Kirjutab ämmaemand Irena Bartels Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinikust:
Kuna Eesti kuulub lisaks Põhjamaade kultuurisfäärile geograafiliselt ka Ida-Euroopasse, siis oli Eesti ämmaemandate esindajatel 23.-24. mail 2012 au ja kohustus osaleda Prahas toimunud esimesel Ida-Euroopa ämmaemandate avatud kohtumisel (Open Meeting of East European Midwives). Sõit sai teoks tänu AEFi Ida-Ida: piiriülese koostöö programmi toetusele.
Eesti Ämmaemandate Ühingut esindas ühingu juhatuse liige ja ämmaemand Elina Piirimäe, kes oma ettekandes andis ülevaate Eesti Ämmaemandate Ühingu rollist Eesti Vabariigis, koostööst erinevate kutsealade seltsidega ja Eesti riigi erinevate ametkondadega ämmaemanduse tugevdamiseks. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli poolt astus sõnavõtuga üles ämmaemanduse õppetooli juhataja Silja Mets, kes tutvustas ämmaemandate õpet läbi aegade, õppekava arengut muutuvas ühiskonnas ja elukestva õppe olulisust ämmaemanda kutsealal. Mina andsin ülevaate ämmaemandate praktilisest tegevusest, koostööst naistearstide, sünnitusabiarstide ja lastearstidega töökeskkonnas, üliõpilaste mentorluse vajadusest ning loomuliku ja normaalse sünnituse võimalikkusest sünnitusmaja tingimustes.
Tõdemus, et maailm vajab täna rohkem ämmaemandaid kui kunagi varem, kõlab juba mitmeid aastaid erinevate maailmajagude, riikide ja linnade ämmaemandate ühingute või neid siduvate tugigruppide konverentside avakõnedes. Prahas toimunud ämmaemandate kohtumisel väljendati seda mõtet sellisena, et Ida-Euroopa riigidki vajavad ämmaemandaid rohkem kui kunagi varem. Läbivaks ideeks on ja jääb vastuse leidmine küsimusele, kuidas hoida sünnitust normaalsena ning anda valikuvõimalused last kandavale naisele nii raseduse jälgimiseks kui sobiva paiga valimisel sünnitamiseks.
21. sajandi esimesel kümnendil, kus meditsiiniabi hinnad on enneolematult tõusnud, on paljudes Ida- Euroopa riikides normaalse raseduse jälgijaks naistearst, normaalset sünnitust juhib sünnitusabi arst ja ämmaemanda roll on ainult arsti assisteerimine – seda vaatamata ICM (International Confederation of Midwives) poolt välja töötatud ämmaemanda õppekava ja iseseivat praktilist tööd reguleerivatele dokumentidele kui ka Euroopa direktiividest tulenevatele nõuetele ämmaemanda õppekavale.
Praha kohtumise üks peamisi algatajaid ja kokkukutsujaid oli Zuzana Stromerova, Tšehhi Kurepesa I ämmaemanduskeskuse ämmaemand, kes tunneb tõsist muret Ida-Euroopa ämmaemanduse pärast. Tema suureks abiliseks selle koosoleku õnnestumisel oli jurist Petra Ali Doláková, kes hoolitses päevakavade sujumise eest.
Koosviibimisel olid esindatud erinevate riikide ämmaemandad, tervishoiu valdkonnaga tegelevad juristid, inimõiguste eest võitlejad ja doulad ehk sünnitoetajad. Ida-Euroopa riikidest oldi kohal Bulgaariast, Horvaatiast, Tšehhist, Ungarist, Lätist, Leedust, Poolast ja Slovakkiast.
Esimene koosoleku päev toimus Tšehhi Vabariigi parlamendi Senatis, kus avakõne pidas senaator Jaromír Jermář (Chair of the Committee of the Senate of the Parliament of the Czech Republic on Education, Science, Culture, Human Rights and Petitions). Sellele järgnesid mitme rahvusvaheliselt tunnustatud ämmaemanda ettekanded, kus jäi selgelt kõlama, et ämmaemanda kutseala on eraldiseisev kutse, mitte õe kutse devariatsioon.
Prof. dr. Valerie Fleming, kes on töötanud WHO (World Health Organisation) õenduse ja ämmaemanduse osakonnas ning hetkel töötab ZHAEV-is (Zürcher Hochschule für Angewandte Wissenschaften), andis ülevaate ämmaemandusega seotud deklaratsioonidest ja tuletas meelde strateegiaid, mis on kasutusel väga paljudes Euroopa riikides. Tema ettekande põhirõhk oli heal ämmaemanda haridusel ja praktikal, mis tagab kvaliteetse ämmaemandusteenuse. Märkimisväärne oli näha tema ettekandes Tallinn 2008 harta slaidi „Tervishoiusüsteem tervisele ja heaolule“, mis näitab, et ka Eesti on ennast ämmaemanduse ja tervishoiu valdkonnas maailmakaardile paigutanud.
Veel tõstaks esile Iiri ämmaemanda Mary Higgins’i sõnavõttu, kes on ICM (International Confederation of Midwives) juhatuse liige ja esindaja Kesk-Euroopas. ICM-i peaeesmärgiks on ämmaemanduse globaalne tugevdamine. Nad on välja töötatud mitmed ämmaemanda tegevust – kaasa arvatud ämmaemandate õpet – reguleerivad dokumendid, mis toetavad ämmaemandaid erinevates riikides. Paljud need dokumendid on varasemalt tõlgitud ka eesti keelde ning kasutusel juba mitmeid aastaid.
Ettekannetest ülejäänud pooleteise päeva jooksul osalesime erinevates töögruppides ning jagasime omapoolseid kogemusi. Kui meie töögruppide eestvedajad tegid kokkuvõtteid meeskonnatöö tulemustest, milles kasutati SWOT-analüüsi, siis paigutus Eesti Vabariigi ämmaemanduse tase hindamistabeli tugevamasse ossa ja oli eeskujuks kõigile. Seda kinnitas ka pidev kontaktide vahetus meie esindajate ja erinevate Ida-Euroopa riikide vahel sooviga koostööks tulevikus.
Meil kolmel Eesti Vabariigi ämmaemandajate esindajal oli hea meel tõdeda meie edusamme ämmaemandate õppes ja praktilises tegevuses, edukat koostööd teiste kutsealade esindajatega ning Eesti Ämmaemandate Ühingu laia kandepinda.
Avatud Eesti Fondi kajastused 