Parlamendilt kingiks kiik ja katlamaja

Poliitilise katuseraha jagamisel pole mingit pistmist avatud poliitika põhimõtete ja riikliku rahastamise korraga ning peab lõppema, kirjutab Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam.

Eesti Päevalehe artiklist, milles ajakirjanik Kärt Anvelt andis põhjaliku ülevaate, kuidas parlament jagas oma soosikutele laiali ühtäkki nende käsutusse ilmunud 10 miljonit eurot, on möödas enam kui nädal („Koalitsioonipoliitikud jagasid ligi 10 miljonit eurot oma lemmikutele“, EPL, 10. detsember 2012). Ometi on selle kummalise kingiraha tagamaad jäänud endistviisi hämaraks.

Enamgi veel, keegi pole vaevunud toimunut isegi selgitama, välja arvatud ETV „Foorumis“ eelmisel nädalal ühe poliitiku suust kõlanud demagoogiline põrgatus „ons teil siis midagi lasteaedade vastu“ (neid asutusi leiab kingisaajate nimekirjas ohtralt).

Ei ole, kindlasti ei ole. Nagu pole ka perekodude, avalike saunade, seltsimajade, külakiikede ja mänguväljakute vastu. Isegi presidendi kantselei uue diiselgeneraatori vastu pole iseenesest midagi, ju on vana omadega tõesti läbi. Kuid leppida ei saa sellega, et toimunul pole midagi ühist kaasaegse avatud poliitika põhimõtetega. Vastuseta on, mil moel miljonid eurod avalikku raha ilma ühegi põhjenduseta lihtsalt laiali jagati, kes ja mis alustel koostas kingisaajate nimekirja ning kuidas see riigi arengusuundade elluviimisele õigupoolest kaasa aitas.

Ehk teisisõnu, küsimus on põhimõttelist laadi. Ainuüksi kodanikeühendusi on Eestis enam kui 30 000. Nende läbipaistvama riigipoolse rahastamise nimel on siseministeeriumi tellimusel valminud Praxisel juhendmaterjal, mille leiab hõlpsa vaevaga ministeeriumi kodulehelt ning mille kasutamiseks korraldatakse koolitusi üle Eesti. Ilmselt saab sarnaseid põhimõtteid rakendada ka teiste riigilt tuge saavate institutsioonide ja asutuste, praegusel juhul omavalitsuste puhul.

Kuid neis dokumentides ei leia kusagilt moodust, mida auväärt Riigikogu väljavalitute premeerimiseks ootamatult kasutas. Kas siseministeeriumi läbipaistva rahastamise programm tuleks seega kuulutada läbikukkunuks või on Riigikogu mingil seni teadmata põhjusel riigipoolse rahastamise korra järgimisest vabastatud? Ei tahaks uskuda.

Kui parlamendil, meie rahva esinduskogul pole enne jõule (loe: enne kohalike omavalitsuste valimisi) tõepoolest midagi muud teha kui terviseraja hooldusmasinaid ja diiselgeneraatoreid soetada, siis peab see käima kindlaks määratud korra järgi, mis kirjeldab rahajagamist (või parlamendi „jõulupreemiale“ kandideerimist) struktureeritult, kõigile arusaadavalt ja läbipaistvalt. Ühtlasi oleks sel juhul ka hea lugeda põhjendust, miks üleüldse peab Eesti kõige üldisemate poliitiliste eesmärkide elluviimist toestava riigieelarvega tegelev Riigikogu otsustama seltside ja saunade raha.

Niisamuti puudutab see sellise segase poliitilise katuseraha allikaid, sest piksekaitsete, rallikrossiraja, piirdeaedade, tänavavalgustuse ja muu tarvis võttis koalitsioon muuhulgas kasutusele valitsuse reservi. Õnneks on kuulda, et ka koalitsioonipoliitikute hulgas on nii mõnigi, kes taolist raha salvest külvamist neile, kelle katused saadikutele lähemal, ei poolda. Samas nõuab see ilmselt Silver Meikari julgust, et taolisele läbipaistmatule ja arusaamatule ühisraha laiali laotamisele lõpp teha.

Artikkel ilmus Avatud Valitsemise Partnerluse arvamuslugude sarjas.

Read Full Post »

„Aga millega te tagate, et parlamendiliige teise eest ei hääleta?“

Just see lause ühe Ukraina ajakirjaniku suust Postimehe ajakirjanikule Argo Ideonile iseloomustab kõige paremini seda erinevust, mis valitseb Ukraina ja Eesti poliitilise kultuuri vahel.

