Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. mai 2010

Jevgeni Krištafovitš, Avatud Vabariik

Sild lääne ja ida vahel – nii näeb Ukrainat istuv president Viktor Janukovõtš. Kumma poole ta valib? Kas Donetski oblastist pärit riigipead tõmbab rohkem Moskva poole?

Ukraina teatas, et ei kavatse lähiajal astuda NATO-sse, kuna selleks sammuks puudub ühiskonnas vajalik heakskiit. The Guardian leiab, et selle otsuse peale ohkavad kergendusega nii paljud Lääne pealinnad kui ka Venemaa. Sest Kiievi strateegiline suund Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni liikmeks saada ärritas Moskvat ja tegi komplitseerituks Lääne suhted Venemaaga.

Asi oleks palju lihtsam, kui ukrainlased ise selgelt toetaksid NATO-t. Aga nii see ei ole ja Janukovõtši juhitud Regioonide partei pälvis valimistel NATO-vastaste loosungitega paljude kaasmaalaste toetuse. Samas rääkis üks Eesti ametnik, kes töötas mitu aastat Ukrainas, mulle loo ühest rahvaküsitlusest. Küsimuse Ukraina astumise kohta NATO-sse lükkas rahvas resoluutselt tagasi, kuna tegemist olevat agressiivse sõjablokiga. Aga järgmine küsimus, mis puudutas astumist Põhja-Atlandi Allianssi, pälvis heakskiitvad noogutused. Inimesed ütlesid, et Ukraina on avatud maailmale ja tulevikus näevad nad oma kodumaad pigem just Lääne mudeli järgi arenemas.

Oluline on mainida, et järgmisel päeval pärast NATO-sse astumisest loobumist teatas Kiiev Moskvale, et ei kavatse astuda Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni, kuhu tänaseks kuuluvad Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstan, Uzbekistan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Põhjus on ikka sama: Ukraina ei kuulu sõjalistesse blokkidesse.

Kõige huvitavam on seejuures, et Ukraina julgeolekupoliitikas ei ole midagi reaalselt muutunud. Riik jätkab oma strateegilist koostööd NATO-ga ja Kiievis hiljuti toimunud Ukraina-NATO töögrupi koosolekul arutati rutiinselt riigi aastase koostööprogrammi täitmist. Ei ole vahetunud isegi ametnik, kes Ukrainat selles töögrupis esindab. Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu sekretäri esimene asetäitja Stepan Gavriš jätkab  tööd, mida ta alustas president Juštšenko ajal.

Tõeline tapatander on aga sümbolite ja poliitiliste ning ajalooliste käsitluste maailm. Vaat kus käivad kõige suuremad lahingud tänases Ukrainas! Siin on kindlasti toimunud nn. Sinine revolutsioon, mis on Oranži revolutsiooni täielik vastand. Uus president räägib ajaloo ümberkirjutamise lubamatusest, kurameerib igasugu Venemaa kaasmaalaste organisatsioonidega, eitab suure näljahäda ehk holodomori kunstlikku tekitamist ehk genotsiidi bolševistliku valitsuse poolt Ukraina rahva vastu ning keeldub vastamast küsimustele Bandera ja Ukraina Ülestõusuarmee kohta. Lisaks veel lubab kahtlasi manipulatsioone ukraina keele staatusega teatud piirkondades, kus venekeelne elanikkond on ülekaalus.

Janukovõtši haridustase aga veab presidenti alt. Välispoliitika ja ajalugu ei ole tema tugevad küljed. Olgu selle tõenduseks intervjuu Euronewsile, kus vastvalitud president ajas segamini Kosovo ja Montenegro ning Põhja- ja Lõuna-Osseetia. Või siis tänane avaldus Lvivis, kus riigipea pakkus välja korraldada 2022. aasta taliolümpia Bukoviinas, pidades tegelikult silmas Ivano-Frankivski oblastis asuvat Bukoveli mäesuusakuurorti.

