Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 18. veebr. 2010

Töötud, tehke MTÜ!

Eilehommikune vestlus Marika Juusega  Kuku raadios pani mõtted liikuma.

Rääkisime Marikaga tema eestvõttel koos käivatest töötuklubidest, kus töö kaotanud pakuvad üksteisele emotsionaalset tuge, õpivad uusi oskusi ja abistavad üksteist tööotsingutes. Kuid muu kõrval jäi kõrvu kõlama hoopis Marika mõte tutvustada tööotsijatele võimalusena ka mittetulundussektorit.

Lõpuks ometi!

Majanduskriisi ajal saavad töötuks jäänud pea igapäevaselt soovitusi hakata ettevõtjaks. Riik pakub koolitusi ja stardipakette, need, kes on ettevõtlusteed juba alustanud, jagavad oma kogemusi leheveergudel. See kõik on kahtlemata vajalik, kuid märksa vähem on räägitud samaväärsest võimalusest leida tegevust mittetulundussektoris. Kuna sõna esimene pool „mittetulundus“ kipub paljude jaoks seostuma millegi „tulutuga“, olgu siinkohal kohe kummutatud müüt, et MTÜs või sihtasutuses töötamine tähendab ainult vabatahtlikku, tasuta ja tululootuseta töötamist. Ehkki vabatahtlikul tööl on kodanikuühiskonnas oluline roll, võib mittetulundusühingus või sihtasutuses töötamise eest, üllatus-üllatus, ka palka saada!

Mitmetes kodanikuühendustes on võimalik leida alaline töökoht, aga levinumad on muidugi projektipõhised töökohad, mis võivad kesta nii paar-kolm aastat. Ja mis siis sellest – uuemad tuuled tööturupoliitikas paistavad niikuinii soosivat just paindlikku ja kiirelt kohanevat tööturgu. Töökoht ei pea olema (ja järjest enam ei olegi) eluaegne, on täiesti normaalne ja omamoodi vaheldusrikas töötada 10 aasta jooksul ühe ja sama ameti asemel näiteks 2-3 erineva projekti juures. See kõik võib toimuda ka üheainsa asutuse katuse all, lihtsalt tööülesanded vahelduvad. Paljud meist just sellest unistavadki!

Kuid mis veel olulisem – vabaühenduste kaudu on võimalik tegeleda just nende küsimuste lahendamisega, mis kõige rohkem hinge kriibivad. See võib olla kohalik keskkond, lastehoiuvõimalused, kodutud koerad, narkoennetus, maailmaharidus või seesama tööpuudus, mis on nii paljusid meist viimaste aastate jooksul väga isiklikult puudutanud.

Tõsi, kolmandas sektoris tegutsemine eeldab üht möödapääsmatut käsitööoskust – oskust kirjutada ja juhtida projekte. Mittetulundusmaailm on projektimaailm. Kuna ühingud ei ela harilikult oma toodete või teenuste müügist ning institutsionaalset tegevustoetust jagub vähestele, tuleb ellujäämiseks pälvida rahastajate poolehoid, olgu nendeks siis erafondid, riiklikud sihtkapitalid või euroliit. Tihedas konkurentsis teiste omasugustega tuleb omakorda mängu oskus rahastajaid veenda. See tähendab peamiselt kolme: 1) projekt peab tegelema mingi probleemiga, mis on ka päriselt probleem, 2) tegevused ja sihid peavad olema läbimõeldud, 3) eelarve peab olema mõistlik.

Seega on ettevõtte alustamise kõrval täiesti tõsiseltvõetav alternatiiv – asutada mittetulundusühing või liituda mõne olemasolevaga. Ja ehkki masu on rahastamisvõimalusi kokku tõmmanud, on täpselt sama juhtunud ju ka turuga, millel uued ettevõtted tegutsema peavad. Eluaeg eraettevõttes töötanud inimesele võib ehk esialgu olla võõras mõte, et töö eesmärk ei ole tuua asutusele kasumit, vaid teha midagi ühiskonnale vajalikku, täita mõni lünk. Ent inimene on ju harjumis- ja õppimisvõimeline olend.

Ja ka projektikirjutamine on õpitav oskus nagu iga teine – ei kergem ega raskem kui näiteks müügitöö ettevõttes. Muide, ka MTÜ võib oma teenuseid ja oskusteavet edukalt müüa, selle erinevusega, et teenitud raha ei suundu mittu omanike taskusse, vaid just sellesama ühiskondliku probleemi lahendamisse, milleks kokku tuldi.

