Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 29. aug. 2011

Kirjutab Mari:

Keset suve potsatas minu meilboksi kutse Poliitikauuringute Keskuse Praxis kaasamiskoolitusele. Igal ajajärgul on oma märksõnad ja kaasamine on üks neist, mida tugevnev kodanikuühiskond nii retoorikas kui praktikas paremini kehtestada soovib.

Kui möödunud neljapäeval seminariruumi uksest sisse astusin, vaatas mulle juba vastu ligi paarkümmend huvilist – nii kaasajaid kui kaasatavaid ning ka neid, kes vastavalt olukorrale endale tooli valivad. Oma ametnikega olid esindatud näiteks Maksu- ja Tolliamet, Keskkonnaministeerium, Linnaplaneerimisamet, Politsei- ja Piirivalveamet. Vabaühendused tundusid seekord olevat isegi vähemuses – AEF-i kõrval olid kohal Vähiliit, Toiduliit, Linnalabor. Kokku 7 tundi väldanud kaasamiskoolitust oleks võinud osutuda parajaks katsumuseks, kuid koolituse läbiviijatel, intensiivsetel ja säravatel Annika Uudelepal ning Kristina Männil oli hulk näiteid elust enesest, mis lisasid teooriale nö liha luudele.

2010-2011 koolituste tellijaks on Rahandusministeerium ning tänase seisuga rohkem vabu kohti koolitustele enam ei jätku. Seetõttu loodan, et väiksest lühikokkuvõttest on kasu kõigile, kes kaasamisest huvitatud. Kuna tegemist oli baaskoolitusega, maakeeli algajatele mõeldud ettevõtmisega, siis vahendan eeskätt seda ABC-d, mille selgeks saime:

– Kaasamine ei ole mitte asi iseeneses, vaid osa poliitikakujundamise protsessist.

– Poliitikakujundamise protsessi on võimalik mõista nn pumbajaama meetodil:

>>> Probleemi tuvastamine ja eesmärgi määratlus. Tavaliselt teab sihtrühm ise kõige paremini, mis vajaks muutmist.  >>> Ex ante ehk eelhindamine. Poliitika väljatöötamine ja alternatiivide sõnastmaine. > >> Vahendite valik ja otsustamine. Selles etapis on kaasamist tavaliselt kõige vähem, kuna otsustajad on ühtlasi vastutajateks. >>>Vahehindamine. Poliitika ehk planeeritud muutuse elluviimine. Sageli aitavad seda teha partnerid-vabaühendused. >>> Poliitika hindamine. Tagasiside, analüüs. Ex-post ehk lõpphindamine. >>> ring algab uuesti

Kui pumbajaama kõik osad ei tööta, siis kaasamise puhul pole päästmine enam niisama lihtne ega lähedalt võtta, kui siin kastis. Foto: EstRescue.eu

Eestis teeb kaasamise ametnike seas keerulisemaks kaadri tihe voolavus – poliitikakujundamise protsess on pikk ning selle käigus ametnikud vahetuvad. Et kaasamine oleks järjepidev ja tulemus ei sõltuks konkreetse inimese lahkumisest või jäämisest, peaks ministeeriumide-ametite siseselt olema omavahekline töökorraldus parem. Igasugune kaasamine tähendab ju ka vastustust partnerite ees.

Samas tuleb endale aru anda, et kaasamine ei ole võluvits kõigi probleemide lahendamiseks. Sisuliselt tähendab see seda, et võimalik on eeskujulikult kaasata ka siis, kui tulemus kõiki osapooli ei rahulda. Ühegi kaasamise eesmärk ei saa olla leida kõigile sobiv lahendus ning katteta lubadusi ei tohi anda! Üks ohtudest, mida koosolekulaua taha maha istudes võiks meeles pidada, on alustamine mitte algusest, vaid lõpust – teisisõnu sellest, kuhu tahetakse jõuda, mitte olukorrast, kus hetkel ollakse. “Kuhu tahame minna?” tekitab reeglina palju rohkem meie tunnet, kui “Kus me oleme?”, olles seega ka palju konstruktiivsem.

Kus on arenguruumi kõige rohkem? Praxise läbi viidud uuringud näitavad, et puudust tuntakse eelkõige infost – üle poole vastajatest nägi probleemine vähest teavet eelnõude või poliitikadokumentide ettevalmistamise kohta. Midagi roosilist pole öelda ka ajafaktori kohta, sest peaaegu samapalju inimesi peab eelnõude kommenteerimiseks ette nähtud aega liiga lühikeseks. See aga on sageli seotud ka sellega, et kaasatakse liiga hilja – inimestel pole enam aega süveneda ning konfliktid võivad halvemal juhul ilmneda juba probleemipüstitustes.