Siinkirjutanul jääb ainult nõustuda Valgevene diktaatori Lukašenka avaldusega, et Janukovõtši võimuletulekuga ei ole Ukraina poliitiline vektor oluliselt muutunud ja ükski riik, sealhulgas Valgevene või Eesti ei pea kahepoolseid suhteid selle riigiga ümber vaatama. Reaalpoliitika jäi samaks, muutusid vaid poliitilised emotsioonid.

Ukraina ei ole muutunud suletud riigiks ja meil on võimalik koostööd nendega jätkata. Tuleviku suhtes on oluline ikka see, kas õnnestub läbi viia strateegilised muudatused ühiskonnas, mitte niivõrd see, mis värvi telk seisab parasjagu Maidani väljakul.

*Artikli autor Jevgeni Krištafovitš osaleb esmaspäeval, 31. mail kell 13.00 Tallinnas Nordic Hotel Forumis toimuval arutelul olukorrast Ukrainas, kus värskeid uudised Kiievist toob meieni tuntud Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov. Loe lisainfot AEFi kodulehelt ja registreeru üritusele SIIN.

Advertisements

Read Full Post »

Selle sissekande pealkiri on laenatud Tallinna Ülikooli poliitilise filosoofia dotsendilt Siobhan Kattagolt, kes on nõnda pealkirjastanud oma Sirbis ilmunud arvustuse Karl Popperi raamatust “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Mäletatavasti osales Siobhan paar nädalat tagasi ka raamatu ilmumise puhul toimunud arutelul, kuid et tema mõtetest mahtus üle-eelmisesse sissekandesse vaid killuke, tsiteeriksime siinkohal valitud lõike nimetatud raamatuarvustusest, mis võtavad avatud ühiskonna alustalad imehästi kokku.

Nii nagu teaduslik avastamistöö nõuab avatust, loovust ja kriitilist meelt, nii vajab ka avatud ja õiglane ühiskond kriitilise mõtlemise vabadust. 

Popper ei käsitle avatud riiki või valitsust, vaid avatud ühiskonda. Lähtudes Immanuel Kanti esseest „Mis on valgustus”, väitleb ta dogma ja ebausu vastu, et kaitsta julgust ise mõtelda. Nii nagu Kanti silmis oli valgustuse juhtmõtteks sapere aude, väitis Popper, et „avatud ühiskonda saab üldistavalt kirjeldada kui kriitilist ehk ratsionaalset hoiakut”. Kriitilises hoiakus sisaldub „arusaam, et me peame alati elama ebatäiuslikus ühiskonnas”. Inimesed ei ole inglid, nad ei kuulu täiuslikku rassi, valitud rahva või valitud usukogukonna sekka. Me võime küll muutuda paremaks, aga jääme alati ebatäiuslikuks.”

Filosoofia esitab teooriaid selle kohta, kuidas maailma asjad võivad käia, ja need teooriad muutuvad ohtlikuks, kui kujunevad dogmadeks ning vaigistavad kriitika. „Meie teooriad on meie enda leiutised; aga nad võivad olla kõigest puudulikul arutlusel  põhinevad arvamused, julged oletused, hüpoteesid. Nende põhjal me loome maailma: mitte reaalse maailma, vaid omaenda võrgud, millesse üritame reaalset maailma püüda.”

Aga kõige suurema väljakutse esitab meile probleem, kuidas lepitada ebakindlust (olgu majanduslikku, poliitilist, ühiskondlikku või isiklikku) moraalse vastutusega. Siin lähtub Popper kahest ajaloolisest teetähisest, mis võtavad kokku avatud ühiskonna idee – üks pärineb kristlusest ja teine Kantilt. Pühakiri ütleb: „Armasta oma ligimest”, mitte „Armasta oma hõimu”. Ligimesearmastuse lõppjärelduseks on kantiaanlik  arusaam inimväärikusest: „Tunnista alati, et inimesed on eesmärgid, ja ära kasuta neid kunagi pelkade vahenditena oma eesmärkide tarvis”. Liberaalse avatud ühiskonna vundamendiks on üksikisiku väärikus, mitte aga rahvuslik, usuline või ideoloogiline hõimukollektiiv. 

