Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 18. veebr. 2010

Töötud, tehke MTÜ!

Eilehommikune vestlus Marika Juusega  Kuku raadios pani mõtted liikuma.

Rääkisime Marikaga tema eestvõttel koos käivatest töötuklubidest, kus töö kaotanud pakuvad üksteisele emotsionaalset tuge, õpivad uusi oskusi ja abistavad üksteist tööotsingutes. Kuid muu kõrval jäi kõrvu kõlama hoopis Marika mõte tutvustada tööotsijatele võimalusena ka mittetulundussektorit.

Lõpuks ometi!

Majanduskriisi ajal saavad töötuks jäänud pea igapäevaselt soovitusi hakata ettevõtjaks. Riik pakub koolitusi ja stardipakette, need, kes on ettevõtlusteed juba alustanud, jagavad oma kogemusi leheveergudel. See kõik on kahtlemata vajalik, kuid märksa vähem on räägitud samaväärsest võimalusest leida tegevust mittetulundussektoris. Kuna sõna esimene pool „mittetulundus“ kipub paljude jaoks seostuma millegi „tulutuga“, olgu siinkohal kohe kummutatud müüt, et MTÜs või sihtasutuses töötamine tähendab ainult vabatahtlikku, tasuta ja tululootuseta töötamist. Ehkki vabatahtlikul tööl on kodanikuühiskonnas oluline roll, võib mittetulundusühingus või sihtasutuses töötamise eest, üllatus-üllatus, ka palka saada!

Mitmetes kodanikuühendustes on võimalik leida alaline töökoht, aga levinumad on muidugi projektipõhised töökohad, mis võivad kesta nii paar-kolm aastat. Ja mis siis sellest – uuemad tuuled tööturupoliitikas paistavad niikuinii soosivat just paindlikku ja kiirelt kohanevat tööturgu. Töökoht ei pea olema (ja järjest enam ei olegi) eluaegne, on täiesti normaalne ja omamoodi vaheldusrikas töötada 10 aasta jooksul ühe ja sama ameti asemel näiteks 2-3 erineva projekti juures. See kõik võib toimuda ka üheainsa asutuse katuse all, lihtsalt tööülesanded vahelduvad. Paljud meist just sellest unistavadki!

Kuid mis veel olulisem – vabaühenduste kaudu on võimalik tegeleda just nende küsimuste lahendamisega, mis kõige rohkem hinge kriibivad. See võib olla kohalik keskkond, lastehoiuvõimalused, kodutud koerad, narkoennetus, maailmaharidus või seesama tööpuudus, mis on nii paljusid meist viimaste aastate jooksul väga isiklikult puudutanud.

Tõsi, kolmandas sektoris tegutsemine eeldab üht möödapääsmatut käsitööoskust – oskust kirjutada ja juhtida projekte. Mittetulundusmaailm on projektimaailm. Kuna ühingud ei ela harilikult oma toodete või teenuste müügist ning institutsionaalset tegevustoetust jagub vähestele, tuleb ellujäämiseks pälvida rahastajate poolehoid, olgu nendeks siis erafondid, riiklikud sihtkapitalid või euroliit. Tihedas konkurentsis teiste omasugustega tuleb omakorda mängu oskus rahastajaid veenda. See tähendab peamiselt kolme: 1) projekt peab tegelema mingi probleemiga, mis on ka päriselt probleem, 2) tegevused ja sihid peavad olema läbimõeldud, 3) eelarve peab olema mõistlik.

Seega on ettevõtte alustamise kõrval täiesti tõsiseltvõetav alternatiiv – asutada mittetulundusühing või liituda mõne olemasolevaga. Ja ehkki masu on rahastamisvõimalusi kokku tõmmanud, on täpselt sama juhtunud ju ka turuga, millel uued ettevõtted tegutsema peavad. Eluaeg eraettevõttes töötanud inimesele võib ehk esialgu olla võõras mõte, et töö eesmärk ei ole tuua asutusele kasumit, vaid teha midagi ühiskonnale vajalikku, täita mõni lünk. Ent inimene on ju harjumis- ja õppimisvõimeline olend.

