Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 27. juuli 2011

Kirjutab Liia Hänni, e-Riigi Akadeemia e-demokraatia programmi juht:

12. juulil 2011 toimus Washingtonis USA välisministeeriumis konverents, kus tutvustati lähemalt ettevalmistamisel olevat rahvusvahelist initsiatiivi Open Government Partnership avatud valitsemise laiendamiseks maailma riikides. Konverentsi avasid USA välisminister Hillary Clinton ja Brasiilia välisminister Antonio Patriota, programmiga saab tutvuda USA välisministeeriumi OGP veebilehel. Osalejate seas oli üle 60 riigi, kusjuures esindatud olid nii valitsused kui ka valitsusvälised organisatsioonid. Oma ülevaatega tahan selgitada OGP initsiatiivi eesmärke ja riikide, sh Eesti  võimalust selles  osaleda.

1. Taust

Eelmisel aastal ÜRO Peaassambleel kutsus USA president Barack Obama riikide valitsusi üles pühenduma avatud valitsemise edendamisele, kasutades selleks uue tehnoloogia võimalusi. Sisuliselt tähendas see president Obama  võimule tulles deklareeritud avatud valitsemise poliitika laiendamist rahvusvahelisele areenile.

Initsiatiivile konkreetse sisu andmiseks  kutsuti  selle aasta algul ellu juhtkomitee, kuhu algselt kuulusid 9 riigi  (hetkel 8, sest India loobus) ja 9 valitsusvälise organisatsiooni esindajad. Praeguse seisuga on juhtkomitee koosseisus Brasiilia,  Filipiinid, Indoneesia, Lõuna-Aafrika, Mehhiko, Norra, UK ja USA. Valitsusvälistest organisatsioonidest kuuluvad juhtkomiteesse peamiselt rahvusvahelisel tasandil tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid, mis tegelevad avatud valitsemise teemadega. Nende hulgas on ka Transparency and Accountability Initiative, mis ühendab valdkonda toetavaid doonoreid.  Juhtkomitee tegevust  koordineerivad  Brasiilia ja USA. Konkreetselt on  juhtkomitee eesotsas USA asevälisminister (Undersecretary of State for Democracy and Global Affairs) Maria Ottero ja Brasiilia riigiminister (Minister of State) Jorge Hage. Juhtkomitee ülesandeks on valmistada  OGP initsiatiiv sisuliselt ette ja see ka käivitada.

2. OGP eesmärgid

OGP eesmärgid võttis välisminister Clinton kokku oma avakõnes. Kõige üldisemalt on tegemist riikide valitsuste moderniseerimise  kollektiivse plaaniga, et need vastaksid 21. sajandi  tingimustele ja väljakutsetele. Avatud valitsemise keskseteks märksõnadeks on valitsemise läbipaistvus, aruandekohustuslikkus ja kaasamine. Konkreetsemateks tegevusteks on eeskätt võitlus korruptsiooniga, ligipääsu tagamine avaliku sektori andmetele (Open Data) ja kodanike kaasamine poliitilistesse otsustusprotsessidesse. Sealjuures on OGP suunatud partnerlusele erinevatel tasanditel – valitsuste vahel ja riigisiseselt omakorda valitsuse ja valitsusvälise sektori (mittetulundus- ja ärisektor) vahel. OGP-st peaks kujunema võrgustik, mis toetab innovaatilisi liidreid ja pakub nende pingutustele laiemat toetuspinda. OGP peaks looma ka täiendavaid võimalusi kogemuste jagamiseks ja üksteiselt õppimiseks.

3.  OGP    teekaart (roadmap)

OGP protsess on plaanis formaalselt käivitada 2011. aasta septembris ÜRO Peaassamblee ajal, mil juhtkomiteesse kuuluvad nn. tuumikriigid kavatsevad OGP deklaratsioonile alla kirjutada. Deklaratsioon on praegu ettevalmistamisel, sellest peaks tulema suhteliselt lühike dokument, mis sisaldab olulisi avatud valitsemise põhimõtteid. Deklaratsiooni allkirjastades kinnitavad riigid oma pühendumist avatud valitsemise põhimõtetele, seega on tegemist nn. „pehme meetmega“ ja mitte õiguslikult siduva dokumendiga. Lisaks deklaratsioonile kavandavad  tuumikriigid oma konkreetsete  tegevuskavade esitamist, mis sisaldavad eesmärke ja tegevusi avatud valitsemise parandamiseks lähiaastatel. Eesmärk ei ole piirduda üksnes deklaratiivse toetusega avatud valitsemise põhimõtetele, vaid näidata riigi valitsuse valmisolekut  neid ellu rakendada.

