Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. okt. 2011

11.-15. aprillini viibis Avatud Eesti Fondi toel Ukrainas Dnepropetrovskis Eesti Korteriühistute Liidu nõukogu esimees Marit Otsing, kes tutvustas Eesti korteriühistuliikumise arengut viimase 15 aasta jooksul ning meie kogemusi kortermajade renoveerimisel.

Küllakutsujaks ning projekti partneriks Ukrainas oli MTÜ Promen, kelle üheks eesmärgiks on korraldada koolitusi korteriühistute juhtidele. Töiste päevade jooksul leidis aset ka kohtumine Dnepropetrovski Korteriühistute Liiduga. Arutati edasise koostöö võimalusi ning vahetati kogemusi ühistute renoveerimise osas kasvava energiahinna tingmustes. Artikkel on varem ilmunud ajakirjas Elamu.

Kirjutab Marit: Ukraina on suur ja põnev maa. Sel ajalooliselt ja kultuuriliselt rikkal maal elab 46 miljonit elanikku, Ukraina on suurim tervikuna Ida-Euroopas asuv riik. Enamik territooriumist on kaetud viljaka põllumaaga, kuigi tänastes tingimustes elab juba 75% elanikkonnast linnades. Igapäevases suhtluses on võrdselt kasutusel nii ukraina kui ka vene keel.

Mis seob aga Elamu lugejat selle suure ning rikka ajalooga riigiga? Eks ikka killuke  meie  ühist ajalugu – nõukogude-aegsed korterelamud.

Ukrainas on täna korterite erastamise protsess lõpusirgel. Juba on alanud ka ühistute asutamise protsess, kuid see edeneb visalt. Vastsed korteriomanikud suhtuvad umbusklikult võimalusse saada ühiselt oma koheseid investeeringuid vajava maja omanikuks.

Valitsev on suhtumine, et kui riik siiani meie  majadega ei ole midagi ette võtnud, siis tehku seda vähemalt nüüd. Tehtagu maja täielikult korda, küllap moodustame siis ka ühistu ja saame edaspidi ise hakkama. Täna aga ei ole meil, korteriomanikel, renoveerimiseks vajaminevat rahasummat võimalik kuidagi leida.

Maja aga ei küsi, kes on paberil vastutav selle  haldamise ja remonttööde eest. Maja laguneb ning teeb seda üha kiirenevas tempos. Nii on ka valitsus alustanud aktiivsemalt selgitustööd innustamaks elanikke ühistuid moodustama. Samuti püütakse jõudumööda maju renoveerida, kuid üksikud paigatud katused ning tihendatud vuugid jäävad siiski tilgaks meres suurriigis tervikuna.

Nagu ukrainlased ise kinnitavad, on ka nende riigis energia hind kasvanud ülemäära kõrgeks. Meie igatalviste küttearvetega võrreldes jäävad sealsed arved siiski ligikaudu poole väiksemaks. Küll aga on suhe keskmise palga ning eluaseme eest makstava summa osas samasugune kui Eestis. Keskmine inimene Ukrainas  töötab 8-12 tundi päevas, et tagada oma perele võimalus elada korteris ning lubada endale luksust tasuda igakuiseid soojaarveid.

Korterelamute  renoveerimiseks laenu võtmine  ei ole Ukraina tänases majanduslikus olukorras tõsiseltvõetav. Pankade laenuintressid ulatuvad 16 -25 %-ni ning ühistu ei ole laenuvõtjana panga jaoks kübetki tõsiseltvõetav klient. Nii vaadataksegi aina nõudvama pilguga valitsuse poole. Lahendus on vaja leida. Ükski hoone ei ole igavene ning hooneid on Ukrainas palju.

