Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 20. jaan. 2011

Aiast ja aiaaugust

Kirjutab Mall Hellam:

Möödunud reedel toimus konverents “Kuidas parandada kodanikuühiskonna kaasamist Euroopa Liidu poliitikate kujundamisse?“.
Suur aitäh Eesti Euroopa Liikumisele korraldamise ja teemapüstituse eest, mis on saabuvate valimiste eel kindlasti oluline küsimus ka Eesti-siseselt.

Konverentsi pealkirja järgi võiks eeldada, et arutletakse kaasamise üle, millest on juttu olnud aastaid, milleks on välja antud omajagu kirjandust (näiteks  „Kaasamise käsiraamat“ vabaühendustele ja ametnikele), kuid mille praktikas läbiviimisel tehakse ikka ja jälle samu vigu.

Päeva alguses tutvustatigi Eesti Euroopa Liikumise poolt koostatud uuringut kodanikuühenduste kaasamisest Euroopa Liidu asjade otsustamisse.
EEL-i tuleb tunnustada selle uuringu läbiviimise eest, kuid näiteks tekkis küsimus, miks küsitleti ainult ametnikke ja mitte ühendusi endid. Eesmärk on ju tekitada võrgustikku ja luua olukorrast võimalikult objektiivne pilt? See aga jääb hetkel pooliku käsitluse taha – ametnike meelestatus võib ju üldiselt olla positiivne, kas aga reaalne koostöö ja kaasamine tõepoolest ka toimib, jääb ilma teise poole vastusteta teadmata.
„Veebiküsitluse tulemusel avaldunud üldmulje on oluliselt positiivsem kui algatuste menetluse ülevaatest jääb. Praktikas on kaasamine siiski erand,“ tunnistab ju ka uuringu kokkuvõte.
Sellest ehk olekski pidanud alustama. Konverentsil osalejad olid jagatud küll väikestesse ümarlaudadesse, kuid vahest oleks siis võinud needsamad seltskonnad väikestes töögruppides ka mingeid lahendusi välja pakkuda? Mõnede ühenduste esindajad jagasid oma mitte-nii-positiivseid kogemusi, see oleks olnud kohalviibinutele heaks lähtepunktiks.

Konverentsi teine pool oli pühendatud Martin Kala koostatud raportile  Euroopa Parlamendi 7. koosseisu Eesti saadikute rollist ja saavutustest möödunud tööaastal. Eesti Euroopa Liikumise juhataja Kristiina Lingi sõnul võeti selline töö ette eesmärgiga anda lihtsal kujul infot, mis võimaldaks edendada dialoogi kodanikuühiskonna ning Euroopa Parlamendi Eesti saadikute vahel. Taaskord hea ja vajalik algatus. Paraku olid Eesti kuuest MEP-ist ankeetküsimustikule vastanud vaid kolm –Siiri Oviir, Indrek Tarand ja Ivari Padar. Kohalviibinud Kristiina Ojuland polnud seda teinud, lisaks olid vastamata jätnud ka Tunne Kelam ning Vilja Savisaar-Toomast. Riivo Sinijärve õigustatud küsimusele –„Miks?“ – vastas Ojuland, et eelistab sellele vastata eraviisiliselt.

Debatti kaasamise kohta saadikutega ei tekkinud, pigem keskenduti oma isiklike muljete ja konverentsi teemasse mittepuutuvate tõekspidamiste jagamisele. Näiteks saime küsimusele infovahetusest Idapartnerluse riikide ja kodanikeühenduste vahel teada, et Indrek Tarand isiklikult peab Idapartnerluse programmi mõttetuks. Siiski tunnustas Tarand küsimustiku läbiviimist.

Tegelikult peakski sellisest tagasiside andmisest kujunema välja hea tava, mis võimaldab edasi liikuda ka sügavamate analüüside ning seeläbi paremate praktikateni.  On viimane aeg võtta ette konkreetseid  samme, mis aitaksid vabaühendusi oma huvide edastamisel ja esindamisel nii saadikutele,  kui teistele  EL-i poliitikakujundajatele. Vastustest selgub, et kaasamise põhimõttega on kõik nõus, nüüd tuleks liikuda selle sedastamisest juba edasi, et juba tegelikkuses rakendada  kaasamise ja konsulteerimise erinevaid tehnikaid ja panna infovahetus ja  koostöö elama.

