Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 22. mai 2012

Eelmisel laupäeval sai piduliku punkti algatus „Teeme koos“, mis tõi poolteiseks aastaks koos õppima, ideid genereerima ja tegutsema 31 Eesti inimest siinsetest eesti- ja venekeelsetest koolidest ja vabaühendustest. Nende kogemus kõneleb selget keelt: unustage mastaapsed ja kõikehõlmavad integratsiooniprogrammid, lihtsalt tulge ja tehke midagi koos! Kirjutab Maarja Toots. 

Avatud Eesti Fondi ja Briti Nõukogu kutsel kokku tulnud õpetajad ja aktivistid läbisid 2010. aasta sügisel esmalt koolitusprogrammi, õppisid orienteeruma mitmekultuurilises ühiskonnas, vabakonnas ja projektimaailmas, seejärel aga vormisid kogutud teadmised kuueks koostööprojektiks oma koolide ja vabaühenduste vahel. Koostöö viljad on silmaga nähtavad – ühisprojektidest sündis teatrietendusi, muinasjututegelasi, kontserte ja käsitööd – aga ka veidi nähtamatumad, nagu näiteks avatumad ja õnnelikumad õpetajad, soojad sõprussuhted eri kultuuritaustaga noorte vahel, uued loomingulised impulsid ja hindamatu kogemus sellest, kuidas ühiste huvide pinnalt häid ideid teoks teha.

Võtke vabalt, tehke koos!

Mida siis koos ära tehti?

„Meie lood“. MTÜ Eesti Erinoorsootöö Ühing noOR, Tallinna Ranniku Gümnaasium, Jüri Gümnaasium

Eesti ja vene kultuuritaustaga koolide algklassiõpilased said kokku läbi rahvuslike muinasjuttude lugemise ja lavastamise. Projekti käigus toimusid kohtumised kummaski koolis ja lõpuks nukumuuseumis, kus lapsed said ise muinasjututegelasi valmistada. Eestvedajate sõnul ei olnud projektis midagi keerulist, aga just see oligi see, mis töötas. Eriti meeldejäävad olid pealtnäha märkamatud hetked projekti vältel – näiteks siis, kui vene emakeelega noortele tehti tuuri eestikeelses koolis. „Kahin käis läbi koridoride ja oli kuulda, kuidas teised õpilased uudishimulikult uurisid, et mis need vene noored küll meie koolis teevad? Siis mõistsime, et projekti mõju ulatub palju kaugemale kui vaid nende lasteni, kes otseselt projektis osalesid,“ kõnelevad nad.

„Muudatuste algus peitub iseendas“. Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasium, Mäetaguse Põhikool ja MTÜ Parim Tervis

Algatuse eestvedajate eesmärk oli ambitsioonikas: õnnelik ja oma tööga rahul olev õpetaja. Selleks toodi kokku kaheksa Mäetaguse ja Kohtla-Järve õpetajat, kes õppisid koolipsühholoogide ja MTÜ Parim Tervis abiga lõdvestustehnikaid, võtteid läbipõlemise ennetamiseks, eneseanalüüsiks ja eneseusu kasvatamiseks. Kohtumistel ei keskendutud mitte koolitöö probleemidele, vaid just osalejate eesmärkidele ja unistustele, mille igaüks sai kirja panna oma isiklikku kaustikkuse – aarete laekasse, mille juurde elus ikka ja jälle tagasi tulla. Loodi ka veebileht ja foorum, mille kaudu õpetajad saavad üksteisele ka pärast projekti lõppu tuge ja julgustust pakkuda. Vaadake ise: https://sites.google.com/site/treningi2012

„Koostöö kui väärtuskasvatuse meetod koolis“
Sinimäe Põhikool, Tallinna Tehnikagümnaasium, Jõhvi Laste ja Noorte Ärikool            

Selles projektis said noorte ühendajaks ühised väärtused. Loovtegevuse, suhtlemistöötubade, rollimängude ja ühise tegevuse looduses arutasid noored väärtuste ja sotsiaalse kaasatuse üle ning joonistasid üheskoos väärtuste puu. Projekti algatajad räägivad särasilmil, kuidas õpilased esitlesid väärtuste puud täiesti omal algatusel kahes keeles, ilma et õpetajad oleksid pidanud seda neile ette kirjutama. „Õpilaste tagasisidest tuli välja, et keel ja rahvus ei olnud mingiks takistuseks ning lisaks eesti ja vene segakeelele leidsid noored ühise keele hoopis tantsimises,“ naljatavad nad.

