Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 30. jaan. 2013

2012. aasta novembris kogunes Ljubljanas 11 inimest (Eesti, Horvaatia, Bulgaaria, Sloveenia, Tšehhi, Albaania, Serbia, Montenegro, Makedoonia, Bosnia), et seminaril Civil Society: Substance or Substitute“ arutleda vabaühenduste rolli üle tänapäeva ühiskonnas. Ainus, milles kokkuleppele jõuti, oli see, et üheselt ja selgelt seda sõnastada pole võimalik ega ka vajalik, kirjutab Praxise juhatuse liige Kristina Mänd, kes osales seminaril AEFi Ida-Ida programmi toel.

Kuna kõik osalenud on tegevad ühendustes, ei saa olla „õigeid“ või „valesid“ arusaamu. On erinevad kogemused, ootused ja ettekujutused. Ning ühisotsusele jõudmisele eelnes väga äge arutelu, kus iga osaleja vaatas ühendusi oma mätta otsast ja oma kogemustest lähtudes. Jagan lugejatega nelja peamist teemat, mille üle enim vaieldi: rahastamine, töötamine, mõju ja poliitika kujundamine.

Rahastamine

Ühenduste rahastamisel on kaks sarnasust. Esimene on see, et me ei tohi jagada tulu endale, oma liikmetele ja nõukogule. Teine on ausus ja avatus oma raha saamise ja kasutamise osas. Aga kuidas me raha saame või kellelt seda küsime, sõltub iga ühenduse missioonist, töömeetoditest ja rollist.

Mu Horvaatia kolleeg oli veendunud, et üks korralik ühendus ei tohi raha annetusena vastu võtta alkoholitootjalt. Tema kogemus pärines lasteorganisatsiooniga töötamisest. Täiesti nõus, sellise ühenduse rolli ja mainega see ei sobi. Samas ei näe ma probleemi, miks ei tohi sellist annetust kasutada näiteks keskkonnaühendus. Albaania kolleegi meelest on ka avalikult sektorilt raha saamine kurjast, tehes ühenduse valitsuse sabarakuks.

Minu kogemus Praxises aga kinnitab, et osalemine avatud taotlusvoorudes ja nende võidetud projektide elluviimine, mida rahastab avalik sektor, ei muuda Praxist kellegi sabarakuks ega vähenda sõltumatust. Samuti ei saa ühenduste allikad olla samad: olen kuulnud arvamusi, et kui näiteks Kaubandus-Tööstuskoda saab pool oma sissetulekust liikmemaksudest, siis peaksid ka kõik teised MTÜd end selliselt rahastama. Ei tundu just väga tõenäoline.

Töötamine

Minu Bulgaaria kolleeg tegutses vabatahtlikkusel põhinevas ühenduses ja tema arvates peakski palgatöötajad jääma avalikku sektorisse või ärisse. Minu kogemus aga ütleb, et kui ma oma kaaslastega soovin nädalavahetusel koos matkamas või loodust puhastamas käia, siis seda saame kindlasti vabatahtlikena teha.

Aga raske on nõustuda, et näiteks nendesamade looduse puhastajate tegevuse korraldamine üle Eesti või hoopis eestkostetöö mõne looduskaitse seaduse muutmiseks saaks toimida ainult vabatatlikkuse põhimõttel. Eestis töötab kodanikuühendustest ligikaudu 4 protsenti töölkäivatest inimestest. Seega on ühendustel mu hinnangul kaks olulist väärtust: esiteks, sisustada inimeste vaba aega ja harjumusi ning teiseks, luua töökohti ja pakkuda tööd.

Ühtedele sobib üks, teistele teine ja kolmandad kasutavad mõlemat. Üks vabatahtlikkuse sarnasus siiski on: ühel või teisel viisil tegutseval ühendusel on vabatahtlikud nõukogudes, juhatustes, kontoris või mujal abiks.

Mõju

Mõju on muutunud kinnisideeks. Mu Albaania ja Bosnia kolleegid ütlesid, et ühendus pole edukas kui tal pole mõju. Nad mõlemad töötavad mõttekoja-laadsetes ühendustes ja neil on täiesti õigus. Ainult mõjukas mõttekoda on edukas. Aga ma ei usu, et ühe valdkonna spordiharrastajate klubi või selts peab end ogaraks higistama, lootes samasugust mõju saavutada.

