Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 30. sept. 2011

EPL-i ajakirjanik Raimo Poom avaldas 28. septembri ajalehes intervjuu (avaneb veebis täispikkuses kaks nädalat hiljem) Barack Obama kampaaniameistri Phil Noble‘iga. Lisaks veel 10 soovitust, mille arenguid Phil Noble soovitab internetis jälgida:

* Google+

“Ma ei tea, mis sellest välja võib tulla, aga Google ei võta ette ühtegi väikest asja.”

* Yao Ming ja haiuimesupi vastane kampaania Hiinas

“Korvpallur Yao Ming on Hiinas üks suuremaid staare. Seal pole veel olnud ühtegi sellist staari veetud kampaaniat.”

* Wikileaks

“Mõju pealispinnale oli tuntav, päris mõju valitsustele veelgi suurem. Tõotab muuta viisi, kuidas valitsused töötavad.”

* Eesti e-valimised.

“Eesti e-valimised on tähtsad. Need ütlevad inimestele: asi toimib, on turvaline, kasutage seda.”

* Alec Ross, USA välisministri Hillary Clintoni innovatsiooninõunik

“Uurige tähelepanelikult, mida see mees teeb.”

* Berliin

“Peale tõiga, et äsjastel valimistel sai Piraadipartei linna saadikutekotta oma esinduse, on ka linn ise innovaatiliste algatuste keskus.”

* Ushahidi.com

“Selgituse asemel on parem ise uurida, mis see on.”

* Araabia kevad

“See on alles algus. Nii Aasias kui ka Aafrikas on palju maid, kus mobiilide ja internetiga tuttavate noorte demograafiline osakaal on sarnane.”

* Keskklassi kaasahaaramine

“Internet ei mobiliseeri enam ainuüksi noori. Iisraeli, Kreeka ja Hispaania protestiliikumised tõid välja ka keskklassi.”

* Sotsiaalmeedia „tiigrihüpe”

“Mõned kiiresti arenevad ja suured riigid on astunud otse internetieelsest ajast sotsiaalmeedia aega. Mida see kaasa toob, võib ainult oletada.”

Read Full Post »

Edastame eGA infokirja ICEGOVi konverentsilt:

ICEGOVi konverentsil peetud ettekandes võttis Harvardi ülikooli õppejõud Pippa Norris vaatluse alla selle aasta jooksul toimunud
rahvarahutused riikides nagu Tuneesia, Egiptus ja teised, mis on saanud tuntuks “Araabia kevade” nime all. Norris leidis, et meedias levinud arvamus, nagu oleks tegu olnud Facebooki ja teiste sotsiaalvõrgustike suure kasutamise poolt põhjustatud rahvaliikumistega, ei pea paika. Norris tegi põhjaliku ülevaate mainitud riikide internetikasutusest, Facebooki ja Twitteri kasutajate hulgast neis riikides ning muudest kättesaadavatest andmetest ning leidis, et arvamus, nagu just sotsiaalvõrgustikud oleksid noori massiliselt tänavatele toonud, ei vasta sellisel kujul tõele, kuigi oma roll sotsiaalvõrgustikel kahtlemata oli.

Pippa Norrise sõnul on nii interneti levik üldiselt kui sotsiaalvõrgustike kasutajate hulk elanikkonna seas on mainitud riikides lihtsalt liiga madal selleks, et ainuüksi sotsiaalvõrgustike kaudu liitumine oleks võinud “Araabia kevade” sündmuste katalüsaatoriks saada. Tema ütles, et sellise revolutsioonilise olukorra tekkeks vaja ka tervet hulka muid tegureid nagu elanikkonna tõeline janunemine vabaduste järele, aga ka valitsuse suutmatust suurele hulgale inimestele pakkuda seda, mida nad oma riigilt ootavad ning lisaks inimeste oskusi ja võimet oma soove väljendada ja nende nimel koonduda.

