Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. juuni 2010

Mari Kodres

Kuidas Avatud Eesti Fondi kriisiprogramm kodanikuühendustel majandussurutise kiuste tegutseda aitab, räägib Mari Kodresele programmi koordinaator Katrin Enno.*

Möödunud aastal lõi filantroop Georg Soros Avatud Ühiskonna Instituudi  juurde majandussurutisega toime tulemiseks mõeldud kriisifondi (Emergency Fund). See on erakorraline algatus, kust saavad toetust taotleda 20 Kesk- ja Ida-Euroopa riiki. Omavahel konkureerivad kõikide riikide kõik projektid ning otsustamisel võetakse muidugi arvesse ka kriisi suhtelist tõsidust ühel või teisel maal. “Edendada avatud ühiskonna põhiväärtusi muutunud oludes” on kriisiprogrammi üks juhtmõte.

Kriisiprogrammi väljakuulutamisest ei pidanud kaua mööduma, et Eesti kolmas sektor vähenenud rahastamise tõttu fondiga ühendust võtaks. Siinsed kodanikuühendused on toetuste taotlemisel ja toetusvõimaluste ärakasutamisel üsna aktiivsed.

Keskne probleem: ikka töötus

Möödunud aastal jagas Avatud Eesti Fond kodanikuühendustele ning eraisikutele toetusi-stipendiume välja kogusummas ligi 35 miljoni krooni. Kriisiprogramm, mis toimib eeldatavasti 2011. aasta lõpuni, on alates 2009. aasta suvest Eestis tänaseks toetusi jaganud enam kui 10 miljoni krooni eest. Eraisikud taotlejaks olla ei saa, läheks liiga riskantseks, sest projektidel peab olema piisavalt suur kaasamõtlejate hulk ning kandepind. Programmi alguses võeti taotlusi vastu jooksvalt, kuid ühel hetkel saabus hindajate suutlikkuse kriitiline punkt ning nüüd saavad taotlejad vastuse kahe kuu pärast. Korraga vaadatakse läbi paar-kolmkümmend taotlust. “Nüüd võib teha juba konkreetseid kokkuvõtteid,” kinnitab Katrin Enno. Suur osa probleemidest on tema sõnul seotud töötusega, olgu siis otseselt või kaudselt. “Ka näiteks uimastisõltuvusse tagasilangemise probleem on tihti otseses seoses inimese töötuksjäämisega,” viitab Enno.

Konkursisõel on tihe: soovitud raha saab umbes 20% kõigist taotlejatest. Organisatsioonide seas on nii päris värskeid – näiteks MTÜ Üksikvanema Heaks kui juba staažikaid tegutsejaid.

Kuna omavalitsuste poolne rahastamine vähenes järsult ning suurte kärbetena, ei usu Enno, et kriisiprogramm suudaks selle tühimiku täita. Kokku kuivasid ka hasartmängumaksu nõukogu kolmandale sektorile suunatud rahavood. “Taotlejate peamiseks probleemiks on see, et ei osata välja tuua otsest seost majandussurutisega,” märgib Enno, millest võiks õppida. “Idee võib olla ju hea, aga lihtsalt hea mõtte rahastamiseks on siiski teised allikad,” sõnab Enno.  

Elupäästev rahasüst

Samas võib tuua ka konkreetse näite, kus kriisiprogrammi toetus muutus olulisele organisatsioonile elutähtsaks. “Seitse naiste varjupaika, vähemalt Naiste Varjupaikade Liidu sõnul, poleks selle toetuseta ellu jäänud,” sõnab Enno. Majanduslangus puudutas naiste varjupaiku eriti valusalt. Neile eraldatud miljon krooni on seni üks suurimaid kriisiprogrammi eraldussummadest ning tagas naiste varjupaikade toimetuleku Tartus, Viljandis, Tapal, Jõhvis, Paides, Valgas ning Raplas.

Kriisiprogrammi haare on üpris lai, lisaks suurematele linnadele ja tõmbekeskustele on projektid käimas ka Ida-Virumaal, Valgas, Pilistveres…”Kriis on siiski kõiki puudutanud ja heameelega ei teeks vahet ei piirkondadel ega rahvustel,” ütleb Enno.