OGP deklaratsiooni allkirjastamisel on kavas lähima poole aasta jooksul kutsuda protsessiga ühinema uut riikide gruppi  (ca 80 riiki), mis on avatud valitsemise arendamisel juba saavutanud teatud taseme. Liituvad riigid saavad võimaluse OGP deklaratsiooni allkirjastada 2012. a. märtsis Brasiilias toimuval kohtumisel, kuid juba septembris oodatakse, et riigid teataksid oma kavatsusest protsessiga liituda. Edaspidi on kavas võimaldada  riikidel protsessiga ühineda vastavalt sellele, kuidas saabub nende valmisolek  täita avatud valitsemise miinimumnõudeid. Nende riikide nimekirja, kes saavad võimaluse protsessiga liituda esimeses ringis, seni avalikustatud ei ole. Võib siiski eeldada, et need on Washingtonis toimunud konverentsile osalema kutsutud riigid.

4.  OGP-ga liitumise tingimused

Tingimused on praeguseks välja töötanud juhtkomitee ning need rakenduvad nii tuumikriikidele kui ka hilisematele OGP  protsessiga  liitujatele. OGP initsiatiiviga ühinemiseks on vaja:

–        OGP deklaratsiooniga ühinemine selle allkirjastamisega;

–        valitsuse  tegevuskava esitamine avatud valitsemise põhimõtetete  elluviimiseks, kusjuures dokumendi koostamisse peab olema kaasatud valitsusväline sektor; 

–        nõustumine sellega, et tegevuskava täitmise progressi jälgimiseks koostab valitsus aastase tsükli järel enesehinnangu raporti, mida täiendab sõltumatu eksperthinnang antud riigist. Mõningast lisainfot toimuva kohta võib leida OGP brošüürist ja spetsiaalselt OGP veebilehelt.

Lisaks tuumikriikidele teatasid Washingtonis toimunud konverentsil plaanist OGP-ga ühineda veel mitu riiki, kes olid  valitsuse tasemel esindatud.

5.  Eesti osaleja  tegevus konverentsil

Tänu Eesti USA saatkonna aktiivsusele lülitati konverentsi plenaaristungi viimasesse paneeli – nimega „Leading by example“  – ka Eesti esindaja esinemine. Pealkirjastasin oma esitluse „ eEstonia – open government in practice“. Konverentsi selles paneelis oodati esinejalt kinnitust ka riigi kavatsuste suhtes OGP-ga ühinemiseks. Seda ma valitsusvälise sektori esindajana teha ei saanud, küll aga kinnitasin, et Eesti tegutseb juba aktiivselt samu eesmärke järgides, mis on ka OGP-l. Lisaks sain võimaluse  osaleda konverentsi käigus korraldatud  avatud valitsemisega seonduvate näidete demonstratsioonil  „Innovation Alley“,  kus tutvustasin e-Riigi Akadeemiat kui organisatsiooni, mis tegeleb demokraatliku e-riigi kogemuste vahetamisega rahvusvahelisel tasandil.

6.  Edasised tegevused

Arvestades seda, et septembris toimuval OGP protsessi formaalsel avamisel on riikidel võimalus teatada oma kavatsusest protsessiga liituda, tuleks Eesti valitsusel kujundada initsiatiivi suhtes selge seisukoht. Eesti liitumist toetava seisukoha puhul on vaja kiiresti käivitada avatud valitsemist süvendava tegevuskava koostamine, mis tuleb esitada 2012. aasta märtsis koos OGP deklaratsiooni allkirjastamisega. OGP idee kohaselt peavad ka need riigid, mis juba on edukalt avatud valitsemise põhimõtteid ellu viinud, võtma endale uusi eesmärke ja kavandama tegevusi nende saavutamiseks.