Ja ka projektikirjutamine on õpitav oskus nagu iga teine – ei kergem ega raskem kui näiteks müügitöö ettevõttes. Muide, ka MTÜ võib oma teenuseid ja oskusteavet edukalt müüa, selle erinevusega, et teenitud raha ei suundu mittu omanike taskusse, vaid just sellesama ühiskondliku probleemi lahendamisse, milleks kokku tuldi.

Read Full Post »

Mustlane. Romi. Kui sellest Indiast pärit rändrahvast juttu tuleb, on kõigil oma arvamus. Juba keskkoolis loetud kirjanduse põhjal teame, et mustlasnaised on vabad, metsikud ning romantilised, keda asjata alistada püütakse. Kes ei tahaks olla sama kaunis ja kirgline kui Carmen või tantsida sama hästi kui Esmeralda.

Tihti kipub arvamus olema ka pigem negatiivne. Kiire uuring Google otsingumootoris vaid kinnitab seda eelarvamust, sest peamiselt tulevad vasted paraku krimiuudiste valdkonnast.  Samas ümbritseb seda rahvust suur salapära, akadeemilisi uuringuid või statistikat on keeruline leida ning seisukohad põhinevad emotsioonidel.

Vähemusrahvusel, kes elab suurema kultuuri mõjusfääris, on alati hirm oma kultuuri kadumise ees, seega on ka mustlased pigem hoidnud omaette, et nende keel ja kultuur edasi kanduks. Peavoolu kultuur aga kipub vähemustesse  ikka eelarvamusega suhtuma, peab tundmata eluviisi pigem ohtlikuks ja eelistab vähemusi näha kuskil eemal, igatahes mitte oma tagaaias. Las olla omaette rahulikult. Nii tekibki omamoodi nõiaring, kus muutuseid ei toimu ning vastumeelsused erinevate poolte vahel vaid süvenevad.

Režissöör Vahur Laiapeal on oma filmis „Mustlase missioon“ õnnestunud sellele rühmale lähemale pääseda. Nagu filmist selgub, ei moodusta ka mustlased vaid ühtsete hoiakutega terviklikku rühma, nende eluviisis ja arusaamades on palju erinevust. Mis on ühine, on mure mustlaste tuleviku pärast- kuidas edasi? Üks lahendus filmi peategelasel Georg Vinogradovil justkui on, tulge vaadake reedel täpsemalt!

Read Full Post »

…ei pruugi sekkumiseks tingimata veel hilja olla. Mis tahes omavalitsuse elanikel on teatavasti täiesti seaduslik õigus oma kodukandi planeeringutes kaasa rääkida ja jälgida, et otsused nende huvidest mööda ei vaataks.

Kui teie kodukanti plaanitakse rajada keemiatehast, jäätmehoidlat või kinnitatakse mis tahes igapäevasemaid detailplaneeringuid, on kasulik end juba varakult kurssi viia võimalustega nendes pikkades ja teinekord bürokraatlikes protsessides kaasa rääkida. Alates tänasest on see aga kõvasti lihtsam, sest abiks on uhiuus virtuaalne osalusaabits.

Internetiaabitsa koostas Vabaühenduste Fondi toel Eesti Roheline liikumine, et jagada oma seitsmeaastast kogemust keskkonda mõjutavatesse arendusplaanidesse sekkumisel. Netikeskkond pakub heade näidetena välja 70 reaalselt aset leidnud juhtumit, milles kodanikuühendustel on õnnestunud halvim ära hoida, ning annab inimestele juhiseid ise sarnastes protsessides kaasa rääkimiseks.

Nagu kinnitas hommikuses raadiointervjuus AEFile üks aabitsa koostajatest Anu Kõnnusaar, on Eesti kodanikuühiskond sekkumiseks igati küps. Just inimeste kasvav aktiivsus on ka üks põhjustest, miks Roheline Liikumine on loobunud ühekaupa nõustamisest ja otsustanud oma kogemusi avalikult jagada,  et igaüks saaks selgete juhiste ja näidete varal ise elukeskkonda puudutavates otsustes osaleda. Osalusaabitsa avamise puhul pakuvad liikumise spetsialistid huvilistele esimestel päevadel ka telefonitsi nõu.

