Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘demokraatia’

Rahu ja rahulikkus, solidaarsus, vaprus ning otsusekindlus… Need on märksõnad, mis on peidus Myanmari uutes lipuvärvides ja iseloomustavad tegelikult kogu riiki, vähemalt Riigi Rahu ja Arengunõukogu sõnul.

Sama õõnsad, kui need valge viisnurgaga Leedu lippu kirjeldavad sõnad, olid ka eelmisel laupäeval toimunud valimised. Kuigi Hiina on juba jõudnud õnnitleda Birmat järjekordse demokraatliku saavutuse üle, on enamus riike nimetanud valimisi võltsiks ning toonud esile mitmeid rikkumisi. Ja palju jääb ilmselt ka varjatuks, sest välisvaatlejaid või –ajakirjanikke riiki ei lubatud ning igasugune valimiste kajastamine läbis karmi tsensuuri ka kodumaises pressis. Mitte, et seda keegi siiani eriti usaldanud oleks.

Täiesti ootuspäraselt võitis sõjaväega lähedalt seotud Solidaarsuse ja Arengu Partei (USDP), kuid nendes regioonides, kus režiimi-lembeste jõudude võitu kindlustada ei saanud, keelati valimine igaks juhuks täiesti. Samas ei saa uus parlament erilist otsustusõigust, peamine mõjutaja on jätkuvalt sõjavägi, kellele kuulub automaatselt ka veerand kohtadest parlamendis. Põhiline võim jääb sõjaväelise taustaga Presidendile ja selle juurde kuuluvale nõukojale, mille liikmed on peale mõne erandi samuti hunta ridadest. Seega jätkuvalt määrab Birma tulevikku sõjaväeline valitsus.

Nooremate kui 38-aastaste jaoks oli oma hääle valimiskasti asetamine esmakordne kogemus, sest enne eelmist laupäeva toimusid Birmas valimised viimati 20 aastat tagasi. Tollal võitis ülekaalukalt Rahvuslik Demokraatia Liiga (NLD). Sõjavägi küll neile kunagi võimalust riiki juhtida ei andnud ning erakonna liider, Aung San Suu Kyi-l täitus hiljuti 15 aastat koduarestis.

Vastavalt Birma seadustele peaks Aung San Suu Kyi (ASSK) järjekordne karistus homme läbi saama ning isegi, kui ta tõepoolest vabaneb, ei tähenda see tegelikult Birma rahva jaoks väga suurt muutust. Sõjavägi on ASSKi vabastanud lühemateks perioodideks ka varasemalt, Lääneriigid on võtnud seda kui positiivset arengut ning jäänud äraootavale seisukohale, kuid Birma ei ole kuidagi muutunud avatumaks või rahvas saavutanud suuremaid vabadusi. Euroopa Liidul ühise blokina on jõudu ja võimalusi toetada Birma arengut demokraatia suunas ja vähemalt 9 EL riiki, Eesti nende hulgas, on juba avalikult toetanud rahvusvahelise uurimiskomisjoni  asutamist Birma inimõiguste ning rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste uurimiseks ÜROs.

P.S. Leedu hetke kuumima ekspordiartikli võimaluste kohta näeb näiteks siin http://www.globalpost.com/webblog/russia-and-its-neighbors/upgrade-your-national-flag-lithuanian-flag Peaks Põhja-Koreale ja Valgevenele soovitama Eesti trikoloori, hullemaks ikka ei lähe.

Advertisements

Read Full Post »

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja

Sellest on peaaegu märkamatult möödunud 20 aastat. Õhus oli ootusärevust, muutusi võis tajuda kõigi meeltega, siht paistis selge. Vabadus, iseolemine, demokraatia. 19. aprillil 1990. aastal, mil Avatud Eesti Fond uksed avas, ei teadnud veel keegi, kui lähedal oli selle suletud ühiskonna viimane hingetõmme, mille osaks me olime pool sajandit olnud. Niisamuti ei kujutanud vist keegi tol hetkel ette, kui palju tuleb ihaletud demokraatiaga tegelikult iga päev tööd teha, et ühiskonda toimimas ja arenemas hoida.

