Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. märts 2011

Oma värskeid muljeid peaaegu terve eelmise nädala kestnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ehk MICC-simulatsioonist (www.micc.ee) jagab üks osalejatest, Tallinna Ühisgümnaasiumi abiturient Kristiine Kukk:

“Kell näitab, et 11st puuduvad veel loetud minutid. Astun autost välja ühe suure bussi tagant. Peas keerleb mõtete virvarr ning sees valitseb kerge ärevus. Ei ole mitte vähimatki aimu sellest, palju inimesi ootab ees, palju  on nende seas eestlasi ning palju venelasi. Lisaks teadmatus selle ees, kas tegin vea ning raiskan ära viimase koolivaheaja enne lõpueksameid ning selle ees, kas saan hakkama millegi nii olulisega kui genotsiidi kohtuprotsessi arutamine. Astun bussi vaatamata, kas tegemist on üldse õigegagi. Õnneks siiski ei olnud sel korral tegemist soomlaste reisibussiga, vaid meile mõeldud MICC-i omaga.

Nüüd, mil mu kõrval lebab leht, millel seisab „Õnnitleme sind Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Simulatsiooni programmi läbimise puhul“, manab meenutus bussiintsidendist kui esimesest kokkupuutest koolitusega, näole kerge muige.

Lühidalt kokku võtta toimunut on keeruline. 21.-25. märtsi ajavahemikku mahtus nii tralli, karmi õppetööd kui ka nauditavaid rahulikke hetki. (Praktilise poole pealt: kindlasti tuleks ära mainida neid lõunasööke, mis olid nii head, kuid pärast mida tundus püsti tõusmine võimatu).

Koolitus iseenesest, mille kulminatsiooniks olid kohtuistungid tõestisündinud kaasuste põhjal, oli väga mahukas. Kui nüüd järele mõelda, kui palju teadmisi see koolitus andis (või vähemalt üritas anda, sest minu pea hakkas vahepeal selle informatsioonitulva vastu protesteerima), on see kõik päris uskumatu. Kõige utoopilisem on see, et suudeti ise, oma uute teadmiste põhjal kokku panna kohtukõned täiesti uues keeles – juriidilises keeles. Muidugi poleks see olnud võimalik ilma koolitajateta, kes nii mõnelgi korral meid lausa kell 1 öösel juhendasid, ise samal ajal keelitades, et peaksime tõesti magama minema. Kuigi koolitajad olid meie treenerid ning juhid, tundusid nad pigem kui sõbrad. Eriti võis seda tõdeda mängude käigus ning hommikustel võimlemistel. Ei saa unustada legendaarseid Maffia-mänge, mis olid nii sõltuvusttekitavad ning kaasahaaravad, et isu une järele kadus iseenesest.

Tegemist polnud tavalise koolitusega, kuna MICC oli samaaegselt suunatud nii venelastele kui eestlastele. Poleks arvanudki, et integreerumine võib nii lõbus olla. Naeratus tuli näole kui pärast pikka kätega vehkimist ja kahes keeles seletamist jõuti viimaks sõnani, mida otsiti. Või kui kohtuistungitel lugesid vene noored kaasusi  täpselt sama ludinal kui eestlasedki. Pärast pikka ööd kõne kokku pannes ja kahes keeles segamini puterdades tuli ka eesti keeles rääkides kerge vene aktsendiga välja:).

Kui kõike oli liiga palju ning pea hakkas otsi andma, oli ilusa ilma korral patt veeta lõunapausi kuskil mujal kui järve ääres. Kaugel eemal linnamürast ning WIFIst.

Aga täna öösel magan ma oma voodis. Mu voodi võib küll laiem ja turvalisem kui Nelijärvel (selles mõttes, et põrandale vast öösel ei kuku), kuid jään seda paika ja meeldivat seltskonda kindlasti igatsema. Kõige paremini võtab koolivaheaja kokku ilmselt peatreeneri artikkel teises Objektiivis. Tsiteeriksin sõna, mida leiab seal lausa kuuel korral: „Aitäh!!!“.

Mis asjad aga on esimene ja teine Objektiiv? Nende mõlemiga tutvu siin: esimene Objektiiv ja teine Objektiiv

Read Full Post »

Möödunud nädala lõpus toimus Laitses EMSLi järjekordne kevadkool, kus seekord oli teemaks kaasav eelarvemenetlus. Teema lihtsustamiseks visandab ühe kaasava eelarve stsenaariumi selle üks parimaid asjatundjaid Eestis, Ivar Tallo e-Riigi Akadeemiast:

Kaasava eelarve vorme on erinevates riikides mitmeid ning ka Eesti peab selles mõttes leidma oma tee. See „oma“ tee ei tähenda üht ja ainuvõimalikku kaasava eelarve vormi, kuigi selline võib aja jooksul välja kujuneda. Me peaksime hoopiski kasutama ära oma valdade mitmekesisuse ning laskma volikogudel endil otsustada, missuguses vormis kaasamine on nende vallale kõige tulutoovam.