Kõige suuremaid ohte, millega kaasamine põrkub on näilisus – kui otsus on juba tehtud või lahendusi ainult üks. Heaks näiteks on Tallinna linna korraldatud “referendum”, kus rahval paluti valida Kultuurikatla ning Linnateatri uue hoone rahastamise vahel. Samuti pole mõtet niisama lahmida, kui puuduvad kaasamiseks nii vajalikud oskused kui aeg.

Kaasamine ise on laiem raamistik, mille alusel toimuvad:

1. Informeerimine (tagasisidet pole tingimata vaja).

2. Konsulteerimine. Siin on tagasisidet juba vaja. Sobib hästi, kui midagi on juba teoksil ning eeltingimuseks on see, et informeerimine on juba toimunud.

3. Osalus. Kaks võimalust: proaktiivne ning reaktiivne osalus. Esimese puhul siis on kodanikud ise algatanud mõne probleemi lahendamise avaliku diskussiooni, poliitikate kujundamise ja/või õigusloome protsesse. Reaktiivse osaluse puhul osalevad kodanikud poliitikute ja ametnike algatatud protsessides. Loodud on partnerlus huvirühmade ja parlamendi/volikogu/valitsuse/ametnike vahel.

Oluline on meelde jätta, et sageli kaks kõige lihtsamana tunduvat etappi – eesmärgi seadmine ja informeerimine – on kumbki parajalt riukalikud. Esimesel puhul tuleb veenduda, et kõik huvigrupid ikka on võimalikult varases staaduimis kaasatud, teisel puhul aga kindlustada, et info nende kanalite kaudu, mida kasutatakse, kõigi huvigruppideni kindlasti ka jõuaks.

Praxise publikatsioonid, sh kaasamisest, on kättesaadavad SIIT, “Kaasamise käsiraamat” aga sellelt EMSLi leheküljelt.

Advertisements

Read Full Post »

Eesti Inimõiguste Keskus käis Avatud Eesti Fondi inimõiguste ja sotsiaalse õigluse programmi toel õppereisil Stockholmis, et saada kogemusi septembri alguses EIÕK pagulasprogrammi raames avatava õiguskliiniku jaoks.

Kirjutavad Marianne Meiorg ja Egert Rünne Inimõiguste Keskusest:

Keskuse pagulasprogrammi eesmärk on pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorra parandamine Eestis. Pagulasteemasid analüüsiti põhjalikult kevadel esitletud aruandes “Inimõigused Eestis 2010”  ning ühtlasi käivitus 2011. aastal koostöös Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR) varjupaigataotlejatele õigusabi osutamise pilootprojekt. Projekti kaasrahastab Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.

Õiguskliinik – kellele, miks?

Eestis puudub tõhus tasuta õigusabiteenus varjupaigataotlejatele läbi kogu varjupaigamenetluse. Nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka õiguskantsler on korduvalt viidanud reaalsele vajadusele tõhusa õigusabiteenuse järel, millele varjupaigataotlejatel oleks kerge juurdepääs. Läbi on viidud üksikuid projekte, kuid need on jäänud lühiajalisteks. Lisaks näitab projektide väike arv pagulasõigusega igapäevaselt tegelevate ja kompetentsete õigusnõustajate arvu piiratust. Varjupaigataotlejate ja seega ka tasuta õigusabi vajavate isikute arv on aga viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud.

Selle taustal alustab septembris Eesti Inimõiguste Keskuses tööd pagulaste õiguskliinik. Varjupaigataotlejatele õigusabi andev õiguskliinik moodustatakse tudengitest ning nõu ja jõuga aitavad ka juristid ning advokaadid. Suvel jooksul on toimunud mitu koolitust nõustajatele varjupaigamenetluse nüansside tutvustamiseks. Juriidilise õigusabi osutamine hakkab toimuma telefonitsi, e-kirjade ja kohtumiste teel nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal Illukal, mille vastuvõtukeskuses elab enamik Eestis varjupaika taotlevatest isikutest.

Pilootprojekti lõpuks on välja koolitatud grupp pagulusõigusest huvitatud õigusnõustajaid, kes jätkuprojekti(de) raames oma tööd jätkavad ning omakorda kaasavad ja koolitavad uusi huvilisi. Varjupaigataotlejatele on pilootprojekti tulemusel tagatud kiire ja kvaliteetne õigusabi kättesaadavus vastavalt kehtivatele rahvusvahelistele- ja siseriiklikele õigusaktidele.

