Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. mai 2010

Jevgeni Krištafovitš, Avatud Vabariik

Sild lääne ja ida vahel – nii näeb Ukrainat istuv president Viktor Janukovõtš. Kumma poole ta valib? Kas Donetski oblastist pärit riigipead tõmbab rohkem Moskva poole?

Ukraina teatas, et ei kavatse lähiajal astuda NATO-sse, kuna selleks sammuks puudub ühiskonnas vajalik heakskiit. The Guardian leiab, et selle otsuse peale ohkavad kergendusega nii paljud Lääne pealinnad kui ka Venemaa. Sest Kiievi strateegiline suund Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni liikmeks saada ärritas Moskvat ja tegi komplitseerituks Lääne suhted Venemaaga.

Asi oleks palju lihtsam, kui ukrainlased ise selgelt toetaksid NATO-t. Aga nii see ei ole ja Janukovõtši juhitud Regioonide partei pälvis valimistel NATO-vastaste loosungitega paljude kaasmaalaste toetuse. Samas rääkis üks Eesti ametnik, kes töötas mitu aastat Ukrainas, mulle loo ühest rahvaküsitlusest. Küsimuse Ukraina astumise kohta NATO-sse lükkas rahvas resoluutselt tagasi, kuna tegemist olevat agressiivse sõjablokiga. Aga järgmine küsimus, mis puudutas astumist Põhja-Atlandi Allianssi, pälvis heakskiitvad noogutused. Inimesed ütlesid, et Ukraina on avatud maailmale ja tulevikus näevad nad oma kodumaad pigem just Lääne mudeli järgi arenemas.

Oluline on mainida, et järgmisel päeval pärast NATO-sse astumisest loobumist teatas Kiiev Moskvale, et ei kavatse astuda Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni, kuhu tänaseks kuuluvad Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstan, Uzbekistan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Põhjus on ikka sama: Ukraina ei kuulu sõjalistesse blokkidesse.

Kõige huvitavam on seejuures, et Ukraina julgeolekupoliitikas ei ole midagi reaalselt muutunud. Riik jätkab oma strateegilist koostööd NATO-ga ja Kiievis hiljuti toimunud Ukraina-NATO töögrupi koosolekul arutati rutiinselt riigi aastase koostööprogrammi täitmist. Ei ole vahetunud isegi ametnik, kes Ukrainat selles töögrupis esindab. Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu sekretäri esimene asetäitja Stepan Gavriš jätkab  tööd, mida ta alustas president Juštšenko ajal.

Tõeline tapatander on aga sümbolite ja poliitiliste ning ajalooliste käsitluste maailm. Vaat kus käivad kõige suuremad lahingud tänases Ukrainas! Siin on kindlasti toimunud nn. Sinine revolutsioon, mis on Oranži revolutsiooni täielik vastand. Uus president räägib ajaloo ümberkirjutamise lubamatusest, kurameerib igasugu Venemaa kaasmaalaste organisatsioonidega, eitab suure näljahäda ehk holodomori kunstlikku tekitamist ehk genotsiidi bolševistliku valitsuse poolt Ukraina rahva vastu ning keeldub vastamast küsimustele Bandera ja Ukraina Ülestõusuarmee kohta. Lisaks veel lubab kahtlasi manipulatsioone ukraina keele staatusega teatud piirkondades, kus venekeelne elanikkond on ülekaalus.

Janukovõtši haridustase aga veab presidenti alt. Välispoliitika ja ajalugu ei ole tema tugevad küljed. Olgu selle tõenduseks intervjuu Euronewsile, kus vastvalitud president ajas segamini Kosovo ja Montenegro ning Põhja- ja Lõuna-Osseetia. Või siis tänane avaldus Lvivis, kus riigipea pakkus välja korraldada 2022. aasta taliolümpia Bukoviinas, pidades tegelikult silmas Ivano-Frankivski oblastis asuvat Bukoveli mäesuusakuurorti.

Siinkirjutanul jääb ainult nõustuda Valgevene diktaatori Lukašenka avaldusega, et Janukovõtši võimuletulekuga ei ole Ukraina poliitiline vektor oluliselt muutunud ja ükski riik, sealhulgas Valgevene või Eesti ei pea kahepoolseid suhteid selle riigiga ümber vaatama. Reaalpoliitika jäi samaks, muutusid vaid poliitilised emotsioonid.

