Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. dets. 2010

Avatud Eesti Fondi 20. juubeliaasta saab täna öösel ametlikult läbi. Järgmisel aastal saame lõplikult täisealiseks – lubame, et kasiinosse ei lähe, sest meie tegevus ei saa sõltuda lotovõidust.

2010. ümmargusse aastasse on mahtunud suurel hulgal tegemisi, mille reastamisest olulisem on püüd võtta kokku, mida need meile tähendasid ning mida neist õppisime.

Fond tõi Eestisse Venemaa inimõiguslased Ljudmilla Aleksejeva, Valeria Novodvorskaja ja Lev Ponomarjovi, kelle külaskäigud ärgitasid mõtlema mitte ainult Venemaa ja inimõiguste teemal, vaid inimese vabaduse, elujanu ja ideaalide suhtes üldse. Kodanikuaktivist Oleg Kozlovski tekitas imetlust oma sooja, tasakaaluka isiksuse ning põhimõttekindlusega. Sellised inimesed on inspireerivad noortele ja raputavad oma tardumusest üles elukogenumad.

Ukraina ajakirjanik ja poliitikavaatleja Vitali Portnikov selgitas oma kodumaa näitel ilmekalt, mil määral võib poliitika olla äri ja äri poliitika. Aga veel tähtsamana tuletas Portnikov meelde kodanikuühiskonna vastutust ja jõudu selle küünilise raha võimu murdmisel, mis praegu Ukrainas valitseb.

Seda, et Eestil kui edukal e-riigil on vastutus edasi anda oma kogemusi, tuletas meelde Ida-ida piiriülese koostöö programmi raames Tadžikistani, Kasahstani ja Gruusiaga edenenud koostöö. Veel aitasime aasta alguses idapoolsetest naaberriikidest pärit tudengitel masu üle elada ja Eestis õppimist jätkata, samuti toetasime jätkuvalt Valgevene tudengeid. Iseenda, oma sõprade-tuttavate ja laste näitel saame aru, kui oluline on vaba mõtte ja vaba ühiskonna ideaalide jätkumine noorte ja tudengite seas.

Hulga väliskülaliste kõrval ei unustanud me ka Eestit ennast. Kriisiprogramm toetas abivajajaid enam kui 9 miljoni krooniga, tuues masuleevendust kõigisse Eestimaa nurkadesse. Oktoobri alguses lõppes vene koolide õpetajate mentorlusprojekt, mis tõi õpetajad terveks aastaks kokku isiklike mentoritega, et kohvitassi taga, muuseumis ja jooksurajal eesti keelt õppida. See algatus osutus üle ootuste populaarseks ja näitas, kuidas sõprussuhetest teise inimesega võib ühtlasi võrsuda sõbrasuhe keele ja kultuuriga.

Koos Briti Nõukoguga käivitasime projekti, mis toob omavahel kokku eesti- ja venekeelsed koolid ning eesti- ja venekeelsed kodanikuühendused. Kokku 36 inimest osalevad koos koolitustel, õpivad kodanikuühiskonna ja projektijuhtimise põhitõdesid ning hiljem mõtlevad juba üheskoos välja algatusi, et koos midagi olulist ära teha. Neist on rõõm rohkem kuulda 2011 aastal!

Üle ootuste populaarseks osutus vabaühenduste eestkostekoolitus, mis saatis meile taas kord signaali, et ainult heast tahtmisest avalikes otsustusprotsessides osalemiseks ei piisa – ühendused vajavad ka teadmisi ja oskusi, kuidas seda tulemuslikult teha. Selliste oskuste ja teadmiste jagamine näib olevat Eestis peaaegu täitmata nišš ja kindlasti jätkame eestkostepõllu harimist ka järgmisel aastal.

Lõpetuseks soovime kõigile headele inimestele säravate ideede, mõtete ja soovide täideminekut 2011 aastal ja muidugi õnne ka!

Fondi naiskond nägi kohe-kohe lõppevat aastat nii:

Mall: “Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli tuhapilv tuletas meelde, et ükskõik kui detailideni viimistletud ja põhjalikud on inimese plaanid, võivad need loodusstiihiate või muude võimsate väliste tegurite tõttu veel viimaselgi hetkel täiesti varemeteks puruneda. Aasta õpetas nendesse radikaalsetesse muutustesse tasakaalukalt suhtuma ja mitte pead kaotama. Elu läheb ikka edasi!”

