Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 13. veebr. 2012

Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert Hille Hinsberg käis möödunud nädalal AEFi toel Londonis Eesti avatud valitsemist edendamas. Järgnevalt tema kokkuvõte:

Aeg-ajalt kerkib  ühiskonnas esile mingi uus  nähtus, mida tähistab  tavaliselt  ka uus suurtähtedega  lühend.

Valitsemise ja internetiavaruse kokkupuutepinnal on ACTA ja need teised lühendid juba piisavalt tähelepanu saanud. Ma räägin siinkohal ühest teisest – OGPst (Open Government Partnership) ehk eesti keeli AVPst (Avatud valitsemise partnerlus).

Tegemist on USAs käivitatud algatusega, mis püüab riigiasju läbipaistvamaks muuta. President Obama nõunik Chris Vein ütles septembris Tallinnas toimunud ICEGOV konverentsil, et kõige parem puhastusvahend valitsusele on päiksevalgus. Seda see avatus tähendabki –  võimu tegevust peavad saama jälgida kõik. Selleks tuleb valitsustel infoühiskonna võimalusi senisest nutikamalt kasutada.  Iga riik saab oma tegevusplaani ise valida – kas tegeleda ava-andmetega (Open Data), sättida avalikud e-teenused kasutajale mugavamaks, anda põhjalikumalt aru riigi kulutustest või ametnike tegevusest.

Praeguseks on AVP-ga liitunud ehk väljendanud oma soovi nende teemadega aktiivselt tegeleda juba üle 40 riigi. Eestisse jõudis see  algatus Liia Hänni abiga, kes käis Avatud Eesti Fondi toetusel Eesti riiki ja kodanikuühiskonda esindamas ja AVP maale tõi. Nüüd on  valitsuski  kaasatud  –  Riigikantselei eestvedamisel on koostatud valitsuse tegevuskava AVP eesmärkide poole liikumisel. Ses suhtes on avalikkusel varsti võimalus end kurssi viia ja kaasa rääkida  tegevuskava avalikul konsulteerimisel.

Mina käisin AVP arengutega äsja tutvumas Londonis, kuhu olid kokku kutsutud 18 Euroopa riigi AVP fännid – nii valitsuste kui kodanikuühenduste esindajad.  Ka tagantjärele on võimalik end kurssi viia Twitteri-kajastusega. Ametnikud andsid infot oma tegevusplaanide seisust ning  ühendused said parema pildi sellest, millega eri riikides tegeletakse; mis on head praktikad ja mis takistab edasi liikumist.

Britid on avatud veebi võimaluste loomisel ja kasutamisel koorekihi seas. Nemad on alates aprillist ka AVP ees-istujad. Suurbritannia valitsus eesotsas peaministriga on teinud avalikuks oma AVP tegevuskava ja käivitab mitmeid ambitsioonikaid plaane. Näiteks on  nende Riigikantselei (Cabinet Office) saavutanud läbimurde riigi kulutuste avaldamisel. Kõikide valitsusasutuste hanked ja lepingud, mis ületavad 25 000  naela, avaldatakse selleks loodud avalikus andmebaasis.

Teiseks on britid hea eeskuju ava-andmete teemal – siin on edukad olnud nii avalik võim kui ka kodanikuühendused, kes on loonud ilmakuulsaid  lahendusi riigi andmete alusel. Ligi 8000 andmekogu on kättesaadavad ja alla laetavad aadressil data.gov.uk,  samas on ka nende põhjal tehtud rakendused. Eestis on ava-andmete portaal samuti kohe käivitumas, aga alles veidi hiljem selgub, missugust infot sinna sisuks lisatakse. Täpsemalt saab lugeda siit.

Eesti maine e-riigina toetub kõvale e-infrastruktuuri vundamendile. Meil on aga seni vähevõitu edulugusid maja ülemistelt korrustelt.  Riigi loodud e-teenuseid on rodu, aga nende kasutus võiks olla mugavam, siis jõuavad need võimalused ka massidesse. Info on tehtud avalikuks, kuid seda pakutakse pdf-idena, mida ei saa töödelda. Väljakutsete loetelu võib jätkata, aga võib-olla on üheks suuremaks pudelikaelaks lihtsalt mugav rahulolu  sellega, mis juba saavutatud?  Kuni peaminister jätkuvalt arvab, et avatud valitsemine tähendab seda, et ta saab istungit läptopis pidada, tuleb suuremaid muutusi pikalt oodata. Seni saavad tavalised kodanikud – tehnotaibud ja teised – ise uusi lahendusi välja  mõelda ning oma mõtteid rahvusvahelise AVP kogukonnaga jagada.