„Sõbrakesed“
Tallinna I Internaatkool, Kohtla-Järve Ühisgümnaasium, Õismae Kool

Erivajadustega vene ja eesti keelt kõnelevate ning vähekindlustatud peredest pärit noored Tallinnast ja Kohtla-Järvelt arendasid koostööd loomingulise ühistegevuse kaudu. „Õpetaja, kas sa saaksid palun kolm päeva tagasi võluda, meil oli niiii tore!“ meenutab Tallinna I Internaatkooli õpetaja oma kooli laste hüüdeid pärast Kohtla-Järvel toimunud kohtumise lõppu. Kuid omajagu põnev oli ka täiskasvanutel: „Olen küll venelanna ja küpsetan, aga nii suurt hulka erinevaid moose ja pannkooke ei ole ma oma elus veel näinud, kui need, mida pakkusid projektis osalejatele Kohtla-Järve lapsevanemad,“ kõlavad Õismäe õpetaja muljed. Projekt on küll läbi, aga juba juunis saavad kolme kooli õpilased Noarootsis suvelaagris kokku.

„Teeme huviringe koos“
Leisi Keskkool, Kohtla-Järve Vene Gümnaasium, MTÜ Spordiselts Halliste

Kohtla-Järve ja Leisi lapsed said kokku Mulgimaal Hallistes, vahetasid kogemusi huviringides osalemisest ja õppisid uusi oskusi kandlemängust puutööni. Veel enne aga küsitleti mõlema kooli õpilasi ja lapsevanemaid, et uurida nende huve ja vajadusi seoses huvitegevusega oma koolis. Ka Leisi lapsed kibelesid juba pärast kohtumist bussi astudes, et millal jälle, meenutab projektijuht. Projekti tulemusel on tema sõnul järjest laienenud nende õpilaste ring, kes tahavad osaleda mitte ainult oma kooli huviringides, vaid ka sedalaadi noortevahetustes. „Ühtlasi said Leisi poisid selgeks, mida tähendavad kolm maagilist tähte: B, C ja Ё,“ meenutab ta muiates.

http://teemehuviringekoos.blogspot.com/

„Kultuuride mitmekesisus on meie vaimuvara“
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium, Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium, MTÜ Vene kool Eestis               

Projekt algas küsitlusega mõlema kooli gümnaasiumiõpilaste seas, mille eesmärgiks oli selgitada välja kultuuridevahelise suhtlemise valukohad ja kaardistada nende hoiakuid. Viie intensiivse päeva jooksul osalesid õpilased loovdraama ja kunstiteraapia töötubades, õppisid läbi loomingulise tegevuse üksteist tundma ning viimasel päeval esitlesid õpitut koolikaaslastele ja teistele huvilistele. Töötubades selgus kohe, et vene emakeelega noored tahtsid tegelikult suure huviga õppida eesti keelt ja eestlased omakorda vene keelt, viimase päeva esitlustel räägiti läbisegi mõlemat. Noored ise kõnelesid kogemusest näiteks nii: „Suhtun nüüd venelastesse teistmoodi kui enne, nad on inimesed nagu meiegi : )“ – „Minu arvamus Eesti venelastest paranes oluliselt, sain juurde palju uusi sõpru.“ – „Lahe! Selliseid projekte peaks tihedamini korraldama!“

Kokkuvõtteks ja mõtteaineks aga kolm laupäevasel lõpuseminaril kõlanud seisukohta, millele kõik osalejad innukalt kaasa noogutasid:

–          Tundub, et rahvustevaheliste suhete probleeme võimendatakse Eestis üle – mine tea, kelle huvides – aga kui me saame omavahel kokku, siis neid probleeme tegelikult ei ole.