Kuna OGP protsessi tähtis osapool on valitsusväline sektor, püüan ka omalt poolt levitada OGP kohta informatsiooni nii  mittetulundusühenduste kui ka ärisektori võrgustike kaudu. Eesmärgiks on seejuures saavutada valmisolek olla valitsuse partneriks avatud valitsemise tegevuskava arutelul. Ühtlasi lülitusin rahvusvahelisel tasandil toimuvasse valitsusväliste organisatsioonide võrgustikku, et olla kursis nende esindajate tegevusega juhtkomitees ja omada võimalust toimuvas kaasa rääkida.

7. Lõpetuseks

Minu hinnangul on OGP näol tegemist väga olulise initsiatiiviga demokraatlike väärtuste juurutamiseks maailma riikides, kasutades selleks konkreetseid avatud valitsemise arendamisega seotud eesmärke ja uusi tehnoloogiavõimalusi. Kuna Eesti on juba aastaid seadnud sihiks arengu demokraatliku infoühiskonna suunas, siis OGP toetab seda suundumust nii siseriiklikult kui ka Eesti rahvusvahelises tegevuses.

Tänan Avatud Eesti Fondi, kes toetas minu osalemist Washingtonis toimunud konverentsil, samuti Eesti Saatkonda Washingtonis logistilise abi eest.

Read Full Post »

Kirjutab Mall:

Hiljuti Postimehes ilmunud Kaja Kallase artiklist kumab läbi toon, nagu oleks Euroopa asjades kaasa rääkimise passiivsuse peamiseks põhjuseks vabaühenduste endi kergekäeline suhtumine.

Selleks, et olla informeeritud ning osata Euroopa Liidu poliitikate kujundamises kaasa rääkida, peaks riik tegema praegusest tunduvalt suuremaid jõupingutusi, et inimesi EL-i erinevatele poliitikatele lähemale tuua. Meenuvad EL-i astumise eelsed aastad, mil suur hulk ametnikke töötas selle heaks, et liidu toimimise üldised põhimõtted inimestele selgeks teha, aga pärast liitumist sügavuti teadmiste jagamiseni pole edasi liigutud. Samuti pole ametnikud eriti varmad jagama teavet Eesti seisukohtade kujundamise osas ja sageli pole ka huvitatud ei ühenduste, huvigruppide ega ka laiema avalikkuse arvamuste kogumisest. Põhjuseks tuuakse enamikel juhtudel lühikesed konsulteerimise tähtajad (nii, nagu märgib ka Kaja Kallas ). Meenub hiljutine kogemus ühest ministeeriumist, kes soovis kommentaare EL-i naabruspoliitikat ja vabasektorit puudutavale osale, seades tähtaja sel viisil, et vastamiseks oleks pidanud kasutama peamiselt jaanilaupäeva ning sellele järgnenud pikki pühi. Selge – tähtaeg on lühike ja EL ei tea ilmselt ka Eesti jaanipäevast ööd ega mütsi, aga ministeerium ise oleks saanud ühendusi varem teavitades paremini koostööd teha. Sisulist omavahelist arutelu, millele on vundament loodud juba kohe-kohe kukkuvatest tähtaegadest varem, toimub harva, kuigi lahkelt suunatakse inimesed erinevat värvi “raamatute” juurde. Vabaneda tuleks ka hoiakust, mis peab Euroopa Liidu asjadega tegelejaks peamiselt välisministeeriumi – oma tegevusvaldkonnad EL asjades on olemas kõigil ministeeriumitel.

Minu arvates on “infovõti” siiski ametnike käest, kes omakorda sõltuvad suurel määral poliitilisest tahtest. Eesti esindajad, kes liiklevad pidevalt Tallinn-Brüssel- Tallinn trajektooril, valdavad kahtlemata sellist taustainformatsiooni ja algatuste sündimise ajalugu, mis puudub seaduseelnõude tavalugejal  ja sageli ka erialaorganisatsioonidel. Teades päris hästi, kui vaevaliselt toimub meie vabaühenduste tegevuse igapäevane toetamine ja kui pika hambaga rahastatakse näiteks vabasektori heaks töötavate inimeste palgakulusid, ei ole ime, et ühenduste vedajatel (kellel on tavaliselt sada ülesannet korraga), on  keeruline ennast kursis hoida oma valdkonna EL-i poliitikatega. Samuti jääb tänastel tingimustel unistuseks kas või osalise ajaga poliitikate jälgmise ja analüüsimise spetsialisti rakendamine.