Kersti: “Tulin täisajaga jälle Fondi tagasi. Hea oli tulla, sest tundsin, et mind oodati. Nii palju asju on vahepeal muutnud – inimesed on muutunud, tööd on lõputult, ei mingit puhkamist ega mängimist. Hea olla teistele vajalik ja soe tunne tekib, kui näed, et jälle mõni õilis projekt saab toetust. Natukene uhke tunne on, et ka mina olen sellesse oma tööga või oma töö kaudu panustanud:).”

Jelena: “Minu jaoks tähendas 2010. aasta palju väljakutseid ja julgeid otsusi, õpetas oma ja teiste aega väärtustama ning realistlikke eesmärke seadma. 2010 näitas mulle, et sõnadest ei ole kasu kui neile vastavalt ei tegutseta ning kinkis tutvumise vapustavate inimestega, kes julgevad otsida vastusi oma küsimustele, kartmata jääda seejuures ausaks. 2010 õpetas võtma probleeme ülesannetena ning tuletas meelde, et toredas ja toetavas meeskonnas on võimalik toime tulla kõigi raskustega.”

Kelly: Mina olen väga rõõmus, et sel aastal räägiti varasemast rohkem vaesusest ja peredest, kel igapäevane toimetulek keeruline. Kahjuks on meil vaesusega seoses liikvel palju väärarvmusi ja ei mõisteta, et vaesus ei ole sugugi alati ilmtingimata inimese enda süü, vaid selle juured peituvad palju sügavamal. Samavõrd rõõmustas mind diskussioon üldharidusest ja võrdsemast ligipääsust kõrgharidusele. Mina tahaks elada Eestis, kus iga ema ja isa võivad südamerahuga panna oma lapse üle tänava kooli, sest kõik koolid on head. Samuti tahaks ma elada Eestis, kus sellest samast üle tänava asuvast gümnaasiumist saab iga soovija edasi õppima minna.

Just seetõttu ongi mul heameel, et AEF toetas sel aastal Eesti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse võrgustiku loomist ja Inimõiguste Keskuse tegemisi. Et ühiskondlikud ja poliitilised protsessid oleks läbipaistvamad, tegime koostööd Korruptsioonivaba Eestiga ning olen kindel, et nende organisatsioonide mõju ja tegemisi näeme järgnevatel aastatel üha rohkem. Võrdsemat ja avatumat ühiskonda meile kõigile!”

Agnes: Minu maailmas peab olema mõni metsik koht kokkukasvanud okstega; viljapuuaed, kuhu kreegid pudenevad kõrgesse rohtu; väike  võsastunud mets, kus võiks aeg-ajalt kohata paari mürgist madu; tiik, mille sügavusest pole kellelgi aimu ja jalgrajad, mis on ääristatud mõistuse lilledega!  Seda kõike olen ka leidnud.”

Katrin: Pea on tühi nagu tühjaks pigistatud sidrunil, kus ei ole ühtegi mõtet ja tahaks ainult teada, kas see kiire ühel heal päeval ka otsa saab …”

Maarja: “Sünnipäeva-aastal on kõik töötajad – ka need, kes muidu on igapäevaselt paberikuhjade alla mattunud – pidanud hetkeks peatuma ja mõtlema Suurtele Asjadele. Keegi meist ei pääsenud sel aastal küsimusest, mida, miks ja kellele Fond ikkagi teeb, kuidas väljendub see utoopiline unistus avatud ühiskonnast päriselus ja mis on see meie eripära, mille pärast me ikka veel siin oleme ning tööl kuidagi lõppu ei paista. Jätkugu selliseid mõttepause ka järgmistesse aastatesse, mil aastanumber on vähem ümmargune ja meeleolu vähem pidulik.”

Kadri: See aasta Fondis andis mulle võimaluse kohtuda uute imeliste noorte inimestega, kes on väga nutikad, hoolivad sellest, mis nende ümber toimub ja tahavad ühiskonna kujundamisel kaasa rääkida. Mitte selle pärast, et nii saab rikkaks, vaid sellepärast, et nii on õige.”

Tuuli: 2010 tähendas minu jaoks sukeldumist-süvenemist mittetulundusühingute maailma – seda just läbi Vabaühenduste Fondi toetust saanud MTÜ-de laia skaala  – päris pisikestest ja tundmatutest kuni tuntud ja kogenenuteni. Mõnede jaoks olid need kõige esimesed esimesed projektid ellu viia ja loodetavasti õnnestus mul pakkuda neile piisavalt tuge. Mul on hea meel, et ma Avatud Eesti Fondi just juubeliaastal tulin, sest vist toimus tavapärasest rohkem erinevaid kajastusi leidnud üritusi ka.”