Rootsi – “ideaalne paik varjupaigataotlejatele”

Seoses õiguskliiniku avamisega septembris toimuski 16.-20. augustil õppereis Stockholmi, kus lisaks tudengitele osalesid ka Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammi töötajad. Külastasime põhilisi abi- ja nõustamisteenuseid pakkuvaid organisatsioone nagu UNHCR, Punane Rist, Amnesty International, Rootsi Pagulaste Nõustamise Keskus, Advokatuur ning Rootsi Migratsiooniamet. Õppereisi käigus kuulasime erinevaid ettekandeid, tutvustasime Eesti varjupaigasüsteemi ning võrdlesime õigusabi andmise erinevusi Rootsi ja Eesti varjupaigasüsteemis nii riiklikul kui kolmanda sektori tasandil.

Kahtlemata on Rootsi varjupaigasüsteem arenenum. Neil on olnud rohkem aega süsteemi täiustada ja survet on avaldanud ka varjupaigataotlejate suur arv – keskeltläbi 30000 taotlejat aastas. Seetõttu on Rootsis õigusabiteenuse osutamine varjupaigataotlejatele palju tõhusam kui Eestis. Ilmselt mängib selles oma rolli ka asjaolu, et varjupaigataotlejatele osutatav tasuta õigusabi on kogu ülejäänud tasuta õigusabisüsteemist täiesti eraldiseisev. See võimaldab süsteemi arendamisel lähtuda just spetsiifiliselt varjupaigamenetluse erisustest:

  • Varjupaigataotleja saab migratsiooniameti kulul kohe riigi poolt määratud juriidilise esindaja , Eestis peab varjupaigataotleja seda ise Riigiõigusabi taotlemise korras taotlema. Süsteem, kus tasuta õigusabi tuleb eraldi taotleda, on riskantne, kuna isik ei ole sellest võimalusest piisavalt teadlik või lihtsalt ei oska seda taotleda (kas siis on keelebarjäär või on taotluse täitmine liialt keeruline).
  • Kõik tõlkekulud varjupaigamenetluse raames kannab Rootsis riik. Rootsi migratsiooniameti menetluses kannab kulud migratsiooniamet, kohtumenetluses kohtud. Riigi kantavad tõlkekulud sisaldavad ka tõlkekulusid, mis tekivad juriidilise esindaja ja varjupaigataotleja omavahelise kohtumise jooksul. Eestis on tõlkekulude kandmine riigi poolt piiratum. Näiteks varjupaigataotlejaga kohtumisel tekkivaid tõlkekulusid riik ei tasu. Samuti ei pea riik varjupaiga otsust tõlkima varjupaigataotlejale arusaadavasse keelde juhul, kui tal on juriidiline esindaja olemas.
  • Rootsi riigile teadaolev info olukorra kohta päritoluriigis on avalik ning kõik huvilised saavad selle infoga tutvuda. See tähendab omakorda ka seda, et varjupaigataotleja esindajal on võimalik ennast kurssi viia selle teabega, millega migratsiooniamet hiljem oma otsust põhjendab. Kokkuvõttes aitab see menetluseks paremini ette valmistada. Eestis riigile teadaolev info päritoluriigi kohta avalik ei ole ning nii juriidiline esindaja kui varjupaigataotleja ise võivad üksnes arvata, mis andmetele migratsiooniosakond oma otsuses rajaneda kavatseb.

Vaatamata kõigile neile positiivsetele külgedele, mis annavad Eesti varjupaigasüsteemile silmad ette, on ka Rootsi süsteemil omad puudused, millest Eesti võiks õppust võtta:

  • Kuigi enamikele varjupaigataotlejatele on õigusabi tasuta, ei ole see teenus alati kvaliteetne. Migratsiooniamet ei lähtu juriidilise esindaja määramisel tema kogemustest või teadmistest migratsioonivaldkonnas. Nii Advokatuur kui Rootsi Punane Rist teadsid meile selgitada, et esindajana saavad riigilt tööd ka isikud, kes tegelikult võivad varjupaigataotleja huvidele vastu töötada.
  • Suurimaks probleemiks peavad varjupaigaõigusega tegelevad organisatsioonid siiski asjaolu, et juriidilise esindaja määrab varjupaigataotlejale migratsiooniamet ise. Seega valib migratsiooniamet endale ise vastase kogu menetluse kestuseks, alates menetlusest migratsiooniametis ja lõpetades menetlusega kohtutes. See on potensiaalselt väga suur risk õiglase kohtumõistmise õigusele.
  • Ka Rootsi maadleb tasuta õigusabiteenuse osutajate töö kompenseerimisega. Varjupaigataotlejate esindajate töö on vähetasustatud ja kui esindaja just muul viisil motiveeritud ei ole, võib tema osutatud teenus olla pealiskaudne. Siinkohal saab kahjuks paralleele tuua ka Eesti tasuta õigusabisüsteemiga, kuigi mastaape silmas pidades võiks Eesti süsteemilt oodata suuremat tõhusust.