Parema kaasamise huvides otsustasime 2011 riigikogu valimiste eel EMSL-s vabaühenduste manifesti koostades, et soovime ühtse portaali loomist, kust kodanikul oleks võimalik lihtsalt ja kompaktselt jälgida, milliseid eelnõusid Riigikogus arutatakse, millal uued seadused vastu võetakse jne. Pidasime vajalikuks rõhutada, et vabaühenduste paremaks kaasamiseks tuleb info avalikuks teha juba alates hetkest, mil tekib üldse konkreetne kavatsus mõnd seadust muuta.

Kogu kodanikele vabalt ja tasuta kättesaadava Open Data teema, mille on Eestis oma südameasjaks võtnud e-Riigi Akadeemia, on samuti ka otseselt kaasavama ja läbipaistvama valitsemisega seotud. Kodanikualgatuse korras on samas vallas katse teinud Seaduste Ajaveeb,  mis püüab viia Eesti kodanikeni kergesti loetaval kujul info selle kohta, mida Riigikogus otsustatakse.

Peaksime endalt ka küsima, mida me räägime Euroopa poliitikatest, kui meil Eestiski on keeruline aru saada, mis seadused ja poliitilised algatused siinmail sünnivad – värskelt on meeles, millise märuli saatel sai vastu võetud allikakaitse seadus, mis sündis eeskätt kabinetis. Kabinetis tuhinaga tööle asumise asemel tuleks kaasamisega alustada kavatsuse tekkimise momendist.

Read Full Post »

Kirjutab Mari:

Vaatamata oma rännukihule, pole ma veel Filipiinidele jõudnud, aga filipiinlastest immigrantidega olen elu jooksul mingil määral kokku puutunud küll – seda eeskätt Madridis elades, kus kunagisi koloniaalsidemeid märgib senini ka Islas Filipinase nimeline metroopeatus. Kuni töörände-alase konverentsini, mis toimus juunikuus Kõrgõzstanis ning kus fookuses oli Kesk-Aasia riikidest peamiselt Venemaale suunduv massiline lahkunime, ei olnud ma Filipiinide rändepoliitikaga sisuliselt tuttav.

Issyk-Kuli järve ääres peetud seminaril, mille kokkuvõtlikke muljeid võid lugeda SIIT, viibis kohal ka Marianito Roque – Filipiinide endine kõrge valitsusametnik, kelle kontole võib kirjutada mitmed väga edukalt läbi viidud protsessid ja vastu võetud seadused immigrantidest tööliste kaitseks, mis on teinud Filipiinidest saatvate töötajate nö eliitriigi. Ah jaa – Filipiinidelt lahkub igal aastal mujale tööle umbes 1,3 miljonit inimest ning see number on viimased viis aastat püsinud ligikaudu sama; SKT-st moodustab tööjõueksport ligikaudu 20% ning pidevalt viibib välismaal umbes kümnendik kõigist filipiinlastest, keda on kokku üle 90 miljoni.

Järgnevalt võtangi lühidalt kokku Filipiinide süsteemi, mille masinavärk kaitseb ja toetab välismaal töötavate filipiinlaste õigusi.

Filipiinlaste kogemus töörände reguleerimisel ulatub 1974. aastasse ja niivõrd pikk aeg on kindlasti osaliselt teguriks, miks tööpoliitika on vilja kandnud. Nii nagu Kesk-Aasia vabariikide puhul, on ka filipiinlasi süüdistatud selles, et aja jooksul ei ole nad tegelikult välja mõelnud alternatiivset majandusmudelit, vaid sõltuvad endiselt suurel määral välistööliste saadetud rahadest. See on tegelikult Marcose-diktatuuri aegne pärand, kus kohalikku tööjõupuudust nähti ohuna režiimi stabiilsusele ning seetõttu nihutati fookus tööjõuekspordile.