Arvan, et tark on pigem oma plaanides keskenduda konkreetsetele väljunditele, näiteks talvepäevad, või tulemustele – näiteks sellele, et osalejad veetsid paar toredat päeva, mis oli hea nende tervisele ja seeläbi elukvaliteedile –, kui panna kirja, et meie soovitud mõju on terve ühiskonna tervise paranemine ja tegevuseks ongi ainult see üks talvepäev. Igal ühendusel tasuks selgeks mõelda, millised on tema ambitsioonid ning missuguseid tulemusi või mõju saavutada soovitakse ja suudetakse.

Ka Ljubljanas rääkisin muutuste teooriast: see on ühenduse ühiste harjutuste tulemusena sündinud pilt või plaan oma keskpikkadest muudatustest ja tulemustest, mis on vajalikud, et saavutada tegelikku pikaajalist mõju. Ükskõik kui suur või ulatuslik see mõju on, peab ühendus ise omaalgatuslikult oma liikmetele, osapooltele, rahastajatele jt selgitama, mida ta soovib saavutada ning millist mõju ta oma tegevuste tagajärjel eeldab. Teisisõnu, sarnasus ei peaks olema mitte mõjus endas, vaid sinu rollile ja missioonile sobivas muutuste teoorias ja progressis. Ära stressa asjade pärast, mida sa ei peagi tegema, ja juhi ise ootusi, mis inimestel sinu organisatsiooni suhtes olla võivad. Sul ei pea olema samasugust mõju kui teisel ühendusel. Sa pead olema endale vajaliku ja sobiva mõjuga.

Poliitika kujundamine

Absoluutne lemmikteema. Kolleeg Makedooniast arvas, et ühenduste asi pole poliitikat kujundada, sest seda teevad erakonnad. Taas koht, mida teistmoodi lahti mõtestada. Tõesti, erakondliku poliitikaga (ingl k politics) ühendused üldjuhul ei tegele, küll aga avaliku poliitikaga (ingl k policy). Me mõjutame, kujundame ja kritiseerime poliitikakujundamist ning panustame sellesse. Me tegeleme valdkondliku avaliku poliitikaga ehk tegevuskavaga, mille abil saavutada eesmärke: programmide, arengukavade koostamine, teostamine ja kontrollimine.

Poliitika on ühenduslüli kavatsuste, tegevuste ja tulemuste vahel. Me ei tegele erakondliku poliitikaga: tegevus oma seisundi parandamiseks ja huvide teostamiseks, mis on seotud konflikti ja koostööga, sh võistlus võimu pärast, kokkulepped ja ärategemised. Selle jätame tõepoolest erakondadele. Probleem on selles, et nii eesti kui minu rahvusvaheliste kolleegide keeltes on väga raske neil kahel sõnal vahet teha ning nii peetakse sarnasteks sõnu, mitte nende sisu.

Samal ajal tulid Eestis välja hartalased. Tõeline pomm, mis andis mulle suurepärase võimaluse selgitada oma Tšehhi kolleegile, et samal ajal kui kasvav hulk inimesi on rahulolematud esindusdemokraatia ja sellest tuleneva võimalusega avaldada oma arvamust vaid iga 4 aasta tagant toimuvatel valimistel, soovib järjest enam inimesi olla kaasatud (informeeritud, konsulteeritud, osalemas), kujundada selliselt poliitikat. Teine Horvaatia kolleeg toetas mu mõtet.

Ta rõhutas, et eriti noortel, kes on harjunud osalusega internetis ja harjunud, et neid kuulatakse ja nendega arvestatakse nii kodus kui ka tööl, on kõrged ootused kaasamisele igas nende elu puudutavas küsimuses. Nii nagu kaubamaja küsib nende kui klientide arvamust, peaks seda tegema ka nende riik, kohalik omavalitsus või erakonnad. Sotsiaalmeedia ja uus tehnoloogia on andnud selleks igakülgsed võimalused ja pole mingit vabandust või põhjendust, miks inimesi mitte kaasata ega teavitada.