Tihti juhtub aga majanduslikelt keerulistel perioodidel, et imelise õiena lööb üldise halluse taustal särama inimlik suurus. Nii kohtus ka allakirjutanu oma reisi jooksul paljude avara hingega ning mõtlemisega inimestega, kellel süda oma riigi ja inimeste pärast valutamas. Kohtasin tõlki, õpetajat, direktorit, taksojuhti, aktiivseid kodanikke ning ühistujuhte ja õpilasi, kelle  silmad särasid ning kes nägid tulevikus helgemat silmapiiri terendamas.“ Ma lihtsat pean midagi ette võtma, et muuta elu paremaks. Teisiti ma ei oska! Mõned inimesed on loodud teerajajaks,“ andis oma elu ja ilu saladuse edasi koolituskeskuse Kolobok juhataja, kes juba 15 aastat hoolitseb noorte silmaringi ja sportimisvõimaluste arendamise eest. Matkad, reisid ja arendavad võistlused on need vahendid, millega haritakse noori ning luuakse uut Ukrainat.

Viimase kahe aasta jooksul on paljudes Ukraina koolides asutatud Euroklubid. Klubide eesmärk on tuua infot Euroopa Liidu, selle tegevuste, ülesehituse ning võimaluste kohta Ukraina noorteni ning tutvustada neile euroopalikke väärtusi. Euroklubisid veavad koolides vabatahtlikest õpetajad ning klubides käsitletakse arutelude ja loengute raaames erinevaid Euroopa Liidule ning Ukrainale ühiseid teemasid, viiakse läbi diskussioone, ning tehakse ettekandeid. Üheks euroklubide väga populaarseks saanud temaatikaks on elamuõppe tunnid (zhilizhnije uroki). Neis tundides analüüsitakse, mida ja kuidas toob endaga kaasa elamine kortermajas, kuidas jaguneb vastutus, millest koosneb igakuine arve, kuidas ja millal arvestada naabrite õigustega.

Nii riigi valitsuse kui ka haridussüsteemi tasandil ollakse ühte meelt, et noori on vaja kaasata omanikuks olemise protsessi ning tutvustada neile, mida tähendab demokraatia, otsustusõigus ja vastutus omandi eest. Täna on Ukrainas 260 euroklubi ning üha enam muutuvad elamuõppe tunnid neis klubides populaarseks. Just läbi noorte kaasamise nähakse võimalust leida uus suhtumine ning lahendused tänastele kitsaskohtadele nii demokraatia arengus laiemalt kui ka omanikuks olemise tasandil.

Veelgi enam, sama teema on leidnud laialdast vastukaja ka naaberriigis Venemaal, kus on välja töötatud elamuõppe tundide läbi viimise metoodilised materjalid õpetajatele ning ainekava. Samuti on välja antud koomiks „Inimene-omanik“ ning koolitatud elamuõppe tundide õpetajad.

Külaskäik kulunud majade ning ilusate inimeste Ukrainasse jättis kustumatu mulje. Koduriik Eesti poolt suutsime üllatada vastuvõtjaid tutvustades neile meie korteriühistute ellu viidud renoveerimistöid. Algselt hallidest tüüpmajadest tehtud  „enne“ ja „pärast“ fotod, mis kompleksse renoveerimise käigus olid muutunud värvilisteks, sõbralikeks ning säästlikeks, andsid Ukraina kolleegidele mõtlemisainet ning nagu nad ise ütlesid, „lootust, et see on võimalik“.

Vastukingina aga saime ülevaate austusväärsest tööst, mis on Ukrainas ning ka Venemaal tehtud noorte kaasamiseks ja koolitamiseks. See tee on Eestis veel käimata. Kuid selge on, et noorte inimeste aktiivsem kaasamine elamuvaldkonda on ka siin vajalik. On ju tänased noored need, kes võtavad 10, 15 või 20 aasta pärast üle vastutuse meie kodude hea käekäigu eest ning seda vastutust saab õppida kandma juba täna.