Küsimusele, kust algab avaliku sektori, erasektori ja organisatsioonide vaheline koostöö, on keeruline vastata. Filipiinide süsteem koosneb tervikust, kuhu on kaasatud nii tööpagulasi välismaale lennutavad lennufirmad, rahvusvaheliste rahaülekannetega tegelevad ettevõtted ja pangad, telefonikompaniid ja internetifirmad. Marianito Roque sõnul on Filipiinidel nn circular approach to migration, mis algab eeskostetööst ning seega koostööst ka meedia ja vabasektoriga. Ühtlasi on tehtud vastutavaks töö vahendamisega tegelevad agentuurid, mis minimeerib juhtumite hulka, kus agentuuri kaudu saadetakse inimesi sisuliselt orjatööle. (See on suureks probleemiks Kesk-Aasias, kus täpselt nii asjalood toimuvadki – agentuur lubab tööd, koorib seitse nahka, pärast satutakse orjatööle, kuid agentuur on käed vastutusest puhtaks pesnud). Filipiinide süsteem püsibki suurel määral vahendaja vastutusel, mille eest võib määrata ka kriminaalkaristuse. Mõne petturist välismaa firma puhul jäävad filipiini kohtunike käed lühikeseks, aga kohalikke ettevõtteid saab vastutusele võtta küll.

Ülioluline on ka tihe koostöö saatkondade ja konsulaatidega – kõik välismaal töötajad saavad endale tööviisa, mida nimetatakse Overseas Employment Certificate’iks; kõigi dokumentide kordaajamiseks kulub umbkaudu kaks nädalat. Teiseks on välismaa tööandja sunnitud panustama oma töötaja eest raha sotsiaalkindlustusfondi (welfare fund). Veel peab vastuvõtjas riigis olema iga 10 000 filipiinlase kohta vähemalt üks amentik, kes tegeleb spetsiaalselt tööküsimustega ning teine, kelle ülesandeks on tegeleda töötajat puudutavate sotsiaalküsimustega. Mõlemal neist on sealjuures ka diplomaatiline staatus. Näiteks ainuüksi Saudi Araabias on kokku 3 konsulaati, kus töö ja sotsiaalkaitse küsimustega tegeleb kokku 64 inimest.  Kuna filipiinlased on kõrgelt hinnatud koduabilistena, on neile ette nähtud eraldi kursus – enne võõrasse riiki tööle suundumist on kõigil kohustuslik läbida ka 3 päevane keele- ja kultuuriseminar.

Kui siiski juhtub midagi halba, on töölisele tagatud kaitse ka välismaal. Marianito Roque sõnul ei saada saatkonnad-konsulaadid tagasi ka neid, kes on riiki siiski illegaalidena saabunud. Ülalpidamis- ning kojusaatmiskulud tasutakse sel juhul sotsiaalkindlustusfondi vahenditest. Roque sõnul on kodanikuühiskonnal kui kontrollimehhanismil Filipiinidel suur mõju ja kui tehakse vigu või valitsuse tõttu keegi kannatab, lekivad need tavaliselt avalikkusse välja.

Ära unustada ei saa ka seda, mis toimub kodus Filipiinidel. Suurimaks väljakutseks on hoida häid peresuhteid ning seetõttu on Filipiinidel loodud tuhandeid organisatsioone, mis tegelevad just perede kokkuhoidmisega ning  laste õigustega. Filipiinide tööpoliitika vundamendis on tähtis koht veendumusel, et inimesed peavad koju (ja oma perede juurde) tagasi saabuma – siiamaani on süsteem end õigustanud, kuna peaaegu 100% välismaale leiba teenima suundunutest seda ka teevad.

Päris õlitatult see masinavärk muidugi ei tööta. ASEANi riikidest on 8 filipiinlastele viisavabad, nende hulgas siis ka tunduvalt jõukamad Brunei, Singapur, Malaisia ja Tai. Inimesed lahkuvad, neid ei suudeta kaitsta ja nende kohta puudub  korralik statistika. Seetõttu on Filipiinide valitsus sisse seadnud süsteemi, kus end vabatahtlikult registreerivad inimesed saavad selle eest väikese preemia. Varem oli viisavaba ka Dubai, kuhu lahkusid sajad tuhanded filipiinlased, kuid pärast viisarežiimi kehtestamist (kusjuures viisa hinnaks on 100 dollarit – suur summa eraisikule, väike potentsiaalsele tööandjale) on vool peatunud.

Mida on Eestil sellest õppida? Olles osa Euroopa Liidu perest, kus toimub tööjõu vaba liikumine, need teemad meid nii teravalt ei puuduta. Küll aga võiks Filipiinide puhul eeskuju võtta sellisest holistilisest lähenemisest, kus kodanikuühiskond, era- ja avalik sektor omavahel oma kodanike kaitseks võimekalt koostööd teevad.