Seega on järgnev pigem üldine stsenaariumi kirjeldus koos võimalike piirangutega ja täpsem otsustamine tuleb ette võtta volikogu tasandil siis, kui kaasava eelarve protsess sisse viiakse.

ÜLDINE VORM: laias laastus on kaasava eelarve puhul märgata nelja suundumist:

1.       Brasiiliast sai alguse mõte, et kaasamiseks anname kohalikele elanikele osa eelarvest otsesele otsustusprotsessile, tihti oli selleks 10% investeeringute eelarvest.

2.       Suurbritannias võetakse kaasamisprotsessi samuti osa eelarvest, aga lepitakse enne kokku milline – näiteks noorsooeelarve või kultuurieelarve vms –  ja siis arutatakse asjaosalistega eelarvejaotus läbi.

3.       Saksamaal antakse inimesele väga lihtsat arusaamist võimaldavas vormis ülevaade kogu eelarvest ja palutakse teha valikuid. Need ei ole hiljem volikogule kohustuslikud, vaid lihtsalt soovituslikku laadi.

4.       USA-s on viimasel paaril aastal loodud väga moodsad eelarve kärpimise abivahendid. Põhimõtteliselt on need sellised veebipõhised mänguasjad, mida täites saab igaüks ise valida, missugusele alale vähem raha anda ja nende valikute põhjal endale mõttekaaslasi leida.

EESTILE SOBILIK VORM:

Kuna eestlane on väga konkreetne, siis on pigem mõttekas selgelt piiritletud ja konkreetse rahalise väljendusega protsess, mis annab vallale võimaluse väikeprojektideks või siis arutab strateegilisi valikuid arengukava täiendustena.

RAHA: 10.000-150.000 eurot

See on küll volikogu otsustada, kuid mõistlik on eraldada vastavalt võimalustele ja huvidele 10.000 euro ja 150.000 euro piiresse jääv summa. Kahjuks ei tundu olevat head protsentuaalset summat ja kasutada pole mõtet ka vähem kui 10.000 eurost summat, sest see jääb liiga väikeseks. Rohkem kui 150.000 eurot on jällegi selline summa, mille kasutamise üle tahab volikogu kindlasti otsustada ise, et oma põhifunktsioone täita.

AEG: Kolm kuud

Vaatamata sellele, et mõned kaasava eelarve entusiastid räägivad 1-aastasest tsüklist, kus inimene terve aasta jooksul peaks vallaasju arutama, ei tundu selline lähenemine ei loogiline ega praktiline. Meil on nii palju igapäevaasju ajada, et lobisemiseks on aega ehk vaid pensionäridel. Igapäevatöö oleme me kodanikena delegeerinud ametnikele ja poliitikutele, kuid kui me tahame rohkem kui korra 4 aasta jooksul otsustamisest osa võtta, peab meil see võimalus olema.

Protsessi eeldatavad osad ja nende kestvus:

-1. Volikogu otsuse ettevalmistus: aeg – 1 kuu

Otsuse eelnõu ettevalmistamine.  Protsessi kirjeldus.

Eestvedaja leidmine. Konsultatsioonid volikogus ja vallavalitsuses. Vallavalitsuse poolse vastutava töötaja leidmine. Volikogu otsus kaasava eelarve rakendamise kohta. Näidisotsuse projekt.

1. Protsessi tutvustus ja ideede kogumise etapp – 2 nädalat

Tegevused:

1.1   Volikogu otsus kuulutatakse välja ja viiakse inimesteni kas vallal kodulehel, valla lehes, alguses võiks teha ka otsepostitust. Üles seatakse ettepanekute kogumise kastid, koduleheküljed.

1.2   Nõuded ettepanekutele: Ettepanekul peab olema „omanik“ ehk keegi, kes seda esindab ja kellel on õigus seda ideed vajadusel muuta. Ettepanekul peab olema eeldatav hind, koherentne sisu ning teostamise viis.

1.3   Näitlik ettepanek: „Me oleme juba mitu aastat rääkinud sellest, et oleks vaja Maarja talu taha luhale panna üles kiik ja teha kiige ümbrus selliseks, et me saaksime seal korraldada oma suviseid vabaõhuüritusi. Las vallavalitsus tellib selle töö. Hind 10.000. Leida Ots. Telefon/email“

2. Ideede kohendamine ja konsolideerimine – 1 nädal

Selles etapis on mõnel vallavalitsuse töötajal või MTÜ-l abistav funktsioon lihtsalt ettepaneku selgust silmas pidades ja vajadusel saab näiteks väga sarnaste ideede puhul aidata neid konsolideerida.

