Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam heidab pilgu 6. aprillil Tallinna lauluväljakul toimunud Rahvakogu arutelupäevale ning tõdeb, et see õnnestus. “Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda,” kirjutab Hellam.

Et ka Eesti vanasõna ütleb targalt „tao rauda, kuni ta kuum on“, siis on päris paslik jätta märk maha sellest, mis mõtteid ja tundeid laupäeval Tallinna lauluväljakul peetud Rahvakogu arutelupäev on tekitanud.

Ühelt poolt võib väga rahul olla sellega, et seesugused arutelupäevad ja kodanike foorumid, mille maaletoojad me 2007. aastal olime ning mida paljudes riikides rakendatakse, on viimaks leidnud sellele kaasamismeetodile vääriliselt laia kasutuse ning pälvinud nii osalejate kui ka avalikkuse suure osa sõbraliku poolehoiu. Pean tunnistama, et kui sellist mudelit esimest korda kasutasime – toona teemaks Euroopa tulevik – olin sellise arutelu tõhususe suhtes küllaltki ettevaatlik. Ent kuue aasta eest toimunud kahepäevane kogunemine ületas kõik ootused. Tõsi, osalejaid oli siis küll kolm korda vähem, saja ringis, ent nii 2007ndal kui ka 2013ndal leidis kinnitust sama tõdemus: inimesed tulevad suurima rõõmuga kaasa rääkima neil teemadel, mis lõppkokkuvõttes neid ennast puudutavad.

Teiseks on hea meel selle üle, et laupäevane arutelupäev oli nii sisutihe ja jäi silma oma asjalikkusega. Selgeks sai, et pelgalt seepärast, et inimestel puuduvad n-ö ekspertteadmised, ei tasu neid veel alahinnata. Eks öelda ju, et suurim kunst on see, kuidas keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida. Rahvakogu arutelupäeval võeti selleks piisavalt aega ning sarnast kunsti tasuks ka meie otsustajail põhjalikult õppida. Ühtlasi sai ümber lükatud skeptikute arvamus, et „inimene tänavalt“ suurte asjade otsustamisega toime ei tule. Skeptikute sellise tõdemuse valguses on muidugi kummaline, et valimiste ajal saab seesama „tavakodanik“ üleöö armsaks ning siis ei kahtle keegi rahva oskuses suuta käigu pealt vahet teha erinevatel ideoloogiatel ja poliitikatel.

Miks on laupäeval lauluväljakul toimunu aga eriti oluline? Ehk oli toimuv tõestuseks, et oleme viimaks ometi asunud välja murdma sest nõiutud ringist, mille on moodustanud igat sorti nõunikud, “poliitilised juhtmed” ja teised Toompea nõlvadele lähedal seisvad arvajad. Erinevate inimeste kutsumine kaasa rääkima olulistes küsimustes ehk teisisõnu tõeliselt meie riigis osalema peab toimuma just täpselt nii nagu laupäeval nägime. Väikeettevõtja Võrust, tudeng Tartust, riiklik lepitaja Tallinnast ja endine õpetaja Hiiumaalt – juba selline kooslus ühe laua taga arutamas oma riigi paremaks muutmist on omaette väärtus, rääkimata sellest, et nende vaidlustes sündinud seisukohad jõuavad ühisele kuvarile.

Teatavasti on asjad korraldatud nii, et otsused sünnivad riigi ja kohalike omavalitsuste algatustel. Seega peaks just rahvaesindajad ja ametnikud tugevama poolena – neil on raha ja (info)võim – olema rahvast kaasakutsuvaks pooleks. Regulaarselt. Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda. Siinkohal tuleb rõhutada, et igasugune tõsiseltvõetav diskussioon ja arutelu peavad olema põhjalikult ja asjakohaselt ette valmistatud, mis oli ka laupäevase ürituse õnnestumise üheks väga oluliseks võtmeks. Kiitus tegijatele!

