Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 27. apr. 2010

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

Sellest on peaaegu märkamatult möödunud 20 aastat. Õhus oli ootusärevust, muutusi võis tajuda kõigi meeltega, siht paistis selge. Vabadus, iseolemine, demokraatia. 19. aprillil 1990. aastal, mil Avatud Eesti Fond uksed avas, ei teadnud veel keegi, kui lähedal oli selle suletud ühiskonna viimane hingetõmme, mille osaks me olime pool sajandit olnud. Niisamuti ei kujutanud vist keegi tol hetkel ette, kui palju tuleb ihaletud demokraatiaga tegelikult iga päev tööd teha, et ühiskonda toimimas ja arenemas hoida.

Filosoofi Karl Popperi ideid edasi arendanud filantroop ja Avatud Eesti Fondi asutaja George Soros teeb selgelt vahet demokraatia ja avatud ühiskonna vahel. Neist esimese tähendus on enamasti üheselt arusaadav – enamuse võim, mitmesugused vaba eneseväljendamist võimaldavad õigused, võistlevad valimised, valitavate esinduskogude piiratud mandaat. Avatud ühiskonna mõiste seevastu on tundmatum. Küllap seepärast, et me ei ole seda oma ihusilmaga veel näinud. Olgugi et demokraatia ja õigusriik on avatud ühiskonna asendamatud eeldused, ei ole avatud ühiskond oma olemuselt poliitiline süsteem, mida saaks sobivate seaduste ja institutsioonide abil „kehtestada“. Avatud ühiskond on mõtlemis- ja toimimisviis, demokraatia edasijõudnum, võiks isegi öelda targem vorm.

Avatud ühiskond on eelkõige kõnelev ühiskond. Ta tekib siis, kui ühiskonna osapooled hakkavad omavahel ausalt asjadest rääkima, kui sõnavabadus ja osalemisõigus muutuvad reaalseteks tegudeks ja avalik debatt saab tegeliku sisu. Ja mis veel tähtsam – kui ühiskonnas tekib valmisolek kuulda ja tunnistada tõtt. Enesele valetamine on üldinimlik ja pole võõras ka riikidele. Ometi viib kiusatus vaadata tõele läbi sõrmede paratamatult paigalseisu ja mandumiseni. Nii üksikisiku kui ühiskonna küpsuseksam on võime oma eksimusi tunnistada ja neist õppides paremaks muutuda.

Sellist dünaamilist, tõtt taga nõudvat ühiskonda on oma ettevõtmisi algatades ja toetusi jagades vaimusilmas näinud ka Avatud Eesti Fond. Rahalises mõttes oleme kahekümne aasta jooksul avatud ühiskonna edendamisse panustanud üle poole miljardi krooni. Sisulises mõttes aga mõõtmatult enam. Oleme olnud osalised paljude taasiseseisvunud Eesti olulisemate verstapostide juures, andnud arengutõuke nii kodaniku- kui infoühiskonnale. Meie tegevussuundade seas on olnud haridus, avatud valitsemine, kultuur, e-demokraatia, rahvusvähemused, võrdõiguslikkus, inimõigused ja sotsiaalne integratsioon, Euroopa asjad, tervishoid, põllumajandus, piiriülene koostöö, kirjastamine, õigus, meedia, majandus, avalik haldus, nõrgemate ühiskonnagruppide toetamine ja palju muud. Ent läbi kõigi nende valdkondade on meie eesmärk olnud üks – ergutada inimesi avatud ühiskonna nimel ise mõtlema ja ise tegutsema.

Mis on kasulik valimistulemustele, ei pruugi olla kasulik ühiskonna tulevikule, aga just viimase pärast peaksime mures olema.