…        

Kui suletud ühiskonnad on allutatud utoopilisele inseneritööle, siis avatud ühiskond tegeleb järkjärgulise insenerlusega. Eesmärgiks pole võitlus kollektiivsete ideaalide eest, vaid võitlus kannatuste ja ebaõiglusega,  et ühiskonda parandada ja kannatusi kahandada ning kaitsta indiviidi õigusi. 

…   

Avatud ühiskonna kõige ohtlikumad vaenlased ei asu linnamüüride taga. Nendeks ei ole fašistid, kommunistid, fundamentalistid, terroristid ega lihtsalt teistsugused inimesed. Pigem on avatud ühiskonna  vaenlased temas endas: neiks on sallimatus, dogmatism, hirm, kadedusvimm ning vana kalduvus mingi suurema hüve nimel leida ratsionaalseid põhjendusi, millega eitada mõnede inimeste inimlikkust.

Oleks hea, kui järgitaks Popperi sõnu, millega ta lõpetab „Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” avaköite: „Mida enam me püüame taastada traibalismi kangelasajastut, seda kindlamalt jõuame välja inkvisitsiooni, salapolitsei ja  romantiseeritud gangsterluseni. Alustades mõistuse ja tõe allasurumisest, lõpetame paratamatult kõige inimliku kõige brutaalsema ja vägivaldsema hävitamisega. … Peame minema teadmatusse, ebakindlusse ja turvatunde puudumisse, kasutades oma  mõistuseraasukest, et kavandada nii turvalisust kui ka vabadust nii hästi-halvasti, kui suudame”.

Read Full Post »

Viimaste nädalate uudistes on seksuaalvähemustest tavapärasest veidi rohkem juttu olnud. Eile jooksis meediast läbi uudis, et Portugal on seadustanud samasooliste abielud, täna tuli teade homopaari vangistamisest Malawis, nädal tagasi pidas Liisa Pakosta Postimees Online’is noorte väitlejatega maha pika debati homoabielu teemal. Mitmeid nädalaid aga hoidsid geikogukonda ja homovastaseid ärevil uudised Vilniusest – kas Baltic Pride paraad keelatakse ära? Kas paraad ikka toimub? Kas läheb löömaks?

Need, kes juba sügelevaid rusikaid soojendasid, pidid siiski pettuma. Marss võrdsete õiguste eest sai teoks ja ehkki paraadivastased väljendasid oma meelsust nii pudeleid kui tossupomme loopides, möödus üritus siiski suuremate vahejuhtumiteta. Võib arvata, et Leedu seksuaalvähemustele, keda riigi seadused otseselt diskrimineerivad, andis niisuguse ürituse toimumine üksjagu tuge ja lohutust.

„Marsi korraldamiseks loa saamine oli suur võit,“ ütles Vilniuses käinud Eesti geinoorte aktivist Helen Talalaev täna Avatud Eesti Fondile Kuku raadios. „Teatud arengustaadiumis riikidele on sellise marsi toimumine väga oluline.“

Helen selgitas, et marss võrdsete õiguste eest aitab eelkõige muuta geikogukonnal ennast ühiskonnas nähtavaks ja tunda, et nad ei ole üksi – et on inimesi, kes on nagu nemad ning on ka heteroseksuaalseid inimesi, isegi peresid ja organisatsioone, kes neid toetavad. Heleni sõnul andis Vilniuse halduskohtu keelu tühistamine selge sõnumi: ühiskond eesotsas kohtusüsteemiga on võrdsete õiguste poolt.

