Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 21. apr. 2009

“Eile, so 20. aprillil saabusid grusiinid pärast pikka lennukis logisemist Eestisse! Üks õpetaja ja kaheksa õpilast, neist kolm on tüdrukud ja viis poisid. Paljud neist pole kunagi välismaal käinud, rääkimata lennukiga reisimisest, nii et see oli neile üsna kõrvulukustav kogemus. Uskumatult uskumatu ja lahe on neid ikka siin näha, tundub irreaalne.”

Nii kirjutavad Gruusia sõprade külaskäigust Kolga Keskkooli õpilased oma blogis http://gorikolga.wordpress.com.

(Koosmeele preemia 2009. Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht)

Eelmisel nädalal pälvisid needsamad noored Gruusia sõpruskooli julge toetamise eest Avatud Eesti Fondi 2009. aasta Koosmeele auhinna. Esialgsest soovist toetada sõjavapustused üle elanud eakaaslasi Gruusias on tänaseks saanud püsiv sõprussuhe ja vahva koostööprojekt Gori 7. keskkooliga, mis arendab koolidemokraatiat ja õpilasesinduste tööd nii siinsamas Kolgas kui kaugel Goris. Ülalviidatud blogi kaudu saab Eesti ja Gruusia noorte tegemisi pidevalt jälgida.

Kolga noored on öelnud, et nende tegemistest on  inspiratsiooni saanud teisedki koolid – näiteks otsib Varstu keskkool endale sõpruskooli Gruusiast.

Vaat milleni võib viia hea tahe ja julge tegu!

Read Full Post »

Maris Jõgeva, Avatud Eesti Fond

Üks õpetlik lugu juhtus minuga, mis pani enda töö ja tegemiste, aga ka laiemalt kolmanda sektori sisse vaatama – osalemine tegi meele mõruks.

Lugu ise lihtne – võtsin osa ühe dokumendi koostamisest. Valmis versioonile pakkusin mõneti mängulise innuga juurde ideid, tõin välja aspektid, mida minu arvates võiks veel arutada ja alternatiivid, mida kaaluda. Ise olin uhke ja rahul. Mõistlikku arutelu aga välja käidud mõtete pinnalt ei tekkinud.

Ootasin, et erinevad lahendusvariandid asetatakse plusside ja miinuste kaalumiseks kõrvuti lauale. Selle asemel sattusin positsioonilahingusse.

Tunnistan, et ma ei olnud eeskujulik osaleja – saatsin oma mõtted kokkusaamise eelõhtul ja ega valmis dokumenti uute teemade sissetoomine või võetud suundade põhimõtteline ümbermuutmine ole lihtne ülesanne. Olin arvatavasti liialt agar, püüdes oma ettepanekutega harutada lahti süsteemi, mille keegi oli tervikuks juba kokku sidunud.

Teisalt ootasin, et erinevad lahendusvariandid asetatakse plusside ja miinuste kaalumiseks kõrvuti lauale. Selle asemel leidsin ennast ootamatult positsioonidelahingus, kus võidab see, kelle hääl peale jääb. Säärasesse lahingusse astumiseks ei olnud mul ei meelestatust ega relvadena argumente – jagades alternatiive välja pakkudes oma kogemust, ei tulnud selle peale, et mul tuleb nende eest võidelda. Ja kokkuvõttes hakkas piinlik, et minu poolt pakutu muutus lisaväärtuse asemel tüütuks piduriks.

Ja siinjuures ei taha ma kirjutamisega ennast õigustada. Kaasaja ja mina kui kaasatu nägime kaasamises erinevat eesmärki – üks pool ootas kinnitust oma tööle, mina nägin võimalust ammu oodatud aruteluks. Hakkasin mõtlema hoopis kogemusele, mille sain – mina, kes ma olen pigem osaleja kui vaikiv kõrvaltvaataja, läksin ennast maatasa tehtuna tundes kodu poole ja mõtlesin, et EI ENAM KUNAGI. Ja pean senini sisemist võitlust – kuidas edaspidi käituda? Võib-olla on õigem hoida ennast tagasi või peaks oma tõekspidamiste eest just jõulisemalt seisma? Teiseks hakkasin hirmuga mõtlema, et kuidas olen ise kaasates käitunud ja ega keegi ole peale minuga kõnelemist end samamoodi tundnud?