Novembrikuu viimasel päeval külastasid Tallinna Avatud Eesti Fondi toel ja Läti NATO ühingu korraldatud seminari raames 11 ajakirjanikku Ukrainast. Nende eesmärk oli tutvuda Läti ja Eesti ajakirjandusmaastiku ülesehitusega, meedia suhetega avaliku võimuga ja meie riikide eurointegratsiooniga.

Pärast nelja päeva pikkust tutvumist eluga sombuses ja vihmases Lätis saabusid Ukraina ajakirjanikud 29. novembri õhtul lumisesse Eestisse. Tallinn tervitas lõunamaiseid külalisi lumevaibaga ning meeleoluka õhtusöögiga vanalinna restoranis, kus ukrainlastele avas sooja Eesti hinge omapärasid pikaajaline Ukraina ja sealse elu austaja Raul Ranne Eesti Ekspressist.

Vabas ja tempokas vormis õhtusöögi märkimisväärseim hetk oli ehk pärast meeleolukat keskustelu restoranist lahkudes eranditult iga külalise poolt meie teenindajate tänamine nii toidu kui teeninduse eest. Põhjamaise inimese silmadele kindlasti üllatus ja veel meeldiv!

Sõltumatus ja avatus

Aga programmi ametlikuma osa tegi tuisuse reede hommikul Nordic Hotel Forumi konverentsisaalis lahti Janar Filippov Eesti Ekspressist. Janar tutvustas külalistele nii siinse ajakirjanduselu ülesehitust üldisemalt – meediaväljaannete omanikud, sõltuvus/sõltumatus poliitilistest ja majanduslikest huvidest – kui ka oma valdkonna ehk krimiajakirjandusega seonduvat veidi lähemalt.

Palju küsimusi tekkis külalistel selle kohta, mismoodi on meedia tegevus Eestis reguleeritud. Suur oli külaliste üllatus kuuldes, et Eestis on ajakirjanduse tegevus reguleeritud esmajärjekorras vabatahtlikult ajakirjanike eetikakoodeksi ja pressinõukogu näol.

Pärast Janarit tutvustas avaliku sektori poole pealt meediasuhtluse kogemust pikaajalise ajakirjanduskogemusega Toomas Mattson Riigikontrollist. Palju elevust tekitas ukrainlastes Toomase tutvustatud valitsussektori asutuste meediasuhtluse alane põhimõte (mida enamasti ka üritatakse heas usus järgida) – vastata võimalusel meediapäringutele kahe tunni jooksul.

Jah, muidugi on neidki olukordi küllaga, kus vastamiseks võetakse erinevatel põhjustel kõik vajaminevad viis tööpäeva või enamgi. Ent tõsiasi, et üldjoontes peab nn „kahe tunni reegel“ paljudes valitsusasutustes paika, pani nii mitmedki külalised unistavalt pead noogutama.

Helista riigijuhile!

Enne lõunapausi rääkis lähemalt poliitikutel lasuvast ajakirjanduslikust kontrollist kogu taasiseseisvumisaja poliitikateemadel kirjutanud Argo Ideon Postimehest. Kõrvuti ajakirjanduse tehnilisemate poolte (avaliku teabe seadus) tutvustamisega jõudis keskustelu kiiresti selleni, milline on Eesti ajakirjanike ligipääs poliitikutele.

Võin oma kogemusest öelda, et see elevus ei teki vaid n.ö „idapoolsemates“ riikides, kui neile selgitada võimalust saada riigi peaminister ja võtmeministrid lihtsa vaevaga mobiiltelefoni otsa. Muidugi, isikud on erinevad ja tuleviku persoonide osas me ju miskit ei tea, ent Argo kinnitus külalistele – meie peaministri saab mobiilil kätte ja kui ei saa, siis ta ikka helistab tagasi – tundus paljudele uskumatu.

Seevastu meie Argoga jäime pisut nõutuks küsimuse peale, kas meil Eestis on parlamendis seadusega keelatud teise inimese poolt hääletamine. Eeldasime, et ilmselt on, aga ega seda saakski ju teha, sest taoline käitumine ei jääks ju saladuseks. Ukrainlased pelgalt naersid selle peale ja näitasid meile internetist videoklippi, kus ülikondades rahvasaadikud jooksid mööda saali ringi ja hääletasid ka puuduvate kolleegide eest.

