Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 27. okt. 2009

Serbia provints Vojvodina, kus viimase 300 aasta vältel elab kümneid endise Jugoslaavia ja muude maade rahvaid, võitleb autonoomia eest ja püüab säilitada religioosse ja kultuurilise mitmekesisuse tingimustes rahu, kirjutab Avatud Eesti Fondi toel oktoobris Serbiat külastanud rus.postimees.ee vanemtoimetaja Aleksei Günter. Artikkel ilmus 2. oktoobri venekeelses Postimehes.

Kuus ametlikku keelt, 26 rahvust, mitu religiooni ning rikas, verega punaseks värvitud ajalugu – kõik see teeb Vojvodinast ühe keerulisema ja huvitavama piirkonna Euroopas.

Kohalikus võimuorganis Vojvodina Assamblees toimuvad istungid kuues provintsi ametlikus keeles: serbia, ungari, slovaki, rumeenia, russiini ja horvaadi keeles. Kõigi keelepaaride jaoks on tagatud sünkroontõlge ning rahvusvähemuste parteide saadikud kasutavad õigust esineda oma emakeeles.

Lasteaed Novi-Sadi lähistel

Lasteaed Novi Sadi lähistel. Foto: Aleksei Günter

Kuus pluss üks keelt
Vabariigi parlamendis Skupštšinas on olukord teistsugune. Formaalselt on saadikutel õigus esineda ja koostada dokumente oma emakeeles, hoiatades sellest ette, et kantselei saaks tagada sünkroontõlke või dokumentide tõlke serbia keelde. Tegelikkuses kasutavad kõik siiski serbia keelt.

Skupštšina saadik, Vojvodina Ungarlaste Liidu liige Balint Pasztor ütleb, et Skupštšinas serbia keelt kasutades rõhutavad teistest rahvustest saadikud oma austust riigikeele vastu ning lojaalsust.

Pasztori emakeel on ungari keel ning oma kaks nädalat tagasi sündinud poja kavatseb ta panna ungari lasteaeda ja ungari kooli. „Serbia keele saab ka tänaval selgeks,“ väidab Pasztor.

Multikultuurses Vojvodinas on olukord samasugune: serbia keel on „lingua franca“ rahvusvähemuste omavaheliseks suhtlemiseks, sest üksteisega väga sarnased serbia ja horvaadi keel (termin „serbohorvaadi keel“ rahvuslastele ei meeldi) ning horvaadid juurutavad viimaste aastakümnete vältel ametlikku kasutusse aktiivselt uusi sõnu, et rõhutada nende keelte erinevust. Serblased ei saa aru ungarlastest, russiinid ei saa aru rumeenlastest jne.

„Kakskeelsus ei ole mõlemapoolne. Kui Vojvodina rahvusvähemused valdavad tavaliselt kahte-kolme keelt, siis serblased kõnelevad sageli ainult serbia keeles,” räägib Pasztor.

 Ungarlastega asustatud Mali Iđoši küla omavalitsuse juht Robert Csore jutustab, et kui sundida ungari lapsi õppima varajasest lapseeast peale serbia keeles, ei omanda nad tegelikult ühtegi keelt. Csore hinnangul on Vojvodina praegune serbia keele õppimise süsteem ratsionaalne: tavaliselt hakkavad lapsed seda õppima vanemates klassides.

Ungarlased on kõige tugevamini organiseeritud ja esindatud nii Vojvodina kui ka kogu Serbia poliitilisel tasandil. Vabariigi parlamendis on Vojvodina Ungarlaste Liidul neli saadikut. Samas märgib Pasztor, et ei tema provintsis ega Serbias tervikuna pole just lihtne kohata rahvusvähemuse esindajat suure ettevõtte või organisatsiooni juhi ametikohal.

Pasztor lisab, et sallivuse kindlustamiseks tuleb paljurahvuselisel Vojvodina provintsil astuda veel nii mõnigi samm. „2004.–2005. aastal oli meil hulgaliselt kallaletunge rahvusvähemuste esindajaile. Moraalsed väärtused ei ole pärast sõda veel oma kohale asetunud,“ ütleb Pasztor.

Uus vähemus
Serbia kõige noorem ametlikult registreeritud vähemus on horvaadid. Katerina Celikovic Põhja-Vojvodinas tegutseva Subotica linna Horvaadi Kultuuri Instituudist räägib, et see on tema rahva jaoks suur saavutus. „Varem olid horvaadid üks Jugoslaavia põhirahvusi,“ selgitab ta.

Horvaatide väljatoomist eraldi rahvusvähemusena käsitavad Vojvodina võimud sammuna vaid mõned aastad tagasi üksteise vastu sõdinud rahvaste vahelise leppimise suunas. Seejuures on serbia ja horvaadi keel omavahel väga sarnased, ehkki esimene neist kasutab kirillitsat ja kätkeb endas rohkem rahvusvahelisi sõnu.

„Me peame ära ootama, kuni poliitiline korrektsus lakkab olemast lihtsalt sõnakõlks,“ ütleb Novi Sadi ülikooli inglise keele professor Vladislava Gordic.