Read Full Post »

Kirjutab Mari:

Loetud päevad tagasi väisas Eestit Alec Ross – mäletate, see mees, kelle tegemistel USA avatud valitsemise tippasjatundja Phil Noble  soovitas kindlasti silma peal hoida, pannes ta tähtsuselt ühte patta näiteks Google+i, ushahidi.com ja Wikileaksiga ? Ühtlasi on ta ka isik, kellel on Twitteris üle 375 000 jälgija (ja kes ise hoiab silma peal…..107-l inimesel:)

Kuna Alec Rossi auditoorium oli olude sunnil väike nii Välisministeeriumis kui teisipäeval e-Riigi Akadeemia korraldatud päevasel seminaril riigiasutustest sotsiaalmeedias, siis reastan mõned mõtted, mis õhku paisati:

Kõige enam vast jäi kõlama mõte, et inimene ei taha suhelda institutsiooni, vaid inimesega. Teisisõnu, kui (riigi)asutus on otsustanud sotsiaalmeedias toimetada, siis peaks ta seda tegema samamoodi nagu lõviosa teistest kasutajatest ehk inimesed. Inimesed räägivad inim- ja mitte bürokraatiakeeles, inimesed jagavad oma Facebooki seinal emotsioone ja seisukohti, kui neile miski korda läheb või hinge täis ajab, inimesed reeglina ei vaiki, kui keegi nendega suhtleb, vaid annavad tagasisidet – umbes selline võiks olla inimnäolise institutsiooni suhtluspõhimõtete ABC. Tagasisidet ei tohi karta ning sellega tuleb arvestada, et see aga kahepoolselt töötaks, siis peab võimukandja sellest ka reaalselt huvitatud olema. Inimesed ei viitsi sageli ka lihtsalt infot vastu võtta, pigem mõjub see tapeedina ja seetõttu võiks olla olemas ka mingi osaluskomponent – näiteks võib tuua kas või veebikonstaabli, kes on Facebookis olemas ja kellelt oma küsimustele jooksvalt vastuseid saab.

Kuna Alec Ross tormas pärast enda ettekannet kohtuma president Toomas Hendrik Ilvesega (millest ta ka muidugi juba jõudis säutsuda: Very positive, wide-ranging discussion with #EstoniaPresident Ilves and @Amb_Mikere #netfreedom#opengov, regional issues and more.), jätkus seminar ilma tema osaluseta, kuid peab ütlema, et igati tasemel – tempo oli valitud hea, enesekordamiseks polnud aega, vaatepunkte oli piisavalt.

Kuna jutt keskendus riigiasutuste tegevusele sotsiaalmeedias, kerkis kohe üles ka identiteetide küsimus – mil määral, kuidas ja kas üldse on vaja lahus hoida oma isiklikku ning ametiisiku-mina? Nagu mõned aastad Põhja prefektuuris töötanud ja praegu Kaitsepolitsei pressiesindaja ametit pidav Harrys Puusepp eluliseks näiteks tõi, ei mõjuta mõne aasta tagune juhtum, kus bikiinides naispolitseinik politseiauto taustal poseeris ja neid pilte oma Facebooki profiilil jagas, kuidagi tema ametioskusi, küll aga mainet ja tõsiseltvõetavust. Ometi oli sümpaatne kuulda, et käskimise-poomise-laskmise asemel tahavad korrakaitsestruktuurid pigem suunata oma töötajate isiklikku ja konteksti hoomavat sisekompassi, kui et riigiteenistujaid mingite karmide reeglitega piirata. Samamoodi küsis ka Praxise nõukogu esimees Daniel Vaarik: kuidas peaksid inimesed õppima avatud keskkonnas käituma, kui me ei lase neil seda teha? Ametnik võiks ja peaks rääkima sotsiaalmeedias oma nime all, kuid juhinduma sotsiaalmeedias avaliku teenistuse eetikakoodeksist, arvas Martin Jaško Riigikantseleist. Arvatavasti oleks ka enamus ametnikest sellega nõus, aga paljud (veel praegu?) seda ilmselt teha ei julge.

Keegi Riigi Infosüsteemide Arenduskeskusest tõi kohe näite ka erinevast põlvkondadevahelisest suhtumisest, kus piire selle vahel, mis avalik ja isiklik, tajutakse täiesti erinevalt. Ja ega me päris täpselt ei tea, mis saab siis, kui internetti ja sotsiaalmeedia ajastusse sündinud inimesed ise juhikohtadele saavad ning kuidas oma avalikku profiili kujundavad.