Kodanikuühenduste ja kodanikuühiskonna ümbermõtestamine

Me elame uue disaini ajastul. Nii nagu me disainime ümber riideid, laudu või aedu, tuleb seda teha ka majanduse, kodanikuühiskonna ja poliitikakujundamisega. Meie ajurünnaku tulemustest sünnib ka trükis, mida loodan õige pea lugejatega jagada.

Ühenduste roll ja mõju ühiskonnas ja poliitikas on märkimisväärselt muutunud: me oleme oluliste teenuste peamised pakkujad, ühiskonnas tõrjutute või väikeste gruppide eest kõnelejad ning avaliku poliitika kujundamise asjalikud ja teadlikud nõuandjad. See on omakorda kaasa toonud suurema tähelepanu ja kriitika ühenduste tegevuse suhtes, mis võib olla tagurlik: kuuleme ikka veel aeg-ajalt, kuidas mõni poliitik leiab, et ühendused tegelegu parem rahvatantsuga, aga mitte poliitikaga, halvustades sellega nii ühenduste väärtust kui ka rahvatantsu olulisust ühiskonnas.

Või mõõdetakse kõiki ühendusi ainult ühe organisatsiooni sigaduste või hoopis edukuse alusel. Teisalt aga on see tähelepanu ja kriitika vajalik ja arendav: ükskõik, kes me oleme ja mida teeme, me peame ise olema oma rolli, missiooni, töömeetodite ja struktuuri osas avatud, läbipaistvad ja suhtlusaltid. Mina ei näe palju teisi võimalusi, kuidas oma organisatsioonide ja tegevuse legitiimsust saavutada ja hoida. Me peame tõsiselt ümber vaatama, mida teeme ja kuidas toimime, mitte seda paaniliselt sarnaseks muutes, vaid arusaadavaks ja läbipaistvaks muutes. Me oleme erinevad, aga väljakutsed on ikka ühised.

Read Full Post »

Avatud Eesti Fond kutsub taas 20–30-aastaseid söakaid noori osalema programmis FutureLab Europe – Noorte Eurooplaste Nõukoda. Osalemise tingimused leiad AEFi kodulehelt. Mullu pääsesid Eestist projekti Ivan Lavrentjev, Taavi Mikker ja Jevgeni Krištafovitš, kes räägivad, mida nad FutureLab’is õppisid.

„Homse Euroopa labori“ projektis, mille raames eelmise aasta sügisel kolmekesi Brüsselis käisime, lõi ühtekokku kaasa 28 Euroopa idee innukat noort poolehoidjat nii euroliidu liikmesriikidest kui ka sellistest riikidest nagu Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Makedoonia ja Venemaa. Nädal aega kestnud nõukoja peateema oli „Kuidas päästa ühinenud Euroopa projekt?“. Sellele küsimusele otsisime vastuseid nii oma ala parimate asjatundjate kui ka Euroopa tipp-poliitikutega.

Küsimustering, mida intensiivsete ja sisukate kohtumiste ajal arutada jõudsime, oli lai. Euroopa ühisest välispoliitikast, viisavabadusest ja suhetest kolmandate riikidega arutlesime koos meie Venemaa kolleegidega, finantskriisi ja fiskaalpoliitika mõjust Euroopa solidaarsuse idee toetusele oma riikides rääkisid noored Saksamaalt ja Kreekast, kahel kiirusel arenevast Euroopast ja liidu võimalikust laienemisplaanidest pidasid nõu osalejad Soomest ja Balkanimaadest.

Päevad täis põnevaid kohtumisi

Euroopa pealinnas veedetud nädalasse mahtusid kohtumised nii Euroopa Komisjoni siseasjade voliniku Cecilia Malmströmiga, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu presidentide nõunikega, Euroopa Parlamendi liikmetega, valdkonna tippajakirjanikega kui ka erinevate ekspertidega. Ühtlasi avanes meil võimalus külastada Euroopa Parlamenti just päeval, mil väliskomisjonis arutati üsna tuliselt Eesti saadiku Kristiina Ojulandi juhtimisel valminud nn Magnitski nimekirja raportit ehk ettepanekut soovituseks ministrite nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamiseks Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnike suhtes. See sündmus oli FutureLabis ajendiks väga põnevale arutelule väärtustepõhise Euroopa välispoliitika jätkusuutlikkusest.