Filosoofi Karl Popperi ideid edasi arendanud filantroop ja Avatud Eesti Fondi asutaja George Soros teeb selgelt vahet demokraatia ja avatud ühiskonna vahel. Neist esimese tähendus on enamasti üheselt arusaadav – enamuse võim, mitmesugused vaba eneseväljendamist võimaldavad õigused, võistlevad valimised, valitavate esinduskogude piiratud mandaat. Avatud ühiskonna mõiste seevastu on tundmatum. Küllap seepärast, et me ei ole seda oma ihusilmaga veel näinud. Olgugi et demokraatia ja õigusriik on avatud ühiskonna asendamatud eeldused, ei ole avatud ühiskond oma olemuselt poliitiline süsteem, mida saaks sobivate seaduste ja institutsioonide abil „kehtestada“. Avatud ühiskond on mõtlemis- ja toimimisviis, demokraatia edasijõudnum, võiks isegi öelda targem vorm.

Avatud ühiskond on eelkõige kõnelev ühiskond. Ta tekib siis, kui ühiskonna osapooled hakkavad omavahel ausalt asjadest rääkima, kui sõnavabadus ja osalemisõigus muutuvad reaalseteks tegudeks ja avalik debatt saab tegeliku sisu. Ja mis veel tähtsam – kui ühiskonnas tekib valmisolek kuulda ja tunnistada tõtt. Enesele valetamine on üldinimlik ja pole võõras ka riikidele. Ometi viib kiusatus vaadata tõele läbi sõrmede paratamatult paigalseisu ja mandumiseni. Nii üksikisiku kui ühiskonna küpsuseksam on võime oma eksimusi tunnistada ja neist õppides paremaks muutuda.

Sellist dünaamilist, tõtt taga nõudvat ühiskonda on oma ettevõtmisi algatades ja toetusi jagades vaimusilmas näinud ka Avatud Eesti Fond. Rahalises mõttes oleme kahekümne aasta jooksul avatud ühiskonna edendamisse panustanud üle poole miljardi krooni. Sisulises mõttes aga mõõtmatult enam. Oleme olnud osalised paljude taasiseseisvunud Eesti olulisemate verstapostide juures, andnud arengutõuke nii kodaniku- kui infoühiskonnale. Meie tegevussuundade seas on olnud haridus, avatud valitsemine, kultuur, e-demokraatia, rahvusvähemused, võrdõiguslikkus, inimõigused ja sotsiaalne integratsioon, Euroopa asjad, tervishoid, põllumajandus, piiriülene koostöö, kirjastamine, õigus, meedia, majandus, avalik haldus, nõrgemate ühiskonnagruppide toetamine ja palju muud. Ent läbi kõigi nende valdkondade on meie eesmärk olnud üks – ergutada inimesi avatud ühiskonna nimel ise mõtlema ja ise tegutsema.

Mis on kasulik valimistulemustele, ei pruugi olla kasulik ühiskonna tulevikule, aga just viimase pärast peaksime mures olema.

Miks see „ise“ meile nii tähtis on olnud, mõistab mõistlik isegi. Mõelgem kas või möödunud sügisele, mil rahval oli järjekordne võimalus oma demokraatlikku tahet väljendada. Kohalike omavalitsuste valimised tõid taas teravalt teadvusse selle, kui paljud meist tegelikult ei tea, keda, kuhu ja milleks nad valivad. Inimesed ajasid segamini valitsuse ja volikogu, paljud uskusid tõemeeli, et valivad hoopis linnapead. Kui nappidele teadmistele ühiskonnast ja selle valitsemisest lisada läbinisti inimlik ihalus kasu ja tunnustuse järele, on tulemuseks manipuleeritav mass. Mida teeb saamahimu ja vähene kriitikameel inimhulkadega, saame kurva järjekindlusega näha iga uue kingapoe avamisel. Kuid kahjuks pole ka demokraatiaga teisiti. Valimiste-eelne mustkunst, mil kübarast tõmmatakse välja viiesajakrooniseid ja utoopilisi lubadusi igavesele õitsengule, meenutab kangesti Bulgakovi Wolandi ja tema kaaskonna trikitamist Moskva Varieteeteatris, kus rahva kaine mõistus kadus rahapabereid nähes ja peeneid prantsuse parfüüme nuusutades hetkega. Mis on kasulik valimistulemustele, ei pruugi olla kasulik ühiskonna tulevikule, aga just viimase pärast peaksime mures olema.