Sellegipoolest tõdeb Helen, et tagasi Eestis on tore olla. Ei ole vähemuste elu lillepidu siingi, aga olemine on rahulikum ja turvalisem ning viimase kümnendi jooksul toimunud arengud annavad lootust. „Suhtumine ja geiteemade kajastamine ajakirjanduses on tasapisi muutunud – on rõõm lugeda, et suur hulk artikleid on neutraalses või lausa positiivses võtmes,“ ütleb Helen. Seda vaatamata tõigale, et leidub ka ohtralt artikleid, mis nimetavad võrdsete õiguste marssi „homotralliks“ ja kasutavad loo illustreerimiseks vaenuõhutavaid pilte. Aga Leeduga võrreldes tuleb vist rahul olla, et neil teemadel üldse kirjutada lubatakse.

No hea küll, kodus tehke, mis tahate, aga miks on vaja seda tänaval kuulutada? Ja milleks teile veel abielu?”

Neile (statistika järgi valdavale osale elanikkonnast), keda see küsimus painab, on Helenil vastus olemas.

„Paljud heteroseksuaalsed inimesed ütlevad, et nemad ei ju ei lähe iialgi tänavale marssima ega midagi nõudma,“ ütleb Helen, „kuid tõenäoliselt nad ei mõtle, et neil ei olegi vaja seda teha, sest and saavad rahuliku südamega käia tänaval partneriga käest kinni, nad saavad minna haiglasse oma partnerit vaatama, nad saavad pärida nende ühise kodu, kui partneriga midagi juhtub, sest seadus võimaldab neile kõik need õigused. Geide puhul see ju nii ei ole“.

Raske on vastu vaielda.

 

Kuula täispikkuses intervjuud Heleniga Avatud Eesti Fondi kodulehelt.

Read Full Post »

Viru Keskuse Rahva Raamatu 4. korrus oli eile avatud ühiskonna päralt. Retrohõngulise sinisemustrilise tapeedi taustal võtsid kohad sisse Avatud Eesti Raamatu sarja eestvedaja Märt Väljataga, Tallinna Ülikooli professorid Rein Ruutsoo ja Siobhan Kattago ning TTÜ dotsent Leo Näpinen. Selleks, et pidada maha midagi, mis raamatu „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ autorile Karl Popperile vististi täitsa meele järele oleks olnud – kriitilisele mõistusele tuginev arutelu. Seekord käis debatt, tõsi küll, Popperi enese seisukohtade üle.

Jutulõnga veerema pannud Leo Näpinenile näis enim huvi pakkuvat Popperi abstraktse ühiskonna nimeline mõtteeksperiment. See on kujuteldav ühiskond, mille liikmed üksteist ei tunne, füüsiliselt peaaegu ei suhtle ja puutuvad kokku vaid kriitilise mõistuse tasandil. Niisuguses peaaegu läbinisti mõistuslikus ühiskonnas, kus emotsioonid ja irratsionaalsed tundmused otsustamist ei sega, saab täistuuridel toimida argumenteeritud avalik arutelu, mida Popper peabki avatud ühiskonna tuumaks.

Loomulikult ei usu Popper abstraktse ühiskonna võimalikkusesse, küll aga rõhutab ta, et mõned selle elemendid aitavad ka tegelikkuses ühiskondadel avatuks muutuda. Neist esimene ja olulisim samm on mõistmine, et ühiskondlik kord ja institutsioonid ei ole mitte saatusest, jumalast või „aegade algusest“ määratud, vaid inimeste enda loodud – seega saab neid vajadusel muuta!

Hüüumärk eelmise lause lõpus ei ole muide sugugi juhuslik. Ajaloo ettemääratusse uskujaid tümitab ja oma seisukohti kaitseb Popper raamatus, võiks öelda, lausa tuliselt. Märt Väljataga sõnul ongi teose üks suurimaid väärtusi see, et ta on “kirega kirjutatud”. Arvestades Popperi isiklikku tausta ja maailma ajalugu (raamat on kirjutatud II maailmasõja ajal), olekski muidugi veider, kui Popper oleks suutnud sellesse külma ükskõiksusega suhtuda.