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele meeldiks kuulda, et teda peetakse rumalaks inimeseks. Usun, et enamik inimesi ei julgegi oma arvamust sellel samal põhjusel välja öelda. Või kuidas mõjutab veidi argliku kodaniku hoiakuid see, kui ta kuuleb peaministrit endise õiguskantsleri arvamuse kohta ütlemas „väga rumal mõte”? Kui nii ütleb riigi üks esimesi mehi ilmselgelt targa inimese mõtete kohta, siis mida mina üldse asjadest ka tean.

Aeg-ajalt võiks endalt küsida – kui hea kaasaja ma olen?

Üks Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsiooni eesmärkidest on seotud kaasamise tõhustamisega (et erinevad huvid saaksid esindatud, et kõrvaltvaatajatest enam oleks osalejaid, et osataks arvestada otsuste mõjudega). Teine eesmärk on seotud kodanikuharidusega (kaasatuse ja avatuse üheks eeltingimuseks on, et kodanikud tunnetavad seost otsustega, tahavad kaasa rääkida oma huvide eest seismisel ning julgevad mõtted sõnastada ja välja öelda). Kuivõrd aga meie ise, kes me kaasamise olulisusest jutlustame, soovitud reegleid ja häid tavasid oma töös järgime?

Lisaks sellele, et endalt aeg-ajalt küsida, kui hea kodanik ma olen, võiks küsida ka – kui hea kaasaja ma olen? Olgu avaliku ja kolmanda sektori vahel ametlikud kaasamise kanalid, millised nad on – hea kaasamine ja erinevate arvamustega arvestamine põhineb siiski eelkõige inimeste vastastikusel austusel ja lugupidamisel. Kaasamise paremaks muutmist ei tasu oodata vaid riigi poole näppu viibutades ja kaasamise hea tava seadustamist oodates – avatult tegutsedes, üksteisesse austavalt suhtudes ning arvamuste paljusust ka reaalses tegevuses silmnähtavalt väärtustades saab just kolmas sektor olla hea kaasamise tavade kujunemise taimelavaks. Kuigi iga väljaöeldud arvamus ei põhine sügaval analüüsil, saab ettepaneku mittesobivusest selle esitajale teada anda viisakalt. Kui loeks keegi kokku kõik väärtusetuna paistvad mõttevälgatused, mis võivad olla nii vajalikud uudse ja olulise lahenduse leidmiseks!

Tulemas on Minu Eesti mõttetalgud. Ma loodan, et keegi ei jäta osalemata seepärast, et tal on hirm asjatundmatuna näida. Jah, osalemine õigusloomes või kogukonna eluolu arutamine on erinevad, kuid mõlemal juhul on dialoog ainult siis edukas, kui pooled üksteist ja erinevaid seisukohti austavad.

Ja selle asemel, et kellegi mõtted tagasi lükata lausega „See ettepanek ei vääri mingit tähelepanu” või „Nii me küll ei tee”, võiks üksteist enam kuulata ja arutelud mitte ainult sõnades avatuna hoida.