Demokraatia võib olla uinutav. Valimised toimuvad, põhiseadus kehtib, kõik justkui toimiks. Aga millist arengut me saamegi loota, kui vormiliselt demokraatlikke protseduure ei täida sisuline mõttevahetus? Valijad täidavad valimissedeleid nagu robotid ja valitsejad vuristavad argumentide asemel ette numbreid ja protsendipunkte. Võti järgmisele tasandile peitub kodanikuhariduses. Avatud ühiskond püsib haritud inimestel ja mida rohkem niisuguseid inimesi, seda avatum ühiskond.   

Oleks teostamatu ja ilmselt ka tarbetu oodata, et valijaskond mõistaks peensusteni valimissüsteemi nüansse ja teaks, mida kujutab endast modifitseeritud d’Hondti meetod, kuid vahetegemine seadusandlikel ja täidesaatvatel kogudel võiks olla elementaarne. Niisamuti peaksid kõik inimesed üldjoontes ette kujutama õigusloomeprotsessi etappe ning teadma, millal ja kuidas saavad nemad selles kaasa rääkida – täisverd osalejatena, mitte üksnes „valijate“ või „maksumaksjatena“, milleks neid nii sageli taandada püütakse.

Kolm aastat tagasi vabaühenduste ja riigi esindajatest koosnenud kodanikuhariduse ümarlaud nimetas suurimate väljakutsetena kodanikuhariduse väärtustamist ühiskonnas, kõigi ea- ja huvirühmade kaasamist,  kooli- ja vabahariduse sidustamist ning oskuste ja teadmiste integreerimist õppetöös, mille tulemuseks peaks olema teadmiste rakendamine praktikas. Kõik need väljakutsed seisavad meie ees tänaseni. Olulisimana aga tooksin esile ümarlaual tõstatatud küsimuse kodanikuhariduse sisulisest ja metoodilisest kaasaegsusest, mille osas ei ole kolme aasta jooksul erilisi edusamme märgata olnud, kuid mille järele on ühiskonnas lausa karjuv vajadus.

Demokraatlikke protsesse ja avatud ühiskonna põhimõtteid tuleb õppida nii valitsejatel kui valitsetavatel

Vaikselt, aga järjekindlalt oleme meiegi proovinud leida uuenduslikke viise kodanike harituse suurendamiseks. Aastaid tagasi leidsid head vastukaja ühendustele, õpetajatele ja avalikkusele suunatud kodanikukoolitused, neist tuntuim ehk koolitussari „Häälekaal“, millesarnane kuluks järgmiste valimiste eel taas hädasti ära. Niisamuti oleme toetanud algatusi, mis on seadnud eesmärgiks kasvatada maast-madalast tulevasi demokraate, avara ilmavaatega tegusaid ja julgeid inimesi. Kahjuks jäi omal ajal soiku haridusuuenduslik liikumine Omanäoline Kool, ent liikumise mõju selles osalenud koolidele ei saa sellegipoolest alahinnata. Lasteaedades on aga tänaseni edukalt kasutusel meie poolt maale toodud lapsekeskne ja demokraatia põhimõtetele toetuv Hea Alguse metoodika.

