb vaeva näha ja selgitada.

Olgu öeldud, et olen isiklikult alati olnud samasooliste partnerluse seadustamise poolt, nimetatagu seda kuidas tahes. Minu veendumus ei ole kaugeltki mingi poolt- ja vastuargumentide süvaanalüüsi tulemus, vaid lihtsalt poolmõistuslik-poolemotsionaalne tunne, et selline samm ei kujuta endast ühiskonnale ega minu isiklikule heaolule vähimatki ohtu, et minult kui heteroseksuaalilt ei võeta kellelegi õiguste juurde andmisega ühtki õigust vähemaks ning et tõenäoliselt teeb peresuhete täpsem reguleerimine samasooliste paaride ja nende hoolealuste elu senisest märgatavalt lihtsamaks. No mis mul saakski selle vastu olla!

Kes viitsiks seletada?

Samas saan aru ka nendest, kes tunnevad selles diskussioonis puudust kaalukatest või vähemalt sisukatest argumentidest. Miks ei avalda geipartnerluse eest võitlejad meedias eluliste näidetega pikitud analüüse sellest, miks siis samasoolistel TEGELIKULT partnerlusseadust vaja on? Millised on need reaalsed probleemid ja juriidilised takistused, millega koos elavad geipaarid silmitsi seisavad ja mida olemasolevad seadused ei lahenda? Milliseid neist probleemidest aitaks lahendada partnerlusseadus?

Räägitud on umbmäärasest „sotsiaalsest kaitsest“, aruteludest on jooksnud läbi ka väited, et vabaabielus elav partner ei saa oma kallimat haiglas külastada või pärida tema vara. Minu tuttavate (erisooliste) vabaabielupaaride kogemus näitab, et haiglates abielustaatuse puudumisest harilikult numbrit ei tehta ja külastusõiguse piiramine pole kindlasti tavapärane praktika. Aga hea küll – ei saa salata, et abielu annaks siin suurema kindlustunde. Ka vara pärimise küsimused on võimalik olemasoleva seadusandluse raames üpris lihtsalt lepingu või testamendiga lahendada, ehkki see eeldab muidugi parasjagu ettevõtlikkust. Kuidagi tahaplaanile on aga jäänud küsimus, mis tundub tegelikult olevat tõepoolest lahendamata – küsimus lastest, keda samasooline paar koos kasvatab. Vara saab testamendiga pärandada, lapsi ei saa kohe kuidagi. Ja vaielda selle üle, kas geid üldse „tohiks“ lapsi kasvatada, on siinkohal ülearune, sest tegelikus elus kasvavad lapsed ja jäävad tulevikuski kasvama nii eri- kui samasooliste kooseludes. See on fakt, mida ei muuda ka need, kes kahtlustavad homoseksuaale ülemaailmses vandenõus ja “ebamoraalsuse revolutsioonis“. Aga kes küll viitsiks neist probleemidest meedias tavainimesele arusaadavas keeles kirjutada, kes võtaks vaevaks selgitada ja näiteid tuua?

Ei saa jääda ootama, et inimesed loeksid kaanest kaaneni läbi justiitsministeeriumi analüüse. Aga need, kelle huvides partnerlusseadus oleks, lihtsalt ei saa endale lubada selgitamata jätmist ega üleolevat suhtumist neisse, kes sedalaadi muutusi kardavad. Kahtlemata on partnerlusseaduse vastaste hulgas neid, kes lihtsalt ei salli seksuaalvähemusi, olgu see siis rumal lahmimine või vastupidi, sügavalt läbimõeldud veendumus. Aga sama kindlalt on nende seas ka inimesi, kes on pigem umbusklikud kui sallimatud ning ei rutta toetama seadust, mille vajadust pole neile selgitatud. Sõimata kõiki, kes ootaksid argumente ja selgitusi, „homofoobideks“ ja korraldada neile nõiajahti on lihtsalt ülbe, niisamuti nagu väide, et avalik arvamus ei ole tähtis, inimesed niikuinii rumalad ja täitevvõim saab ja peabki tegema, mida ise paremaks peab. Halloo, kuhu need demokraatlikud väärtused siis nüüd jäid?

Read Full Post »