Natalja: “Vabaühenduste Fondi inimestele tähendas 2010. aasta lõpmatut projektiaruannetega ja nende autoritega maadlemist, mille tulemusena on arhiivikastidesse ladustatud ca 2 m jagu paberit (loe: hävitatud Eesti metsa). Vastutasuks saime üsna palju lohutavat vastukaja projektijuhtidelt, kes hindasid meievahelist koostööd heaks. Lõppeva aasta lemmikuteks olid need, kes tegid oma tööd südamega, säästlikult ja teistega arvestades – siia hulka kuuluvad Eestimaa Looduse Fondi loodusetalgud, Johannes Esto Ühingu naistekeskuse loomine, Rakendusökoloogia Keskuse võitlus kohaliku võimu ja äridega Sillamäe õhu puhtuse nimel ja paljud teised.”

Mari: “Kuna olen Fondi hingekirjas alles detsembrikuust ja siiamaani tasakesi sisse elanud, ütlen parem seda, mida ootan järgmiselt aastalt. Tahaksin, et kõik Fondi töötajad jõuaks tulevikus erinevatesse Eestimaa nurkadesse ja oma silmaga näha, mida neis paigus tehakse ning mismoodi meie toetus reaalselt inimeste elule ja tegevusele mõju avaldab. Sellise kogemuse najal suudame ka ise säilitada sära ja usu oma tegemistesse! 2011. aasta on ka vabatahtlikkuse aasta ja loodan, et igaühel meist on mahti ja tahti jätkata või alustada millegi isetu ja olulisega, mis kestaks kaugelt kauem, kui ainult järgmise aasta.”

Read Full Post »

Värskeid sõnumeid Valgevenest kohapealt:

http://www.oef.org.ee/uudised/artikkel/a/kuula-intervjuud-valgevene-valimistelt-2012-hommiku-seisuga.html

Read Full Post »

Kõigepealt soovime palju õnne lahkuva Riigikogu parimale e-poliitikule Marko Mihkelsonile, kes oma postitustega sotsiaalmeedias rõõmustab ka nõudlikku lugejat juba mitmendat aastat järjest.

Miks sotsiaalmeediat poliitikule vaja on? Kasvõi selleks, et kohtuda valijaga (väljaspool restorani), nagu viitas E-Riigi Akadeemia e-demokraatia ja -osaluse programmi direktor Liia Hänni.

Hea e-poliitik on nagu hea poliitikki – ajab järjepidevalt oma asja, teeb seda ise ja isiklikult, põhjendab oma seisukohti ja annab tagasisidet. Tegelikult on mõnevõrra üllatav, et e-Eesti valis oma esimese e-poliitiku alles täna, aastal 2010 ja mitte juba varem. Ning kui eGA ehk e-Riigi Akadeemia poleks seda teinud, siis oleks selline kategooria ilmselt üldse olemata. Kuigi tagantjärele on sellele naljakas mõelda, siis laiematele massidele sai poliitik ja blogi tuntuks hoopis Jaan Kundla ja tema libablogiga.

Et XI Riigikogu liikmete seas siiski arenguruumi jätkub, näitab ka kuiv statistika – 101-st liikmest kasutab sotsiaalmeediat 36, teisisõnu e-asjast on puutumata kaks kolmandikku ehk 65 riigikogulast. Kes aga sotsiaalmeediale sõrme andnud, annab teise ja kolmandagi – enamus sotsiaalmeedias tegutsevaid poliitikuid rabeleb mitmel rindel: Facebook, Twitter, blogid. Blogidele lugesid nekroloogi ka e-poliitikut valinud žürii liikmed.

E-poliitik võib olla kategooria, mis kiirelt kaob, sest tulevikus ei pruugi selle eraldi rõhutamist keegi enam isegi oluliseks pidada. Umbes nii, nagu tänapäeva lapsed „ei käi internetis“, nad lihtsalt on sinna juba sündinud.

Read Full Post »

Möödunud reedel 10. detsembril tähistati rahvusvahelist vaesuse vastu võitlemise ja inimõiguste eest seismise päeva. Sel puhul võeti Tallinnas hotellis Euroopa lõpukonverentsiga kokku Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat.

Esinejate nimekiri oli väärikas – sotsiaalminister Hanno Pevkur, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, professor Marju Lauristin, Tiia Randma Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojast, Andres Võrk poliitikauuringute keskusest Praxis, majandusteadlane Andres Arrak, SA Õigusteenuste Büroo juhataja Hille Raud, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik Erkki Bahovski. Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam, kes pidi osalema ümarlauaarutelul, sattus paraku force majeure’i ohvriks ning ei pääsenud lumevangist tulema. Teda asendas paneelis Kärt Mere, vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku (EAPN) Eesti üksuse juht.