Oleme püüdnud oma ettevõtmistesse kaasa tõmmata ka otsusetegijaid. Fondi osalusel algatatud Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioonis seisab mustvalgel, et riik on võtnud kodanikuhariduse edendamise oma pikaajaliseks prioriteediks. Andmaks hoogu demokraatlikule osaluskultuurile, hakkasime koostöös Poliitikauuringute Keskusega PRAXIS ühena esimestest uurima viise inimeste paremaks kaasamiseks otsustusprotsessidesse, mille põhjal valmis hiljem kaasamise hea tava. Niisiis on tänaseks juba mitmeid aastaid olemas suurepärane alusraamistik nii inimeste harimiseks kui kaasamiseks, edasi on arenenud ka kodanikuühiskonda väärtustav mõtteviis ja sõnavara. Napib vaid reaalseid samme selle raami täitmiseks sisuga.

Seega ei ole Avatud Eesti Fondi eesmärgid vaatamata kahele tegusale aastakümnele veel kaugeltki saavutatud. Demokraatlikke protsesse ja avatud ühiskonna põhimõtteid tuleb õppida nii valitsejatel kui valitsetavatel. Selleks, et õnnestuda, peame katsetama ja eksima ja see ongi loomulik. Kuid see eeldab julgust vastutada nii oma saavutuste kui eksimuste eest ning seista kõrgemal kiusatusest lasta teistel enda eest mõelda.

*Artikkel ilmus esmakordselt 20. aprillil Eesti Päevalehe ajakirjas Möte

Read Full Post »

Maris Jõgeva, Avatud Eesti Fond

Uncivil civil society – sellist tabavat ja mittetõlgitavat väljendit kasutas juunikuus Oslos toimunud seminaril Jan Jacub Wygnanski, kes on lisaks sellele, et lihtsalt muhe ja värvikas kõneleja, ka Poola Valitsusväliste Algatuste Foorumi president. Väljendiga illustreeris ta ohte Poola kodanikuühiskonna suundumustes.

Kõneleja sõnul jäi kodanikuaktiivsuse kuldajastu Poolas aastatesse 1989 – 1992. Hiljem on järk-järgult langenud vabatahtliku tegevuse ulatus, liialt vähe on ühiskonnas ausust ja usaldust, mittetulundussektor on senini otsimas oma identiteeti ja maadlemas juhtimisprobleemidega ning palju on rahulolematust kolmanda sektori sees. Tegemist on ilmselgelt kriitilise hinnanguga ning terve mõistus tõrgub sama Eesti kohta lausumast. Samas ei saa jätta tähele panemata kõnelenu poolt kirjeldatud ilminguid, millele tema kriitiline hinnang tugineb. Kohati on need kummaliselt tuttavad.

 

Demokraatlikke käitumismalle ja otsustamist ei anta stardipaketina kaasa ühingut registreerides

Näiteks leidis Wygnanski, et kodanikualgatus Poolas on liialt mõjutatud välisfondidest ja rahastamisprogrammidest.

”Keegi ei saa öelda, et mittetulundussektori jaoks ei ole raha tähtis – loomulikult on, kui tahad võtta ette midagi, millel oleks ühiskonnas mõju. Kas on aga igast võimalikust rahastusvõimalusest paaniliselt kinnihaaramine nii oluline, et taotlusvoorudes osalemise ja edukas olemise nimel anda ära oma ühingu au ja iseenda südametunnistus? Kui palju on mittetulundussektoris aktiviste, kes tegevuse kavandamiseks ei alusta koos mõttekaaslastega ühenduse missiooni üle arutamisest, vaid seavad ennast mugavalt hommikukohvi kõrval googeldama, et mitte magada maha mõne Euroopa Sotsiaalfondi uue taotlusvooru avamist? Või kui välditakse konkreetsete tegevuskavade koostamist põhjendusega, et rahastusvõimalusi võidakse järgmisel aastal pakkuda hoopis teistlaadi projektidele…”

Teiseks jäi kõrvu etteheide, et liialt sageli peavad mittetulundusühingutes tegutsejad ennast iseenesestmõistetavalt demokraatia loojaks ja hoidjaks.