Read Full Post »

Kehvakene 2,9 %

Kirjutab Mall:

Eile hommikul raadiot kruttides kuulsin rõõmustavat uudist – värske uuringu järgi näeb tervelt 29% üliõpilastest enda tulevast tööandjat just vabasektoris. Teritasin kõrvu ja kuulsin numbrit uuesti – õige oli hoopis 2,9%, kaduvväike protsent võrrelduna näiteks avaliku sektoriga, mis tundus atraktiivne 63% üliõpilastest ja erasektoriga, kus eelistaks töötada 34% noortest.

Aitame noortel hea meelega kodanikuühiskonna puslet kokku panna. Siin on kõigest mõned näited.


Miks on vabasektor, mis on Eestis viimase 20 aasta jooksu liikunud peamiselt tasaste sammudega, aga viimase viie aasta jooksul juba tublide hüpetega, endiselt nii ebapopulaarne noorte kõrgkoolilõpetajate seas?

Kõigepealt ma usun, et väga paljudel noortel ( õigupoolest mitte ainult noortel, vaid ühiskonnas tervikuna) puudub tegelik arusaamine vabasektori olemusest ja haardest, vabasektorit kiputakse sageli seostama kitsalt vabatahtliku või seltsitegevusega – seevastu tööandjat, kes pakub nii võimalusi professionaalse karjääri edendamisel kui väärilist tasu, osatakse vabasektoris näha veel üsna vähe. USA-s, Saksamaal ja Suurbritannias on vabasektor tööandjana võrdne võrdsete seas – vabasektorile on üle antud suur hulk avalikke teenuseid sotsiaal-, spordi- ja kultuurivallas. Sageli ei teadvustata, et vabasektori alla kuuluvad väga, väga erinevat tüüpi organisatsioonid nagu mõttekeskused, heategevusfondid, huvikaitseühendused, teenuste osutajad jne.

Siiski – kui võtta korraks luubi alla viidatud uuring (mille kokkuvõtlike tulemustega saab tutvuda SIIN), tuleb välja, et üliõpilane soovib kätte saada kuus ligi tuhat eurot, mis teeb tööandja kuludeks umbes 1700 eurot kuus. Tuleb tõdeda, et täna on vabasektoris väga vähe neid, kes suudaksid sellist palka pakkuda. Paljud vabaühendused elavad ka nö projektist projektini ning see seab löögi alla vabasektoris töötamise ja töötasude stabiilsuse.

Riik ja omavalitsused omalt poolt saavad tunnustada vabasektorit sellega, et kaasavad ühendusi algusest peale ka poliitikakujundamise protsessidesse. Aktiivne noor, kes tahab kaasa rääkida ühiskondlikult ning poliitiliselt, leiab endale vabasektoris sõbraliku ja paindliku hüppelaua tulevikku, kust edasi rääkida kaasa juba riigi või rahvusvahelisel tasandil. Noorte eneseteadvusele võiks väga motiveerivalt mõjuda ka see, et vabasektoris töötades ei olda kellegi käepikenduseks ja käsualuseks, vaid inimesed saavad ISE määrata oma huvid, tahtmised ja tegemised. Ei tahaks uskuda, et selline vastutus noori pelutab – mis noored meil muidu oleks!

Lünkasid teadmistes vabasektori kohta võiks täitsa nii parema ülevaate andmisega ühiskonnaõpetuse tundides koolis kui ka meedia tõhusam roll vabasektori tegemiste kajastamises. Vabasektor ise saab kaasa aidata nii,  et  muutub nähtavamaks ja kaasavamaks ning  seeläbi ka noortele arusaadavamaks. Järelkasvu probleem on samuti aktuaalne, sest aktiivseid noori püütakse pidavalt tõmmata poliitikasse, mille pakutavad karjäärivõimalused ja sidemed tunduvad paljudele ahvatlevamad kui tegutsemine mittepoliitilistes ja sõltumatutes vabaühendustes.