See kõik tekitab demokraatia defitsiidi ehk plahvatusohtliku olukorra, mis võib viia suure hulga inimesi nii kaugele, et nad tulevad tänavatele ja hakkavad protestima, kuid kindlasti ei saa ainuüksi Facebookis või Twitteris suhtlemine olla põhjuseks, miks “Araabia kevad” just nüüd aset leidis. Tõsi, rahutuste ajal tõusis nende riikide inimeste huvi Facebooki vastu märkimisväärselt ja ka Twitterist vaadati peamiselt “Araabia kevade” sündmustega seotud infot, kuid pigem olid sotsiaalvõrgustikud Norrise sõnul head tööriistad aktivistidele omavaheliseks suhtluseks ning toimisid pigem aktivistide aktiveerijatena. Enamuse inimeste vahel levisid sõnumid protestidest tõenäoliselt suust suhu ja mobiitelefonide kaudu, näiteks SMS-sõnumitena, mis on just Aafrikas ülimalt populaarsed.

Samas tsiteeris Norris uuringut, mille järgi on internetikasutajad kõikjal üle maailma palju rahulolematumad asjade üldise seisuga oma riigis kui näiteks lehelugejad või televisioonivaatajad. Televisioonivaatajad on võrreldes teistega tavaliselt palju positiivsemalt meelestatud ja ütlevad, et nende riigis on asjad hästi. Selle üheks põhjuseks on Norrise sõnul asjaolu, et paljudes riikides on televisioon üsna hästi valitsuse kontrollile allutatud ning edastab positiivseid sõnumeid, samas kui internetis levib kriitilisem
informatsioon.

Pippa Norris on ühtlasi täna õhtul toimuva Avatud Eesti Fondi XVI Avatud Ühiskonna Foorumi peaesineja, loengu teemaks on “Kas kosmopoliitne kommunikatsioon ja globaliseeruv maailm ohustavad rahvuskultuure?” Loengu otseülekanne kell 18-20 veebiaadressil www.err.ee/vestlused.

Read Full Post »

Paneme ICEGOVi konverentsi ajal toimunud  huvitavamate ettekannete kokkuvõtted üles ka meie ajaveebi. Avatud Eesti Fond on konverentsi üks toetajatest.

Kuidas kodanikuühiskond 72 tunni jooksul Briti parlamendi seljatas

Veebisaidi mySociety.org üks tegijaid Tony Bowden rääkis ICEGOVi konverentsil lahti Suurbritannia parlamendi kuluhüvitiste skandaali loo ning näitas, kuidas läbi interneti saadikuid survestanud kodanikud suutsid 72 tunni jooksul nurjata parlamendi plaani kuluhüvitised taas salastada.

Bowden rääkis, et pärast suurt kuluhüvitiste skandaali 2009. aastal, mis muuhulgas viis esimest korda 300 aasta jooksul sellisel moel ametist parlamendi spiikri, plaanis parlament vaikselt ja kiiresti kuluhüvitiste detailid taas salastada. Kodanikud avastasid reede õhtul koos teiste suurte uudistega teatatud kava avastati aga üsna juhuslikult ning seejärel oli neil aega vaid 72 tundi, et poliitikuid survestada mitte selle plaani poolt hääletama. Käivitus suur masinavärk, mille käigus saatsid tavalised kodanikud läbi
writetothem.com veebisaidi individuaalseid palveid mitte seaduse poolt hääletada, ühinesid Facebookis survegruppi ning said oma poolele isegi suure mõjujõuga kuulsusi nagu näitleja ja kirjanik Stephen Fry, kes edastas üleskutse protestideks oma Twitteri-konto kaudu rohkem kui miljonile jälgijale.

Bowden näitas, kuidas lõpuks hakkas parlamendisaadikute algselt ühtne front murenema, toorid nägid uues skandaalis võimalust valijate hääli püüda ja teatasid, et nemad sellega ei nõustu ning kõige lõpuks teatas ka leiboristist peaminister Gordon Brown, et tema enam plaani ei toeta.

