Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. nov. 2011

26.11 tähistati Eestis 13. korda Kodanikupäeva. Kirjutab Mall:

Järjest vähem tähendab kodanikuks olemine kodakondsust passis ning üha rohkem mõtteviisi, eluhoiakut. 2011. aasta on tõstnud tavakodaniku mõjuvõimu tähelepanu keskmesse kogu maailmas – aasta lükkasid käima hiljem Araabia Kevadeks üle kasvanud sündmused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Euroopa Liidu süvenev võlakriis tõi inimesed tänavatele Kreekas, Hispaanias tekkis vägivallatu ja antikapitalistlik protestiliikumine Indignados, augustikuus lõõmas London leekides ja sügisel ilmus Wall Streetile järjest rohkem Guy Fawkesi maskidega inimesi.

Kõiki neid väljaastumisi ei saa tervitada tõusnud kodanikuaktiivsusena, sest iga mäss ei tähenda veel põhjendatud väljaastumist, meeleavaldus protestiliikumist või streiki. Pätt jääb pätiks ja vägivald õigustamatuks. Küll aga tekib küsimus: kas ja kuidas suudame ära tabada selle, kui need, keda oleme ise valinud, viivad meid rappa? Ja mida seejärel ette võtta, millal on õige hetk tõsta häält, et ei oleks liiga hilja?

Meeleavalduste globaalne lainetus on paralleelselt jõudnud ka Eestisse – aasta jooksul on olnud vaat et rohkem meeleavaldusi ja proteste kui terve möödunud kümnendi jooksul kokku, isegi selline reeglina konservatiivne grupp nagu õpetajad on tõusnud tagajalgadele. Ilmselt on see üldine rahvusvaheline kogemus, mis on mõjutanud ka siinse kodaniku käitumist. On selge, et kodanikke ei rahulda enam pelk esindusdemokraatia, vaid üha enam pürgitakse osalusdemokraatia suunas.

Kuigi Occupy Wall Streeti meediakajastus on olnud konfliktne, liikumist on kas naeruvääristatud või nähtud selle taga kummitamas uue põlvkonna kommunismikolli, on ometi selge, et selle juureks on soov kaasavama ja läbipaistvama valitsemise ning inimväärsema elu järele, mis tähendab sotsiaalsete lõhede vähendamist ühiskonnas tervikuna. Nooremad inimesed ei käi Che Guevara pildiga T-särgiga ringi mitte ainult ajaloovõhiklikkusest, vaid ka seetõttu, et praegune kord on neile vastuvõetamatu ja tänaste võimulolijate poliitiline legitiimsus tundub väike. Tulevik tähendab nende jaoks laene, mida kunagi tagasi ei jõuta maksta ning ammu pole enam aru saada, kuskohast lõpevad suurkorporatsioonid ja algab poliitika. Võib-olla on kapitalismi peiesid vara pidada, kuid see ei vähenda vajadust ühiskondliku osalemise meetodite muutmise järele.

Kuigi OWS sellisel kujul ei pruugi olla midagi püsivat või monoliitset, on sellest arenenud võrgustiku mõjud palju laiemad kui see, mida meile praegu raporteerib CNN või vahendavad muud meediakanalid. Seda on näha ka sotsiaalmeedias, mis kiirendab senini suurte laevade kombel aeglaselt pööranud protsesse ja infovahetust.

Palun väga, näiteks Von Krahli teatris koguneb esmaspäeval Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia koostöös konsensusliku otsustamise töötuba. Seda täiesti omaalgatuslikult, nii nagu käis NYCis Zucotti pargis Memokraadi vabatahtlike toetajate abiga OWSi kajastamas endine investeerimispankur Tarmo Jüristo ja nii, nagu kirjutatakse kollektiivselt Memokraadi blogi ennast (kui meenutada, siis blogi looja Daniel Vaarik pälvis mullu oivalise ajakirjanduse auhinna ja seega hinnati paremaks kui traditsioonilised väljaanded). Selliseid väikseid omaalgatuslikke think-tank’e sünnib praegu kõikjal maailmas.

Ühtlasi on sotsiaalmeedia üha rohkem muutunud triviaalse teavitamise kohast „tere sõbrad, mu kassil on täna sünnipäev“ mõttevahetuse platvormiks, kus inimesed arutlevad (oma näo ja nimega) ka ühiskonnas toimuvat. Argitasandil tahaks loota, et suurenev kodanikujulgus avaldub ka päevalehtede internetikommentaariumides.