Miks see „ise“ meile nii tähtis on olnud, mõistab mõistlik isegi. Mõelgem kas või möödunud sügisele, mil rahval oli järjekordne võimalus oma demokraatlikku tahet väljendada. Kohalike omavalitsuste valimised tõid taas teravalt teadvusse selle, kui paljud meist tegelikult ei tea, keda, kuhu ja milleks nad valivad. Inimesed ajasid segamini valitsuse ja volikogu, paljud uskusid tõemeeli, et valivad hoopis linnapead. Kui nappidele teadmistele ühiskonnast ja selle valitsemisest lisada läbinisti inimlik ihalus kasu ja tunnustuse järele, on tulemuseks manipuleeritav mass. Mida teeb saamahimu ja vähene kriitikameel inimhulkadega, saame kurva järjekindlusega näha iga uue kingapoe avamisel. Kuid kahjuks pole ka demokraatiaga teisiti. Valimiste-eelne mustkunst, mil kübarast tõmmatakse välja viiesajakrooniseid ja utoopilisi lubadusi igavesele õitsengule, meenutab kangesti Bulgakovi Wolandi ja tema kaaskonna trikitamist Moskva Varieteeteatris, kus rahva kaine mõistus kadus rahapabereid nähes ja peeneid prantsuse parfüüme nuusutades hetkega. Mis on kasulik valimistulemustele, ei pruugi olla kasulik ühiskonna tulevikule, aga just viimase pärast peaksime mures olema.

Demokraatia võib olla uinutav. Valimised toimuvad, põhiseadus kehtib, kõik justkui toimiks. Aga millist arengut me saamegi loota, kui vormiliselt demokraatlikke protseduure ei täida sisuline mõttevahetus? Valijad täidavad valimissedeleid nagu robotid ja valitsejad vuristavad argumentide asemel ette numbreid ja protsendipunkte. Võti järgmisele tasandile peitub kodanikuhariduses. Avatud ühiskond püsib haritud inimestel ja mida rohkem niisuguseid inimesi, seda avatum ühiskond.   

Oleks teostamatu ja ilmselt ka tarbetu oodata, et valijaskond mõistaks peensusteni valimissüsteemi nüansse ja teaks, mida kujutab endast modifitseeritud d’Hondti meetod, kuid vahetegemine seadusandlikel ja täidesaatvatel kogudel võiks olla elementaarne. Niisamuti peaksid kõik inimesed üldjoontes ette kujutama õigusloomeprotsessi etappe ning teadma, millal ja kuidas saavad nemad selles kaasa rääkida – täisverd osalejatena, mitte üksnes „valijate“ või „maksumaksjatena“, milleks neid nii sageli taandada püütakse.

Kolm aastat tagasi vabaühenduste ja riigi esindajatest koosnenud kodanikuhariduse ümarlaud nimetas suurimate väljakutsetena kodanikuhariduse väärtustamist ühiskonnas, kõigi ea- ja huvirühmade kaasamist,  kooli- ja vabahariduse sidustamist ning oskuste ja teadmiste integreerimist õppetöös, mille tulemuseks peaks olema teadmiste rakendamine praktikas. Kõik need väljakutsed seisavad meie ees tänaseni. Olulisimana aga tooksin esile ümarlaual tõstatatud küsimuse kodanikuhariduse sisulisest ja metoodilisest kaasaegsusest, mille osas ei ole kolme aasta jooksul erilisi edusamme märgata olnud, kuid mille järele on ühiskonnas lausa karjuv vajadus.

Demokraatlikke protsesse ja avatud ühiskonna põhimõtteid tuleb õppida nii valitsejatel kui valitsetavatel

Vaikselt, aga järjekindlalt oleme meiegi proovinud leida uuenduslikke viise kodanike harituse suurendamiseks. Aastaid tagasi leidsid head vastukaja ühendustele, õpetajatele ja avalikkusele suunatud kodanikukoolitused, neist tuntuim ehk koolitussari „Häälekaal“, millesarnane kuluks järgmiste valimiste eel taas hädasti ära. Niisamuti oleme toetanud algatusi, mis on seadnud eesmärgiks kasvatada maast-madalast tulevasi demokraate, avara ilmavaatega tegusaid ja julgeid inimesi. Kahjuks jäi omal ajal soiku haridusuuenduslik liikumine Omanäoline Kool, ent liikumise mõju selles osalenud koolidele ei saa sellegipoolest alahinnata. Lasteaedades on aga tänaseni edukalt kasutusel meie poolt maale toodud lapsekeskne ja demokraatia põhimõtetele toetuv Hea Alguse metoodika.