Raha on võimalik küsida ka mitu korda, formaalseid piiranguid sellele ei ole. Teisel korral vaatavad hindajad taotlust siiski juba kriitilisema pilguga. “Tahame, et organisatsioonidel oleks piisavalt strateegilist mõtlemist, kuidas ühekordse toetusega jalad alla saada. Ei soovi, et toetamine muutuks nii-öelda augulappimiseks,” räägib Enno.

SA Eesti Agrenska Fond, mille missiooniks on olla nüüdisaegne puudega lastele ja nende peredele suunatud nõustamis- ja arenduskeskus Eestis, sai kriisiprogrammist 227 000 krooni. See summa katab enam kui 60 raske ja sügava puudega lapse ning nende lähedaste puhkuseteenused. SA juhatuse liige Tiina Stelmach sõnab, et kriisiprogrammi toetusest on väga palju abi olnud. “Paljud omavalitsused ei suutnud eelmisel aastal piisavalt lepinguid pakkuda, riiklik rahastus aga katab ainult osa sügava puudega laste rahastusest. Kuna jäime eelarvedefitsiiti, sest ka hasartmängumaksu nõukogu oli sunnitud juba meie pereprogrammidele lubatud summat 1/3 võrra kärpima, oli kriisiprogramm tõeliseks elupäästjaks hoide- ja puhkuseteenuste pakkumisel,” räägib Stelmach. Nüüd on tema hinnagul märgata juba olukorra normaliseerumist. Masuaeg on pannud omavalitsused ise rohkem tugiteenuste otsijate suunas vaatama ning nende valmisolek ja teadlikkus on võrreldes varasemaga suurenenud.

Uus grupp sõltlasi: töötud ehitajad

Uimastisõltlastele ja nende peredele tugiteenust pakkuva MTÜ Convictus juhatuse liige Kristina Joost sõnas, et kriisiprogrammist saadud ligi 200 000 krooni eest viib MTÜ 9 kuu jooksul läbi seminarid ning töötab välja “12 sammu” paranemisprogrammil põhineva töövihiku. Eestis ühtegi sarnast eestikeelset materjali veel ilmunud ei ole, esialgseks tiraažiks tuleb mõnisada eksemplari. “Olulisim on, et see samm on tehtud ning et kaasame oma tegevusse ka teisi MTÜsid,” sõnab Joost. Varem on tema sõnul teenimatult vähe tähelepanu saanud kaassõltuvuse teema. Kord nädalas toimuvatesse seminaridesse on tõeline tung: alguses oodati 5-6 inimest, nüüdseks on huvilisi juba mitukümmend. Nädalas korra on seminarid ka sõltlastele endile. “Esialgu vaid Tallinnas, kuid kindlasti loodame kaassõltlastele mõeldud seminaridest uue teenuse luua,” avaldab Joost lootust.

Kliendid leitakse tema sõnul vanade klientide, kriminaalhooldajate, süstlavahetuspunktide ning vanglate kontaktide kaudu.  Joosti sõnul on süstlavahetuspunktides märgata selget muutust: üks uus grupp on endised, praegu tööta ehitustöölised. “Enne masu tarbiti korra nädalas või pidudel, kuid nüüd on välja kujunenud raske sõltuvus,” märgib ta. “Väga vajalik on see, et sõltlastele mõeldud programmid oleksid surutise ajal tasuta,” lisab Joost.

Mis tulevikku puutub, siis on mitmed koostööpartnerid tema hinnangul juba näinud, et selline projekt on vajalik. “Kui edaspidi tuleb ette rahastusega probleeme, on vähemalt kontaktid ja koostöö teiste MTÜdega loodud. Kolmas sektor oskab teha väga hästi koostööd riigiga, aga omavahelisest koostööst jääb tihti vajaka. Ka väikeprojektid võimaldavad omavahelist koostööd,” lisab ta.

Otseselt masuga seotud vajakajäämiste korvamise kõrval on kriisiprogrammist võimalik abi küsida ka uuenduslikele algatustele, mis edendavad avatud ühiskonna põhiväärtusi, vastandudes majanduskriisis võimenduvatele avatud ühiskonna seisukohalt negatiivsetele ühiskondlikele ilmingutele, näiteks populismi ja demagoogia levikule, demokraatia kitsendamise katsetele ning sallimatusele.