Mõneti on aga isegi huvitavam jälgida raamatu ajalugu ja käekäiku pärast selle ilmumist. Popperi teose mõjudest läbi aastakümnete kõneles eile Rein Ruutsoo, kes meenutas, kuidas raamat on erinevatel aegadel olnud küll fašismivastaste, küll kommunismivastaste tugi ja tööriist. Kuid omal moel kohtab suletud ühiskonda iga põlvkond, ka meie oma, märkis Ruutsoo, mistõttu Popperi sõnum on täna sama ajakohane kui 60 aastat tagasi.

Võib-olla ongi teine oluline samm pärast ühiskonnakorra muudetavuse tunnistamist mõistmine, et kokkupuuted suletud ühiskondadega ei pea sugugi toimuma väljaspool avatud ühiskonda. Avatud ühiskonna vaenlased võrsuvad sageli ühiskonna enda seest. Neist vaenlasist kõneles eilsel arutelul Siobhan Kattago, kes pidas iseäranis ohtlikuks sallimatust teistsuguste arvamuste suhtes, mis nullib mõistagi hoobilt igasugused võimalused avatud aruteluks. Siinkohal tuletagem meelde, mida arvas avatud ühiskonna vaenlaste kohta eelmisel aastal XIV Avatud Ühiskonna Foorumil briti ajaloolane Timothy Garton Ash.

Kuid vaatamata sellele, et Popper pühendab kaks köidet ja enam kui 1000 lehekülge tõestamisele, et avatud ühiskonna suurimad vaenlased on tegelikult historitsistid (eesotsas Platoniga), kes jutlustavad ajaloolise ettemääratuse ja saatuse vältimatust, ei saa salata, et Popperi raamat ise on olnud mitmes mõttes saatuslik. Sest kui hilisem filantroop George Soros ei oleks juhtunud õppima 1940ndate lõpul Londonis ja kuulama Karl Popperi loenguid, ei oleks täna olemas Sorosi avatud ühiskonna toetusfonde, ei oleks Avatud Eesti Fondi ning ei oleks ka Avatud Eesti Raamatu sarja, mille kaante vahel Popperi raamat just äsja eesti keeles ilmus.

Read Full Post »

Raamatusõbrad teavad ammu, et Karl Popperi teose “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” I köidet saab alates mai algusest lugeda ka eesti keeles. Või mis teavad – eriti suurtel raamatusõpradel on see juba läbigi loetud!

Et kauaoodatud sündmust väärikalt tähistada ja pisut silenema hakanud ajukäärde kurrutada, kutsume kõiki reedel, 14. mail kell 11-12.30 filosoofilisele ennelõunakohvile Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kus Popperi filosoofia ja avatud ühiskonna võimalikkuse üle mõtisklevad Leo Näpinen, Märt Väljataga, Rein Ruutsoo ja Siobhan Kattago.

Vaikselt Popperi-lainele sõudmiseks aga sobib imehästi üks ülevaatlik mõtisklus, mis ilmus Avatud Eesti Fondi 20. juubelile pühendatud EPLi Mötte eriväljaandes 20. aprillil. Siin see on.

Veel üks vaade Popperile

Triinu Pakk, tõlkija ja kriitik

Karl Popperi nimi ja tema „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” justkui ei peaks enam tutvustust vajama. Ilmunud esmatrükis 1945. aastal, on see olnud Lääne-Euroopas aastakümneid kriitilise uurimise aluseks ja pakkunud salajast vaimset tuge Ida-Euroopa riikide teisitimõtlejaile. 1990-ndail tungisid avatud ühiskonna mõiste ja sellega seotud arusaamad vabadusest, poliitiliste otsuste läbipaistvusest, avalikust kriitilisest diskussioonist ja muust sellisest kõigi vastvabanenud riikide avalikku arutellu. „Avatud ühiskond” tõlgiti kiiresti mitmesse, sealhulgas vene keelde. Mitmel pool – näiteks Venemaal – sai sellest bestseller ja osalt on selle mõjuga isegi põhjendatud Ida-Euroopa riikide indu oma tsiviilühiskonna ülesehitamisel.