Gordic on üks ligikaudu kümnest linnaelanikust, keda Postimehe reporter Novi Sadi, Serbia Vojvodina provintsi pealinna, tänavail küsitles. Kohalikud elanikud ei räägi rahvusrühmade vahelistest hõõrumistest kuigi meeleldi ning enamik toonitab, et kõige sagedamini on konfliktide põhjuseks noorus ja väljaelamata energia.

Vojvodina ungarlaste rahvusnõukogu juhataja László Jozsa ütleb, et vale oleks väita, nagu riigi elanikkonna seas rahvuslikul pinnal probleeme poleks.

„Teisest küljest oleks aga liialdus öelda, et kõik on väga halvasti. Kui sõidate näiteks Belgradi numbrimärgiga autoga Horvaatiasse, siis on neil huligaanidel, kes teie sõiduki aknad võib-olla sisse löövad, vanust vaevalt 16–19 aastat,“ nendib Jozsa.

Koos või eraldi?
Juudi tänava alguses asuval haljasalal pärast kooli puhkehetke pidav 16aastane Novi Sadi elanik Boris ütleb, et tal on sloveenlaste seas sõpru. Boris ise on pärit serbia perekonnast. „Ma pole mingi natsist – nii et probleeme pole,“ sõnab noormees.

Kui Eestis on arutelu teemaks sageli rahvusvähemuste integratsioon, siis Serbia poliitilise eliidi ja ühiskonnategelaste hulgas on märksa populaarsem termin „sallivus“. Näiteks on kütmas kirgi kõmu Belgradi gei-paraadi ärajätmise ümber seoses paremäärmuslaste ja õigeusukiriku poolse survega.

Rääkides mitmesuguste rahvuste kooseksisteerimisest provintsis, ei põimi Vojvodina omavalitsuse rahvusvähemuste komisjoni esimehe asetäitja Marius Rosu mitte sõrmi kokku, vaid näitab kaht rusikat, mis on omavahel kokku surutud.

Näitlik vihje on mõistetav: rahvusvähemuste eraldatus on maakohas reaalsus ning suhteliselt arvukamate gruppide, näiteks ungarlaste, puhul hääletavad valijad oma poliitikute poolt.

„Rahvuslikud kogukonnad elavad siin küll külg külje kõrval, kuid ei puutu just sageli omavahel kokku,“ ütleb Rosu.

Rosu on ise rumeenlane, kuid räägib oma emakeelt peamiselt vaid oma kodukülas, kui külastab oma vanemaid. Tema lapsed räägivad vanaemaga rumeenia keeles, kodus aga serbia keeles – ema keeles.

Rosu märgib, et kohalikud sallivuse edendamise programmid on suunatud noortele. „Viimasel ajal pole rahvustevahelisi vägivallapuhanguid esinenud, kõik on laskunud suuliste solvangute ja rämeda grafiti tasemele. Seda kohtab Euroopas kõikjal,“ jutustab Rosu.

Kodumaa infoväli
Rosu tunnistab, et Serbias tõlgendavad erinevad rahvusgrupid ajaloosündmusi erinevalt, eelkõige just Jugoslaavia lagunemist ja kodusõja põhjusi. „Kõige kaine ümbermõtestamine seisab meil alles eest,“ ütleb ametnik.

Infoväli, milles rahvusvähemused elavad, sõltub suuresti nende juurdepääsust kaabelvõrkudele ja satelliittelevisioonile. Kõigi rahvusvähemuste esindajad, kellega autoril õnnestus Vojvodinas vestelda, väidavad, et vaatavad uudiseid serbia keeles, kuid võimalusel eelistavad vaadata teisi saateid, mis tulevad ajalooliselt kodumaalt.

Vojvodinas on kaks avalik-õiguslikku telekanalit, millest üks (РТВ-2) edastab saateid üheksas keeles. Eri keeltes uudisteblokid lähevad eetrisse üksteise järel. Vojvodina tele- ja raadiokorporatsiooni programmidirektori Ljubishe Nikolini sõnul on teise kanali reiting madal.

„Kui rahvusvähemuste esindajail on võimalus vaadata väliskanaleid, siis neid nad ka vaatavad,“ ütleb Nikolin.

Vojvodina tele- ja raadiomaja teisel korrusel asuvad uudistetoimetused. Ülduudistetoimetuste ajakirjanikud võtavad olulisemad uudised peamiselt serbia toimetusest ja filmivad oma materjalid oma kogukonna elu ja kultuuri teemadel.

Lisaks sellele on igal Vojvodina rahvusvähemusel üks või mitu omakeelset trükiväljaannet, mida antakse tavaliselt välja keskvalitsuse raha eest. Suuremad sõltumatud ajalehed ei kiirusta looma oma versioone vähemuste keeltes.

Serbiakeelse päevalehe Dnevnik peatoimetaja Aleksandr Dživulski ütleb, et rahvusvähemuste keelsed massimeediumvahendid on pigem poliitiline meede. „Need väljaanded ei suuda raha teenida ja vajavad riigi abi,“ tõdeb Dživulski.

Read Full Post »