”Demokraatlikke käitumismalle ja otsustamist ei anta stardipaketina kaasa ühingut registreerides ning mittetulundusühendus ei ole kunagi ”sünnipäraselt” oma tegevuses läbipaistev, aus ja õiglane. Selleks, et toimida ja tegutseda moel, nagu ühelt kodanikuühenduselt ühiskonnas eeldatakse, tuleb pingutada ja kõvasti vaeva näha. Sest kaasamine, otsustamisel kõigi osapooltega arvestamine ja teadlikult isiklike huvide tahaplaanile seadmine ei pruugi olla nii iseenesestmõistetav kui sõnades tundub ja üldse mitte nii lihtne kui teistelt eeldame.”

 

Vahel tundub, et kodanikualgatuse institutsionaliseerumise laine justkui loomulikuks tüsistuseks on siira kodanikualgatuse hääbumine

Kolmandaks viitas ettekandja üleminekuühiskonna taagale – ühiskonnale, kus kodanikud tegutsevad viisil, mida saaks iseloomustada post homo sovieticuse ja eel-kapitalisti käitumismallidega. Kirjeldatud kodanikutüüp teeb oma valikud lähtuvalt sellest, kas tehtud liigutuse eest midagi ka vastu saab. Samuti nimetas hr. Wygnanski kolmanda sektori saaja mentaliteeti ning liigset sõltuvust andjatest – suhtumist, et mittetulundusühingule peab keegi teine (on see siis riik, kohalik omavalitsus, välisfondid või keegi teine) võimaldama kõik tegevuseks vajaliku, sest kolmandal sektoril ”ei ole võimalusi nagu avalikul sektoril”.

Ettekandes jõudis ta rõhutada ka defitsiiti demokraatias, poliitikate juhuslikkust ja selge trajektoori puudumist otsustamises. Lisaks veel vabaühenduste ebaselget rolli ühiskonnas ja regionaalse solidaarsuse puudumist.

Mittehädaldavat kriitikat (sest kuigi kõlab uskumatult, oli ettekanne ise optimistlikult tulevikku vaatav) on lust kuulata. Veidi utreeritud näited tõid suurepäraselt välja, millele võiks kolmandas sektoris aktiivne olles enam mõelda. Ja seda ka siin pool Läänemerd. Sest vahel tõepoolest tundub, et kodanikualgatuse institutsionaliseerumise laine justkui loomulikuks tüsistuseks on siira kodanikualgatuse hääbumine, kuigi professionaalsemaks muutumine ei tähenda iseenesest bürokraatiamasinaks muutumist ning vabatahtlikkuse ja missioonitunde kadumist sädeinimestes. Ja on piisavalt häid näiteid selleks, et vaielda vastu kõigile neile, kes küüniliselt iseloomustavad vabaühendusi mugavate projektirahade kasutajatena ning mittetulundusühinguid vaid nutika ettevõtlusvormina.

 

Otsustamine tuleks kujundada valijate häältele (votes) tuginevast huvigruppide häälekusele (voice) tuginevaks poliitikaks

Eestis külastasin hiljuti üht projekti, millega arendatakse võrgustikorganisatsiooni. Toimunud seminaril arutati koostamisel olevat strateegiat. Ja missiooni ja visiooni sõnastamisel mindi omavahel tõsiselt vaidlema. Ajakava läks lõhki kui vaieldi sobivaimate mõistete ja omadussõnade üle. Ja väga hea, et vaieldi, sest nagu osalejad ka ise ütlesid –kui me ei suuda kohe alguses kokku leppida, milleks me oma jõud oleme ühendanud ja mis on meie ühiseks väätuseks, siis ei tule koostööst miskit välja. Nende missioon ja visioon ei saa olema lihtsalt võimalike rahastajate jaoks ritta sätitud sobilikud sõnad. Kui palju dokumente on aga koostatud lihtsalt koostamise pärast?