Ukraina külaliste tõdemus oli – no näete, meil on see isegi videos, aga ikka tehakse. Siin ei osanudki ei Argo ega mina miskit tarka kosta, miks meil Eestis see tõenäoliselt läbi ei läheks. Kuid siiski jäime veendunult seisukohale, et taoline asi EI läheks läbi.

Kui Pullerits õppinuks Inglismaal…

Pärast lõunapausi ja õige pisikest ringivaatamist Tallinna vanalinnas ootas külalisi veel ees kaks sessiooni. Neist esimeses tutvustas Jevgenia Garanža Den za Dnjomist seda, milline on väljaannete lõikes üldse Eesti ajakirjandusmaastik ning missugune on meie ajakirjanike nö ideoloogiline lähtepunkt.

Vaadates näiteks ajakirjandust (ja mitte poliitilise kontrolli mõttes) Venemaal, siis seal on Nõukogude Liidu lagunemise järgselt võetud eeskuju Suurbritanniast. Meie puhul aga tugineb lähtepunkt paljuski Ameerika Ühendriikide traditsioonidele. Jevgenia esitas vestluse käigus ka ühe tabava repliigi Eestis ameerikaliku ajakirjandustraditsiooni sünonüümi ehk Priit Pulleritsu teemadel – huvitav, milline oleks Eesti meediamaastik siis, kui Priit oleks pisut enam kui 20 aasta eest käinud hoopiski Suurbritannias praktikal.

Ärge jätke meid külma kätte!

Enne seda, kui külalised said alustada tuisust tagasiteed Riiga, tutvustas neile Eesti eurointegratsiooni alast kogemust Paavo Palk, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse poliitikaosakonna juhataja. Paavo kirjeldas ilmekalt nii seda, milline on Eesti otsene „tulem“ Euroopa Liidu liikmelisusest Euroopa fondide rahade näol meie riigieelarves. Külalised omakorda avaldasid lootust, et hoolimata poliitiliste suhete jahenemisest Euroopa Liidu ja Ukraina vahel lääne toetus ukrainlastele ei vähene. Mure oli lihtne – ärge palun laske meid „ära“!

Paavo peatus põgusalt ka euroliidu kajastusel Eesti meedias ning tõdes, et korrespondentide vähesuse tõttu on see tihtilugu skeptitsismi poole kaldu. Ja seda tulenevalt lihtsast asjaolust, et paljude Eesti ajakirjanike jaoks on esimene võõrkeel inglise keel ning Briti press on traditsiooniliselt kõige euroskeptilisem. Ühtlasi soovitas Paavo kõigil külastada Euroopa Komisjoni Ühendkuningriigi esinduse kodulehte, kus on ka spetsiaalne rubriik selleks, et vastata briti ajakirjanduses üsna sageli ette tulevatele ebaõigetele kajastustele.

Lõpetuseks laenan aga ühe esineja sõnu, kes avaldas lootust, et ukrainlastel meie ja lõunanaabrite juures käimisest ja siinse kogemusega tutvumisest kasu on. Ja seda õnnestub kuidagigi kodus kasutada, sest „keskkond, kus nad peavad töötama, on ikka üsna õudne“. Sel põhjusel on ka enam kui asjakohane Oleksandr Yankovskyy poolt mullegi südamele pandud palve – ärge laske meil “minna”, sest teineteisest kaugenemisel on enim kaotada meil, tavalistel inimestel!

Jan Jõgis-Laats

Autor külastas ka Kuku raadio eetris kolmapäeviti pärast kella 10 uudiseid kõlavaid “Avatud Eesti Fondi minuteid”. Kuula seda ja teisi saateid AEFi arhiivist.

Read Full Post »

Surmanuhtlusest ja eluaegsest vanglakaristusest

Avatud Eesti Fondi Ida-Ida piiriülese koostöö programm toetas Avo Üpruse osalemist konverentsil Issues of life-term prisoners 21–22. novembrini 2012 Jerevanis, Armeenias. Konverentsil osalesid ja andsid oma tööst ülevaate Armeenia, Gruusia, Ungari, Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Leedu, Läti, Ukraina, Kasahstani, Tšehhi, Sloveenia, Suurbritannia ja Eesti esindajad.

