Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 8. apr. 2013

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam heidab pilgu 6. aprillil Tallinna lauluväljakul toimunud Rahvakogu arutelupäevale ning tõdeb, et see õnnestus. “Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda,” kirjutab Hellam.

Et ka Eesti vanasõna ütleb targalt „tao rauda, kuni ta kuum on“, siis on päris paslik jätta märk maha sellest, mis mõtteid ja tundeid laupäeval Tallinna lauluväljakul peetud Rahvakogu arutelupäev on tekitanud.

Ühelt poolt võib väga rahul olla sellega, et seesugused arutelupäevad ja kodanike foorumid, mille maaletoojad me 2007. aastal olime ning mida paljudes riikides rakendatakse, on viimaks leidnud sellele kaasamismeetodile vääriliselt laia kasutuse ning pälvinud nii osalejate kui ka avalikkuse suure osa sõbraliku poolehoiu. Pean tunnistama, et kui sellist mudelit esimest korda kasutasime – toona teemaks Euroopa tulevik – olin sellise arutelu tõhususe suhtes küllaltki ettevaatlik. Ent kuue aasta eest toimunud kahepäevane kogunemine ületas kõik ootused. Tõsi, osalejaid oli siis küll kolm korda vähem, saja ringis, ent nii 2007ndal kui ka 2013ndal leidis kinnitust sama tõdemus: inimesed tulevad suurima rõõmuga kaasa rääkima neil teemadel, mis lõppkokkuvõttes neid ennast puudutavad.

Teiseks on hea meel selle üle, et laupäevane arutelupäev oli nii sisutihe ja jäi silma oma asjalikkusega. Selgeks sai, et pelgalt seepärast, et inimestel puuduvad n-ö ekspertteadmised, ei tasu neid veel alahinnata. Eks öelda ju, et suurim kunst on see, kuidas keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida. Rahvakogu arutelupäeval võeti selleks piisavalt aega ning sarnast kunsti tasuks ka meie otsustajail põhjalikult õppida. Ühtlasi sai ümber lükatud skeptikute arvamus, et „inimene tänavalt“ suurte asjade otsustamisega toime ei tule. Skeptikute sellise tõdemuse valguses on muidugi kummaline, et valimiste ajal saab seesama „tavakodanik“ üleöö armsaks ning siis ei kahtle keegi rahva oskuses suuta käigu pealt vahet teha erinevatel ideoloogiatel ja poliitikatel.

Miks on laupäeval lauluväljakul toimunu aga eriti oluline? Ehk oli toimuv tõestuseks, et oleme viimaks ometi asunud välja murdma sest nõiutud ringist, mille on moodustanud igat sorti nõunikud, “poliitilised juhtmed” ja teised Toompea nõlvadele lähedal seisvad arvajad. Erinevate inimeste kutsumine kaasa rääkima olulistes küsimustes ehk teisisõnu tõeliselt meie riigis osalema peab toimuma just täpselt nii nagu laupäeval nägime. Väikeettevõtja Võrust, tudeng Tartust, riiklik lepitaja Tallinnast ja endine õpetaja Hiiumaalt – juba selline kooslus ühe laua taga arutamas oma riigi paremaks muutmist on omaette väärtus, rääkimata sellest, et nende vaidlustes sündinud seisukohad jõuavad ühisele kuvarile.

Teatavasti on asjad korraldatud nii, et otsused sünnivad riigi ja kohalike omavalitsuste algatustel. Seega peaks just rahvaesindajad ja ametnikud tugevama poolena – neil on raha ja (info)võim – olema rahvast kaasakutsuvaks pooleks. Regulaarselt. Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda. Siinkohal tuleb rõhutada, et igasugune tõsiseltvõetav diskussioon ja arutelu peavad olema põhjalikult ja asjakohaselt ette valmistatud, mis oli ka laupäevase ürituse õnnestumise üheks väga oluliseks võtmeks. Kiitus tegijatele!

Kui mul millestki kahju oli, siis sellest, et kohaletulnuid oli 500 asemel 315. Muidugi ei saa kõik alati oma töid-tegemisi hüljata ja pealinna mõttetalgutele sõita, ent äraütlejate hulk oli siiski suur. Ei tahaks uskuda, et üks põhjusi oli näiteks teadmatusest sündinud põhjendamatu hirm riigiaparaadi kõikenägeva kullipilgu ees või jätkuv veendumus, et mis minust, tühjast, ikka sõltub.

Sõltub ikka küll. Tuleb panna sõltuma. Uued algatused ootavad arutamist.

Advertisements

Read Full Post »