Samas tuleb tõdeda, et kuigi õigusakte ja menetluslikke detaile saab igas riigis kiirelt parendada, on inimeste suhtumise muutmiseks vaja teha rohkem teavitustööd. Rootsis oli nii ametnike, kolmanda sektori esindajatekui ka tavainimeste suhtumine varjupaigataotlejatesse, pagulastese ja immigrantidesse mõistvam kui Eestis. Samuti tasuks õppida sellest, kuidas Rootsi pagulastega tegelevad vabaühendused olid sisse seadnud tõhusa ja süstemaatilise koostöö ühiste seisukohtade kaitseks.

Read Full Post »

20 aastat noort vaba Eestit, palju õnne! Avaldame 19. augusti Eesti Päevalehes ilmunud artikli täisteksti. Head pikka ja põhjalikku lugemist!

Mall Hellam,
Avatud Eesti Fondi juhataja

Täpselt 20 aastat tagasi, 20. augustil 1991 tähistasime Eesti Ungari Seltsiga esimese Ungari kuninga, pühakuks kuulutatud Istváni päeva. Ajad olid ärevad, putš Moskvas alanud. Tulevik paistis ebaselge ning see tuluke tunneli lõpus, mida olime juba arvanud nägevat, oli muutunud ähmasemaks. Lootuses, et tankid veel niipea siiski Tallinnani ei jõua, koostasime sel märkimisväärsel päeval ETA-le, ENSV Ülemnõukogule, Ungari parlamendile, Ungari saatkonnale Helsingis ja Ungari konsulaadile Leningradis pöördumise, mille sõnumiks oli Sándor Petőfi sõnade kohaselt kokkuvõtlikult, et ” ..orjad iial pole me!” Neil päevil olime kõik enesele selgelt aru andmata osalised Eesti riigi sünnis.

Vabadus saabus ja igatsus olla peremees omal maal täitus. Tol ajal paistis, et riigi ehitamine on nii lihtne. Tuleb vaid jalule seada ajalooline õiglus, vabastada inimesed ajupesust ning avada maailm Eestile ja Eesti maailmale. Avatud Eesti Fondiski olid meie esimesteks suuremateks ettevõtmisteks võimalikult paljude tudengite, ühiskonnateadlaste, vaimuelu ja kodanikuühiskonna liidrite aitamine, et nad saaksid õppida ja mujal maailmas kogemusi vahetada ja koguda. Tol ajal terendas silme ees Eesti, kus käest kinni ja ühel meelel sammume ideaalmaastiku suunas, kus turumajanduse ja demokraatia kõrval õilmitseb ka eestiaegne ühistegevus ja vastastikune abistamine.

Briti mõtleja Ralf Dahrendorf on öelnud, et revolutsioone tehakse päevaga, majandusreformide läbiviimiseks kulub 3-5 aastat ning kodanikuühiskonna ülesehitamiseks terve põlvkond – ümmarguselt 20-30 aastat. Ühes mõttekaaslastega olime sellega arvestanud, aga tegelikkust päris adekvaatselt ette kujutada ei osanud. Võrreldes tänasega, seisid 1990. aastate algatuste ning ideede taga eeskätt aktiivsed üksikisikud, tugevaid organisatsioone ei olnud veel jõudnud tekkida. Ainukese mitte-riikliku asutusena, kes jagas projektitoetusi, toetas Avatud Eesti Fond peaaegu kõiki valdkondi. Ajad olid kaootilised, kuid põnevad ja muuhulgas on täna lõbus meenutada, et avatud ühiskonna ülesehitamiseks küsis toetust ka Haapsalu uksetehas. Suuremate ettevõtmiste puhul jalgratast leiutama ei hakatud ja kopeeriti mitmeid rahvusvaheliselt juba tuntud algatusi nagu lasteaedade arendusprogramm „Hea Algus“, kooliuuenduslik liikumine „Omanäoline kool“ ja „Kriitiline mõtlemine“, noorte ettevõtlusharidust edendav „Junior Achievement“ programm. Väitlusprogrammist sündis praeguseni aktiivne Eesti Väitlusselts ning kaasaegset kunsti ja kultuuri õppis avalikkus paremini hindama tänu Sorosi Kaaseaegse Kunsti Keskuse tegevusele, mida toetasime 1990. aastate lõpuni.