Oleme püüdnud oma ettevõtmistesse kaasa tõmmata ka otsusetegijaid. Fondi osalusel algatatud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioonis seisab mustvalgel, et riik on võtnud kodanikuhariduse edendamise oma pikaajaliseks prioriteediks. Andmaks hoogu demokraatlikule osaluskultuurile, hakkasime koostöös Poliitikauuringute Keskusega PRAXIS ühena esimestest uurima viise inimeste paremaks kaasamiseks otsustusprotsessidesse, mille põhjal valmis hiljem kaasamise hea tava. Niisiis on tänaseks juba mitmeid aastaid olemas suurepärane alusraamistik nii inimeste harimiseks kui kaasamiseks, edasi on arenenud ka kodanikuühiskonda väärtustav mõtteviis ja sõnavara. Napib vaid reaalseid samme selle raami täitmiseks sisuga.

Seega ei ole Avatud Eesti Fondi eesmärgid vaatamata kahele tegusale aastakümnele veel kaugeltki saavutatud. Demokraatlikke protsesse ja avatud ühiskonna põhimõtteid tuleb õppida nii valitsejatel kui valitsetavatel. Selleks, et õnnestuda, peame katsetama ja eksima ja see ongi loomulik. Kuid see eeldab julgust vastutada nii oma saavutuste kui eksimuste eest ning seista kõrgemal kiusatusest lasta teistel enda eest mõelda.

*Artikkel ilmus esmakordselt 20. aprillil Eesti Päevalehe ajakirjas Möte

Advertisements

Read Full Post »

Sünnipäev!

Ja ongi käes.

Avatud Eesti Fondi asutamisest täitub  järgmisel nädalal 20 aastat!

Nagu lubatud, tähistame seda ainult huvitavate ürituste ja külalistega. Siinkohal väike ülevaade sellest, mida oodata on.

Tegemist

Neljapäev, 15. aprill – AEFi saalis antakse üle 2010. aasta Koosmeele preemia. Selle aasta auhind läheb inimesele, kes on oma igapäevase tegevusega kaasa aidanud sõna- ja mõttevabaduse ning otsustusprotsesside läbipaistvuse aruteludele Eestis. Samas ei saa kuidagi märkamata jätta tänavuse laureaadi koosmeele geograafilist haaret. See laiub Altai seljandikult Niiluse kallasteni ja Balkani poolsaarelt Kariibi mereni. Kes see on, saate teada 15. aprilli hommikul!

Teisipäev, 20. aprill – Tallinnas toimub XV Avatud Ühiskonna Foorum „Emotsioonide geopoliitika“, mille peaesineja on tunnustatud rahvusvaheliste suhete analüütik Dominiqe Moisi. Temaga väitleb Eesti president Toomas Hendrik Ilves ning arutelu modereerib karismaatiline Financial Times’i majandusanalüütik Haig Simonian.

Reede, 30. aprill – Venemaa Häälte sarjas esineb Tallinnas loenguga sirgjooneline ja tulihingeline Venemaa inimõiguslane Valeria Novodvorskaja, keda armastatakse ja vihatakse eelkõige tema ajalookäsitluse tõttu, mis Kremli ametliku versiooniga kuidagi kokku ei sobi. Hea õnne korral saab Novodvorskajat kuulda ka Tartus. Jälgi lisainfot AEFi kodulehel ja infolistis!

Lugemist

20. aprillil ilmub AEFi sünnipäeva puhul kogumik “Eesti avanemine”, mis võtab fotodes ja lugudes kokku fondi 20 aasta tegemised. Samal päeval ilmub Eesti Päevalehe vahel ka avatud ühiskonna teemadele ja kodanikualgatusele pühendatud ajakiri Möte ning venekeelse Postimehe vaheleht.

Mai alguses aga rõõmustame maiuspalaga iseennast ja kõiki teisi, kellele meelest lugeda on mõnus ja mõtelda veel mõnusam. Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmub kauaoodatud Karl Popperi teose „Avatud ühiskond ja tema vaenlased“ I köide „Platoni lummuses“. Selges eesti keeles! Juhhei!

Read Full Post »