Sotsiaalselt tundlikke noori hindavad üha rohkem ka kõik tööandjad – olgu siis tegu avaliku, era- või vabasektori endaga – ning panevad CV-sid lugedes ning töövestlusi korraldades tähele, kas noor on olnud ühiskondlikult aktiivne, kas on kuulunud või kuulub vabaühendustesse või on töötanud  vabatahtlikuna. Tahaks loota, et järgmise uuringu ilmudes on see hulk kasvanudki vähemalt kümnekordseks ehk 29 %-ni, mida alguses rõõmustades, aga kahjuks ekslikult kuulsin.

Read Full Post »

Kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika spetsialist Martti Martinson:

Kohtusin esimest korda elus teadlikult Moldovast pärit noortega 2010. aasta novembris, kui korraldasin Eestis AEF-i Ida-Ida piiriülese koostöö programmi toel noorte meeleavalduste teemalist rahvusvahelist noortekonverentsi. Hoolimata minu esialgsest veidi negatiivse maiguga kokkupuutest moldovlaste asjaajamisega, nägin ma nende konverentsil osalenud noorte silmis siirast tänutunnet, et keegi neid kuhugi kutsub ning nendega kogemusi vahetada soovib. Siis ei teadnud ma veel, et Moldovast vaesemat riiki Euroopas vist polegi võimalik leida ning et tänutunne ilmselt oli kodeeritud juba sisse sellesse, et pakkusime võimalust ööbida heas hotellis ning sõita lennukiga, mis selle riigi noortele kindlasti tavapärane ei ole.

Osalejad Moldova Noorte- ja Spordiministeeriumis kohtumas noorte-ja spordiministriga.

Ma ei kõhelnud, kui tuli võimalus jagada Moldovale meie teadmisi ning tegemisi noortepoliitika ja noorsootöö valdkonna arendamisel. Minu teadmised sellest riigist ja sealsete noorte olukorrast piirdusid peaasjalikult ikkagi meeleavalduste teemadega ning Eesti kogemuse jagamine (sest tavaliselt oleme harjunud, et õpetama tullakse hoopis meid) tundus ahvatlev. Niisiis kogunesidki Chisinausse 13. juunil 2011 noortevaldkonna kodanikühenduste ning avaliku võimu esindajad Moldovast, Rumeeniast, Eestist, Lätist, Sloveeniast, Bosnia-Hertsegoviinast ning Serbiast. Olgu öeldud, et Eestit esindasid minu enda tagasihoidlikul hinnangul parimad võimalikud inimesed antud ürituse kontekstis – ENLi esindajana noorte osaluse valdkonna hea tundjana mina ise ning Anne Kivimäe Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast strateegia ja õigusliku raamistiku ajaloo ning kujunemise teadjana. Tegemist oligi just teemadega, mille vastu osalejad kõige rohkem huvi tundsid.

Kogunemise eesmärk oli saada näpunäiteid ja häid kogemusi naaberriikidelt, EL-i pürgivatelt riikidel (EL-i liikmelisust sihib ka Moldova ise) ning niinimetatud uutelt EL-i liikmesriikidelt ehk siis korraldajate loogika kohaselt ja Moldovast noortevaldkonna arengu seisukohalt geograafiliselt mitte väga kaugetest riikidest. Kommunistliku mineviku jätsin mainimata (mida rõhutati mitmel korral :-). Visiidi käigus andsid riigid ülevaate oma parimatest praktikatest, hetkeolukorrast ja selle kujunemisloost. Eesti näitas eeskuju ja valis neljast väljapakutud teemast kõik neli, mille osas oma kogemusi tutvustasime. Nendeks olid noortevaldkonna õiguslik raamistik, noorte osalus otsustusprotsessides, noortele mõeldud teenused ning professionaalsus noorsootöös ja noorsootöötajate seas. Hea meel on ka tõdeda, et just Eesti ettekanded tekitasid kõige rohkem diskussiooni (vahest ehk ka sellepärast, et teiste riikide olukorrast teati kohapeal rohkem) ja küsimusi, nii et oli igati asja ette läinud otsus anda meie riigi kohta maksimaalne ülevaade.