Tänaseks on oma peaga mõtlev, üksteist toetav ja enda õiguste eest seisev kodanikuühiskond kasvanud üle sõjaeelsetest ühistegevuse vormidest – pasunakooridest, „heategelikest sihtasutistest“ ja supiköökidest ja muudest ühisustest ning on muutunud kaasaegse elu lahutamatuks osaks. Eelpool loetletute kõrvale on tekkinud juurde sadu eripalgelisi organisatsioone, mis võitlevad oma õiguste ja huvide eest ning tahavad asjade otsustamisel sõna sekka öelda.

Teisiti mõtlemine

20 aastaga on vabaühenduste arv kasvanud mõnesajast ligi kolmekümne tuhandeni. Avalikkusele on enim silma jäänud rahvaalgatuse korras taas ellu ärganud erinevad talgute traditsioonid, kohalike küla- ja asumiseltside loomine. Näiteks Uue Maailma Seltsi algatused ning soov linnakeskkonna kujundamises kaasa rääkida on olnud heaks eeskujuks uutele omasugustele – Telliskivi Selts võitis möödunud aastal lahingu Tallinna linna vastu Kalamaja parkimiskorralduse tasuliseks muutmise vastu, halduskohtusse on sisse antud taotlus, mis vaidlustab palju kära tekitanud Hipodroomi ala detailplaneeringu. Seltsid teevad omavahel koostööd ning Tallinna Ühenduste Ümarlaud esitab näiteks ettepanekuid Tallinna Ühistranspordi Arengukava täiustamiseks, kaasa tahetakse rääkida linnaosade üldplaneeringute koostamisel. Kodanikuühiskonna areng tänavalt koosolekulaudade taha ei tähenda seda, et rohujuurealgatused kaoksid. Vastupidi – täiesti spontaanselt tekkinud aktsioonid ei haihtu kusagile. Heaks eeskujuks on siin „Maha Tallinna TV! Raha lasteaedadele“, kellel on sotsiaalmeedia kampaania kaudu õnnestunud koguda vajalik arv allkirju ning viia küsimus Tallinna volikokku.

Katkestatud järjepidevus

Avalik arutelu jääks aga vaesemaks, kui kaasaegset kodanikuühiskonda jäädaks käsitlema lihtsustatud võtmes, mis hõlmab peamiselt kogukonna- või seltsielu. On hea meel, et Avatud Eesti Fond on olnud häälekamate huvikaitse, eestkosteühenduste ja analüüsikeskuste nagu Eesti Inimõiguste Keskuse, Korruptsioonivaba Eesti, E-riigi Akadeemia, Praxise jpt. sünni juures ja saanud õla alla panna nende tõusule.

Majanduskriisi saabudes aga tõmmati terve rea organisatsioonide eelarveid koomale, eriti just selliste, kes tegelesid  haavatavate gruppidega, kes ei oska ega jõuagi enda eest seista – lapsed, vanurid, puuetega inimesed, koduvägivalla alla kannatavad naised, uimastisõltlased jne. Alates 2009. aasta augustist haakusime George Sorosi alustatud rahvusvahelise kodanikuühiskonna kriisiprogrammiga, mille kaudu oleme tänaseni saanud toetada just kõige rohkem hädasolijaid abistavaid mittetulundusühinguid – kümnete teiste seas naiste varjupaikasid ja kriisinõustajaid üle Eesti, Hasartmängusõltuvuse Keskust, Nõmme Lastekaitse Liitu, Caritast, uimastisõltlastega tugiteenust pakkuvat MTÜ-d Convictus – enam kui 20 miljoni krooniga. Eesti karmi kokkuhoiupoliitika taustal ei saa me ilmselt veel väga pikka aega rääkida riigieelarve ülejäägist  või siis filantroopia ehk eratoetajate hulga tõhusast kasvust. Samas probleemid ühiskonnas ei kahane, vaid ikka pigem vastupidi, neid tuleb juurde ja nad teisenevad.

Kas ei oleks ainuõige ning ka ratsionaalne tee aidata igal tasandil kaasa valdkondlike ühingute ja seltside tegevuste laiendamisele, usaldades nende osutada rohkem avalikke, näiteks sotsiaalteenuseid ja kanda senisest enam ülesandeid? Kas poleks seadusandjale kasulikum võtta aega kodanikuühenduste ja asjatundjatega  arupidamiseks selle asemel, et kulutada hiljem, kui töö tehtud, närve ja energiat värske seaduse muutmise muutmiseks?