Tegelikult ei ole küsimus ju mitte ainult tuumajaamades või pilvelõhkujates, vaid ikka hästitoimivas demokraatias, mille mootoriks on tegusad inimesed. Anu Kõnnusaare sõnul on tavapärane muster, et elanike huvide kaitseks loodud ühendused, kes on julgelt sekkunud oma ümbruskonna kujundamisse, võtavad hiljem sõna ka teistel teemadel ja kasvavad jõulisteks kodanike eestkõnelejateks.

Osalusaabitsa abil saab sellega nüüd algust teha iga soovija.

Read Full Post »

Pappi pole – presidendiks ei saa, tõestasid äsjatoimunud Ukraina presidendivalimised. Õieti ei saagi neid valimisi veel „toimunuks“ nimetada, sest lõpptulemust ei tea keegi. Mis saab peale seda, kui kaotajaks jäänud Tõmošenko valimistulemused vaidlustab? Kuidas hakkab sujuma tulevase presidendi ja parlamendi koostöö?

Üks on siiski selge – presidendi tegi raha. Eilses intervjuus Välisilmale ütles Mart Nutt otse, et Ukraina seadusandlus on muutnud valimised äriobjektiks, kus kandideerimiseks nõutavat kautsjonit jaksavad maksta vaid need, kellel on tulus äri või rikkad sponsorid.

Kuid rahatähtede mahe krabin saadab ka igapäevast valitsemist. Olgu vestluspartneriks poliitikaanalüütik või taksojuht, kõik kinnitavad kui ühest suust – Ukrainas on hea elada oligarhidel. Teised peavad oma igapäevase leiva, hambad ristis, välja teenima. Tööpuudus kasvab, seadused on auklikud kui Šveitsi juust, korruptsioon lokkab. Pole siis ime, et „tasuta“ arstiabi vajades tuleb esimesena välja nuputada, kellele altkäemaksu anda, et haigele lapsele rohtu osta.

Seda kõike teades ei saa siiski jätta imestamata, et ukrainlased valisid presidendiks kriminaalkorras karistatud mehe, olgu ta või „sümpaatne suli“, nagu paljud Janukovitšit hellitavalt nimetavad. Kas hämarad tehingud ja kahtlased minevikuvarjud on sedavõrd igapäevane nähtus, et süüdistused röövis, seksuaalses kallaletungis ja dokumentide võltsimises ei ole eriline argument kedagi mitte presidendiks valida?

Ometi ei saa Ukraina elanikke kindlasti süüdistada rumaluses või analüüsivõime puudumises. Inimesed teavad üpris täpselt, kes on kes ja mis poliitikas tegelikult toimub. Võib-olla ongi pettumus nurjunud revolutsioonis valijad sedavõrd ära väsitanud, et nad lihtsalt ei jaksa enam ideaalidesse uskuda ja protestiks tänavatele tulla. Üsna tõenäoliselt ei õnnestuks Tõmošenkol täna see, mis õnnestus Juštšenkol 2004.aastal, isegi kui selguks, et Janukovitš on valimiskastides sedeleid nihutanud. Ilmselt just väsimusest ei kasutanud valijad ka kuigi agaralt võimalust hääletada mõlema kandidaadi vastu, ehkki Ukraina valimisseadus seda võimaldab.

Pole vähetähtis, et kriminaalist Janukovitš on ära võlunud ka Euroopa Liidu ametnikud ja riigipead, kelle arvates on tegemist üsna mõistliku mehega, kellega saab koostööd teha. Pragmatism ennekõike!

Olukorras, kus inimesed ootavad uuelt presidendilt kõva kätt ja stabiilsuse kindlustamist, vajaks Ukraina hädasti vähemalt valgustatud monarhi, kes juhiks riiki demokraatia ja läbipaistvuse suunal. Kuid ehkki gaasiprintsessi Tõmošenko isiksuseomadused oleksid selle jõulise rolli jaoks sobinud küll, pole saladus, et ei kannusta tedagi demokraatlikud ideaalid, vaid au- ja rahaahnus.