Kindlasti väärib äramärkimist ka varjupäev, mis oli FutureLab’i raames veedetud päevadest vaieldamatult üks huvitavamaid, andes igale osalejale võimaluse jälgida ühe päeva jooksul vahetult mõne Brüsselis tegutseva ametniku, poliitiku või kolmanda sektori esindaja tööd.

FutureLab’i põlvkonnad teevad omavahel koostööd

FutureLab Europe programm ei piirdunud ainult nädalaga Brüsselis, vaid toimunud on ka mitu jätkuüritust. Enamik neist koonduvad sellise nimetuse alla nagu Europe@Debate – need on arutelud Euroopas aktuaalsetel teemadel, kus löövad kaasa nii spetsialistid mõttekodadest, poliitikud kui ka FutureLab’i noored. Selliseid debatte on peetud Brüsselis, Pariisis ja Frankfurdis.

Lisaks suhtlevad programmis osalenud noored omavahel aktiivselt sotsiaalmeedias ning avalikes aruteludes blogide ja artiklite kaudu. Viimaseid on programmis osalejatelt ilmunud ka mitmes väljaandes väljaspool FutureLab’i korraldaja Euroopa Poliitika Keskuse enda kanaleid.

Meie olime FutureLab’i n-ö teine põlvkond, varasemalt oli aasta varem juba üks selline üritus Brüsselis toimunud. Programmi üks eesmärk on kaasata väljavalituid aktiivselt terve aasta vältel ning võimalusel edaspidigi, lisaks propageerida programmi eri aastakäikude omavahelist läbikäimist ja suhtlust, mille tulemusel võiks tekkida uusi ja innovaatilisi projekte. Nii on projekti korraldaja Euroopa Poliitika Keskus ellu kutsunud ka suunava kogu (Steering Committee), kuhu kuuluvad nii keskuse esindajad kui ka FutureLab’i kahe aasta vilistlased. Lisaks toimub tänavu kevadel seminar kõigile sügisesel üritusel osalenutele: aset leiavad töötoad poliitikaanalüütikute ja spetsialistidega, lisaks avalik konverents, mida saavad kuulama tulla kõik huvilised.

Meie hinnangul on FutureLab’i suurimaks väärtuseks sellest sündiv üleeuroopaline suhtlusvõrgustik, mis suurendab Euroopa ja Euroopa Liidu ühiste väärtuste mõistmist – mitte üksnes aktsepteerimist või vaikimisi heakskiitu, vaid mis ühtlasi arendab kriitiliselt mõtlema ja õpetab kahtlema selles, kuidas probleeme lahendada ja poliitikaid ellu viia. Programm aitas paremini mõista poliitiliste otsuste elluviimise keerukust ning selle raskust väga mitmekesises ja erinevate vaadetega multikultuurses keskkonnas.

Read Full Post »

Mullu sügisel toimus Bukarestis Ida-Ida programmi toel Euroopa mäluasutuste kohtumine, mille keskne teema oli kommunismikuritegude käsitlemine inimõigustealase hariduse kontekstis endistes Nõukogude Liidu ja idabloki riikides. Sihtasutuse Unitas tegevjuht Uve Poom esindas seal Eestit ning pani tähele, et kommunismikuritegudest rääkimisel inimõigustest ei räägita.

Kaks aastakümmet pärast revolutsioone Ida-Euroopas kogub lähiajalugu ja kommunismikuritegusid puudutav haridus endistes Nõukogude Liidu ja idabloki riikides tuure ning paari põlvkonna eluea jooksul hoog ilmselt ei rauge. Tegemist on regiooni rahvaste jaoks laetud teemaga sõltumata sellest, kas nad olid ohvrid, süüdlased või mõlemat.