Kaasamise mõte

Avakõnes märtsikuus valitud riigikogule soovitas president Toomas Hendrik Ilves võtta järgmise nelja aasta märksõnaks „kaasamise“. Olgu öeldud, et kaasamise hea tava on olemas juba 2005. aastast, kuid iseloomult olnud senini soovituslik ning sõltunud pigem konkreetse ametniku tublidusest ja valmisolekust huvikaitse ühendustega suhelda. Arutlev demokraatia, millest on saanud kaasaegse ühiskonnakorralduse märksõna ja mille üks osapool on kodanikuühiskond, ei ole kindlasti lihtne ning otsuste vastuvõtmine võtab kauem aega, ent tulemus on samuti läbimõeldum ja argumenteeritum. Sealjuures võin kinnitada, et poliitikakujundamise protsessides osaledes ei mõlgu vabaühendustel või nende eestvedajatel tagamõttena meeles ise poliitikasse astuda ja „võimu haarata“, nagu mõned kriitikud sageli arvavad, vaid piirduda oma teemaga tegelemisest ja kogemustest tuleneva arvamuse esindamisega. Vabasektori roll on olla nii valvekoera kui tähelepanujuhtija rollis, omamata sealjuures ambitsiooni muutuda ise võimukandjaks. Poliitikud ei ole vabasektori konkurendiks, vaid koostöö- ja vaidluspartneriks ning seetõttu ei tähenda kodanikuühiskonna tugevnemine riigi rolli vähenemist – siin saab tuua häid näiteid Põhjamaadest, kus vabasektoril on riigiga väga tõhus läbikäimine.

Lisaks kaasamisele seaduste ja otsuste ettevalmistamisel on näiteks mitmel pool maailmas – Brasiilias, Suurbritannias, USA-s, – huvitava uuendusena edukalt ellu viidud ka kaasavat eelarvemenetlust. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse tasandil on kodanikel endil õigus otsustada teatud osa eelarveliste investeeringute rahade üle. Piltlikult öeldes – valik, kas remontida mõni teejupp, korrastada rahvamaja või suunata raha näiteks selle piirkonna töötute ümberõppeks, sõltuks elanike enda tahtest.  iial pole mitte väli

20 aasta tagused lootused rebida end vabaks nõukogude impeeriumi ja mõtteviisi orjusest on täitunud. Samas tahaks uskuda, et eelseisvatel aastakümnetel vabaneme nii igaüks omaette kui terve ühiskond meid kammitsevatest sisemistest köidikutest. See tähendab vabanemist eelarvamustest ja harjumuspärases kinni olemisest, mis takistab meie inimeste ja nende koosluste pealehakkamise, oskuste ja oma riigi ülesehitamisel saadud õppetundide kasutamist. Ma usun, et uued võimalused riigi edendamiseks peituvad just Eesti üha tugevnevas vabakonnas.

Read Full Post »

Juuli keskel etendus Ida-Virumaal Kukruse Polaarmõisas Eili Neuhausi lavastus “Vabrikutüdrukud” Iiri näitekirjaniku Frank McGuinnessi tekstile. Teatrihuvilised saavad lavastuse kohta lugeda Eesti kõige tuntumast teatriblogist, meie enda omas keskenduks aga väljapoole rambivalgust. Niipaljukest siiski, et McGuinnessi tekst keskendub neile probleemidele, mis Ida-Virumaa elanikele valusalt tuttavad: koondamised, töötus, vaesus, depressioon.

Lavastuse fookuses on sotsiaalprobleemid, nende keerises viis erinevas vanuses õmblejannat. Foto: danzumees.blogspot.com

Lavastaja Eili Neuhaus ning Kohtla vallavanem Etti Kagarov otsustasid lavastuse valmimis- ning etendumisperioodiks kaasata ka mitukümmend vabatahtlikku. Ida-Virumaal lavastatud lugu oli Eili Neuhausile juba kolmas ning vabatahtlike ja töötute abi etendust ettevalmistava meeskonnana on ta rakendanud ka kõigil varasematel kordadel. Seekord osalesid nii valla elanikud kui ka töötud Töötukassa kaudu, kes kandis nende stipendiumi- ja transpordikulud.

Millega need töötud siis tegelesid? Neli naist, kes Töötukassa kaudu appi olid tulnud, aitasid proovide aegu ette valmistada ruumid ning territooriumi, puhastasid ja hoidsid seda korras. Etenduste toimumise ajaks aga jagas lavastaja kõigile kätte uued abipersonali ülesanded: üks naistest sai kostümeerijaks, kelle ülesandeks oli iga päev näitlejatele kostüümid ette valmistada, nende pesemine ja triikimine. Teine juhendas pealtvaatajad saali, aitas neid istekohtadele suunata ning avas etenduse. Veel kaks naist töötasid piletikontrolöridena.

Vallast saabunud vabatahtlikud ehitasid ning värvisid lavadekoratsioone, paigutasid pinke. Noored aitasid enne etendust parkimiskorraldusel silma peal hoida, osa tegeles kavade müügiga. Vabatahtlikeks nimetas Etti Kagarov ka neid inimesi, kes aitasid otsida ja annetasid etenduse jaoks vajalikke asju – õmblusmasinaid, särke, termoseid jne.