Kuidas ettepanekutele vastata? No näiteks:

„Saan aru, mida sa mõtled, kuid arvan, et seda ei ole praegustes tingimustes võimalik teha, sest …”

„Samas saan ka sinu murest aru ja võiksime ettepaneku tuleviku tarbeks tallele panna. Võib-olla on kunagi sobiv hetk selle juurde tagasi tulla”

„Kas saaksid veidi enam selgitada, mis sa mõtled? Mul on tunne, et tegelikkuses on väljapakutud ettepanek juba töös. Ilmselt on see tähelepanuta jäänud

„Lugesin, mis sa oled kirja pannud ja sain aru, et meie lähenemised on täiesti erinevad – ma pole selle nurga alt asjale veel mõelnud. Võib-olla peaksime leidma aja, kus saaksin sulle taustast pikemalt rääkida ja sina oma kogemusest rääkida”

Kõlab kohmakamalt, aga tõenäoliselt ei kaota ebalev osaleja usku väljaütlemise väärtuslikkusesse. Igas rakendamatuna näivas ettepanekus võib olla sees just see iva, mille leidmiseks kaasataksegi. Loomulikult ainult juhul kui kaasamine ei toimu lihtsalt väljanäituse korras.

Read Full Post »

“Tõepoolest – juba demokratiseerunud riikides töötab internet demokraatia hüvanguks ja võimaldab seda laiendada,“ kõneles Valgevene päritolu uue meedia uurija Evgeny Morozov eile Tallinnas toimunud avalikul arutelul, „ent autoritaarsetes riikides niisugust seost ei ole.“

Homme, 3. aprillil kell 14:00 teeb seesama mees ettekande Avatud Eesti Fondis, millele järgneb avatud diskussioon Linnar Viigi modereerimisel. Loe lähemalt: http://www.oef.org.ee/et/news/20090325013104/  ja tule kohale!

Evgeny Morozov uurib New Yorgi Avatud Ühiskonna Instituudi juures uue tehnoloogia mõju poliitilistele režiimidele ning on sel nädalal Eestis küberkaitse-alaste algatustega tutvumas. Põhjaliku uurimistöö tulemusel on Morozov kogunud hulga põnevaid näiteid sellest, kuidas nii demokraatlikud jõud kui autoritaarsed režiimid uue tehnoloogia imevidinate abil oma eesmärke ellu viivad. Kas olete kuulnud valimisvaatlusest SMS-i abil või dissidentide raadiojaamast, mis mahub seljakotti? Aga Hiina „50 sendi“ armeest või inim-otsimootoritest, kes korraldavad veriseid küberjahte teisitimõtlejaile?

Need on vaid mõned tehnoloogiliste võimaluste lõputust jadast, mis suudavad mõjutada terveid ühiskondi. Siinkohal tasub meelde tuletada eilsel väitlusõhtul osalenud kommunikatsioonieksperdi Daniel Vaariku mõtet – tehnoloogial moraali ei ole. Kui teatud ühiskonnagrupp kasutab tehnoloogilisi vahendeid oma huvides, löövad vastased neid tõenäoliselt sama tehnoloogiaga. Kui demokraatlik opositsioon püüab mobiiltelefoniga filmitud õigusrikkumiste ja paljastavate Youtube’i klippide abil diktaatorit kukutada, alustab viimane halastamatut nõiajahti inimõiguste eest võitlejaile. Moodsad vahendid ja piisav arv häkkereid võimaldavad järjest kiiremini vaenlase isiku kindlaks teha ja tuhnida üles tema salajasemaidki eraelulisi detaile. Anonüümsus on internetist kadumas.

Ja ega interneti-inimene pole mingi omaette, tavainimesest parem või halvem inimtõug. Ta on täpselt seesama. „Mõelgem korraks, milline võiks olla inimese Maslow vajaduste püramiid internetis?“ teoretiseeris Morozov. „Kui kauge Hiina mägiküla saab interneti, ei asu inimesed kõigepealt alla laadima Human Rights Watch aruandeid, vaid pornograafiat. Enne inimõigusi tuleb alati netiporno.“

Evgeny Morozovi artikleid saate lugeda tema kodulehelt: http://www.evgenymorozov.com ja ajaveebist http://evgenymorozov.com/blog

Lugege ka tema värsket artiklit Boston Review’s: http://bostonreview.net/BR34.2/morozov.php

Lähemalt eilsest arutelust: http://www.meikar.ee/blog

Read Full Post »