Loe ka briti tuntud organisatsiooni Open Knowledge Foundationi blogis teemakohast kannet.

Advertisements

Read Full Post »

Sihtasutus Unitase esindajana osales Anna Karolin möödunud aasta detsembri alguses Moldovas rahvusvahelisel konverentsil “Successes and Failures of the Last Decades of Development in Post-Soviet Countries”.  Toome ära lühikese ülevaate tema muljetest:

Rahvusvahelise ümarlaua eesmärgiks oli kokku tuua ajaloolasi, ühiskonnateadlasi ning kodanikuühiskonna esindajaid arutlema selle üle, missuguseid endisi liiduvabariike võib pidada nn edulugudeks ja millised neist on jäänud enda arengus toppama. Enamik ettekannetest keskendus ühe riigi arengu mõnele kindlale aspektile või mõnel puhul võrdles kõiki riike ühest väga konkreetsest vaatenurgast. Nii anti ülevaade Venemaa identiteedi osadest (kuulumine Euroopasse, õigeusu keskus jne), Moldova sise-ja välispoliitikast ja ka teiste riikide arengust. Ümarlaua ettekannete kohta ilmub peagi ka eraldi trükis, mida kõik huvilised ise lugeda võivad.

Mulle endale jättis ereda mulje Andrei Rjabovi ettekanne „Rent seeking capitalism as a main obstacle for democratic progress on the post-Soviet space”, kust sai häid paralleele tõmmata ka 1990ndate aastate reformidega Eestis. Samuti oli kohati isegi lõbus kuulata ettekannet Andrei Tšebotarevilt teemal ”The specifics of national leaders: experiences of post-Soviet realities” ning nimetas vast kõige edukamaks rahvuslikuks liidriks või isegi isaks Valgevene Aljaksandr Lukašenkat. Samuti jätsid värvika mulje kaks kontrastset ettekannet Aserbaidžaani kohta, kus üks riigi esindaja maalis suhteliselt optimistliku pildi enda koduriigi arengust ning talle järgnenud vanahärra tõmbas sellele korralikult vee peale.

Valgustav oli ka ühena vähestest kodanikuühiskonna esindajatest kohalviibinud Arpine Galfayani ettekanne “People power in the making: civil society development in Armenia”, mis maalis väga kurva pildi Armeenia kodanikuühiskonna seisust ja arengutest. Armeenia on kindlasti üks riik, millele Eesti võiks rohkem tähelepanu pöörata.

Märkimisväärne on aga, et Balti riigid jäid kõik võrdlusest ja aruteludest välja. Jättes arvesse võtmata Balti riikide endi politoloogide kommentaarid ja ettekanded, olid kõikidest teistest endistest liiduvabariikidest pärit osalejad veendunud, et kolm Balti riiki ei kuulu enam postsovetlike riikide hulka, on nüüd osa Euroopast ja seega väljaspool antud arutelu. Minu jaoks oli see kahtlemata pigem kurb, sest oleks olnud põnev tõmmata just omavahelisi paralleele ja uurida, mis läks meil teisiti. Näiteks kuidas sobituks Lennart Meri teiste „rahvuslike isade“ hulka või kas eestlastel üldse on  olnud mõni võrreldava kaliibriga liider? Kuidas eristuvad Balti riikides läbiviidud majanduslikud reformid teistest reformidest ja kas see on üks meie edu põhjuseid? Kas meie stardipositsioon oli üldse võrreldav?

Nende küsimustele aitasid osaliselt vastata Balti politoloogide ettekanded. Nii Tõnis Saartsi kui Veiko Spolitise ettekanded selgitasid Balti riikides toimuvaid poliitilisi ja majanduslikke muutusi ja tõid ümarlauda rohkem arusaamu siinsetest reformidest ja nende tulemustest. Üheks huvitavamaks ja kuumemaks teemaks oli Läti, mille puhul tõid nii Saarts kui Spolitis välja tegurid nagu Vene kapitali mõju, korruptsioonivastased seadused, regionaalse eeskuju (Eesti jaoks siis Soome) olemasolu jms, mis Eestit ja Lätit eristavad.

Kokkuvõttes võib konverentsi ja ettekannetega igati rahule jääda, kuid kahjuks toimus tõstatatud teemadel suhteliselt vähe vaidlusi ja tõeliselt tuliseid debatte. Minu jaoks oli üllatav ka, kui vähesed inimesed pidasid ettekandeid inglise keeles.

Read Full Post »