Koostöö töötute ja vabatahtlikega jätkub kindlasti, kinnitavad nii lavastaja kui vallavanem. Üks Töötukassa kaudu tulnud naistest leidis juba töö Kukruse Polaarmõisa abitöölisena ning üks valla noor saab kooli kõrvalt aidata siis, kui mõisal tuleb vastu võtta suuremaid turismigruppe.

Kõigile vabatahtlikele – kokku oli neid 34 – anti pärast viimast etendust tänukirjad näitlejate allkirjadega.

“Olen veendunud, et koostöö eduka kulgemise eeldus on usaldus. Sellest kinni pidada on vahel üsna keeruline, aga tuleb välja, et võimalik,” lisas lavastaja Eili Neuhaus.

Read Full Post »

Eesti Inimõiguste Keskus pakub alates augusti algusest taas nõustamist võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise teemal. Keskuse soolise võrdõiguslikkuse õigusekspert Merle Albrant seletab lahti, mis puhul oleks paslik keskusesse pöörduda ja nõu küsida. 

Nõustamist pakutakse isikute õiguste osas mitte olla diskrimineeritud. Neid tunnuseid, mille alusel võidakse inimesi ebavõrdselt kohelda ja diskrimineerida, on mitmeid:

– sugu
– rahvus (etniline kuuluvus)
– rass
– nahavärvus
– usutunnistus või veendumus
– vanus
– puue
– seksuaalne sättumus

Valdkondi, kus diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine võib aset leida, on erinevaid. See võib olla seotud tööga (töö saamisega, värbamiskriteeriumite seadmisega, edutamisega, töölepingu lõpetamisega, tasustamisega jne), haridusega (juurdepääs haridusele, kutseõpe, täiendõpe), organisatsioonide tegevusega (ühingutesse kuulumised, soodustuste andmine) või hoopis teenustega (sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenusega), sh ka avalikkusele pakutavate teenustega.

Mõned näited elust selle kohta, kuidas võib diskrimineerimine esineda ning millal võiks tulla nõustamisele:

  1. Mitte-eestlane taotleb töökohta, kuid talle öeldakse, et koht pole enam vaba. Mõni minut hiljem pakutakse samas vanuses teisele inimesele tööintervjuud ja ehkki ta teatas, et tal puudub tööks vajalik koolitus ja kogemus, annab juhataja mõista, et ta võidakse tööle võtta.
  2. Ajalehes ilmub töökuulutus, kus vajatakse müügiesindajat, kes peab olema vanuses 20-35 aastat  ja meesterahvas.
  3. Ettevõte saab töösoovijatelt CV-d ning valiku tegemisel jäetakse automaatselt kõrvale kõik need, kellel ei ole eestipärane nimi ja seda eeldusel, et tegemist on eesti keelt mittevaldava inimesega.
  4. Ettevõte peab koondama töötajaid ning esimesena koondatakse need töötajad, kes on viimase aasta jooksul viibinud haiguslehel.
  5. Ettevõttes on sama töö eest erinev tunnitasu meestöötajale ja naistöötajatele.
  6. Ettevõte eelistab meestöötajat naistöötajale eeldusel, et naised viibivad tihti lastega haiguselehel.
  7. Tööintervjuul küsitakse noorelt naiselt, kas ta mõtleb lähiaastatel pere juurdekasvu peale.
  8. Töö juures saadetakse naistöötajale seksuaalse alatooniga e-maile või sõnumeid.
  9. Ettevõte on sätestanud normi, et kõik naistöötajad peavad kandma vormiriietust, milleks on väga lühike seelik ja avara dekolteega pluus.
  10. Välismaa firma Eesti filiaali kõikidel töötajatel tõstetakse palka, välja arvatud sekretäril. Põhjenduseks tuuakse, et tema tööst ei sõltu firma käive.

Tasuta nõustamisteenust pakutakse igal kolmapäeval kell 10.00-15.00 nii eesti kui ka vene keeles. Nõustamine toimub eelregistreerumise alusel Eesti Inimõiguste Keskuses aadressil Tartu mnt 63 (sissepääs B, neljas korrus).

Eelregistreerumine telefonil 644 5148 või e-postil info@inimoigused.ee, kuhu saab ka oma teemakohase küsimuse saata.

Read Full Post »

Gruusia-sõidu võtab kokku Svetlana Varjun Vaimse Tervise Ühingust:

14.-21.juunini viibisid Eesti Vaimse Tervise Ühingu spetsialistid ja vabatahtlikud programmist „Vanem Vend, Vanem Õde“ vastukülaskäigul Gruusias, et vahetada kogemusi ja leida võimalusi raskesse olukorda sattunud laste – Gruusia sisepõgenike – aitamiseks. EVTÜ sõit sai teoks tänu Avatud Eesti Fondi Ida-Ida programmile.