Kuna silmapiiril valgustatud liidreid ei paista, jääb vaid üle mõjutada nõudluspoolt – kasvatada ja harida valijaid, kes ei lepiks vähema kui hea valitsemisega. Kodanikuhariduse suunal on Ukrainas õnneks siiski tekkimas uusi jõude, nende seas näiteks nn uute kodanike algatus (New Citizen Initiative), kes olid õigupoolest pea ainsad õhinast ja lootusest pakatavad inimesed, kellega Kiievis kohtusime. Interneti- ja välikampaaniate, välkmeeleavalduste ja avalike kirjade kaudu kutsub New Citizen Initiative ukrainlasi üles nõudma võimukandjatelt oma hääle ja maksuraha vastu konkreetseid tegusid, mis inimeste elu ka tegelikult parandaksid. Jääb üle vaid loota, et tänane hoog valimiste järel ei rauge ja sedalaadi liikumised ei muutu mõne poliitilise jõu tööriistaks.

Poliitikud ei muuda Ukrainat, vastutustundlikud kodanikud muudavad, teatab seesama liikumine oma kodulehel.

Ehk kasvab nende seast kunagi ka vastutustundlikke võimukandjaid.

Read Full Post »

Valimisvõitlus Ukrainas oli kirglik viimase hetkeni, veel valmiskastigi ääres suskasid kandidaadid teineteist meedia vahendusel verbaalsete relvadega ning hirmutasid elektoraati kataklüsmiga juhul kui võitma peaks vastane. Nii kohaliku kui rahvusvahelise meedia lemmikud olid Kiievi valimisjaoskonnas mõlema kandidaadi vastu protesteerinud poolpaljad näitsikud ning eks neil oli ka õigus – lõppenud valimistel pidi Ukraina rahvas valima kahe kehva vahel. Mõlemad olid juba võimul olnud, kuid inimeste heaolule polnud see erilist mõju avaldanud. Rikkad said rikkamaks, vaesed võtavad elu päevhaaval ja õbluke keskklass on omandanud suurepärased oskused korruptsioonimeres ujumiseks.

Siiski pakub Ukraina presidendivalimiste seadus suurepärast võimalust kodanikuprotesti väljendamiseks, millist tasuks ehk Eestiski kaaluda. Nimelt on Ukrainas valimissedelil võimalik hääletada ka kõigi kandidaatide vastu, Eesti valimisseadused sellist võimalust ei paku. Ilmselt on meie seaduseandjal mitu head argumenti, miks meil just nii on, kuid laialdast diskussiooni ühiskonnas selle võimaluse üle ei meenu. Paar aastat tagasi kirjutas Liisa Past Eesti Päevalehes, et oma rahulolematust siiski väljendada sooviv inimene saab seda teha oma valimissedelit rikkudes. Samas tõdeb ta isegi, et selliste sedelite hulk on meie hääletamistel olnud suhteliselt madal, nii 1% ringis ja viimastel valimistel (KOV 2009) langes kehtetute häälte osakaal suisa 0,69%-ni.

Ukrainas oli valmiseelsete uuringute järgi 30% valijatest mõlema kandidaadi vastu, kuid valimistel kasutas seda võimalust vaid 4,5 % hääletanutest. Kodanikuühenduste Internews Ukraina ja New Citizen Initiative juhid peavad ootuspäraseks, et valija ei kipu kõigi vastu hääletama ja jätab pigem juba üldse valimistele minemata. Peamiselt seletatakse seda veel nõukogude ajast pärit kohustusega siiski hääletada, teisalt ei teadvustata antud valikut päriselt, kuna meedia, poliitikud ja muud ühiskonnategelased ei kibele nimetatud võimalusest rääkima. Kuid on ka kolmas põhjus. Mis oleks juhtunud, kui just toimunud valimistel olekski enamus hääletanud mõlema kandidaadi vastu? See tähendaks, et kogu presidendivalimiste trall algaks jälle nullist. Kandidaadid tuleks uuesti üles seada, taas tuleks teha kampaaniat ning tagatipuks korraldada uued valimised. Valimised, teadagi, on aga riigieelarvele kopsakas kulu ja seda ei soovi niigi miinustes riigile pea keegi.