Nüüd on peatselt oodata selle mõjuka teose 1. köite „Platoni lummus” ilmumist ka eesti keeles, mis ehk õigustab veelkordset pilguheitu nii raamatule endale kui ka tema autorile.

Ehkki Karl Raimund Popperi (1902–1994) õpetus, mida ta ise nimetab kriitiliseks ratsionalismiks, jaguneb põhiliselt kolme laia valdkonna – teadmisteooria, teadusfilosoofia ja poliitikafilosoofia – vahel, on nende käsitluses selgeid ühisjooni, mis võimaldavad vaadelda tema loomingut ühtsetest põhimõtetest kantuna. Kujunemislooliselt mängisid nende põhimõtete vormumisel olulist rolli varajane kokkupuude marksismiga, 20. sajandi alguse Viini teadus- ja vaimuelu (millest väärib märkimist tutvumine Freudi ja Adleri psühhoanalüüsiga ning Einsteini relatiivsusteooriaga, mis oma kontrastsuses andsid ilmselt esimese tõuke hilisemale falsifitseeritavuse mõiste väljatöötamisele) ning mõnevõrra hiljem Austria Anschluss. Viimati nimetatu puhul jahmatas Popperit enim demokraatlike jõudude võimetus seda ära hoida ja marksistide varmas kaasaminek sündmusega, milles nemad nägid paratamatut dialektilist sammu kapitalismi kokkuvarisemise ja kommunismi lõpliku võidu poole. Viljakaks, kuid ka vastuoluliseks osutus tihe kontakt Viini ringiga, kuhu Popperit küll (tema halva läbisaamise pärast Wittgensteiniga) liikmeks ei kutsutud – see-eest aga tituleeris Otto Neurath teda ringi „ametlikuks opositsiooniks”, mis niikuinii loogilisest positivismist eemalduvat Popperit tublisti vaimustas.

Autoriteedi kõrvaleheitmine

Üheks Popperi muljetavaldavamaks saavutuseks on peetud autoritaarse elemendi paljastamist lääne intellektuaalses traditsioonis. Teadmisteooria puhul väljendub see autoriteedi kui tõese uskumuse viimase allika kõrvaleheitmises ja väites, et inimkond õpib oma vigadest katse ja eksituse meetodil. Teadmiste järkjärguline kasv viib vigade parandamiseni ja ekslikuks osutunud teooriate väljapraakimiseni. Väga lihtsustatult võib Popperi teadus- ja poliitikafilosoofiat kirjeldadagi kui selle lihtsa mõtte rakendamist teadusele ja poliitikale. Teadusfilosoofias sai selle väljenduseks falsifikatsioonimeetod, poliitika- ja sotsiaalfilosoofias avatud ühiskonna kontseptsioon.

Mõlemal juhul on keskse tähtsusega avatud kriitiline diskussioon, et vigu võimalikult vara avastada. Ent kui teadusteooriad teevad oletusi ja tingimuslikke ennustusi maailma kohta, kus toimivad loodusseadused, siis ühiskonnateooriate vastavad pretensioonid osutusid Popperi silmis märksa küsitavamaks. Kirjutades Teise maailmasõja eelõhtul ja ajal, nägi ta tõusmas totalitaarseid režiime, mis „ajalooseadustele” tuginedes visandasid utoopilisi programme tervete ühiskondade ümberehitamiseks. Niisugused vaated võttis Popper kokku historitsismi ja holismi nime alla ning nende põhjalikule kriitikale on pühendatud tema monumentaalne „Avatud ühiskond ja tema vaenlased”.