Kas e-valitsemine aitab korruptsiooni vähendada?

Infotehnoloogia kasutuselevõtt riigis aitab korruptsioonitaset oluliselt vähendada, kui seda teha õigesti ning kui see on osa suuremast korruptsiooni vastu võitlemise plaanist, rääkis Gruusias töötav Derek Dohler Transparecy Internationalist. “Ei saa lihtsalt arvuteid paika panna ja arvata, et see hakkab iseenesest korruptsiooni vähendama,” rääkis Dohler.

Ta tõi näiteid üle maailma, mis on eri riikides aidanud lokkavat korruptsiooni kontrolli alla saada. Näiteks Indias Karnakata osariigis asendati vana paberitel olnud maaregister digitaalse süsteemiga Bhoomi. Kui enne olid andmed maaomanike kohta maaregistri harukontorites laiali ja eksisteerisid vaid paberil, siis nüüd viidi nad arvutisse ja sellega võeti kohalikelt ametnikelt ära osa võimalusi korruptiivseks käitumiseks. Nüüd pidid nad hakkama laekunud avaldusi läbi vaatama selles järjekorras, mis nad saabusid, samas kui varem näiteks võtsid nad selle eest raha, et kellegi avaldus eelisjärjekorras läbi vaadata ning järjekord ulatus lausa ühe-kahe aastani.

Teiseks anti maaomanikele välja sertifikaadid maa omamise kohta ning kuulutati kehtetuks kõik vanad paberil olnud andmed, mis Dohleri sõnul on väga oluline põhimõte: kui paika panna uus e-teenus, tuleb vana süsteem käigust kohe ära võtta, sest muidu jääb korruptsioonioht endiselt alles.

Gruusias on näiteks internetipõhine riigihangete süsteem, mis kuulutab automaatselt võitjaks kõige odavama pakkumise ja seegi süsteem on oluliselt vähendanud korruptsiooniohtu.

Iraanis näiteks on püsti pandud veebileht http://www.IPaidABribe.com , kuhu kodanikud saavad anonüümselt kirja panna, kus, kunas ja kui palju nad mõnele ametnikule altkäemaksu pidid andma. Kuna paljud korruptsiooniohvrid ei pöördu kunagi kaebusega võimude poole, annab selline süsteem vähemalt mingigi võimaluse hinnata korruptsioonitaset ühiskonnas ja aitab koondada inimesi korruptsiooni vastu võitlema.

Samas tunnistas Dohler, et ka e-süsteemide puhul jäävad korruptsiooniohud alles. Näiteks võib riigihangete tingimusi koostada ikkagi nii, et neile vastaks vaid üks teatud firma või e-süsteeme võivad hoopis hakata ära kasutama näiteks IT-inimesed, kellel on
süsteemist väga hea arusaamine ning võimalused seal pea piiramatult tegutseda.

Read Full Post »

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš, kes on Liisa Pasti, Agu Uudelepa, Lisette Kampuse, Helen Talalaeva jpt. kõrval  üks neist, kes Demokraatia nädala raames käib Eesti koolides demokraatia ning tema väärtuste üle arutlemas. (Muuseas, lisaks neile teeb seda ka AEFi Venemaa Häälte sarja külaline Viktor Šenderovitš – nagu varasematest külalistest Valeria Novodvorskaja seda samuti tegi).