Kriisisituatsioonides töötab sotsiaalmeedia riigi abilisena siis, kui need kanalid on juba varem sisse töötatud – heaks näiteks tuhapilve juhtum, kus välisministeeriumi kommunikatsioon tõesti töötas. Kui neid kanaleid hakatakse alles jamade tekkides sisse söötma, siis ei tasu mingit edu loota. Mõnes kohas aga jääb põhimõtteliselt hea idee või teostus pidama lihtsalt kehva leidmise taha – siin tuli juttu Justiitsministeeriumi ajaveebist või foorumini jõudmisest Justiitsministeeriumi koduka kaudu. Paljudel ministeeriumidel puuduvad esilehel viited neile sotsiaalmeediakanalitele, mida kasutatakse ja osale.ee’le pole neist eriti keegi viidanud.

Jutuks tuli ka Eesti Panga nõukogu liikme Valdo Randpere skandaalne säuts, mis ütles uueks Eesti Panga presidendiks Ardo Hanssoni veel enne, kui selle kohta oli tulnud ametlik teade. Sarnaselt politseniku-näitele pole siingi küsimus selles, et “sotsiaalmeedia on paha” või “uus tehnoloogia on süüdi”, vaid inimeste enda käitumisnormides ja kui vaja, siis kokku lepitud reeglites.

Viimaks räägiti ka formaadi paidlikkusest – sageli on inimestel tunne, et kui ollakse sotsiaalmeediasse sisenenud, siis tuleb pidevalt midagi postitada. Blogi, Twitter või Facebook vms pole aga ajaleht, mis peab minema kindlaks ajaks trükki – nii et öelda tuleks siiski siis, kui on, mida. Liigne säutsumine või postitamine mõjub juba spämmina ja seetõttu pigem eemalepeletavalt.

Mulle aga tundub, et kõigist neist nõuannetest pole mingit erilist kasu, kui inimene ise end sotsiaalmeedia keskkonnas mugavalt ja enesekindlalt ei tunne. Kui sind ikka ei huvita teistega võrdsetel alustel suhtlemine, siis ei maksa ka mingit püsivamat huvi eeldada.

Sotsiaalmeedia seminari slaidiesitlused on kättesaadavad SIIT.

Read Full Post »

Kirjutab Kadri:

2007. aastal kuulutas ÜRO Peaassamblee 15. septembri rahvusvaheliseks demokraatia päevaks, millega kutsutakse üles kõiki maailma kodanikke teadvustama demokraatia olemust – inimõiguste austamist, läbipaistvat ja seaduslikku valitsemist, tugevat kodanikuühiskonda ja sõnavabadust. Kõik need on olulised väärtused, millele inimesed üldiselt kipuvad mõtlema siis, kui nende õigusi on märkimisväärselt piiratud, hoopis ära keelatud või kui on tegemist esimese kursuse üliinnukate riigiteadlastega. Seda, et demokraatia erinevatest tahkudest saab köitvalt rääkida ka koolitunnis, näitas hästi Avatud Eesti Fondi 12.-23. septembrini kestnud laiendatud demokraatia nädal.

Kahe nädala jooksul käisid erinevad inimesed, kelle igapäevatöö on seotud eelnevalt mainitud väärtuste eest seismisega, arutlemas keskkooliõpilastega ühiskonna toimimise ja kaasaegse demokraatia põhialuste üle. Vesteldi koolidemokraatiast, demokraatia avaldumisest igapäevaelus – näiteks perekonnas ja kodukohas – , arutleti teiste riikide abistamise vajaduse ja arengukoostöö üle, räägiti sõnavabadusest, vähemuste õigustest, maailma ja Eesti poliitilistest probleemidest. Nädala esinejate seas olid näiteks poliitikaekspert Agu Uudelepp, ühingu Avatud Vabariik juht Jevgeni Krištafovitš, inimõiguslased Lisette Kampus ja Helen Talalaev, politoloog Mari-Liis Jakobson, koolitaja Siiri Liiva, Riigikogu liige Andres Herkel, ajakirjanik Janek Luts, kolumnist Roy Strider ja Avatud Eesti Fondi oma eksperdid Kelly Grossthal ning Maris Jõgeva.