Ukraina ei ole muutunud suletud riigiks ja meil on võimalik koostööd nendega jätkata. Tuleviku suhtes on oluline ikka see, kas õnnestub läbi viia strateegilised muudatused ühiskonnas, mitte niivõrd see, mis värvi telk seisab parasjagu Maidani väljakul.

*Artikli autor Jevgeni Krištafovitš osaleb esmaspäeval, 31. mail kell 13.00 Tallinnas Nordic Hotel Forumis toimuval arutelul olukorrast Ukrainas, kus värskeid uudised Kiievist toob meieni tuntud Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov. Loe lisainfot AEFi kodulehelt ja registreeru üritusele SIIN.

Read Full Post »

Selle sissekande pealkiri on laenatud Tallinna Ülikooli poliitilise filosoofia dotsendilt Siobhan Kattagolt, kes on nõnda pealkirjastanud oma Sirbis ilmunud arvustuse Karl Popperi raamatust “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Mäletatavasti osales Siobhan paar nädalat tagasi ka raamatu ilmumise puhul toimunud arutelul, kuid et tema mõtetest mahtus üle-eelmisesse sissekandesse vaid killuke, tsiteeriksime siinkohal valitud lõike nimetatud raamatuarvustusest, mis võtavad avatud ühiskonna alustalad imehästi kokku.

Nii nagu teaduslik avastamistöö nõuab avatust, loovust ja kriitilist meelt, nii vajab ka avatud ja õiglane ühiskond kriitilise mõtlemise vabadust. 

Popper ei käsitle avatud riiki või valitsust, vaid avatud ühiskonda. Lähtudes Immanuel Kanti esseest „Mis on valgustus”, väitleb ta dogma ja ebausu vastu, et kaitsta julgust ise mõtelda. Nii nagu Kanti silmis oli valgustuse juhtmõtteks sapere aude, väitis Popper, et „avatud ühiskonda saab üldistavalt kirjeldada kui kriitilist ehk ratsionaalset hoiakut”. Kriitilises hoiakus sisaldub „arusaam, et me peame alati elama ebatäiuslikus ühiskonnas”. Inimesed ei ole inglid, nad ei kuulu täiuslikku rassi, valitud rahva või valitud usukogukonna sekka. Me võime küll muutuda paremaks, aga jääme alati ebatäiuslikuks.”

Filosoofia esitab teooriaid selle kohta, kuidas maailma asjad võivad käia, ja need teooriad muutuvad ohtlikuks, kui kujunevad dogmadeks ning vaigistavad kriitika. „Meie teooriad on meie enda leiutised; aga nad võivad olla kõigest puudulikul arutlusel  põhinevad arvamused, julged oletused, hüpoteesid. Nende põhjal me loome maailma: mitte reaalse maailma, vaid omaenda võrgud, millesse üritame reaalset maailma püüda.”

Aga kõige suurema väljakutse esitab meile probleem, kuidas lepitada ebakindlust (olgu majanduslikku, poliitilist, ühiskondlikku või isiklikku) moraalse vastutusega. Siin lähtub Popper kahest ajaloolisest teetähisest, mis võtavad kokku avatud ühiskonna idee – üks pärineb kristlusest ja teine Kantilt. Pühakiri ütleb: „Armasta oma ligimest”, mitte „Armasta oma hõimu”. Ligimesearmastuse lõppjärelduseks on kantiaanlik  arusaam inimväärikusest: „Tunnista alati, et inimesed on eesmärgid, ja ära kasuta neid kunagi pelkade vahenditena oma eesmärkide tarvis”. Liberaalse avatud ühiskonna vundamendiks on üksikisiku väärikus, mitte aga rahvuslik, usuline või ideoloogiline hõimukollektiiv. 

…        

Kui suletud ühiskonnad on allutatud utoopilisele inseneritööle, siis avatud ühiskond tegeleb järkjärgulise insenerlusega. Eesmärgiks pole võitlus kollektiivsete ideaalide eest, vaid võitlus kannatuste ja ebaõiglusega,  et ühiskonda parandada ja kannatusi kahandada ning kaitsta indiviidi õigusi. 

…   

Avatud ühiskonna kõige ohtlikumad vaenlased ei asu linnamüüride taga. Nendeks ei ole fašistid, kommunistid, fundamentalistid, terroristid ega lihtsalt teistsugused inimesed. Pigem on avatud ühiskonna  vaenlased temas endas: neiks on sallimatus, dogmatism, hirm, kadedusvimm ning vana kalduvus mingi suurema hüve nimel leida ratsionaalseid põhjendusi, millega eitada mõnede inimeste inimlikkust.