Kui mul millestki kahju oli, siis sellest, et kohaletulnuid oli 500 asemel 315. Muidugi ei saa kõik alati oma töid-tegemisi hüljata ja pealinna mõttetalgutele sõita, ent äraütlejate hulk oli siiski suur. Ei tahaks uskuda, et üks põhjusi oli näiteks teadmatusest sündinud põhjendamatu hirm riigiaparaadi kõikenägeva kullipilgu ees või jätkuv veendumus, et mis minust, tühjast, ikka sõltub.

Sõltub ikka küll. Tuleb panna sõltuma. Uued algatused ootavad arutamist.

Read Full Post »

2012. aasta novembris kogunes Ljubljanas 11 inimest (Eesti, Horvaatia, Bulgaaria, Sloveenia, Tšehhi, Albaania, Serbia, Montenegro, Makedoonia, Bosnia), et seminaril Civil Society: Substance or Substitute“ arutleda vabaühenduste rolli üle tänapäeva ühiskonnas. Ainus, milles kokkuleppele jõuti, oli see, et üheselt ja selgelt seda sõnastada pole võimalik ega ka vajalik, kirjutab Praxise juhatuse liige Kristina Mänd, kes osales seminaril AEFi Ida-Ida programmi toel.

Kuna kõik osalenud on tegevad ühendustes, ei saa olla „õigeid“ või „valesid“ arusaamu. On erinevad kogemused, ootused ja ettekujutused. Ning ühisotsusele jõudmisele eelnes väga äge arutelu, kus iga osaleja vaatas ühendusi oma mätta otsast ja oma kogemustest lähtudes. Jagan lugejatega nelja peamist teemat, mille üle enim vaieldi: rahastamine, töötamine, mõju ja poliitika kujundamine.

Rahastamine

Ühenduste rahastamisel on kaks sarnasust. Esimene on see, et me ei tohi jagada tulu endale, oma liikmetele ja nõukogule. Teine on ausus ja avatus oma raha saamise ja kasutamise osas. Aga kuidas me raha saame või kellelt seda küsime, sõltub iga ühenduse missioonist, töömeetoditest ja rollist.

Mu Horvaatia kolleeg oli veendunud, et üks korralik ühendus ei tohi raha annetusena vastu võtta alkoholitootjalt. Tema kogemus pärines lasteorganisatsiooniga töötamisest. Täiesti nõus, sellise ühenduse rolli ja mainega see ei sobi. Samas ei näe ma probleemi, miks ei tohi sellist annetust kasutada näiteks keskkonnaühendus. Albaania kolleegi meelest on ka avalikult sektorilt raha saamine kurjast, tehes ühenduse valitsuse sabarakuks.

Minu kogemus Praxises aga kinnitab, et osalemine avatud taotlusvoorudes ja nende võidetud projektide elluviimine, mida rahastab avalik sektor, ei muuda Praxist kellegi sabarakuks ega vähenda sõltumatust. Samuti ei saa ühenduste allikad olla samad: olen kuulnud arvamusi, et kui näiteks Kaubandus-Tööstuskoda saab pool oma sissetulekust liikmemaksudest, siis peaksid ka kõik teised MTÜd end selliselt rahastama. Ei tundu just väga tõenäoline.

Töötamine

Minu Bulgaaria kolleeg tegutses vabatahtlikkusel põhinevas ühenduses ja tema arvates peakski palgatöötajad jääma avalikku sektorisse või ärisse. Minu kogemus aga ütleb, et kui ma oma kaaslastega soovin nädalavahetusel koos matkamas või loodust puhastamas käia, siis seda saame kindlasti vabatahtlikena teha.

Aga raske on nõustuda, et näiteks nendesamade looduse puhastajate tegevuse korraldamine üle Eesti või hoopis eestkostetöö mõne looduskaitse seaduse muutmiseks saaks toimida ainult vabatatlikkuse põhimõttel. Eestis töötab kodanikuühendustest ligikaudu 4 protsenti töölkäivatest inimestest. Seega on ühendustel mu hinnangul kaks olulist väärtust: esiteks, sisustada inimeste vaba aega ja harjumusi ning teiseks, luua töökohti ja pakkuda tööd.