“Ma arvan küll, et see kriis on muutnud inimesed hoolivamaks, mobiliseerinud koos ja vabatahtlikult tegutsema,” võtab kriisiprogrammi juht Katrin Enno senise kogemuse kokku. “Aga isegi kui masu taandub, kestavad selle tagajärjed veel pikka aega,” ennustab ta.

*Artikli täisversiooni leiate kodanikuühiskonna ajakirja Hea Kodanik viimasest numbrist: www.ngo.ee/heakodanik

Read Full Post »

Analüütikud armastavad võrrelda majanduskriisi suurpuhastusega, milles jäävad alles tugevamad, paremad ja nutikamad. Puhastuslaine on tõepoolest üle käinud nii ettevõtetest kui inimeste pangaarvetest, kuid ehkki sellest vähem räägitakse, on sama toimunud ka mittetulundusmaastikul. Ühe olulise erinevusega.

Nii nagu äriühinguid, on kriis sundinud ka kasumit mitteteenivaid ja heategevuslikke vabaühendusi oma tegevust kokku tõmbama, olgu tegu siis külaseltsi või üleriigilise katusorganisatsiooniga. Kuid on siiski üks põhimõtteline vahe – kui ettevõtted saavad teha valikuid ja seada prioriteete tegevuste kasumlikkuse põhjal, siis sotsiaalprobleemidega tegelevad vabaühendused lihtsalt ei saa rahapuudusel ühtäkki jätta osutamast teenuseid, mida ühiskonnas kellelegi vaja on. Mis oleks, kui paneksime päevapealt kinni koduvägivalla all kannatavate naiste varjupaigad ja vanemliku hoolitsuseta laste päevakodud? Kui jätaksime narkosõltlased ravimata ja sulgeksime nõustamistelefoni, mis aitab suitsiidiohtlikus depressioonis inimestel väljapääsu otsida?

Toetusallikate kokku kuivades ei olegi kodanikuühendustel muud üle jäänud kui ohjad enda kätte võtta ja hakata kärpekääridega lõigatud auke ise kokku lappima. Rahapuudusel eeskätt vabatahtlikkuse, missioonitunde, tegevusinnu ja loova mõtlemisega. Nii ei ole rasked ajad viinud rahastajate lahkusest sõltuvaid vabaühendusi mitte ainult senise tegevuse optimeerimiseni, vaid innustanud neid välja mõtlema uusi nupukaid lahendusi, et jätkata vajalike sotsiaalteenuste osutamist ja hoida kriisi hammasrataste vahele jäänuid põhja langemast.

Päris üksi kodanikuühendused selles siiski ei ole. Allesjäänud toetusvõimaluste kõrvale lisandus eelmisel suvel ka Avatud Eesti Fondi kriisiprogramm, et ergutada rahasüstiga just selliseid kodanikualgatuslikke projekte, mis aitavad kriisis eriti valusalt haavata saanud ühiskonnagruppidel masu üle elada. Et ajad on tõepoolest rasked, on näha juba taotlejate arvukusest, kes ühe või teise olulise teenuse jätkamiseks toetust paluvad. Nende seas, kes kriisiprogrammi toetatud algatustest aasta jooksul abi on saanud, on töötuid, üksikvanemaid, lapsi, puuetega inimesi, narko-, alko- ja hasartmängusõltlasi, HIV/AIDSi kandjaid, koduvägivalla all kannatavaid naisi ja ka täiesti uus riskigrupp – end lõhki laenanud pered ja üksikisikud, kes ei suuda võlakoorma all enam ise toime tulla.

Tänaseks on kriisiprogramm jaganud 10,7 miljoni krooni eest toetusi, millest suurim ports – üle 1,3 miljoni – eraldati uuenduslikuks narko- ja alkoholisõltlaste raviks Re-hab Community nimelises võõrutuskeskuses. Töökaotus ja rahamured on pannud paljusid lohutust otsima sõltuvusainetest ning toonud juba paranevaid sõltlasi tagasi pudeli või süstla juurde. Uut tüüpi võõrutuskeskuses toimub sõltlaste ravi tavapärase aasta asemel intensiivses vormis 42 päeva ning ehkki meetod ei sobi tingimata kõigile, on see USAs väljatöötatud intensiivprogramm osadele sõltlasist ainus tõeliselt mõjus viis sõltuvusest vabaneda.