Miks seda siis Eestile ikkagi soovida? Avatud ühiskonna üheks alustalaks on inimese valikuvabadus, mis eeldab omakorda valikuvõimalusi. Üha loosunglikumaks muutuvas valimiskampaanias Eestis pole aga sugugi alati kerge leida isikut või erakonda, kellele oma hääl südamerahuga anda. Veelgi enam, kuna meie valimiskampaaniad on muutumas järjest nutikamateks turundusprojektideks (nagu kahjuks paljudes teisteski vabades riikides), on neis tingimustes eriti kerge esile kerkida karismaatilistel hetkemeeleoludega sobivatel sõnumikandjatel. Seega tasuks juba täna mõtlema hakata, kas poleks oma vastumeelsuse väljendamiseks poliitilise olukorra suhtes kõige õigem võimalus pigem protestihääl kõigi vastu.

Seega, mõeldes saabuvatele Riigikogu valimistele, tuleks muuta Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseaduse § 22 lõiget 3 selliselt, et valimissedelile saaks aasta pärast oma legitiimse valiku kanda ka inimene, kes valimisnimekirjas valikuvõimalust ei leidnud ja jätaks ehk muidu üldse valimata.

Ukrainast ikka ka. Hetkel tõenäolisele Janukovitši valimisvõidule järgnevat pole keeruline ette aimata.  Tõmošenko rõhub ebaausatele valimistele ja Janukovitš hakkab koos nõunikega ette valmistama seadusemudatusi, mis annaksid Ukraina presidendile taas laialdased võimuvolitused nagu Kutšma ajal (stabiilsuse nimel!). Jätkuvad süüdistused ning riik lõheneb veelgi. Ukraina lääne- ja idaosa vahel asuv kujuteldav Berliini müür kerkib üha kõrgemaks, läänes tähistatakse Stepan Bandera sünniaastapäeva ja idas hirmutatakse sama nimega lapsi.

Meie võimuses on Ukraina demokraatiale vaid toetust avaldada, kuid enda oma saame alati ise paremaks muuta.

Read Full Post »

Kohtumised Ukrainas on järjest samasugused – saame teada, et Ukraina rahvas on oranžis revolutsioonis pettunud ning seekordsetel valimistel võidab Janukovitš. Peale ametlikke kohumisi kinnitab sama meeleolu ka meie autojuht, kes ütleb kohe, et hääletab pühapäeval Janukovitši poolt, kuigi eelmiste valimiste ajal ta pea jälestas teda ning toetas Juštšenkot. „Loomulikult on Janukovitš varas ja kaabakas, loomulikult pole ta ülemäära intelligentne, kuid tema ajal oli võimalik tavainimesel paremini ära elada,” teatab ta keerutamata.

Euroopa Komisjoni esindaja Ukrainas ütleb samuti otse: „Alles Ukrainas sain ma aru, misasi on hea valitsemine, sest siin seda lihtsalt pole.” Kirglikult räägib ta loo, kuidas kohalikud miilitsad maksavad oma ülemustele, et saada paremat kohta patrullimiseks. Parem koht tähendab lihtsalt tihedamat liiklust või keerulisemat liikluskorraldust ehk rohkem võimalust trahve kirjutada. 500-grivnane trahv haihtub aga härra  miilitsale antud 300-grivnase meelehea abil justkui nõiaväel.