–          Rääkigem rohkem pärislugusid ja jagagem häid kogemusi – koostöö ja mõistmine sünnib just niisuguste lugude kaudu.

–          Koolitused ja koostegemine teistsuguse taustaga inimestega ei õpeta mitte ainult erinevusi mõistma, vaid panevad ka laiemas plaanis minapildi paika ja annavad julgust oma elus muudatusi teha. Nii mõnelegi osalejale andis „Teeme koos“ viimase impulsi teha teoks mõtteid, mis juba ammu meeles mõlkunud olid.

Read Full Post »

Eesti Gei Noorte ja OMA Keskuse lahkel loal avaldame ka AEFi blogis kokkuvõtte 2. mail toimunud kohtumisõhtust lapsevanematega, kes on ühest ja samast soost.  Kirjasõnasse valas selle Ingrid. Head lugemist! 

Oma kogemustest olid tulnud rääkima kolm perekonda. Perekond ja lapsed on paljudel meeles mõlkumas, sest kohale oli tulnud toatäis huvilisi. Suuremat keskustelu tekitas see, kuidas lapsed väljaspool kodukeskkonda hakkama saavad (lasteaias, koolis, trennis jne) ja kuidas suhtuvad kasvatajad, õpetajad, teised lapsevanemad samasooliste perekonda. Samuti tunti huvi vanavanemate reaktsioonide vastu ja uuriti nende suhtumist lapselapsesse.

Laste endi jaoks on kõik väga lihtne ja loogiline – nende peres on kaks ema, aga nt sõbra peres on kaks ema, kaks isa ja kolm vanaisa (kärgperes elav laps), ning nemad ise ei näe, et nende pere kuidagi teiste omast erineks. Ka ei ole ükski perekond tundnud, et nendesse oleks suhtutud eelarvamustega õpetajate, kasvatajate või tööandja poolt. Lapsega on saanud haiguslehele jääda ka mittebioloogiline vanem. Ka reisimisel ei ole takistusi olnud – kui lapse ja kaasas oleva vanema perekonnanimed ei kattu, siis piisab vabas vormis kirjutatud volitusest lapsevanema poolt. Laste sõprade vanemad ei ole keelanud omavahelist suhtlust või külas käimist. Tõsi küll, kaks perekonda olid valinud ise kindla lasteaia ja ka kasvataja, et nii kindlustada lapsele turvalisem ümbruskond. Nad tegid kõik selleks, et lapsega kokku puutuvad inimesed (õpetaja, juhataja, kasvataja, kokatädi jne) teaksid, et lapsel on kaks samast soost vanemat ja saaksid olla abiks/toeks, kui laps seda vajab.

Suuremat harjumist on vajanud sugulased. Vanavanematel võttis aega, et aktsepteerida oma lapse suhet samast soost partneriga ja ka lapselapsega harjumine võttis aega, eriti kui ei olnud tegemist bioloogilise lapsega. Samas on suhete soojenemisele kaasa aidanud just laps ise, sest kes suudaks väiksele lapsele kaua vastu punnida. Ka on abiks olnud ühised üritused lapsega, nt lasteaias toimuvale isadepäeva üritusele läks lapse vanaisa.

Tihti otsustatakse laps saada kunstliku viljastamise abil – kasutatakse kliiniku poolt pakutud anonüümset doonorit või on endal isakandidaat olemas. Teine võimalus on adopteerida, kuid neid juhtumeid on Eestis väga vähe teada. Kohtumisõhtul olnud kaks perekonda olid otsustanud doonori kasuks. Kolmanda pere lapsed olid sündinud eelnevast heteroseksuaalsest suhtest.