Huvitaval kombel võib Eesti kontekstis uuenduslikuks pidada ka algatust, mis mujal maailmas juba ammu toimib. See on toidupank, mis kogub tootjatelt ja hulgimüüjatelt üle jäänud toiduained kokku ning jagab need toimetulekuprobleemidega inimestele. Süsteem on imelihtne – kohaliku omavalitsuse abiga pannakse kokku nimekiri inimestest, kes elavad allpool toimetulekupiiri, kogutakse ettevõtetelt kokku üle jäänud, kuid kasutamiskõlblik toidukaup, mis muidu läheks lihtsalt äraviskamisele, ning jagatakse toit vabatahtlike abil nimekirjade alusel abivajajatele. Igal nädalal vaadatakse nimekirjad üle ja teavitatakse peresid kohast, kuhu toidupakkidele järele minna. Juuni alguses sai toidupank kriisiprogrammist toetust peamiselt logistika ja transpordiga seotud kulude katmiseks ning oma tegevuse laiendamiseks Tallinnast väljapoole.

Kriisiprogrammi kogemus on näidanud, et majandussurutise mõjud on tunduvalt mitmetahulisemad, laiemad ja sügavamad kui arvata võiks. Töötus, võlad ja vaesumine on vaid nähtav pealiskiht, selle all pulbitsevad ebakindlatest oludest tulenevad psühholoogilised probleemid, emotsionaalsed murdumised ja depressioon, mõranevad peresuhted, (tagasi)langemine alko- , narko- või mängusõltuvusse. Nõudlus psühholoogilise nõustamise järele on suurem kui keegi täita suudab, ehkki on mitmeid vabatahtlikke ühinguid, kes seda siiski teha proovivad. Kriisiprogrammi toel pakuvad ühingud inimestele nii nõustamist, usaldusliini- kui hingehoiuteenust. Nõustajad on pidanud masu ajal ka ise üht-teist juurde õppima – näiteks on usaldusliinile helistajate seas aina rohkem neid, kelle mured on seotud just rahalise toimetuleku ja raske finantsolukorraga ning asjatundlikku nõu tuleb anda neilegi.

Lisaks on võlgade ja kohustustega hädas olevatel inimestel kibe puudus tasuta kvaliteetsest õigusabist. Seda lünka on asunud täitma näiteks vabatahtlikke juriste koondav Õigusteenuste Büroo. Ida-Virumaal aga tegutseb üpris omanäoline sotsiaalkiirabi –  vabatahtlikest spetsialistidest koosnev võrgustik, kuhu kuuluvad psühholoogid, sotsiaaltöötajad, juristid, kriminaalhooldajad ja mitmed teised. See võrgustik hoiab silma peal Narva kandis elavatel peredel, kel on psühholoogilisi ja psühhosotsiaalseid probleeme, ning pakub neile vajadusel operatiivselt abi.

Tänaseks on kriisiprogrammilt tuge saanud enam kui 40 sotsiaalprojekti väga erinevatest valdkondadest. Algatuste mitmekesisus näitab ühelt poolt kriisi ulatust, teisalt aga saadab julgustava signaali, et inimesed ei ole jäänud käed rüpes istuma ja paremaid aegu ootama, vaid on valmis ise tegutsema. Paradoksaalsel kombel töötab kriisiprogramm selle nimel, et tal enam tööd ei oleks – tahaks ju loota, et majanduskriis ikka ükskord otsa saab ja selle koos ka vajadus erakorraliste toetusmeetmete järele. Praegu aga paistab, et veel vähemalt järgmisel aastal on kriisiprogramm täiesti olemas ja valmis ulatama abikäe kõigile neile, kes ise end aidata tahavad.

Kuula ka eilset intervjuud Kuku raadios kriisiprogrammi koordinaatori Katrin Ennoga.

Read Full Post »