Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 6. dets. 2011

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš, kes külastas 2011. aasta augustikuus Ida-Ida programmi toel Kõrgõzstanis toimunud demokraatiateemalist suvekooli:

Kõrgõzstani võib tinglikult võrrelda Valgevenega – kui viimasest on jäänud viimaseks Euroopa diktatuuriks, siis Kõrgõzstan punnitab kõigest väest, et saada esimeseks Kesk-Aasia demokraatiaks. Naaberriigid – Uzbekistan, Tadžikistan, Kasahstan ja Hiina ei ole Kõrgõzstani jaoks selle eesmärgi poole pürgimiseks kõige paremaks eeskujuks. Paraku. Seega toetavad riigi demokraatiapüüdlusi eelkõige Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit.

Washingtoni huvides on eelkõige lõpetada olukord, kus riigipöörded toimuvad Kõrgõzstanis tihedamini, kui enamikus riikides valimised. Arvestades, et Biškeki lennujaamas Manas’is asub USA õhuvägede transiitbaas, mis teenib Afghanistani operatsioonis osalevate koalitsioonivägede vajadusi, teevad sellised poliitilised show’d ameeriklasi pisut murelikuks.

Pärast viimast relvalist mässu 2010. aastal, mil endine president Kurmanbek Bakijev põgenes Lukašenka juurde Minskisse, tuli võimule lai demokraatiameelne koalitsioon, kes kuulutas oma eesmärgiks muuta Kõrgõzstani parlamentaarseks vabariigiks. See on üsna ebatavaline piirkonnas, kus riikides siiamaani võim tuleb riigipeale mitte rahva, vaid ikka vanaviisi Jumala kaudu. Valimised seejuures toimuvad teatavasti isegi Türkmenistanis, aga kui valija eksib Jumala tahte vastu, leidub alati tarkpeasid, kes ei lase tekkida olukorral, kus võimu saab mõni ebausaldusväärne inimene. Seevastu Kõrgõzstanis toimusid oktoobri lõpus presidendivalimised, mis andsid isegi OSCE vaatlejatele põhjust “ettevaatlikuks optimismiks”.

Nendest erinevustest ja Kesk-Aasia riikide eripäradest rääkisimegi suvel Issõk-Kuli järve ääres toimunud rahvusvahelisel noorteseminaril, mille korraldajaks oli Avatud Ühiskonna Instituut. Seminarist võtsid osa üliõpilased ja noorteühenduste aktivistid enamusest Kesk-Aasia riikidest: Kasahstanist, Tadžikistanist, Uzbekistanist ja Kõrgõzstanist endast. Seminar ise oli üsna mahukas, koosnes kolmest osast ja iga osa oli omakorda paar nädalat pikk. Selle aja jooksul käisid noortega rääkimias nii kohalikud poliitikud presidendi kohusetäitja Roza Otunbajevaga eesotsas kui ka rahvusvahelised eksperdid USAst, Venemaalt, Euroopa Liidu ja Kesk-Aasia piirkonna riikidest.

Mind üllatas seminaril kõige rohkem see, et need noored olid üsna hästi informeeritud näiteks nii Eestist kui üldse rahvusvahelisest poliitikast ja majanduslikust olukorrast. Väide, et selles piirkonnas peame rahvale kõigepealt lugemisoskust õpetama, ei pidanud antud seminari näitel üldse vett – Twitteri kasutamist ja selle kaudu revolutsioonide organiseerimist võiksid nad hoopis meile õpetada. Infoajastu lapsed ei erine kuigi olulisel määral, olgu nad sündinud ja kasvanud Londonis või siis Oši linna lähedal väikeses külas. Ainult et Oši lähedal on internetikiirus veidi tagasihoidlikum.

Infoajastuga võib seletada ka välkkiireid ühiskonnamuutusi, mis Kõrgõzstanis viimastel aastatel on toimunud. Esimene naispresident Rosa Otunbajeva lubas pärast valitud presidendi Albazbek Atambajevi ametisse astumist “rahulikult perekonnaga nädalavahetusel jalutada Dzeržinski uulitsal”. Tähelepanuväärne on see, et kuigi tänav kannab endiselt KGB asutaja nime, saab Otunbajevast saab esimene Kõrgõzstani riigipea, kes saab seal jalutada pärast oma ametiaja lõppu. Tema eelkäijatel on jalutamiseks samanimelised tänavad ainult Minskis, kus elab eksiilis president Bakijev, ja Moskvas, kuhu pärast Bakijevi korraldatud riigipööret 2005. aastal põgenes president Askar Akajev.

Otunbajeva volitused riigipeana lõppevad 31. detsembril 2011. Ainult üks asi võib takistada tal oma lubaduse täitmist – kui Džeržinski uulits saab selleks ajaks uue nime. Ka sellised muutused toimuvad neil üsna kiiresti, näiteks kohe pärast minu saabumist Biškekki, lõhkus kohalik võim peaväljakul asuva Vabadusmonumendi. Põhjuseks oli nimelt see, et kivine naisterahvas, kes kehastas Vabadust, on liiga sarnane diktaator Akajevi abikaasa Mairamiga. Ausõna, mina pole Eesti monumendikogemust neile vahetanud!

Read Full Post »