Eesti seaduste kohaselt on õigus teada saada doonori üldiseid bioloogilisi (vanus, pikkus, kehaehitus, juuste ning silmade värv, nahavärv, veregrupp ja reesusfaktor) ning sotsiaalseid (rahvus, haridus, perekonnaseis ja laste olemasolu) andmeid. Kui lapsel tekib huvi kunagi hiljem uurida, kes on tema isa, siis saab ta teada need samad andmed, mida tema vanemad nägid doonorit valides. Kui soovitakse, et lastel oleks sama isa (doonor), siis üldiselt ei ole võimalik kasutada sama doonori seemnerakke mitu korda. Iga kord antakse valida umbes 7–8 doonori vahel, kelle on arst varem välja valinud, et doonor sarnaneks võimalikult palju tulevase emaga (juukse ja silmade värv, pikkus jne) ja et välistada reesuskonflikti. Lisaks Eesti doonoritele kasutatakse ka nt Taani doonorite seemnerakke.

Eestis tehakse kunstlikku viljastamist Tallinnas (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik, AS Nova Vita, Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliinik) ja Tartus (Elite erakliinik, TÜ kliinikumi naistekliinik). Rohkem infot leiab haigekassa ja kliinikute kodulehekülgedelt.

 Tänased seadused ei võimalda Eestis mittebioloogilisel vanemal oma partneri bioloogilist last adopteerida. Seetõttu tuleb võimalikeks õnnetusteks võimalikult hästi valmis olla – et kindlustada lapsele turvaline ja talle harjumuspärane kodu ning elu ka pärast bioloogilise vanema surma, on võimalik teha testament, millele saab lisada ka nimekirja inimestest, keda testamendi tegija oma lapse hooldajana näha soovib. Kuna testament on ainult tahteavaldus, siis võidakse seda vaidlustada. Bioloogilise vanema surma korral otsustatakse lapse hooldusõigus kohtus. Kohus võtab lapse soovi hooldaja osas arvesse alates lapse 10. eluaastast.

 Kohtumisõhtul osalenud vanemad rõhutasid seda, kui oluline on ise ausalt ja väärikalt oma perest rääkida ja mitte karta õpetajaid, kasvatajaid, arste, ametnikke. Ise tuleb olla vaba eelarvamustest. Mõistmist, abi ja hoolimist leiab nii rohkem.

Read Full Post »

Aprilli alguses viibisid ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii ning projektijuht Käärt Kaljuvee Stefan Batory Fondi kutsel ning Avatud Eesti Fondi toetusel Poolas Varssavis, et arutada koostööpartneritega endisest idabloki riikidest (Armeeniast, Tšehhist, Gruusiast, Moldovast, Mongooliast ning Poolast) erakondade rahastamise teemadel.

Poolas toimunud kohtumine oli avalöögiks Stefan Batory Fondi koordineeritavale projektile, mille eesmärgiks on analüüsida ning võrrelda erinevaid regulatsioone erakondade ja nende valimiskampaaniate rahastamisel ning hiljem tulemuste põhjalt soovitusi teha.

Loomulikult ei ole võimalik edasi anda kõiki nüansse ja detaile ning ilmselt ei oleks juriidilistesse peensustesse laskumine ka lugejale kuigi paeluv- on ju riigid ja süsteemid väga erinevad- seega läheneme teise nurga alt ning püüame põgusalt kirjutada üldisemast ja põnevamast.

Esmalt tuleb tõdeda, et tegu oli huvitava ning silmaringi avardava kohtumisega, nii mõnedki esilekerkinud probleemid tunduksid ilmselt keskmisele eestlasele uskumatud või siis vähemasti väga võõrad.

Kui me Eestis tihtipeale kurdame (õigustatult), et erakondade rahastamine ei ole piisavalt läbipaistev ning informatsioon selle kohta, kes kellele raha andis ja kui palju, peaks olema detailsem, on Armeenias probleem mõnevõrra teistsugune. Ühest küljest on probleemiks küll rahastamise vähene läbipaistvus kodanike jaoks, kuid teisalt hoopis selle liigse läbipaistvuse ärakasutamine oht võimuesindajate poolt. Nimelt on esinenud juhtumeid, kus opositsioonierakondadele annetusi teinud juriidiline isik (ettevõte), kelle annetus avalikustatakse, satub kohaliku maksuameti kõrgendatud tähelepanu alla. Pidevad maksuametnike poolt teostatavad revisjonid ning lõputud arupärimised halvavad ettevõtte ning teevad üsna kiiresti selgeks tegeliku point’i  – lõpeta „vale“ erakonna toetamine või veelgi parem – hakka võimuerakonda rahastama.