Seda, milline kodanikuühiskond on, mõjutame kõik – ka need kes kodanikuaktiivsusest kui nähtusest või võimalusest eriti ei pea. Oslos peetud ettekande lõpus tõi Wygnansky välja soovituslikud valikud kodanikuühiskonna arengu toetamiseks. Ega siin midagi keerulist ei ole – otsustamine tuleks kujundada valijate häältele (votes) tuginevast poliitikast huvigruppide häälekusele (voice) tuginevaks poliitikaks. Kodanikku ei tohiks samastada tarbijaga, vaid austada teda kui mõjutajat. Ja aidata kollektivismil kujuneda ümber kollektiivseks tegutsemiseks. Valitsemise korraldamisel tugineda hierarhia loomise asemel võrgustikele. Ja otsustamisel väärtustada võimalikust uuest regulatsioonist enam selleni jõudmiseks toimunud poliitilist protsessi ehk legitiimsust.

Read Full Post »

“Tõepoolest – juba demokratiseerunud riikides töötab internet demokraatia hüvanguks ja võimaldab seda laiendada,“ kõneles Valgevene päritolu uue meedia uurija Evgeny Morozov eile Tallinnas toimunud avalikul arutelul, „ent autoritaarsetes riikides niisugust seost ei ole.“

Homme, 3. aprillil kell 14:00 teeb seesama mees ettekande Avatud Eesti Fondis, millele järgneb avatud diskussioon Linnar Viigi modereerimisel. Loe lähemalt: http://www.oef.org.ee/et/news/20090325013104/  ja tule kohale!

Evgeny Morozov uurib New Yorgi Avatud Ühiskonna Instituudi juures uue tehnoloogia mõju poliitilistele režiimidele ning on sel nädalal Eestis küberkaitse-alaste algatustega tutvumas. Põhjaliku uurimistöö tulemusel on Morozov kogunud hulga põnevaid näiteid sellest, kuidas nii demokraatlikud jõud kui autoritaarsed režiimid uue tehnoloogia imevidinate abil oma eesmärke ellu viivad. Kas olete kuulnud valimisvaatlusest SMS-i abil või dissidentide raadiojaamast, mis mahub seljakotti? Aga Hiina „50 sendi“ armeest või inim-otsimootoritest, kes korraldavad veriseid küberjahte teisitimõtlejaile?

Need on vaid mõned tehnoloogiliste võimaluste lõputust jadast, mis suudavad mõjutada terveid ühiskondi. Siinkohal tasub meelde tuletada eilsel väitlusõhtul osalenud kommunikatsioonieksperdi Daniel Vaariku mõtet – tehnoloogial moraali ei ole. Kui teatud ühiskonnagrupp kasutab tehnoloogilisi vahendeid oma huvides, löövad vastased neid tõenäoliselt sama tehnoloogiaga. Kui demokraatlik opositsioon püüab mobiiltelefoniga filmitud õigusrikkumiste ja paljastavate Youtube’i klippide abil diktaatorit kukutada, alustab viimane halastamatut nõiajahti inimõiguste eest võitlejaile. Moodsad vahendid ja piisav arv häkkereid võimaldavad järjest kiiremini vaenlase isiku kindlaks teha ja tuhnida üles tema salajasemaidki eraelulisi detaile. Anonüümsus on internetist kadumas.

Ja ega interneti-inimene pole mingi omaette, tavainimesest parem või halvem inimtõug. Ta on täpselt seesama. „Mõelgem korraks, milline võiks olla inimese Maslow vajaduste püramiid internetis?“ teoretiseeris Morozov. „Kui kauge Hiina mägiküla saab interneti, ei asu inimesed kõigepealt alla laadima Human Rights Watch aruandeid, vaid pornograafiat. Enne inimõigusi tuleb alati netiporno.“

Evgeny Morozovi artikleid saate lugeda tema kodulehelt: http://www.evgenymorozov.com ja ajaveebist http://evgenymorozov.com/blog

Lugege ka tema värsket artiklit Boston Review’s: http://bostonreview.net/BR34.2/morozov.php

Lähemalt eilsest arutelust: http://www.meikar.ee/blog

Read Full Post »