EEL-i juhataja Kristiina Ling aga avaldas lootust, et Euroopa Parlamendi saadikutele saab tagasiside andmisest hea tava. “Tahaks loota, et MEP-idel on iga järgneva korraga parem ettevalmistus.”

EEL-ile veelkord suur tänu kaasamise teema ülevalhoidmise eest!

Kaasamise uuringuga saab tutvuda siin:
http://www.euroopaliikumine.ee/admin/upload/file/228654460.pdf

Norra Vabaühenduste Fondi toel valminud raport Euroopa Parlamendi Eesti saadikute tööaasta on kättesaadav siit: http://www.euroopaliikumine.ee/?id1=1262&uid=425

Kaasamise käsiraamat: http://www.ngo.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=29346/Kaasamise+k%E4siraamat.pdf

Advertisements

Read Full Post »

Kodanikuühiskonna tegude ja saavutuste kajastamine ei ole kahjuks enesestmõistev ega samaväärne majandus-, poliit- või hariduselu teemadega. Möödunud aastalõpu tuultes pöörati nii kodanikuühiskonnale kui vabasektorile teenimatult vähe tähelepanu.

Mall Hellam arvab sellest niimoodi:

“Möödunud aastalõpu meenutusi ja usutlusi erinevates kanalites jälgides jäid silma eeskätt majanduskriisi lõpu algus ja hoogustuv optimism, ettevalmistused euro saabumiseks ning üha hoogsamaid pöördeid võtvad eelseisvad valimised – nii Riigikogu kui presidendi. Üldiste teemadena valitsesid majandus, inimeste heaolu või selle puudumine, haridusküsimused. Selle kõige taustal mõjuski mulle omamoodi uskumatuna kodanikuühiskonna teema puudumine. Kodanikuühiskonna 2010. aasta tegemistele või rollile tulevikus ei juhtinud aastalõpu saadetes tähelepanu isegi paar Eesti sotsiaalselt tundlikumat mõtlejat.

„Kui me üldse ei tea, kes me oleme homme, siis kas me ikka päriselt teame, kes me oleme täna?“ on küsinud Arvo Valton oma mõtteterade kogumikus „Meenutusi eikuhugi“. Jah, presidendi sõnause võistlusel otsiti kolmandat sektorit asendavat sõnapaari ja pakuti sellena välja uus vabasektori mõiste, ent midagi sisulist peale selle uudissõna esile ei kerkinud. Kuidas jõuda sinnamaale, et kodanikuühiskonna tegemisi vaadeldaks samasuguse enesestmõistetavusega kui poliitikat, majandus- ja hariduselu?

Teoreetikud on vahel hästi toimivat kodanikuühiskonda võrrelnud 3-jalgse taburetiga, mis seisab avalikust, äri- ja kolmandast ehk vabasektorist koosnevate jalgade peal. Kui see nii on, siis peaks meediakajastuse kohaselt me omadega uppi lennanud olema. Miks ei leia kvaliteetne ajakirjandus järjepidevalt üles neid inimlikult puudutavaid lugusid, mida niivõrd otsitakse? Vabasektor on võrdväärne osa kodanikuühiskonnast, millest räägitakse aga ebasümmeetriliselt vähe. „Märka vaest“, kirjutas Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larin uue aasta esimesel päeval. Kui peavoolumeedia näitab üles hoolivust, avatust ning tolerantsust, leiab see ka avalikus ruumis endale õigustatult väärilise koha.

Kindlasti on kodanikühiskonna eestkõnelejatel kriitilisuse kõrval põhjust olla ka enesekriitiline. Vabasektor ise, sealhulgas Avatud Eesti Fond, ei ole oma tegevusi alati piisavalt arusaadavalt ja konkreetselt selgitanud. Sageli valitseb avalikkuses ettekujutus, etollakse mattunud paberikuhjade taha ning side lihtsate abivajajatega ning rohujuurealgatustega on minetatud. Reaalsed projektid – mida fondi jaoks on iga-aastaselt sadu – ning inimesed nende taga jäävad tähelepanuta. Et vabasektor ei ole sõnakõlks ning tõepoolest toestab ühe sambana tervet ühiskonda, toon eelmisest aastast mõned näited.