Sellised, meie poliitilise kultuuri jaoks õnneks võõrad ja demokraatiat pärssivad probleemid illustreerivad ilmekalt, kui keeruline ja aeganõudev on teatud riikides läänelikke regulatsioone praktikas rakendada isegi siis, kui selleks on rahvusvaheline surve ning tajutud vajadus (Armeenias on erakondade rahastamise regulatsioonid muuseas paberil üpris põhjalikud ning loomulikult ei ole ka tagakiusamine lubatud). Läbipaistvuse idee rahastamisel on küll üllas, kuid kui seda ei toeta poliitiline kultuur, võib kahju kasust suuremaks osutuda ning seega on alati oluline mõelda sellele, mis on asjaolusid arvesse võttes teostatav ning mis mitte. Areng peab olema järkjärguline.

Rääkides poliitilisest kultuurist võib tõdeda, et oleme Eestis lühikese aja jooksul (siinkohal  silmas pidada perioodi alates taasiseseisvumisest) teinud arvestatavaid edusamme ning oleme eeskujuks paljudele teistele endise idabloki riikidele. Vahemärkuseks niipalju, et suurt huvi partnerites äratas nii meie elektrooniliste andmete kerge kättesaadavus (erakondade kampaaniaaruanded, annetuste aruanded jmt) kui ka Eesti valitsuse korruptsioonivastane strateegia ja selle rakendamine. Viimasest olid muuseas väga huvitatud Mongoolia esindajad, kes soovivad ühingu Korruptsioonivaba Eesti kaudu luua kontakti Eesti ja Mongoolia vastutavate riigiametnike vahel, et asjaomane praktika üle võtta.

Olles õigustatult jaganud mõned kiidusõnad Eestile, tuleb aga tõdeda, et kaugeltki korras pole ka meie süsteem. Terasemat lugejat on ilmselt juba mõnda aega painanud küsimus, et mis on ühist Eestil ning projektipartneritena loetletud ja poliitilise kultuuri mõttes „eksootilisematel“ riikidel? Vastus peitub erakondade- ja valimiskampaaniate rahastamise järelvalves.

Kuigi Eesti on nii mõnegi mainitud riigiga võrreldes tugevas eelisseisus ning meie regulatsioonid erakondade rahastamisel on kohati läbimõeldumad ja meie poliitiline kultuur arenenum, on põhimõttelised küsimused kõikjal sarnased  – puudu jääb detailidest valimiskampaaniate finantseerimisaruannetes, parteide rahavood ei ole kodanike seisukohast vaadates piisavalt läbipaistvad ning avalike teenuste pakkumiseks ettenähtud administratiivressursse kasutatakse pahatihti valimiste perioodil erakondlikes huvides.

Seega on oluliseks ühisnimetajaks nii Eesti kui teiste kohtumisel osalenud riikide vahel just kontrollmehhanismide nõrkus. Isegi, kui erakondade rahastamist puudutavad regulatsioonid on detailsed ning tasemel, jääb nende rakendamine praktikas poliitilise tahtepuuduse tõttu reeglina ebapiisavaks ja erakondade rahastamise üle järelvalvet teostavad organisatsioonid on pahatihti kas hambutud või poliitiliselt kallutatud.

Lõpetuseks tuleks öelda, et tihtilugu tekkival (tekitatud) muljel Eestist kui riigist, millel on endistele saatusekaaslastele vaid kahe käega tarkust jagada, ei ole sajaprotsendilist tõeväärtust taga.  Vastupidi, midagi saab õppida kõigilt ning kogemuste jagamine on alati väärtuslik ning seda ei tohiks unustada ka need, kelle tegudega on Eesti siiski tunnustamistvääriv areng 20 aastaga teoks saanud.

Read Full Post »