Ühtedele sobib üks, teistele teine ja kolmandad kasutavad mõlemat. Üks vabatahtlikkuse sarnasus siiski on: ühel või teisel viisil tegutseval ühendusel on vabatahtlikud nõukogudes, juhatustes, kontoris või mujal abiks.

Mõju

Mõju on muutunud kinnisideeks. Mu Albaania ja Bosnia kolleegid ütlesid, et ühendus pole edukas kui tal pole mõju. Nad mõlemad töötavad mõttekoja-laadsetes ühendustes ja neil on täiesti õigus. Ainult mõjukas mõttekoda on edukas. Aga ma ei usu, et ühe valdkonna spordiharrastajate klubi või selts peab end ogaraks higistama, lootes samasugust mõju saavutada.

Arvan, et tark on pigem oma plaanides keskenduda konkreetsetele väljunditele, näiteks talvepäevad, või tulemustele – näiteks sellele, et osalejad veetsid paar toredat päeva, mis oli hea nende tervisele ja seeläbi elukvaliteedile –, kui panna kirja, et meie soovitud mõju on terve ühiskonna tervise paranemine ja tegevuseks ongi ainult see üks talvepäev. Igal ühendusel tasuks selgeks mõelda, millised on tema ambitsioonid ning missuguseid tulemusi või mõju saavutada soovitakse ja suudetakse.

Ka Ljubljanas rääkisin muutuste teooriast: see on ühenduse ühiste harjutuste tulemusena sündinud pilt või plaan oma keskpikkadest muudatustest ja tulemustest, mis on vajalikud, et saavutada tegelikku pikaajalist mõju. Ükskõik kui suur või ulatuslik see mõju on, peab ühendus ise omaalgatuslikult oma liikmetele, osapooltele, rahastajatele jt selgitama, mida ta soovib saavutada ning millist mõju ta oma tegevuste tagajärjel eeldab. Teisisõnu, sarnasus ei peaks olema mitte mõjus endas, vaid sinu rollile ja missioonile sobivas muutuste teoorias ja progressis. Ära stressa asjade pärast, mida sa ei peagi tegema, ja juhi ise ootusi, mis inimestel sinu organisatsiooni suhtes olla võivad. Sul ei pea olema samasugust mõju kui teisel ühendusel. Sa pead olema endale vajaliku ja sobiva mõjuga.

Poliitika kujundamine

Absoluutne lemmikteema. Kolleeg Makedooniast arvas, et ühenduste asi pole poliitikat kujundada, sest seda teevad erakonnad. Taas koht, mida teistmoodi lahti mõtestada. Tõesti, erakondliku poliitikaga (ingl k politics) ühendused üldjuhul ei tegele, küll aga avaliku poliitikaga (ingl k policy). Me mõjutame, kujundame ja kritiseerime poliitikakujundamist ning panustame sellesse. Me tegeleme valdkondliku avaliku poliitikaga ehk tegevuskavaga, mille abil saavutada eesmärke: programmide, arengukavade koostamine, teostamine ja kontrollimine.

Poliitika on ühenduslüli kavatsuste, tegevuste ja tulemuste vahel. Me ei tegele erakondliku poliitikaga: tegevus oma seisundi parandamiseks ja huvide teostamiseks, mis on seotud konflikti ja koostööga, sh võistlus võimu pärast, kokkulepped ja ärategemised. Selle jätame tõepoolest erakondadele. Probleem on selles, et nii eesti kui minu rahvusvaheliste kolleegide keeltes on väga raske neil kahel sõnal vahet teha ning nii peetakse sarnasteks sõnu, mitte nende sisu.

Samal ajal tulid Eestis välja hartalased. Tõeline pomm, mis andis mulle suurepärase võimaluse selgitada oma Tšehhi kolleegile, et samal ajal kui kasvav hulk inimesi on rahulolematud esindusdemokraatia ja sellest tuleneva võimalusega avaldada oma arvamust vaid iga 4 aasta tagant toimuvatel valimistel, soovib järjest enam inimesi olla kaasatud (informeeritud, konsulteeritud, osalemas), kujundada selliselt poliitikat. Teine Horvaatia kolleeg toetas mu mõtet.