3. Esimene hääletus: terade eraldamine sõkaldest – 1 nädal

Edasipääsemiseks võib volikogu protsessi kinnitades otsustada, kas tõmmata piir mingi numbri juurde, st 5 või 7 või 10 ideed või siis näiteks 3x taotletavale summale. Kui see tähendab eelarvemenetluses näiteks 10.000 eurot, siis tuleks piir tõmmata ideede vahele, kui küsitud raha hulga summa ületab 30.000 eurot.

4. Teise vooru ettevalmistus: – 1 nädal

4.1 Edukate valikute viimine valla elanikeni

4.2 Nende ettepanekute analüüs ja toetus

5. Teise vooru läbirääkimised – 3 nädalat

6. Lõpphääletus: 1 nädal

Lõpphääletus järjestab sõelale jäänud ettepanekud toetuse järgi.

7. Volikogu otsus rahastamise formaliseerimiseks

Sellega peaks üks tsükkel läbi saama, tuleb teha kokkuvõtteid ja valmistuda järgmiseks aastaks. Tõenäoliselt saab protsessist sisendeid kauemaks kui ainult esmaste otsuste tegemiseks, sest vaidlused annavad võimaluse erinevaid aspekte valla elust läbi mõelda.

Tõenäoliselt on esimesel ja võib-olla ka teisel aastal tegu pigem uue võimalusega harjumisega ning vallavolikogus on mõistlik uut otsust teha eelmise aasta kogemuse analüüsi järel. Pikemaajaliselt aga väidavad mitmed uuringud, et kaasava protsessi tulemusena tõuseb valla elanike vastutusvõime ja paraneb KOV majandamine. Just nimelt neil põhjustel on ka suured rahvusvahelised organisatsioonid hakanud kaasava eelarveprotsessi vastu huvi tundma.

Read Full Post »

Kirjutab Agnes:

8.-17.3.2011 toimus Prahas One World International Human Rights dokumentaalfilmide festival http://www.oneworld.cz/2011/, mis seekord keskendus korruptsioonile, keskkonnaküsimustele ja kodanikuõpetuse tegutsemisvabadusele. Festivali loosungiks on “Sinu energiat on vaja mujal” – selle eesmärk on juhtida tähelepanu, kui palju energiat inimesed kulutavad mõttetute asjade peale, kui seda saaks kasutada efektiivsemalt.

Film on tõhus vahend, mille kaudu saab tõsta inimeste teadlikkust, pakkuda mitmekülgset teavet ja  tõstatada küsimusi seoses  sõnavabaduse-, diskrimineerimise ja tõsiste inimõiguste rikkumistega, mis toimuvad pidevalt ja ulatuslikult paljudes riikides. Igatahes inimeste huvi antud valdkonna filmide vastu on suur, sest kinosaalid olid kõikidel õhtutel väljamüüdud.

Näeme erinevaid lähenemisi oma lugu jutustavatest inimestest, kes võitlevad õiguse eest mõtte- ja sõnavabadusele, mis kätkeb vabadust oma arvamusele, saada ja levitada teavet ning ideid riigipiirist sõltumata. Meeleheitlikke võitlusi ebainimlike ja alandavate kohtlemiste vastu, mille tulemusena kaotatakse oma kodu, perekond, vabadus.

Pimedas kinosaalis istudes tunned, kuidas kõik haarab sind endasse ja tajud kõike seda üldist õhustikku, meeleolu, valu ja ängistust.

Inimesed, kes ise kannatanud ja palju läbi elanud, on ausamad ja siiramad kõigi oma hoiakute ja lootustega. Nad annavad sulle edasi puhtaid emotsioone, mis tekitavad lausa füüsiliselt endasse haaravaid vastutundeid.

Tuleb leppida, et paljud asjad jõuavad meie jaoks alles hiljem kohale, kuid nad mõjutavad meid sisemiselt ja sügavalt. Võib-olla vahel tasub ennast hetkeks mõelda tagasi sinna kinosaali ja mõista, et meil kõigil on läinud paremini, kui iial oleme osanud arvata.

Read Full Post »

Alates pühapäevast on käes on uus algus, aga õigupoolest mille algus?