Ainuüksi George Sorosi poolt ellu kutsutud kriisiprogramm jagas mullu toetusi välja enam kui 9 miljoni krooni eest, sealhulgas peamiselt neile vabaühendustele, kelle rahastust masuajal tugevalt kärbiti või tegelevad kriisi mõjude leevendamisega ühiskonnas – naiste varjupaigad, erinevad nõustamiskeskused ja tugiteenuste pakkujad jne. Kokku toetas ja algatas fond möödunud aastal erinevaid projekte ligi 25 miljoni eest.

Toetusesaajate seas oli nii suuri, üle-Eestilisi algatusi – näiteks Toidupank – ja organisatsioone, nagu Lastekaitse Liit kui ka väiksemaid tegijaid, kelle tegemistest samuti peavoolumeedias rohkem lugeda tahaks. Nimetame näiteks väikesaarte noori Vormsilt, Kihnult, Muhult ja Ruhnult, kes on ühendanud oma jõud, et kohalikku elu edendada ja leida endale väljundeid täisväärtuslikuks eluks kodukohast lahkumata. Võrumaa neiu Kristi Randla, kes korraldas omaalgatuslikult Võrumaa vähekindlustatud noortele suvelaagri ning seisab hea tervislike eluviiside propageerimise eest oma kodukohas. Need on head näited selle kohta, kuidas vabaühendused saavad näiteks regionaalpoliitikat teha. Vaesuse Vastu Võitlemise Euroopa Võrgustiku (EAPN) kümned üksikvanemate, paljulapseliste perede, kodutute, töötute elu paremaks muutmisele suunatud projektid, mis sageli ei aita ainult toime tulla, vaid on lausa eluliselt vajalikud. Ka Vabaühenduste programmile laekus viimasesse vooru sadu projekte, algatusi kõikjalt Eestimaa nurkadest. Väikesi, aga olulisi ja innustavaid.

Lisaks meedia sügavamale huvile, mis laieneks väljapoole massiaktsioone nagu „Teeme Ära!“ ning tuntumaid heategevuslikke ettevõtmisi, loodaksin tulevikus rohkem initsiatiivi kodanikuühiskonna ja vabade ühenduste arendamiseks ka poliitikute poolt. Praegu tuleb enamus ettepanekuid kodanikuühiskonna vabade ühenduste arendamiseks ikkagi sektori seest, kuid iseendaga kahekõne pidamine pole pikemas perspektiivis just tulemuslik.

Hea näitena võib siin tuua brittide peaministri David Cameroni ja tema poolt mullu suvel ellu kutsutud „The Big Society“ kava. See peaks andma kodanikeühendustele ja kogukondadele senisest suurema otsustusõiguse, soodustama arenemist kaasava eelarvemenetluse suunas ja andma kodanikeühendustele üle erinevaid avalikke teenuseid – sealhulgas näiteks raamatukogude juhtimise ning väiksemates maakohtades ühistranspordi korraldamise. Kriitikud on Cameroni idee taga näinud küünilist plaani rahapuuduses vaevleval Inglismaal delegeerida avaliku sektori roll lihtsalt omadega odavamalt majandavatele kodanikuühendustele, kuid vähemalt Cameron ise on seesugused süüdistused tagasi lükanud. Algatusena võib seda igatahes ainult tervitada.

Kodanikuühiskond laiemalt ja vabaühendused konkreetselt ei võitle aga üksnes kriiside ja probleemidega; need on inimesed ja ühendused, kes kannavad tulevikku suunatud mõtlemist, innovatsiooni, usku paremasse maailma. Selle nimel aga peaksime erinevatele algatustele tunnustust ja toetust avaldama juba täna ning tegema seda järjepidevalt.”

Artikkel on kättesaadav ka EPL Online’ist ehk siit.

Read Full Post »

Berliner Zeitungis ilmus möödunud aasta lõpus artikkel Eesti ühiskonnast, selle kiiretest muutustest.

“Kogu riik teeb intensiivkursuse korras läbi uuendusprotsessi,” kirjutatab Matthias Kolb oma artiklis. Artiklis võtab sõna ka Kärt Mere, Vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku (EAPN) Eesti üksuse juht.

Lugege siis, mis meist kirjutatakse ja räägitakse:

“Pidu on möödas. Ainsana kasvavad veel võlad ja tööpuudus. Eestlaste keskmine sissetulek püsib visalt 800 euro juures kuus. Pensionärid peavad toime tulema 200 euroga.