Visandades historitsistliku ja holistliku mõtte ajaloo Herakleitosest ja Platonist Hegeli ja Marxini, näitas Popper, et tüüpjuhul põhineb totalitarism just usul ajaloo seaduspärasesse kindla lõppeesmärgi poole kulgemisse ning veendumusel, et ühiskond on midagi enamat kui lihtsalt tema liikmete kogusumma. Uskudes tundvat tulevast arengut ja selle eesmärki, asub totalitarism ellu viima mastaapset sotsiaalset programmi – „utoopilist ühiskonnainsenerlust” –, mille puhul üksikisik taandatakse vahendiks oodatava üldise hüvangu saavutamisel. Seejuures jäetakse ennustusi ja tulevikuvisioone luues tähele panemata teaduslike ennustuste tingimuslikkuse nõue, mis õigupoolest ongi sotsiaalteadustes rakendamatu, kuna teadmiste kasv ja sellest johtuvad võimalikud muutused ühiskonna struktuuris ei luba tulevasi tingimusi ette näha. Niisiis võivad ajaloolised ennustused olla kõigest katteta prohvetikuulutused, mis tuginevad üksnes prohveti isiklikule autoriteedile. See aga ei saa mõistagi olla legitiimne tõesusekriteerium.

Ajalool pole tähendust

Popperi historitsismi- ja holismikriitikat tasakaalustab individualismi ja turumajanduse ideaalide ning avatud ühiskonna kindel kaitsmine. Popperi veendumuste kohaselt on ühiskond lihtsalt oma liikmete summa, „ajalooseadusi” ei saa kõrvutada loodusseadustega, ajalugu on tähenduseta ja just see lugu, mida kirjutavad ühiskondade liikmed ise, mitte mingi kõrgem lugu, mille tööriistaks nad on. Ühiskondades peab käima vaba kriitiline keskustelu valitsuse tegevuskavade üle ja pidev konsensuse otsimine valupunktide tuvastamiseks, et neid siis parandada. Ükski inimene ei ole vahend millegi saavutamiseks, vaid eesmärk iseeneses, kas või juba potentsiaalse kriitikuna. Mööndes küll ühiskonnainsenerluse võimalikkust ja vajalikkust, ei tunnista Popper mastaapseid inseneriprogramme ning seab selle asemel oma järkjärgulise ühiskonnainsenerluse eesmärgiks mitte ühiskonna heaolu maksimeerimise, vaid välditava kannatuse võimalikult ulatusliku vähendamise – positiivse asemel negatiivse utilitarismi. Negatiivse utilitarismi programmi läbiviimise jätaks Popper riigi hooleks, mis töötaks välja ja viiks ühekaupa – et oleks lihtsam tulemusi kindlaks teha ja ettekavatsemata tagajärgi tuvastada – ellu tegevuskavasid: protsess, mis tugevasti sarnaneb teooriate kriitilise kontrollimisega teaduslikus uurimistöös.

Nagu enamikule „suurtele” raamatutele, nii on ka „Avatud ühiskonnale ja tema vaenlastele” saanud osaks rohkesti kriitikat. Suur osa sellest on siiski olnud suunatud mitte Popperi enda vaadete, vaid tema Platoni- ja Hegeli-tõlgenduste pihta. Nende ägedust on ta hiljem ka selgitanud, viidates vajadusele jõulisemalt juhtida tähelepanu totalitarismi-ideede sügavatele juurtele Euroopa mõtteloos. Vahest tasuks meeles pidada, et historitsism Popperi mõistes ei välista veel ajaloolist kontekstualiseerimist, ning mõelda Teise maailmasõja aegsetele hoiakutele, mille ajel ta oma raamatu kirjutas (Popper ise on nimetanud „Avatud ühiskonda” oma sõjapanuseks).

Ja lõpuks pole sugugi vähe tähtis Popperi optimism ja vaprus, mis sundis teda tõstma häält nende vastu, kes paratamatutele ajalooseadustele viidates juba vabadusele ja demokraatiale hingekella lõid, sellal kui võitlus alles käis. See võitlus pole siiani lõppenud – ja lõpetuseks tasub tsiteerida Popperit ennast: „Kui me valime vabaduse, peame olema valmis koos sellega hukkuma” – sest pole mingit ajalooseadust, mis tagaks selle võidu, kui meie loobume.