Aga edasi sulg Jevgenile  (sama tekst on olemas venekeelsena tema blogis) :

Esmaspäev, kell on 9 hommikul, viibime ühes tavalises koolis ja ühes tüüpilises Tallinna magalarajoonis. Õpetaja Marek Männik on meid kutsunud 10. klassi ühiskonnaõpetuse tundi. Kooli külastame kahekesi – mina ja ajakirjanik Liisa Past, kellega üheskoos oleme mitme aasta jooksul aidanud läbi viia Valgevene tudengite abistamiseks mõeldud programmi. Räägime kõigepealt lastele, miks me seda teeme – kuidas meie sõpru ilma igasuguse põhjuseta Valgevenes on arreteeritud, kuidas nad on kuude kaupa pidanud vangikongis istuma ning see olukord on nende tervist laastanud. Selgitame, et viha diktaatori ja salllimatus tema tegevuse vastu on juba midagi isiklikku ning seetõttu kulutame heameelega oma jõudu ja energiat nende aitamiseks, kes režiimi tõttu kannatama peavad. Selline on proloog meie hilisemale arutelule demokraatia teemadel.

Uurime õpilastelt, kas nende arvates on Eestil üldse vaja teisi riike abistada – näiteks ehitada koole Afganistanis, aidata näljahädalisi Aafrikas ja päästa Valgevene tudengeid režiimi kuritegude eest? Me ei kuulnud kordagi, et keegi oleks sellele vastanud eitavalt. Vastupidi, argumendid abistamise kohta olid järgmised: “Aga miks me ei peaks neile appi tõttama?”, “Kui meie teisi abistame, siis aidatakse ehk vajaduse korral ka meid ennast.” Kohe toovad õpilased näite Liibanonis pantvangis viibinud Eesti jalgratturite kohta, kelle juhtumi lahendamisel oli palju abi rahvusvahelisest koostööst.

Rääkisime ka inimeste vabadest valikutest ja riikidest, millwe kodanikel see puudub. Vaidlesime selle üle, kas valimistel osalemine tuleks teha inimestele kohustuslikuks nagu Austrias ja Belgias. Arutlesime, milliste küsimuste harutamine on Eestis üldiselt ebapopulaarne. Selle juurde tõi Liisa näiteks, et igal korral kui avaldab mõne artikli LGBT inimeste või samasooliste abielu toetuseks, järgneb kindlasti vähemalt korra küsimus mõne tuttava käest: “Liisa, kas sa hakkasid ammu lesbiks?”

Nende lohutuseks rääkisin ka sellest, et kui oled meedias avaldanud arvamust eesti keele õppimise lihtsuse kohta, siis pärast tembeldakse sind Eesti “peamiseks fašistiks”. Lapsed avaldasid oma kaastunnet ja noogutasid mind kuulates, kuigi nad ei saanud vist aru, milleks seda vaja, kui sa pole fašist või lesbi.

Muuseas, õpetaja Männik kutsus meid millalgi varsti kooli tagasi, et rääkida õpilastele Venemaast, tema ajaloost ja tänapäeva poliitikast. Tema sõnul on enamus õpilastest venelaste suhtes rohkem või vähem negatiivselt meelestatud ning käsitlevad kõike, mis toimub teispool Narva jõge, Venemaa oma murede ja probleemidena.

Ainuke, mida saan teha, on lükata oma isikliku näitega ümber müüdid kohalikest venelastest. Kindlasti ei ole neil saba ega sarvi, nad käivad kahel jalal ning saavad ka eesti keelega hakkama. Olen koolide jaoks nö õppevahendiks, suhtlen rahvaga, jagan kogemust.

Demokraatia nädal kestab!

Read Full Post »

Eestlased ja venelased elavad Eestis kahes erinevas inforuumis ja seetõttu pole harvad juhud, kus – allapugatšovad ja jevgenipljuštšenkod välja arvatud – ei teata üksteise ühiskondade tuntud arvamusliidritest eriti midagi, paremal juhul nende nime ja eksisteerimise fakti.

Üks sellistest inimestest on Viktor Šenderovitš, Kremli tuntumaid satiirikuid, kes Venemaal praktiliselt superstaari staatuses. Tuntuse tõi talle teleseriaal “Nukud” (“Куклы), mille stsenaristiks ta oli ning mis jooksis Vene NTV kanalil peaaegu 10 aastat – 1994 kuni 2002. Paraku sai Kremli peremehel Venemaa president Vladimir Putinil ühel hetkel enda pilamisest kõrini ning telekanal oli sunnitud saatesarja lõpetama. Pärast seda on Šenderovitš olnud  saadete “Kokku” (Итого), “Eetrihäired” (Помехи в эфире) ja “Tasuta juust” (Бесплатный сыр) saatejuht.