Teisalt hakkas silma, et peaaegu kogu auditoorium koosneski vaid ekspertidest ning spetsialistidest; peale Reinsalu ei märganud ka ühtegi Riigikogu liiget.  Elu ise oli turvaliste hotelliseinade taha jäetud.

Arutelust võiks esile tuua mõned momendid:

– piisava tähelepanuta on jäänud varjatud vaesus. Nagu prof. Marju Lauristin toonitas, on Eestis liialt levinud vaesuse seostamine asotsiaalide ning kodututega ja tegelikult puudub selge ülevaade, mil määral vaesus puudutab näiteks neid peresid ja lapsi, kus vanemate sissetulek kulub peaaegu täiel määral pangalaenu maksmiseks. Sotsiaalse tõrjutusega seoses tõi Lauristin esile veel ühe varjukülje – teotahtelised ja elujõulised 55+ vanuses inimesed, keda tihtipeale sildistatakse vanuriteks ning sarnase retoorikaga tõrjutakse ühiskonna ääremaadele. See on Lauristini sõnul sarnane sotsiaalkultuuriline fenomen nagu maast madalast vaesematest peredest või vähemandekate laste stigmatiseerimine.

Lisaks nimetas Lauristin kogu Euroopas süvenevat noorte tööpuuduse probleemi, millele tuleks teravat tähelepanu pöörata ning välja töötada adekvaatne programm.

– Kohe seejärel viskas Andres Arrak õhku provokatiivse lähtepunkti: vaesus on iseloomuomadus. Arrak tõi näite USA kohtupraktikast, kus kodutu üles korjanud ja ta koju toonud senaator hiljem ahistamissüüdistuse sai. Nimelt leidis kohus, et vaesus ja laiskus on osa inimõigustest. Ei tahaks Arraku näitega kuidagi nõus olla, kuigi oma tõemoment on selles näiteks (mis on siiski erandlik) kindlasti ka olemas. On inimesi, kes ei lase end aidata, ent säärane üldlähenemine on sotsiaaldarvinistlik ning inimväärikust alandav. Kas tõesti peab lugupeetud majandusteadlane endast nõrgemate aitamist moraalselt valeks?

Teiseks ei saa sotsiaalkindlustussüsteemi parandamise osas olla nõus Arraku tõlgendusega statistikast, mille järgi USA-s ollaks tervemad kui Rootsis, sest USA-s puudub inimene enda või oma lähedase isiku tervislikel põhjustel töölt aastas nädala, Rootsis aga 4 nädalat. Julgen arvata, et USA konkurentsitingimustes töötaja lihtsalt ei julge töölt ülemäära puududa, teiseks on ju teada, et sealne sotsiaalkindlustussüsteem mõjub eelkõige inimese isiklikule rahakotile.

Kärt Mere rõhutas kohalike omavalitsuste ning kodanikeühenduste vahelist tihedamat koostööd, kuna just kodanikeühendused suudavad sageli pakkuda avalikke teenuseid kvaliteetselt ka ääremaadel. Kõigile ühe mõõduga jagamise asemel võiks toetussüsteemid muuta vajaduspõhisteks, mis on küll poliitiliselt ebapopulaarne, kuid vajalik samm reaalsete abivajajateni jõudmiseks. Mere arvetes võiks kohalikud omavalitsused anda kiirelt ka hädaabitoetusi ootamatult kriisiolukorda sattnud peredele – seda näiteks ootamatute raskete haigestumiste puhul vältimatute kulutuste katmiseks. Praeguse majanduskriisi ajal on hädaabitoetusi suures osas jaganud just kodanikualgatuslikud ettevõtmised, kuigi ideaalis peaks see toimuma kodanikuühenduste ja riigi koostöös.

Mere avaldas ka soovi, et Eestis võiks ja peaks riigi tasandil arutama adekvaatse miinimumsissetuleku ideed ja juhtis tähelepanu, et saalis puuduvad inimesed, keda konverents kõnetama peaks. Võib ju tõdeda, et nende peale siiski mõeldi, aga see võit on paraku poolik.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ajakirjanduskonkursi võitjateks kuulutati tänasel aasta lõpukonverentsil Eesti Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt ning ERRi Brüsseli korrespondent Kadri Kukk. Mõlema ajakirjaniku lood konkureerivad edasi üle-euroopalisel tasandil, mille tulemused kuulutatakse välja 17. detsembril Brüsselis. Lugege Anvelti artiklit lähemalt siit .

http://www.2010againstpoverty.eu

Konverentsi võttis kokku Mari Kodres

Read Full Post »