Kokku osales demokraatia nädala tegevustes 25 kooli üle Eesti, oli väikseid maakoole (tere, Olustvere!) ja suuri koole, kus erinevate paralleelklasside märgistamiseks tuleb kasutusele võtta pea kogu tähestik. Oli nii eesti kui vene õppekeelega koole. Sama eriilmelised kui osalevad koolid, oli ka formaat, mida esinejad koos noortega rakendasid, kuid lühidalt võib öelda, et toimusid loengud, vestlusringid ja rollimängud.

Süvaanalüüsi demokraatia arusaamadest Eesti koolis selle projekti põhjal ei avaldaks, aga mõningaid järeldusi nende kohtumiste põhjal, kus osales ligi 1000 noort, julgeks teha küll. Selgus, et vastust küsimusele, mis on demokraatia, teab koolilaps nagu korrutustabelit – see on loomulikult rahvavõim. Selles aga, kuidas ja kes seda võimu siis teostama peaks, on üksmeelt saavutada palju keerulisem. Demokraatia puhul toodigi välja pigem õigused nagu sõna- ja usuvabadus, aga vähem oluliseks peeti kohustusi ja vastutust, mida demokraatia seab, kasvõi näiteks valimistel osalemise kaudu. Mõnes kohas arvati, et paljudes probleemides, mis koolis peavalu valmistavad, saaks abiks olla just õpilasesindus, millel muidu erilist funktsiooni ei nähtud. Paraku jäi küsimuseks, kes sinna esindusse siis kuuluda tahaks…Mõnes kohas oli õpilastes tunne, et isegi kui nende arvamust on küsitud, ei ole sellega pärast arvestatud ja seetõttu on soov koolielus kaasa rääkida üsna ahtaks muutunud ning ega kool olegi see koht, kus demokraatiast lähtuvalt saaks otsuseid teha.

Rohkem kui demokraatia ajalugu (vt. Demos ja kratos) innustas noori kaasa mõtlema esineja isiklik kogemus – olgu selleks siis avalik seisukohavõtt, kodukoha arendamine või protsessides kaasa löömine riiklikul või rahvusvahelisel tasandil. Mida usalduslikum õhkkond, seda isiklikumad olid ka küsimused ning au esinejatele, kes neile vastata püüdsid. Kuidas lahendada ühe koolitunniga noore mure, kes uurib, kuidas muuta sallivamaks oma vanemaid?

Lisaks osalenud noortele ei saa unustada ka õpetajaid, kes nende teemadega kokku puutuvad. Üks õpetaja tõi esile, et kuigi tundides toetab väga noorte analüüsioskuse arendamist, ei ole ta varem mõelnud selle peale, kas õpilastest kooli lõpetamise järel saab ka aktiivne ühiskonna liige või kui aktiivselt nad üldse ühiskonna asjades osalema hakkavad. Koolis toimunud arutelu pani teda selle peale mõtlema – nii et esinejatel väljastpoolt kooli oli uut mõtteainet pakkuda ka õpetajatele. Mitmed õpetajad hindasid kõrgelt seda, et rollimängude ja vestlusringidega tulid kaasa ka need noored, kes tavatunnis üritavad ennast võimalikult märkamatuks teha.

Veelkord suur tänu koolidele ja õpetajatele, kes AEFi pakutud esineja külla kutsusid! Tore, et õpetajad ei karda käsitleda väga erinevaid teemasid ja soodustavad sõnavabadust ja vaba mõttevahetust meie koolides. Eesti õpetaja tahab ühiskondlike muutustega kaasas käia, Eesti õpetaja on uudishimulik, avatud meelega ning nagu Eesti õpilanegi, ei taha teiste poolt välja pakutud valmis lahendusi, vaid ise nendeni jõuda.

Read Full Post »