Viktor Šenderovitš räägib uuest liikumisest НаХ-наХ, mille eesmärgiks on astuda farsi vastu irooniaga. Farsi all peab Šenderovitš silmas 4. märtsil 2012 toimuvaid presidendivalimisi Venemaal.

“Tasuta juustu” raadiotekstid koondati hiljem kokku Šenderovitši raamatusse “Kaks pead on parem kui üks. Duumviraadi kroonikad.”, mille peategelaseks oli, nagu pealkirjast aru saada, Putini-Medvedevi valitsus. Šenderovitš on Putinit korduvalt kritiseerinud ka Tšetšeenia sõja pärast ning oli Venemaal esimeste seas, kes allkirjastas märtsikuus 2010. Putini-vastase manifesti nimega “Putin peab lahkuma”. Kõigest kuu aega hiljem tõmmati Šenderovitš seksiskandaali, mille taga on samuti nähtud Kremli pikka kätt opositsiooniliste kandidaatide kõrvaldamiseks. Šenderovitš ise nimetas seda vene eriteenistuste provokatsiooniks.

Eelmise aasta aprillis pahandas satiirik ka Peterburi võime, kes keelasid ära tema esinemise Arkadi Raikini nimelises satiiriteatris. Venemaa võimude Gruusia-poliitikat ja Gazpromi kahtlasi tehinguid kritiseerinud satiirik valmistus 18.aprillil teatris esinema, kuid sai viimasel minutil teatri administratsioonilt äraütlemise. Keeldumist juba müüki paisatud piletitega etendusest põhjendati väitega, et just etenduse päevaks määratud pühapäeval toimub teatrihoone remondieelne ülevaatus. Šenderovitš süüdistas seepeale Peterburi võime tsensuuris ja kinnitas, et tal polnud kavaski muuta etendus poliitaktsiooniks.

Möödunud aasta jõulude ajal 26. detsembril oli Šenderovitš üks juhtfiguure, kelle eestvedamisel organiseeriti Moskvas Puškini väljakul suur rahumeelne protestiaktsioon “Moskva kõigile” (Москва для всех), mille eesmärgiks oli astuda vastu rassilisele ja rahvuslikule diskrimineerimisele Venemaal.

Šenderovitš on ka sõltumatute raadiojaamade Ehho Moskvõ ja Vabadusraadio kaastöötaja, alates 2006. aastast teeb kaastööd ka sõltumatule telejaamale RTV-ile.

Oma värvika elu jooksul on Šenderovitš jõudnud pürgida ka Riigiduumasse – 2005. aastal kandideeris ta Moskvas Universitetski ühemandaadiringkonnas sõltumatu kandidaadina, kuid jäi häältesaagilt Kremli soosiku Stanislav Govruhhini järel teiseks. Võitja kogus 38% kõigist häältest, Šenderovitš 19%. Veel enne valimisi protesteeris ta Govruhhini ebaeetiliste meetodite vastu valimisvõitluses, kuid kohus leidis, et kaebus ei ole põhjendatud. Aasta hiljem avaldas Šenderovitš raamatu “Nedodumets”, mis võtab kokku tema kogemuse Riigiduumasse kandideerimisel.

Kodulehekülg: www. shender.ru

Facebooki lehekülje, kuhu ilmuvad värsked postitused ja lingid artiklitele peaaegu igapäevaselt, leiate siit.

Viktor Šenderovitš külastab Eestit Avatud Eesti Fondi kutsel sarja “Venemaa hääled” raames 15. septembril, rahvusvahelisel Demokraatia päeval.

Read Full Post »