Read Full Post »

Mustlane. Romi. Kui sellest Indiast pärit rändrahvast juttu tuleb, on kõigil oma arvamus. Juba keskkoolis loetud kirjanduse põhjal teame, et mustlasnaised on vabad, metsikud ning romantilised, keda asjata alistada püütakse. Kes ei tahaks olla sama kaunis ja kirgline kui Carmen või tantsida sama hästi kui Esmeralda.

Tihti kipub arvamus olema ka pigem negatiivne. Kiire uuring Google otsingumootoris vaid kinnitab seda eelarvamust, sest peamiselt tulevad vasted paraku krimiuudiste valdkonnast.  Samas ümbritseb seda rahvust suur salapära, akadeemilisi uuringuid või statistikat on keeruline leida ning seisukohad põhinevad emotsioonidel.

Vähemusrahvusel, kes elab suurema kultuuri mõjusfääris, on alati hirm oma kultuuri kadumise ees, seega on ka mustlased pigem hoidnud omaette, et nende keel ja kultuur edasi kanduks. Peavoolu kultuur aga kipub vähemustesse  ikka eelarvamusega suhtuma, peab tundmata eluviisi pigem ohtlikuks ja eelistab vähemusi näha kuskil eemal, igatahes mitte oma tagaaias. Las olla omaette rahulikult. Nii tekibki omamoodi nõiaring, kus muutuseid ei toimu ning vastumeelsused erinevate poolte vahel vaid süvenevad.

Režissöör Vahur Laiapeal on oma filmis „Mustlase missioon“ õnnestunud sellele rühmale lähemale pääseda. Nagu filmist selgub, ei moodusta ka mustlased vaid ühtsete hoiakutega terviklikku rühma, nende eluviisis ja arusaamades on palju erinevust. Mis on ühine, on mure mustlaste tuleviku pärast- kuidas edasi? Üks lahendus filmi peategelasel Georg Vinogradovil justkui on, tulge vaadake reedel täpsemalt!

Read Full Post »

…ei pruugi sekkumiseks tingimata veel hilja olla. Mis tahes omavalitsuse elanikel on teatavasti täiesti seaduslik õigus oma kodukandi planeeringutes kaasa rääkida ja jälgida, et otsused nende huvidest mööda ei vaataks.

Kui teie kodukanti plaanitakse rajada keemiatehast, jäätmehoidlat või kinnitatakse mis tahes igapäevasemaid detailplaneeringuid, on kasulik end juba varakult kurssi viia võimalustega nendes pikkades ja teinekord bürokraatlikes protsessides kaasa rääkida. Alates tänasest on see aga kõvasti lihtsam, sest abiks on uhiuus virtuaalne osalusaabits.

Internetiaabitsa koostas Vabaühenduste Fondi toel Eesti Roheline liikumine, et jagada oma seitsmeaastast kogemust keskkonda mõjutavatesse arendusplaanidesse sekkumisel. Netikeskkond pakub heade näidetena välja 70 reaalselt aset leidnud juhtumit, milles kodanikuühendustel on õnnestunud halvim ära hoida, ning annab inimestele juhiseid ise sarnastes protsessides kaasa rääkimiseks.

Nagu kinnitas hommikuses raadiointervjuus AEFile üks aabitsa koostajatest Anu Kõnnusaar, on Eesti kodanikuühiskond sekkumiseks igati küps. Just inimeste kasvav aktiivsus on ka üks põhjustest, miks Roheline Liikumine on loobunud ühekaupa nõustamisest ja otsustanud oma kogemusi avalikult jagada,  et igaüks saaks selgete juhiste ja näidete varal ise elukeskkonda puudutavates otsustes osaleda. Osalusaabitsa avamise puhul pakuvad liikumise spetsialistid huvilistele esimestel päevadel ka telefonitsi nõu.

Tegelikult ei ole küsimus ju mitte ainult tuumajaamades või pilvelõhkujates, vaid ikka hästitoimivas demokraatias, mille mootoriks on tegusad inimesed. Anu Kõnnusaare sõnul on tavapärane muster, et elanike huvide kaitseks loodud ühendused, kes on julgelt sekkunud oma ümbruskonna kujundamisse, võtavad hiljem sõna ka teistel teemadel ja kasvavad jõulisteks kodanike eestkõnelejateks.

Osalusaabitsa abil saab sellega nüüd algust teha iga soovija.

Read Full Post »

Older Posts »