Tegelikult on neil päevil Kiievis viibides üldse parem maha vaikida, et olid 2004.aasta detsembris ka ise üks neist, kes uskus, et nüüd algab Ukrainas uus aeg, uus elu. Et valitud on kiirtee suunaga Euroopasse. Analüütikud kordavad kui ühest suust, et mingit revolutsiooni polegi kunagi olnud, kuna revolutsioon tähendanuks ka muutusi poliitikas. Muutusi aga ei sündinud ja neid polnudki ühelgi tollasel kandidaadil ka kunagi plaanis läbi viia, sest muutused poliitikas oleksid tähendanud võimu jagamist, monopolide piiramist, makse ja üldse kõike seda, mida meie tunneme demokraatia nime all. Revolutsiooni uskus vaid Lääs ja maksis kenasti kinni Juštšenko kampaania läbi erinevate programmide ja fondide. Mõni aeg ehk võis tegelikku soovimatust riigi huvisid teenida välja vabandada poliitilise süsteemiga, kus võim on peaministri ja presidendi vahel jagatud ning otsusteks on vaja parlamendi fraktsioonide poolehoidu, kuid mingi hetk purunes seegi illusioon. EL-i ametnik, kellega kohtume, ei varjagi oma frustratsiooni Ukraina viie viimase aasta arengute osas ja ütleb päris ausalt, et Ukraina pole teinud absoluutselt midagi, et EL-ile läheneda. „Nad tahavad ainult raha, nüüd ja kohe, teadmata isegi milleks,” põrutab ta. Järgneb monoloog Ukraina poliitilise eliidi soovimatusest panustada omalt poolt Euroopa Liidu tutvustamisse riigis ning absoluutsest ükskõiksusest EL-i nõudmiste täitmise suhtes.

Meie vastuvõtjad küsivad rõõmsate ilmetega õhtusöögilauas, miks me nii tõsiste nägudega oleme. Peale kaalumist ei oskagi tegelikult kohe vastatagi. Mida siin rõõmustada, kui kaks päeva on meieni jõudnud vaid info lootusetust olukorrast,  mille järgi on riigieelarve defitsiit 20%, eelmise aasta grivna vabalanguse tõttu ägavad inimesed dollarilaenude all ning tavainimese suurimaks unistuseks on minna piiri taha õnne otsima. Õlad vajutab tulevikulootuste osas veelgi enam längu Ukraina tuntud ajakirjaniku, Raadio Vaba Euroopa analüütiku Portnikovi arvamus, et riigis puudub täielikult avalikkuse surve ja ühiskonna arvamuse mõju poliitilistele protsessidele. Või teise samuti tunnustatud ajakirjaniku Andrei Kulikovi nägemus, et viimase 5 aasta jooksul pole toimunud Ukraina parlamendis mitte midagi demokraatlikku. Keegi ei kehita isegi õlgu, kui üks parlamendiliige hääletab näiteks avalikult ka oma kümne kaasaparteilase eest. Meeleolu ei tõsta ka pikalt kodanikuühendustes Euroopa programmide eest vastutava proua avameelne väljaütlemine: „Ma hääletan Julia poolt, aga ainult seepärast, et ma ei taha, et meie maad esindaks Brüsselis Janukovitš. Tema profiil on lihtsalt veel vähem euroopalik.” Vaatamata otsustatud valikule pühendab temagi veerand tundi Tõmošenkole, et veenda meid (sest me oleme ju Läänest!), et Julia pole mingi ingel ja temagi on poliitikas vaid iseenda ärilistel eesmärkidel ning kindlasti ei esinda ta seal mingeid rahvuslikke huvisid.

Kolm päeva enne valimisi kirjutab praegune president alla valimisseaduse muudatustele, Kiievi linnapea keeldub tänavaid koristamast, sest lumi on jumala poolt saadetud ja jumalaga ei võidelda, hotelli korrapidaja nõuab tasuta teenuste eest tasu ja taksojuht tahab kilomeetri eest 100 grivnat ehk veidi vähem kui 150 krooni (temaga vene keeles rääkimine aitab seda vähendada kolmandiku). Õnneks on toit endiselt maitsev, meie võõrustajad (www.internews.ua) äärmiselt asjalikud ja Maidani uisuväljak täis rõõmustavaid lapsi.

Loomulikult on Ukrainal lootust, loomulikult on kõik võimalik. Meil Eestis on vahel lihtsalt üsna keeruline mõista, mis Ukrainas tegelikult toimub, kui seda ei teata tihti siingi. Kohati lausa ängistava meeleheite kõrval on õnneks ikka ka neid, kellel jagub usku paremasse tulevikku, kuid kiiretesse lahendustesse ei usu pea keegi ja nii järeldatakse suht üksmeelselt, et tõelised muutuste eestvedajad on ilmselt täna alles… lasteaias või üldsegi sündimata.

Read Full Post »