Ta rõhutas, et eriti noortel, kes on harjunud osalusega internetis ja harjunud, et neid kuulatakse ja nendega arvestatakse nii kodus kui ka tööl, on kõrged ootused kaasamisele igas nende elu puudutavas küsimuses. Nii nagu kaubamaja küsib nende kui klientide arvamust, peaks seda tegema ka nende riik, kohalik omavalitsus või erakonnad. Sotsiaalmeedia ja uus tehnoloogia on andnud selleks igakülgsed võimalused ja pole mingit vabandust või põhjendust, miks inimesi mitte kaasata ega teavitada.

Kodanikuühenduste ja kodanikuühiskonna ümbermõtestamine

Me elame uue disaini ajastul. Nii nagu me disainime ümber riideid, laudu või aedu, tuleb seda teha ka majanduse, kodanikuühiskonna ja poliitikakujundamisega. Meie ajurünnaku tulemustest sünnib ka trükis, mida loodan õige pea lugejatega jagada.

Ühenduste roll ja mõju ühiskonnas ja poliitikas on märkimisväärselt muutunud: me oleme oluliste teenuste peamised pakkujad, ühiskonnas tõrjutute või väikeste gruppide eest kõnelejad ning avaliku poliitika kujundamise asjalikud ja teadlikud nõuandjad. See on omakorda kaasa toonud suurema tähelepanu ja kriitika ühenduste tegevuse suhtes, mis võib olla tagurlik: kuuleme ikka veel aeg-ajalt, kuidas mõni poliitik leiab, et ühendused tegelegu parem rahvatantsuga, aga mitte poliitikaga, halvustades sellega nii ühenduste väärtust kui ka rahvatantsu olulisust ühiskonnas.

Või mõõdetakse kõiki ühendusi ainult ühe organisatsiooni sigaduste või hoopis edukuse alusel. Teisalt aga on see tähelepanu ja kriitika vajalik ja arendav: ükskõik, kes me oleme ja mida teeme, me peame ise olema oma rolli, missiooni, töömeetodite ja struktuuri osas avatud, läbipaistvad ja suhtlusaltid. Mina ei näe palju teisi võimalusi, kuidas oma organisatsioonide ja tegevuse legitiimsust saavutada ja hoida. Me peame tõsiselt ümber vaatama, mida teeme ja kuidas toimime, mitte seda paaniliselt sarnaseks muutes, vaid arusaadavaks ja läbipaistvaks muutes. Me oleme erinevad, aga väljakutsed on ikka ühised.

Read Full Post »

Avatud Eesti Fond kutsub taas 20–30-aastaseid söakaid noori osalema programmis FutureLab Europe – Noorte Eurooplaste Nõukoda. Osalemise tingimused leiad AEFi kodulehelt. Mullu pääsesid Eestist projekti Ivan Lavrentjev, Taavi Mikker ja Jevgeni Krištafovitš, kes räägivad, mida nad FutureLab’is õppisid.

„Homse Euroopa labori“ projektis, mille raames eelmise aasta sügisel kolmekesi Brüsselis käisime, lõi ühtekokku kaasa 28 Euroopa idee innukat noort poolehoidjat nii euroliidu liikmesriikidest kui ka sellistest riikidest nagu Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Makedoonia ja Venemaa. Nädal aega kestnud nõukoja peateema oli „Kuidas päästa ühinenud Euroopa projekt?“. Sellele küsimusele otsisime vastuseid nii oma ala parimate asjatundjate kui ka Euroopa tipp-poliitikutega.