Kärt Merele vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustikust (EAPN) on teada, kui kõrget hinda paljud oma ahnuse eest maksma peavad. Kui kodanikuühendused kutsusid eestlasi üles vaesusest kirjutama, täitus tema lasteaia postkast Nõmme linnaosas kuhjaga. Päeval hoolitseb Mere siin kolmekümne lapse eest, õhtuti võitleb ammu hallinenud peaga südamlik naine aga sotsiaalse õigluse eest. Külalisele antakse vildist sussid ja tass teed, seejärel toob perenaine välja pappkasti.

„Meile kirjutas üle seitsmesaja inimese,” jutustab 53-aastane Mere ja tõmbab paksust ümbrikust välja kuusteist konarliku käekirjaga täiskirjutatud lehekülge: „See kiri näiteks on ühelt 88-aastaselt naiselt. Kuna ta prillid on katki, kasutas ta kirjutamisel luupi.” Vana naine kurdab maaelu üle: külades suletakse poode, bussid käivad järjest harvemini. Eesti on umbes sama suur kui Alam-Saksimaa, kuid elanikkond moodustab liidumaa omast kõigest ühe kuuendiku. Eestimaa metsarikas loodus on küll imekaunis, nendib Mere, kuid „vanad inimesed jäävad üksi.”

Lõhe pealinna ja ääremaade vahel süveneb pidevalt. Kaks kolmandikku sisemajanduse kogutoodangust pärineb Tallinna lähikonnast, mujalt on jõukal järjel vaid ülikoolilinn Tartu. Ka Kirde-Eestis, kus enamik elanikkonnast kõneleb vene keelt, oli majandustõusu vähe märgata. Kes on üles kasvanud väikelinnas, nagu Andrus Kõresaar, seda tõmbab välismaale või Tallinna, kus on tööd ja ostukeskusi. Buumi ajal võisid paljud eestlased endale puhkuselende ja poodlemist lubada, kuna pangad pakkusid laenu isegi SMSi teel: piisas lühiteate saatmisest ja poole tunni pärast oli arvel 600 eurot.

Rahandusasutustest rääkides läheb Kärt Mere kurjaks: „Loomulikult elasid paljud üle oma võimaluste, aga süüdi on ka pangad.” Esmalt ajasid pangad keskkihile poolvägisi laene peale, nüüd jäävad nad jäigalt oma nõudmiste juurde kindlaks. Sotsiaaltöötaja kirjeldab tüüpilist juhtumit: „Kuna abielupaar ei suutnud enam võlga tagasi maksta, müüs pank nende maja maha. Kuna aga kinnisvarahinnad on sügavale langenud, ei jätkunud müügisummast võlgade katteks. Niisiis jäi perekond kodust ilma, aga edasi maksma peab ikkagi.”

Sotsiaaltöötajana kardab Kärt Mere kriisi pikaajalisi järelmõjusid ühiskonnale. Paljud teismelised elavad topeltelu, et sõbrad nende vaesust ei märkaks. Noorukites käärib viha oma vanemate vastu, kes ei suuda neile enam osta neid kalleid tooteid, mida võivad endale lubada nende klassikaaslased. Paljudes perekondades tulevat ette, et laps jääb viieteistkümneaastasena järsku ilma omaette toast ja on pärast kolimist sunnitud elama vanematega ühes toas. Tagajärjed on Kärt Merele selged: „See tähendab lõputut sõda.”

Kärt Mere leiab, et üleskutset kirjade kaudu Eesti vaesusele nägu anda võib lõppkokkuvõttes edukaks lugeda. Üritusest oli juttu paljudes meediakanalites ning sedakaudu sai nähtavaks, et majanduses pole tegu kõigest statistika, vaid inimsaatustega. Ta loodab, et parteid arutavad enne märtsi alguses asetleidvaid riigikogu valimisi avalikult riigis valitsevat sotsiaalset olukorda.”

Artikli originaali saate lugeda siit:

http://www.berlinonline.de/berliner-zeitung/archiv/.bin/dump.fcgi/2010/1228/seite3/0001/index.html

Täispikkuses eesti keelde tõlgitud artikkel on samuti kättesaadav: toimEST Das schnellste Land der Welt

Read Full Post »