Lihtsalt kaasamõtlemise ja –rääkimise kõrval saab kodanik oma häält võimendada ka erinevatesse ühendustesse kuuludes. Muuhulgas on ühenduste ülesandeks oma igapäevase tegevuse kõrval – olgu see siis sotsiaal-, kultuuri- või muus sfääris – huvikaitse, moodsama sõnaga ka eestkoste, mis tähendab oma vajaduste ja soovide kommunikeerimist nii, et need jõuaks ka seadustesse. Kuigi avalik sektor kipub aktiviseeruma just valimiseelsel ajal, on nii kodanikel eraldi kui ühendustel võimalik on huve kaitsta ka valimistevahelisel perioodil.

Teiseks võiks osalusega seoses rääkida kaasamisest, mis ühenduste puhul soovitusena avalikule sektorile on toiminud juba aastaid, tegudes aga hakkab alles praegu vilja kandma. Kaasamise puhul on oluline meeles pidada, et see ei tähenda lõpptulemusena ilmtingimata kompromissi otsustes või ka seda, et kõik on lõppkokkuvõttes rahul – tegemist on vahendiga, mis teeb otsustamise protsessi läbipaistvaks ning on algusest peale teadlik kõigi osapoolte arvamustest ja ettepanekutest. Kui kaasamine saaks normiks kõigil võimutasanditel, siis vähendab see tunduvalt tõenäosust ka selleks, et “ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja”.

Ühenduste koostöö ulatub sageli väljapoole riigipiire (ja mitte ainult arengukoostöö vallas). Heaks näiteks on tänavu märtsikuus asutatud Euroopa Liidu-Venemaa kodanikuühiskonna foorum, mis on täiesti altpoolt kasvanud algatus ning asutati Vene ühenduste koostöös ja survel Euroopa Liidule just seetõttu, et pärast järgmisi presidendivalimisi taas võimule tulev Vladimir Putin ei saaks ise asutada organisatsiooni, mis vaid mängib või imiteerib kodanikuühiskonda.

Ei saaks siiski kogu ülejäänu taustal öelda, et riigid kodanike kaasamisele pikemas perspektiivis ei mõtle – USA president Barack Obama ja Brasiilia president Dilma Rousseffi algatatud Avatud Valitsemise Partnerlus, millega on tänaseks avaldanud soovi liitud 46 riiki (sealhulgas ka Eesti) just seda proovib teha.

Märtsiks 2012 on Eesti valitsusel vaja esitada  tegevuskava  avatud valitsemise põhimõtete  elluviimiseks, kusjuures selle koostamisse on kohustuslik kaasata ka valitsusväline sektor. Lisaks on valitsustel hiljem vaja esitada enesehinnangu raport, mida täiendab sõltumatu eksperthinnang antud riigist. Need on abinõud, et kodanikel oleks võimalik pidevalt jälgida, kas nende valitsus on teinud suuga lihtsalt suure linna või pidanud antud lubadusi.

 Võib juhtuda, et see algatus vaikselt hääbub või läheb suure pauguga lõhki. Aga me ei saa seda kunagi enne teada, kui järele ei proovi – midagi nii mastaapset pole koostöös avaliku ja kolmanda sektoriga rahvusvaheliselt varem ette võetud.

Mida saad Sina ette võtta? Mõtle kaasa, mõtle läbi ja osale. Oleme senise ühiskondliku korra murrangu lävel, aga muidu toimub see silma Sinuta.

Advertisements

Read Full Post »

Kirjutab Kadri Talvoja Briti Nõukogust:

Empowering European Citizens on Briti Nõukogu poolt ellu kutsutud ning Euroopa Komisjoni poolt kaasfinantseeritud projekt, mille partneriks on Eestis Avatud Eesti Fond. Lisaks Euroopa Komisjonile aitavad projekti ellu viia kümme kodanikuühendust ja organisatsiooni kümnest projektis osalevast riigist – Horvaatiast, Tšehhist, Eestist, Soomest, Ungarist, Makedooniast, Poolast, Rumeeniast, Slovakkia ja Rootsi. Huvi korral saad projekti kohta rohkem lugeda SIIT, Eesti koolituse fotode vaatamiseks tuleb sul vajutada SIIA.

Eestis oli projektis osalemiseks välja kuulutatud avalik konkurss, kuhu ootasime avaldusi noorsootöötajatelt, kogukonna aktivistidelt ja vabatahtlikelt. Avaldusi tuli paljudelt toredatelt ning tublidelt inimestelt aga kahjuks saime ainult projekti vastu võtta 30 inimest.