Avo Üprus: „Esimesel päeval oli meil võimalus osaleda kahe parlamendikomisjoni ühisistungil, mis käsitles eluaegsete kinnipeetavate kohtlemise ja vabastamise teemat. Jaotusmaterjalidena jagati välja kodanikuühiskonna arengut tutvustavad trükised, Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi voldik ja instituudi 2008. aastal tehtud ettepanekud eluaegsete vabastamise ja kohtlemise osas Eestis.

Jerevanis toimunud konverentsil koostati ettepanekud Armeenia valitsusele ja parlamendile, mida täiendatakse veel veebikeskkonnas. Koos mitme teise delegaadiga andsin ka mina intervjuu samal teemal valmiva dokumentaalfilmi tarvis. Lõppdokumendi jaoks esitasime ettepaneku eluaegne karistus varem või hiljem kaotada, aga seniks peab valitsusele tehtavates ettepanekutes olulist tähelepanu pöörama ka eluaegsete kinnipeetavate kohtlemisele karistuse kandmise ajal: see tähendab sotsiaalprogramme, psühholoogide kättesaadavust ning karistusasutuste avatust kodanikuühiskonnale.“

Avo tegi konverentsil ettekande ka eluaegsete kinnipeetavate olukorrast Eestis. Pakume teilegi lugemiseks noppeid tema ettekandest.

Kui enamikus Lääne-Euroopa riikides oli surmanuhtlus kaotatud juba 1970. aastate lõpuks, siis NSV Liidu poolt inkorporeeritud ja annekteeritud riikides mitte. Eesti taasiseseisvumise järel muudeti küll ulatuslikult kriminaalkoodeksit (Eesti Vabariigi 7. mai 1992. aasta seadusega „„Eesti NSV kriminaalkoodeksi“ uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta“), kuid mõnda aega säilis selles veel karistusena surmanuhtlus. Siinkirjutaja on koostanud ja riigikogu kristlike demokraatide parlamendifraktsioonile edastanud surmanuhtluse kaotamise seaduseelnõu koos seletuskirjaga aastal 1992, mida riigikogus lõpuni ei menetletud. Hiljem surmanuhtlus siiski kaotati.

Surmanuhtlust mahalaskmise läbi oli erakorralise karistusena lubatud mõista esimese astme kuritegude tahtliku toimepanemise eest. Surmanuhtlust ei kohaldatud naiste ja selliste isikute suhtes, kes olid kuriteo toimepanemise ajal nooremad kui 18 aastat või vanemad kui 65-aastased. Armuandmise korras võis surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.

31. augusti 1998. aasta seisuga oli Eestis 20 inimesele mõistetud karistuseks surmanuhtlus. 18 surmamõistetul asendati karistus eluaegse vabadusekaotusega ning kahel juhul tähtajalise vabadusekaotusega. Täna kannab eluaegset vanglakaristust 37 inimest. Nad on pikka aega vangistuses viibinud ning suhtlemisprobleemidega inimesed, keda iseloomustab kompleksne sotsiaalne toimetulematus. Ka isiksuslikud omadused deformeeruvad ega soodusta sotsialiseerumist. Seetõttu on vajalik süsteemne psühhosotsiaalne töö pikaajalist, sh eluaegset karistust kandvate inimestega. Nende valmisoleku kujundamine ühiskonda naasmiseks on olulise tähtsusega inimväärikuse austamisel ja kuritegevuse ja sotsiaalsete probleemide vähendamisel.

Eestis reguleerib eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamist karistusseadustiku § 77, mille lõike 1 kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. Kõige pikemat aega on eluaegsetest kinnipeetavatest vanglas viibinud isik, kes asub kinnipidamiskohas juba 1983. aastast. Tema vabastamine saab arutusele tulla 2013. aastal.

Presidendi armuandmise korras muudeti kahe surmamõistetu karistus eluaegseks vanglakaristuseks. Tänaseni on selle otsuse motivatsioon ebaselge ning vaieldav. Nimelt ei olnud otsuse tegemise ajal eluaegset vangistust seadustatud. Vabaduskaotusliku karistuse ülempiir oli kakskümmend aastat vangistust.

Eluaegsel vanglakaristusel on mitu desotsialiseerivat ja degenereerivat mõju. Eluaegsed kinnipeetavad langevad sagedamini rünnakute ohvriks ning teevad suitsiide, samas on nende retsidiivsus oluliselt madalam keskmisest. Seetõttu on mõistlik kaaluda eluaegse vanglakaristusest loobumist. Loomulikult jääb üles küsimus parandamatult haigetest inimestest. Haigusi aga karistustega ei ravita.

Read Full Post »