Visiitide käigus Moldova Noorte- ja Spordiministeeriumisse ning noortekeskustesse sai meile selgeks, et eelarvete võrdlemine ei anna moldovlastele mitte mingit kasu – nende noortevaldkonna eelarve on ka absoluutarvudes lihtsalt kümneid kordi väiksem, kui Eesti oma. Seda olenemata sellest, et rahvaarvult on Moldova oma 3,5 miljoni elanikuga Eestist 3 korda suurem. Ka probleemid, millega nad maadlevad, on pisut teistlaadi – peamiseks probleemiks noorte seas on lisaks tööpuudusele ka fakt, et sajad tuhanded vanemad on riigist lahkunud tööle välismaale ning alaealised lapsed on jäetud sugulaste või sõprade perekondade kasvatada, mis on kaasa toonud palju probleeme alates noorte riskikäitumise suurenemisest ja lõpetades piiratud võimalustega omandada haridust ning alustada iseseisvat elu. Sellest kõigest hoolimata ei saa siiski öelda, et Moldova Vabariigil ei eksisteeri strateegiaid ja seadusi, mis erinevaid valdkondi reguleeriksid. Need on täiesti olemad ning loodud on samuti struktuurid, mille kaudu noorsootööd ellu viiakse. Ka noorte osaluse koha pealt tegutsevad noorte osaluskogud – selle vahega küll, et nemad nimetavad “youth council’iks” igasugust osaluskogu, olgu see siis kooli, valla või linna, noortekeskuse vm asutuse juures tegutsev kogu. Eestis on need asjad siiski mõnevõrra eristatud ja eraldi reguleeritud. Peamise väljakutsena Moldova noortepoliitikas tooksin esile noortepoliitika ja osaluse teema vähese aktuaalsuse poliitilises agendas, noorte tööpuuduse leevendamise, vanemliku hoolitsuseta jäetud lastele täisväärtuslike tingimuste loomise iseseisva elu alustamiseks ja hariduse omandamiseks ning noorte vähese aktiivsuse ühiskonnaelus kaasarääkimisel. Näete isegi, et nii mõnigi probleem on ka Eestis aktuaalne, ent ma julgen siiski öelda, et Moldovas on needsamad probleemid kümneid kordi teravamad.

Kunagi ei saa jagada kogemusi, kui olla meelestatud nii, et meil endil ei ole midagi õppida. Seega läksin ka mina Moldovasse avatud meelega.  Ja see tasus ennast ära, sest Moldova on näiteks suutnud vastu võtta vabatahtlike seaduse, mis reguleerib vabatahtlikku tegevust, mida Eesti siiani teha suutnud ei ole. Eeskuju missugune!

Noortevaldkonna ametnikud ja noorsootöötajad on aga sealgi mõistlikud inimesed ning sõltuvad eelkõige sellest, kui palju poliitiline võim neile raha ning täehelepanu eraldab. Valmisolek teha rohkem ja paremini on kogu aeg olemas olnud, ainult et  piiratud eelarve taustal, pidevalt projekte ning kriitilise noortevaldkonna infrastruktuuri ülesehitamiseks välismaiseid abirahasid saada lootes, ei saa rääkida pikemaajalisest strateegiliste eesmärkide seadmisest ega jätkusuutlikkusest. Vaja on investeeringuid ning ühtaegu nii noorte kui ka poliitikute teadlikkuse tõusu. Noorte teadlikkus peaks kasvama selles osas, mis puudutab oma esinduskogude ja kodanikuühiskonna tugevdamist, selle rolli kasvatamist ühiskonnas ja ka oma õiguste eest häälekalt seismist.  Poliitikute teadvusesse võiks ehk jõuda arusaamine, et kui nad oma tänastesse noortesse piisavalt ei investeeri, siis ei saa neist mitte tulevasi maksumaksjaid, vaid ka nemad siirduvad välismaale, just nagu nende vanemad seda juba on teinud.

Kokkuvõttes oli tore ja hariv visiit ning päris kindlasti pani mõtlema ka selle üle, et Eesti on osade riikide suhtes juba mõnda aega sellises staatuses, et meie kohus on neid aidata nii teadmiste kui juba ka rahaga. Eks me aitame ka, aga noortevaldkonnas on selles osas oldud seni veidikene tagasihoidlikud. Ent ei maksa unustada, et ka meie kasvasime tugevaks tänu teiste abile.

Suur aitäh Avatud Eesti Fondile ja korraldajatele Moldovas selle hariva võimaluse eest ning innustuse eest, mille nii mina kui ka Anne saime edasiseks koostööks projektis osalenud riikidega!

Kõik suured noortepoliitikhuvilised saga saavad põhjalike materjalidega tutvuda SIIN.

Read Full Post »