Oleks hea, kui järgitaks Popperi sõnu, millega ta lõpetab „Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” avaköite: „Mida enam me püüame taastada traibalismi kangelasajastut, seda kindlamalt jõuame välja inkvisitsiooni, salapolitsei ja  romantiseeritud gangsterluseni. Alustades mõistuse ja tõe allasurumisest, lõpetame paratamatult kõige inimliku kõige brutaalsema ja vägivaldsema hävitamisega. … Peame minema teadmatusse, ebakindlusse ja turvatunde puudumisse, kasutades oma  mõistuseraasukest, et kavandada nii turvalisust kui ka vabadust nii hästi-halvasti, kui suudame”.

Read Full Post »

Viimaste nädalate uudistes on seksuaalvähemustest tavapärasest veidi rohkem juttu olnud. Eile jooksis meediast läbi uudis, et Portugal on seadustanud samasooliste abielud, täna tuli teade homopaari vangistamisest Malawis, nädal tagasi pidas Liisa Pakosta Postimees Online’is noorte väitlejatega maha pika debati homoabielu teemal. Mitmeid nädalaid aga hoidsid geikogukonda ja homovastaseid ärevil uudised Vilniusest – kas Baltic Pride paraad keelatakse ära? Kas paraad ikka toimub? Kas läheb löömaks?

Need, kes juba sügelevaid rusikaid soojendasid, pidid siiski pettuma. Marss võrdsete õiguste eest sai teoks ja ehkki paraadivastased väljendasid oma meelsust nii pudeleid kui tossupomme loopides, möödus üritus siiski suuremate vahejuhtumiteta. Võib arvata, et Leedu seksuaalvähemustele, keda riigi seadused otseselt diskrimineerivad, andis niisuguse ürituse toimumine üksjagu tuge ja lohutust.

„Marsi korraldamiseks loa saamine oli suur võit,“ ütles Vilniuses käinud Eesti geinoorte aktivist Helen Talalaev täna Avatud Eesti Fondile Kuku raadios. „Teatud arengustaadiumis riikidele on sellise marsi toimumine väga oluline.“

Helen selgitas, et marss võrdsete õiguste eest aitab eelkõige muuta geikogukonnal ennast ühiskonnas nähtavaks ja tunda, et nad ei ole üksi – et on inimesi, kes on nagu nemad ning on ka heteroseksuaalseid inimesi, isegi peresid ja organisatsioone, kes neid toetavad. Heleni sõnul andis Vilniuse halduskohtu keelu tühistamine selge sõnumi: ühiskond eesotsas kohtusüsteemiga on võrdsete õiguste poolt.

Sellegipoolest tõdeb Helen, et tagasi Eestis on tore olla. Ei ole vähemuste elu lillepidu siingi, aga olemine on rahulikum ja turvalisem ning viimase kümnendi jooksul toimunud arengud annavad lootust. „Suhtumine ja geiteemade kajastamine ajakirjanduses on tasapisi muutunud – on rõõm lugeda, et suur hulk artikleid on neutraalses või lausa positiivses võtmes,“ ütleb Helen. Seda vaatamata tõigale, et leidub ka ohtralt artikleid, mis nimetavad võrdsete õiguste marssi „homotralliks“ ja kasutavad loo illustreerimiseks vaenuõhutavaid pilte. Aga Leeduga võrreldes tuleb vist rahul olla, et neil teemadel üldse kirjutada lubatakse.

No hea küll, kodus tehke, mis tahate, aga miks on vaja seda tänaval kuulutada? Ja milleks teile veel abielu?”

Neile (statistika järgi valdavale osale elanikkonnast), keda see küsimus painab, on Helenil vastus olemas.

„Paljud heteroseksuaalsed inimesed ütlevad, et nemad ei ju ei lähe iialgi tänavale marssima ega midagi nõudma,“ ütleb Helen, „kuid tõenäoliselt nad ei mõtle, et neil ei olegi vaja seda teha, sest and saavad rahuliku südamega käia tänaval partneriga käest kinni, nad saavad minna haiglasse oma partnerit vaatama, nad saavad pärida nende ühise kodu, kui partneriga midagi juhtub, sest seadus võimaldab neile kõik need õigused. Geide puhul see ju nii ei ole“.

Raske on vastu vaielda.

 

Kuula täispikkuses intervjuud Heleniga Avatud Eesti Fondi kodulehelt.

Read Full Post »

Older Posts »