Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 11. märts 2010

Nii väärika proua puhul ei tahaks mitte rääkida vanusest, sest temaga suheldes unustad eluaastate kogusumma mõne minuti jooksul, samas on  tahes-tahtmata kõnekas fakt, et Ljudmilla Aleksejeva on oma 82 eluaasta kohta uskumatult mõtteergas ja krapsakas. Proual pole mingit probleemi rääkida kirglikult tundide kaupa olnust, olevast ja lootustest tulevikule ning tagatipuks visata nalja ka kõige hirmutavate episoodide üle nii tema kui mõttekaaslaste elus.

Kuigi Aleksejeval on südamel mitmeid asju, mida tuleks Venemaal koheselt muuta, rõhutab ta, et alustada tuleks miilitsa rollist. „Kui demokraatlikes riikides on politsei kohustuseks kaitsta kodanikke, siis meil on miilits vahend, et kaitsta võimu rahva eest, kes võiks ehk mingeid õigusi nõuda. Nuia võim hirmutab paljusid,“ räägib ta ja mulle meenuvad fotod eelmise aasta viimase päeva meeleavalduselt Moskvas, kus proua jõudu kasutades kinni peeti. Paratamatult rändab mõte asjaoluni, et Aleksejeva on Medvedevi inimõiguste edendamise nõukogu liige ja vähemalt paar korda aastas tuleb neil ka silmast silma kohtuda. Kas tõesti ei pane vanaproua sinikad häbenema meest, kes vanuseliselt sobiks pojaks ja kelle võimuses on olukorda parandada? See on vaid retooriline küsimus ja saan ju aru küll, et üdini naiivne. Selline lihtsalt on hetkel Venemaa reaalsus. Riigi põhiseadus annab inimestele küll õiguse rahumeelseteks kogunemisteks, meeleavaldusteks ja demonstratsioonideks, kuid tegelikult leitakse ikka mingi ettekääne, et need laiali ajada ja eestvedajaid arreteerida.

Mis võiks olla aga nii pika ja aktiivse elu retsept? Vastus on ehk veidi isegi üllatav – Ljudmilla eestlannast vanaema õpetussõnad ja tema poolt eluteele kaasa antu. Vanaema kasvatas väikest Ljudmillat kahe lihtsa, kuid tuumaka elutõe põhjal. Tee teistele seda, mida tahad, et tehtaks sulle ja käitu teistega nii, nagu tahad, et käitutaks sinuga. „Ma tõusin igal hommikul ja tegin tööd ning olin terve päeva aktiivne, ärkvelolek ja töötegemine olid sünonüümid, kuid ma nautisin seda ning ammutasin mõtte- ja füüsilisest tööst vaid jõudu. Nüüd, 82- aastasena luban ma siiski vahel endale ka puhkehetki. Alles vanas eas õppisin ma pikutama,“ lisab proua kelmikalt ja ma olen veendunud, et isegi pikutades planeerib ta mõnd uut piketti või noomivat vestlust Venemaa presidendiga. Tööst rääkides tänab Ljudmilla Aleksejeva jällegi oma vanaema, sest harjumus ja austus töö vastu pärinevat just temalt.

Sellega meie jutud Eestist ei piirdu. Proua Aleksejeva on Eestit külastanud varasemalt kahel korral, kuuekümnendatel koos abikaasaga Tartut ja üheksakümnendate esimeses pooles käis ta nii Tallinnas kui Narvas. Viimase visiidi eesmärgiks oli Eesti Helsingi grupi rajamine, mis aga erinevalt meie naabritest Eestis kahjuks ei õnnestunud. „Ma kohtusin teie inimõiguslaste ja poliitikutega Tallinnas, kes olid peamiselt eestlased ja me saime kenasti jutule, kuid nii pea, kui soovitasin luua uue ühenduse koos venelastega, kohtasin tugevat vastasseisu. Ma sõitsin Narva ja meil olid meeldivad jutuajamised sealsete vene rahvusest aktivistidega, kuid kui ma rõhutasin, et Helsingi grupp tuleks luua koos eestlastega, peeti seda võimatuks.“  Proua ohkab seda rääkides sügavalt ja lisab: „Minu ainukene mõte, mille vist tookord ka kõva häälega välja ütlesin, oli: SAAGE TÄISKASVANUKS!“  Usutavasti häbenesime nende sõnade lausumise hetkel sisemiselt kõik, kes me prouaga eile õhtustasime, sest suuri edusamme kahe kogukonna suhetes vahepealsete aastate jooksul meil ju ette näidata pole.

Selliste inimestega suheldes saad aru, et lõppeks on oluline vaid see, kas oma peegelpilt paneb sind häbenema või mitte.  Püüaks siis elada nii, et peegleid ei peaks pelgama ja elu oleks elatud asja ette. Inspiratsiooni selleks saab kindlasti tänaselt Ljudmilla Aleksejeva avalikult loengult, kuhu on kõik huvilised oodatud. Lisainfo Avatud Eesti Fondi kodulehelt www.oef.org.ee/venemaa

Advertisements

Read Full Post »

Eelmise nädala esmaspäevast kuni neljapäevani istus Tallinna 21.Kooli kammersaalis 16 õpilast, kes arutlesid selle üle, millises Euroopas nad aastal 2020 elada tahavad. Või mis istus, aktiivselt uuriti materjale, tehti ise esitlusi, vaieldi ja väideldi, kuid eesmärk oli kõigil üks- koostada Energiapoliitika tegevuskava Euroopale aastaks 2020. Teatavasti mitmed loodusressursid vähenevad, aga energiat ju ikkagi tahaks. Siis tulebki mõelda, mida teistmoodi teha, et keskkonda võimalikult vähe saastades tagada võimalikult paljudele kättesaadav elekter. Huvilistel oli keskkonna teema isegi nii südames, et oldi nõus arutlema tundide ajal. Seega koolitundides läbivõetud materjalid jäid igaühele õhtuseks iseseisvaks tööks, aga tundus, et keegi selle üle väga palju ei kurvastanud, vaid pigem nauditi võimalust saada uusi kogemusi ja õppida uut tavapärastest koolitundidest pisut erineval viisil. Aga lugege ise ühe osaleja kommentaare:

…alates eilsest pole tundides käinud, kooli ajal istun kammersaalis ja teeme young ideas for europe projekti. ülihea projekt on, põhimõtteliselt kogu teema käib inglise keeles. ja siis neljapäevaks koostatakse 3 parteid, pressigrupp, ngo ja campaign advisors. mina olen pressis, homme hakkame oma artiklit kokku panema jne, ülikihvt. mulle hullult meeldib selline iseseisev töö ja asjade aretamine jne..“

Mari, pressigrupi liige

Projekt Värsed Ideed Euroopale toimub Avatud Eesti Fondi eestvõtmisel juba teist aastat järjest ning aprillikuus pakuvad uusi ideid välja Tallinna Juudi Kooli õpilased. Esimese nädala ettepanekute põhjal tundub küll, et energiapoliitika pärast 2020 muretsema ei pea!

Read Full Post »