69 energilist eurooplast!

Kuna Eestis töötab eelmainitud valdkondades rohkem naisi, siis pole ka üllatav, et Eesti osalejatest on vaid 20% mehed. Keskmine osalejate vanus on 29 ning äärmiselt tore on näha projektis kõrvuti osalemas nii 19 aastaseid kui ka 62 aastaseid inimesi. Samuti on väga tervitatav see, et kogemus, mis osalejad endale projektist saavad ulatub Tallinna ja Harjumaa piiridest väljapoole, kuna projektis osalejaid on üle terve Eesti.

Tulles aga veelgi lähemale Eesti seotusele projektiga, siis eelmisel nädalal toimus Tallinnas kolmepäevane koolitus, mis tõi üle Euroopa kokku 69 aktiivset inimest. Poola grupp nägi tulemisega eriti palju vaeva, sest otsustati tulla bussiga, mis veeres Eesti poole tervelt 19 tundi!

Viie treeneri juhendamisel otsiti päevade jooksul lahendust  mitmetele juhtimisprobleemidele, uuriti inimese vabadusi ja piiranguid, õpiti kuidas aktiviseerida kogukondi ning motiveerida inimesi, mängiti rollimängude kaudu läbi stsenaariumid tuleviku Euroopast ja arutati, kuidas meie kultuuritaust meid ja meie tegemisi mõjutab.

Et paremini mõista erinevate osalejate kultuuritausta, toimus nn rahvusvaheline turg, mille raames tutvustati oma riiki, selle kulutuuri, muusikat, toitu ja jooki. Kuna tegemist on siiski Euroopa projektiga, pidas ungarlane, Katalin, vajalikuks korraldada ka ühine Euroopa hümni laulmine. Lauldi erinevates keeltes ning täpselt nii kõvasti, et kohale laulma meelitada ka projektivälised inimesed, kes samas hoones viibisid.

Nagu sellistel üritustel ikka, tundsid inimesed kõige rohkem rõõmu võimalusest tutvuda nii paljude aktiivsete inimestega väga paljudest eri riikidest. Sellised vahetused annavad inimestele uusi ideid ja kindlasti julgustavad ja motiveerivad need ka osalejaid tegema midagi kasulikku omandatud teadmistega.

Näiteks Tuure, Tallinna koolitusel osalenud soomlane avastas end ürituse lõpus hoopis teistmoodi hingamast. Noormees, kes on siiani vastu suutnud panna Facebooki ahvatlustele, tunnistas lõpuks avalikult teistele osalejatele: „Ma vist pean selle Facebookiga ikka liituma, sest muidu ma ei saaks teie kõigiga enam nii lihtsalt suhelda“.

Tuld ja tundeid Anu Toodult, EAPN Eesti projektijuhi assistendilt :

“Kui mööda vaadata sellest emotsionaalsest vaimustusest ning põlemisest, mida need 4 päeva Rahvusraamatukogus mulle andsid, siis olid need päevad täis avasilmi unistamist, avastamist, et veel 70 noort lahtise südamega professionaali unistavad samadest  asjadest (võrdsed võimalused kõigile, rahulolu, areng, eneseteostus, sallivam ühiskond) ning arusaamisest, et õige mõtlemise ja tegutsemise  abil ei ole üksi neist asjadest võimatu. Me mängisime, unistasime, lõime kujundeid, mis erinevalt nii paljudest teistest koolitustest jäid mällu ja südamesse põlema. Aga mitte ainult. Me ka otsisime lahendusi, lähenesime kogukonnas tehtavale tööle uue nurga alt, õppisime küsima õigeid küsimusi ning õppima vigade asemel oma saavutustest. See oli ruum, mis 4 päeva hoolimata osalejate kultuurilistest erinevustest, hingas samas rütmis ja oli valmis tegutsema terve Euroopa paremaks loomise nimel.”

Päikest ei lase looja ka nädala raames koolitaja olnud Riina Vaap Tallinna Noorsootöö Keskusest:
“Esimene emotsioon- tohutu positiivsus. Kuna kõik tegevused on kirjeldatud ja ülesanded sõnastatud AI meetodit kasutades, on ka inimeste suhtumine väga hea. Teine emotsioon- rõõm osalejate eripalgelisusest, võimalusest kohtuda ja suhelda nii mitmete erinevate inimestega. Ja kolmas, selline natuke isiklikumat laadi tunne – hea meel õnnestunud koolitusest ja iseenda panusest sellesse koolitajana. Meeskond oli super ja loodan, et samas vaimus jätkatakse ja koolitusel tekkiv sünergia levib üle kogu Euroopa:)”

 

Read Full Post »

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš ühingust Avatud Vabariik, kes osales AEFi Ida-Ida piiriülese koostöö programmi toel Armeenias Jerevanis toimunud seminaril What Future for Democracy and Civil Society?