E-Riigi Akadeemia e-demokraatia programmi direktor Liia Hänni pakkus veebruari keskpaigas toimunud Eesti Naiste Ümarlaual, et Riigikokku pääseb paarkümmend naist. Värsked valimistulemused tõestavad, et Hänni prognoosis õigesti. Kahjuks. See on isegi vähem, kui kuulub lahkuva, XI Riigikogu koosseisu, kus naisi 24. Võrreldes 2007. aastaga langes nende valimiste ajal nii kandidaatide üldarv kui naiste positsioonid.

Uus algus – ei sotsid kitsamalt ega peatselt kogunev uus Riigikogu tervikuna – ei too meile senisest sooliselt tasakaalustatumat Riigikogu. Ergo, jäävad mitmekesisemalt esindamata ka erinevad huvid.

Kaks aastat tagasi kirjutas Selve Ringmaa siiasamasse blogisse mõtteid sellest, mida võiks teha Riigikogus 50% naiste osaluse saavutamiseks, kuid tänaseks on toimunud tagasiminek. Kuid kuna midagi ei muutu paremaks ilma sellesse uskumata, loodame, et nelja aasta pärast on põhjust rõõmustada. Võib-olla on selleks ajaks mõnel tugeval erakonnal tugev naisjuht, loodetavasti on esile kerkinud koguni mõni peaministri- või presidendikandidaat.

Siinkohal ka viide Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi poolt 2004. aastal läbi viidud uuringule. Järgmiste valimiste ajaks on sellest möödunud juba rohkem kui kümme aastat. Mis siis muutunud on? Võrdõiguslikkusega seotud projekte on küll läbi viidud siin ja seal, aga ainuüksi teadlikkuse tõstmisest pole piisanud.

Mida teha, et otsuseid langetavates kogudes oleks rohkem naisi?  Statistikagi näitab, et kõrgkooli lõpetab rohkem naisi kui mehi  ning et näiteks need ettevõtted, mille eesotsas on rohkem naisi, on edukamad kui vaid meestekesksed ettevõtted.

Kindlasti tuleks luua paremad  tingimused, et aktiivsed noored naised saaksid oma professionaalseid ambitsioone ja pereelu ühildada. Et väheneks häbiväärne 30% palgalõhe. Ja vaja oleks ka üldiselt soodsamat õhustikku, mis väärtustaks ka mehe erinevaid rolle kaasajal. Paneb ju mõtlema seegi, et tänase lahkuva Riigikogu aktiivsetest naispoliitikutest vanuses 25-40 on lapsed vaid üksikutel. Liisa Pakosta ja Mailis Reps said kriitikanoolte osaliseks nii naistelt kui meestelt, kui tulid pärast paarinädalast lapsepuhkust tagasi tööle. Pereelu raames on tähtis, et mehed hakkaksid oma rolli nägema mitte ainult pere toitjana, vaid vajadusel ka naise karjääri toetajana. Ja müts maha nende meeste ees, kes seda juba teevad.

Ebapopulaarseid otsuseid, mis tagantjärele on väga vajalikeks osutunud, on olnud Eesti lähiminevikus mitmeid. Need on ellu kutsutud teatavate poliitiliste  tingimuste  täitmiseks (näiteks nagu EL-ga liitumine), kuid täna ollakse nende otsustega rahul : meenutame kasvõi mitmeid valulisi sotsiaalreforme Euroopa Liiduga liitumise eel aga ka  suitsetamise keelustamist siseruumides.

Ehk aitab meid see, kui loobume paljusid hirmutava sõna “sookvoot” kasutamisest ja asume rakendama “hiilivat” tasakaaalu kujundamise taktikat. Nii nagu valimiste hea tava täitmist kontrollisid tublid vabatahtlikud valvurid, võiksid  ühiskonna ärksamad esindajad hakata kommenteerima soolise tasakaalu hea tava järgmist meie juhtimiskogudes.

On siiski lootust, et aja möödudes lõhe meeste ja naiste suhtumises soolisse võrdõiguslikkuse muutub: näiteks Eesti noored mehed ja naised on oma vaadetelt võrdõiguslikkusele sarnasemad, kui noored naised ja eakamad naised. Võib loota, et erinevate suhtumiste probleem tasandub aja jooksul mingil määral ka iseenesest.

Seniks, kuni erakonnad pole omaks võtnud head tava, mille kohaselt võiks nende juhtorganites olla kindlasti teatav osa  naisi, jääb üle vaid loota, et ei täitu teravapilgulise Liia Hänni ennustus, mille kohaselt ilma kvootideta jõuab Eesti Soome ja Rootsi tasemele alles poole sajandi pärast.

Seniks aga – head naistepäeva ja rõõmsat osalemist Ladyfest Tallinnal, mis kestab 8.-12. märtsini!

Read Full Post »