Read Full Post »

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

Szabadság, szerelem!

E kettő kell nekem.

Szerelmemért föláldozom

Az életet,

Szabadságért föláldozom

Szerelmemet.“

Nii kirjutas armastatud Ungari luuletaja Sándor Petőfi 1847. aastal. Eesti keeles kõlavad need read Ellen Niidu tõlkes nõnda:

„Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus.“

Kui küsin endalt, mida tähendab Euroopa minu jaoks, siis just nimelt sedasama, millest kõneles Petőfi – vabadust. Euroopasse kuulumine on Eesti vabaduse garantii. Niisamuti nagu euroopalikud väärtused – demokraatia, sõnavabadus, avatud ja arutlev ühiskond – on igaühe isikliku vabaduse tagatis.

Ometi ei ole see alati olnud nii iseenesestmõistetav. Kui me hakkasime Avatud Eesti Fondis kümmekond aastat tagasi Euroopa teemadega tõsisemalt tegelema, sündis see otsus just seepärast, et Euroopa Liit tundus paljude Eesti inimeste jaoks asuvat justkui Marsil, kust saabus alatasa arusaamatuid ettekirjutusi ja nõudeid, milles meil, tavalistel inimestel, mingit aimu ega sõnaõigust ei olnud.

Seepärast võtsime oma südameasjaks tuua Euroopa rahvale lähemale ja meie inimesed jälle tagasi Euroopa juurde. Oleme püüdnud seda teha mitmel erineval moel, nii enne kui pärast Euroopa Liiduga liitumist. Kuid eriti hingelähedaseks on mulle saanud Euroopa kodanike foorumid, mida oleme eelnevatel aastatel korraldanud.

Need kohtumised on olnud erilised seetõttu, et nad on toonud Euroopa üle mõtteid vahetama kõige erinevamate elualade inimesed kõige erinevamatest Eesti nurkadest – kusjuures täiesti juhusliku valiku teel. Ametnik, maaler, arst, tudeng, pensionär, ehitaja, töötu, Lõuna-Eestist, Lääne-Eestist, Ida-Eestist, Põhja-Eestist, Kesk-Eestist, saartelt… On olnud tõeliselt innustav näha, millise pühendumusega need juhuslikult välja valitud inimesed on Euroopa tulevikku arutanud, ja kui palju häid ja tarku mõtteid neil on!

Meie kodanike foorumite kogemus on küll hiilgavalt tõestanud, et Euroopa elu kujundamises saab osaleda igaüks, kes seda tahab,antagu vaid võimalus! Vabaduse väljak keset Tallinna ongi ju Euroopa, niisamuti nagu Viljandi järv ja Käsmu laht on Euroopa, nagu Kõpu tuletorn, Narva linnus ja Munamägi on Euroopa. Ja meie kõik oleme eurooplased, kel on täielik vabadus ja õigus ja tegelikult ka kohustus nii meie oma ühiskonna kui Euroopa ehitamises osaleda. Näen, et Eesti inimesed on hakanud seda järjest enam tunnetama. Ja see teeb ainult rõõmu.

Aasta eurooplase tunnustus tähendab mulle palju, kuid mitte seepärast, et ma peaksin ennast teisteks suuremaks eurooplaseks. Hoopis vastupidi – aasta eurooplase tiitel on julgustav näide sellest, et heaks eurooplaseks olemiseks ei peagi midagi väga erilist tegema. Tuleb lihtsalt väga armastada vabadust.

*Eesti Euroopa Liikumine valis Mall Hellami tänavuseks aasta eurooplaseks. Auhind anti üle 8. mail Vabaduse väljakul Euroopa Päeva pidustustel.

Read Full Post »