Eesti delegatsioon külastas nii Tbilisit, Gorit kui ka Batumit. Koostööprojekti partneriteks olid Gruusia poolt MTÜ “Psychea”, Gruusia Töö-, Tervishoiu- ja Sotsiaalministeerium, Gruusia Teadus- ja Haridusministeerium ning Spordi- ja Noorsootööministreerium ning Gori linna Shida Kartli kohalik omavalitsus. Meile Eestisse jõudsid grusiinid külla esimesena, maikuus 2011.

Eestist olid projekti partneriteks pikki aastaid psühholoogia vallas tegutsenud ja mitmeid sotsiaalse suunitlusega teenuseid pakkuv Eesti Vaimse Tervise Ühing, Eesti Sotsiaalministeerium ja Tallinna Linnavalitsus. Projekti olid kaasatud vaatlejatena esindajad Kõrgõzstanist.

Kaardil on kujutatud Gruusia sisepõgenike liikumist. Foto: opendemocracy.net

Tbilisis tutvusime erinevate põgenikele mõeldud programmidega, arutasime koostöövõimalusi ja kuulasime põgenike asunduste olukorrast Gori linnas, mis on otsese sõjategevusega kokku puutunud hiljutise Vene-Gruusia konflikti ajal. EVTÜ vabatahtlikud ja spetsialistid jagasid oma kogemusi Eestis juba 15 aastat tegutseva programmi “Vanem Vend, Vanem Õde” kohta – see on ülemaailmne vabatahtlikkuse alusel neile lastele ja noortele mõeldud programm, kes on erinevatel põhjustel sattunud raskesse olukorda (vanemate lahutus, lähedase inimese kaotus, raskused ühiskonda kohanemisel, vähesed sotsiaalsed oskused) jne. Programmiga ühinedes saab laps endale „vanema venna või õe” – vabatahtliku täiskasvanud inimese, kes veedab temaga koos aega ja kes on tema jaoks olemas, olles usaldusisikuks olukorras, kui laps seda vajab.

Gruusias on mitme sõjalaine järel kodutuks jäänud või kannatada saanud üle 250 000 inimese, neist viimases Gruusia-Vene konfliktis Lõuna-Osseetias ca 93 000 inimest. Omavaheline kogemustevahetus oli mõeldud eelkõige üheks võimaluseks, kuidas pakkuda leevendust sõjas kannatada saanud lastele vabatahtlike inimeste kaasamise programmi kaudu, kuna Gruusia valitsusel napib ressursse, et pakkuda piisavalt pikaajalist psühho-sotsiaalse abi kõikidele kannatanutele.

Koostööprojekti käigus nähti ja kuuldi palju, mis puudutas viimast Vene-Gruusia sõja konflikti. Muljet avaldas poola režissööride Dorota Petrus and Bogdan Lęcznari filmi “House” esilinastus, mis jutustas Gruusia-Vene 2008 aasta sõjapõgenike sündmustest. Filmis räägiti põgenike suu läbi sellel perioodil läbielatud tunnetest, valust, hirmust ja inimlikust suurusest; sellest, kuidas inimesed erinevatest konflikti osapooltest ja erinevatest rahvustest, leidsid ühise varju ühes majas mägikülas, jagades teineteisega nii emotsionaalset tuge kui toitu ja püüdu ellu jääda. Filmis näidati ka nende taaskohtumist, aasta pärast sõjasündmusi.

Gruusia üllatas oma külalislahkuse, inimliku soojuse ja usalduslikkusega, mida eriti väärtustavad sõja üleelanud. Naaber ei unusta hädas naabrit ja sõber sõpra. Vaesuse, sõjapõgenike asunduste, kuuliaukudes majade kõrval toretsesid suurejoonelised restoranid, milles vulisesid looduslikud kosed ja lookas laudadega lauad, rõõmsad lapsed, kellest kiirgas rahvuslikku uhkust.

Omamoodi panid mõtlema kerjavad ja töötavad lapsed. Lääne kasvatuse mõistes on paljud neist hooleta jäetud, aga ometi kohtasime mõnda neist – näiteks ühte 11-aastast possi, kes öösel turistidele lilli müüs – kelle küpsus, oskus suhelda täiskasvanutega, austus vanemate ja elu vastu, vastutustunne, julgus ja nutikus leida vahendeid äraelamiseks – teevad igas mõttes silmad ette meie heaoluühiskonna hellitatud lastele.

Read Full Post »