Küsimustering, mida intensiivsete ja sisukate kohtumiste ajal arutada jõudsime, oli lai. Euroopa ühisest välispoliitikast, viisavabadusest ja suhetest kolmandate riikidega arutlesime koos meie Venemaa kolleegidega, finantskriisi ja fiskaalpoliitika mõjust Euroopa solidaarsuse idee toetusele oma riikides rääkisid noored Saksamaalt ja Kreekast, kahel kiirusel arenevast Euroopast ja liidu võimalikust laienemisplaanidest pidasid nõu osalejad Soomest ja Balkanimaadest.

Päevad täis põnevaid kohtumisi

Euroopa pealinnas veedetud nädalasse mahtusid kohtumised nii Euroopa Komisjoni siseasjade voliniku Cecilia Malmströmiga, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu presidentide nõunikega, Euroopa Parlamendi liikmetega, valdkonna tippajakirjanikega kui ka erinevate ekspertidega. Ühtlasi avanes meil võimalus külastada Euroopa Parlamenti just päeval, mil väliskomisjonis arutati üsna tuliselt Eesti saadiku Kristiina Ojulandi juhtimisel valminud nn Magnitski nimekirja raportit ehk ettepanekut soovituseks ministrite nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamiseks Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnike suhtes. See sündmus oli FutureLabis ajendiks väga põnevale arutelule väärtustepõhise Euroopa välispoliitika jätkusuutlikkusest.

Kindlasti väärib äramärkimist ka varjupäev, mis oli FutureLab’i raames veedetud päevadest vaieldamatult üks huvitavamaid, andes igale osalejale võimaluse jälgida ühe päeva jooksul vahetult mõne Brüsselis tegutseva ametniku, poliitiku või kolmanda sektori esindaja tööd.

FutureLab’i põlvkonnad teevad omavahel koostööd

FutureLab Europe programm ei piirdunud ainult nädalaga Brüsselis, vaid toimunud on ka mitu jätkuüritust. Enamik neist koonduvad sellise nimetuse alla nagu Europe@Debate – need on arutelud Euroopas aktuaalsetel teemadel, kus löövad kaasa nii spetsialistid mõttekodadest, poliitikud kui ka FutureLab’i noored. Selliseid debatte on peetud Brüsselis, Pariisis ja Frankfurdis.

Lisaks suhtlevad programmis osalenud noored omavahel aktiivselt sotsiaalmeedias ning avalikes aruteludes blogide ja artiklite kaudu. Viimaseid on programmis osalejatelt ilmunud ka mitmes väljaandes väljaspool FutureLab’i korraldaja Euroopa Poliitika Keskuse enda kanaleid.

Meie olime FutureLab’i n-ö teine põlvkond, varasemalt oli aasta varem juba üks selline üritus Brüsselis toimunud. Programmi üks eesmärk on kaasata väljavalituid aktiivselt terve aasta vältel ning võimalusel edaspidigi, lisaks propageerida programmi eri aastakäikude omavahelist läbikäimist ja suhtlust, mille tulemusel võiks tekkida uusi ja innovaatilisi projekte. Nii on projekti korraldaja Euroopa Poliitika Keskus ellu kutsunud ka suunava kogu (Steering Committee), kuhu kuuluvad nii keskuse esindajad kui ka FutureLab’i kahe aasta vilistlased. Lisaks toimub tänavu kevadel seminar kõigile sügisesel üritusel osalenutele: aset leiavad töötoad poliitikaanalüütikute ja spetsialistidega, lisaks avalik konverents, mida saavad kuulama tulla kõik huvilised.

Meie hinnangul on FutureLab’i suurimaks väärtuseks sellest sündiv üleeuroopaline suhtlusvõrgustik, mis suurendab Euroopa ja Euroopa Liidu ühiste väärtuste mõistmist – mitte üksnes aktsepteerimist või vaikimisi heakskiitu, vaid mis ühtlasi arendab kriitiliselt mõtlema ja õpetab kahtlema selles, kuidas probleeme lahendada ja poliitikaid ellu viia. Programm aitas paremini mõista poliitiliste otsuste elluviimise keerukust ning selle raskust väga mitmekesises ja erinevate vaadetega multikultuurses keskkonnas.

Read Full Post »

Older Posts »