Armeenia Avatud Ühiskonna Fondi korraldatud demokraatia arendamise seminarist võtsid osa 90 esindajat 27 riigist, seahulgas Eestist. Rääkisime sellest, kuidas kodanikuühiskond võib võidelda korruptsiooniga, aidata muuta läbipaistvamaks avalikku sektorit, kaasata avalikkust otsuste tegemisse, kontrollida valimisi ja kaitsta sõnavabadust.

Armeenia osalejate mured olid seotud sellega, et vaatamata riigis kehtivale liberaalsemale põhiseadusele, pole tegelikud vabadused kodanikele eriti tunda. Konverentsiga samal ajal toimus kogunemiskoha vahetus läheduses opositsiooniparteide miiting, kus nõuti presidendi ja parlamendi tagasiastumist ning erakorraliste valimiste väljakuulutamist. Protestijad polnud nõus tunnistama eelmiste valimiste tulemusi ja nende silmis pole riigipea Serž Sargsjan ega parlament legitiimsed.

Opositsiooniliidri ja postsovetliku Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani kutsel kogunenud rahvas ei saanud oma telkilaagri tegemiseks linnalt luba. Samas pole keegi neid jõuga Iseseisvuse väljakult minema visanud erinevalt 2008. aasta märtsist, mil presidendivalimiste tulemusi mittetunnistanud aktivistide kokkupõrkes politseiga hukkus kaheksa inimest.

Ter-Petrosjani telklaager Jerevanis Iseseisvuse väljakul

Kindlasti mõjutas valitsuse käitumist mingil määral see, et samal ajal toimus Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy riigivisiit Jerevani. Kõrge külaline avas kingiks toonud Auguste Rodini skulptuuri vaid mõnisaja meetri kaugusel telklinnakust, kuid opositsiooni üritust vaatama ta ei tulnud. Asjata oodati seal ka Sarkozyga koos saabunud maailmakuulsat armeenlast Charles Aznavouri, kes on Armeenia valitsuselt saanud endale Jerevani kesklinnas kingiks majamuuseumi, mille ehitamine läks riigieelarvele maksma 1,3 miljonit eurot.

Vahetult enne Jerevani tulekut Aznavour rääkis ajakirjanikele, et Armeenia suurimaks probleemiks on maffia ja korruptsioon ning see, et inimesed on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. KA nõukogude ajal oli väljaränne Armeenia liiduvabariigist üsna kõrge ning selle tulemusel on armeenlaste suurimad diasporaad praegu on Venemaal ja Ukrainas. Pärast iseseisvuse saavutamist lahkub riigist tööotsingutele umbes 50 tuhat inimest aastas, mis tähendab sisuliselt rahvuslikku katastroofi.

Lisaks sellele on Armeenia riigil päris tõsised konfliktid oma naabrite Aserbaidžaani ja Türgiga. Olgu põhjuseks territoriaalsed vaidlused või lahkarvamused 1915. aasta genotsiidi küsimuses, aga tulemus on see, et mõlema riigiga on piir kinni ja sõda Aserbaidžaaniga ähvardab iga päev taas puhkeda.

Kas kodanikuühiskond saab aidata ka nende probleemide lahendamisel ja kuivõrd tugev saab olla rahvadiplomaatia? Eestist vaadates leidub aina vähem põhjusi, miks Armeenia ei võiks sarnaselt Georgiale või Moldovale olla meie arengukoostöö sihtriik. Kui pärast Saakašvili võimuletulekut on lääneriikide abi Georgiale mitmekordistunud, siis Armeenia ei ole nii suurt tähelepanu kunagi nautinud.

Probleemiks on muidugi see, et ametliku Jerevani poliitiline valmisolek reformideks ei ole nii suur kui Thbilisis. Ent samas kui võrrelda riiki Moldovaga või viimasel ajal reformiderajast kõrvalekalduva Ukrainaga, ei paista Armeenia olevat üldse nii hull variant. Vähemalt riik on avatud ja Valgevene või Turkmeenia-laadset diktatuuri seal ei ole. Seega on dialoogiks eeldused juba loodud.

Read Full Post »