Olukord on riigiti erinev. Näiteks Bulgaaria õppematerjalides on seonduv ajalooõpetus endise nomenklatuuri võimulpüsimise tõttu vaeslapse rollis. Moldovas on viimase kümnendi jooksul neli valitsust lasknud ajalooõpetust ümber kirjutada. Sloveenias ja Tšehhis on aga kasutusel allikakriitilist ajaloouurimist väärtustavad aktiivõppe meetodid, mille abil käsitletakse sotsialismiperioodi perekondlike lugude kogumise kaudu. Ent läbivalt võib märgata üht – kuigi lähiajalugu on läbi põimunud inimõiguste rikkumistest ja just seetõttu emotsionaalne, puuduvad õppematerjalides ja -meetodites selged viited inimõigustele.

Kommunistlike režiimide ajalugu väärib tähelepanu juba puhtalt ajaloouurimise pärast. Raskeid inimõiguste rikkumisi, poliitilisi arenguid ja ka argisemaid teemasid võib ja peabki käsitlema tagasivaatavalt ja analüüsivalt. Ent hariduslikus kontekstis tuleks inimsusevastaseid kuritegusid mõtestada laiemalt ehk inimõiguste perspektiivist. Seeläbi on võimalik jõuda edasivaatava ja avatumat kodanikkonda kujundava ajalooõpetuseni.

Ajaloonarratiivid kujundavad rahvaste kollektiivset identiteeti ning sündmused, mis võimaldavad oma ajalugu käsitleda ohvri perspektiivist, hõivavad selles narratiivis mõjuka osa. Identiteediloomes kasutab inimene neid narratiive nii teistega samastumiseks kui ka teistest eristumiseks. Kui ohvrimeelsus on tugev samastumise alus, siis vähemalt sama tõhusalt aitavad traagilised sündmused eristuda teistest gruppidest, jooksku piirid mööda rahvuslikke või muid jooni. Ajalookäsitlus, mida ei täienda universaalsete väärtuste prisma, võimendab veelgi eristumist rahvuslikel alustel tõlgendatavates konfliktides ning võib viia vastandumise ning edasiste konfliktideni.

Samas on rahvuse või mõne muu grupi vastu korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid võimalik vaadelda inimõiguste kui inimkondlike normide alusel ja seeläbi suhestada „oma“ ajalugu „teiste“ ajalooga – ning tänapäevaga. Kui ajaloo rängimatest sündmustest rääkida samades kategooriates, paneme nad konteksti, mis aitab neid võrrelda ja siduda arengutega mujal maailmas. Kesk- ja Ida-Euroopas ning Euroopas üldse väärib säärane lähenemine kaalumist ainuüksi sel eesmärgil, et me teineteise ajalugu paremini mõistaks ja teisi meelevaldselt süüpinki ei tiriks.

Kuid samavõrra oluline on võimalus mõista muid konflikte maailma ajaloos ja tänapäeval. Ühised kategooriad ja mõistetavad lood tekitavad pinnase empaatiaks ja hoolivuseks, mis on omakorda toeks (rahvusvaheliselt) aktiivse kodanikkonna arengule. Endiste Nõukogude Liidu ja idabloki riikide elanikud näevad maailmas tihtipeale vaid oma koduõue ja heal juhul ka naabrite aeda, ent palju kaugemale pilk ei ulatu. Impeeriume pole me loonud ja mujal maailmas toimuvat vahepeal meile ei näidatud. Ent see hoiab meid vaimses perifeerias.

Kommunismikuritegude käsitlemine inimõiguste alase hariduse kontekstis aitaks täita mitut eesmärki. Ühest küljest vähendaks see iga rahva kiusatust monopoliseerida oma kannatusi ja teha neist rahvusliku au küsimus, samas neid kannatusi unustamata. Teisalt aitaks see luua vastutustundlikumat kodanikkonda, kes mõtestab maailmas toimuvat küll oma loo kaudu, kuid tahab just seetõttu anda abi tänastes kriisikolletes, kus häda kõige suurem. Selline mõtteviisi muutus aitaks meie ühiskondi avada ja tugevdada, kuid, laenates Jaan Kaplinski mõtet, eeldab see muutus oma ajaloost võitu saamist. Selle suunas tasub aga püüelda, sest muidu saab ajalugu meist võitu.

Read Full Post »