Avatud Eesti Fondi 20. juubeliaasta saab täna öösel ametlikult läbi. Järgmisel aastal saame lõplikult täisealiseks – lubame, et kasiinosse ei lähe, sest meie tegevus ei saa sõltuda lotovõidust.
2010. ümmargusse aastasse on mahtunud suurel hulgal tegemisi, mille reastamisest olulisem on püüd võtta kokku, mida need meile tähendasid ning mida neist õppisime.
Fond tõi Eestisse Venemaa inimõiguslased Ljudmilla Aleksejeva, Valeria Novodvorskaja ja Lev Ponomarjovi, kelle külaskäigud ärgitasid mõtlema mitte ainult Venemaa ja inimõiguste teemal, vaid inimese vabaduse, elujanu ja ideaalide suhtes üldse. Kodanikuaktivist Oleg Kozlovski tekitas imetlust oma sooja, tasakaaluka isiksuse ning põhimõttekindlusega. Sellised inimesed on inspireerivad noortele ja raputavad oma tardumusest üles elukogenumad.
Ukraina ajakirjanik ja poliitikavaatleja Vitali Portnikov selgitas oma kodumaa näitel ilmekalt, mil määral võib poliitika olla äri ja äri poliitika. Aga veel tähtsamana tuletas Portnikov meelde kodanikuühiskonna vastutust ja jõudu selle küünilise raha võimu murdmisel, mis praegu Ukrainas valitseb.
Seda, et Eestil kui edukal e-riigil on vastutus edasi anda oma kogemusi, tuletas meelde Ida-ida piiriülese koostöö programmi raames Tadžikistani, Kasahstani ja Gruusiaga edenenud koostöö. Veel aitasime aasta alguses idapoolsetest naaberriikidest pärit tudengitel masu üle elada ja Eestis õppimist jätkata, samuti toetasime jätkuvalt Valgevene tudengeid. Iseenda, oma sõprade-tuttavate ja laste näitel saame aru, kui oluline on vaba mõtte ja vaba ühiskonna ideaalide jätkumine noorte ja tudengite seas.
Hulga väliskülaliste kõrval ei unustanud me ka Eestit ennast. Kriisiprogramm toetas abivajajaid enam kui 9 miljoni krooniga, tuues masuleevendust kõigisse Eestimaa nurkadesse. Oktoobri alguses lõppes vene koolide õpetajate mentorlusprojekt, mis tõi õpetajad terveks aastaks kokku isiklike mentoritega, et kohvitassi taga, muuseumis ja jooksurajal eesti keelt õppida. See algatus osutus üle ootuste populaarseks ja näitas, kuidas sõprussuhetest teise inimesega võib ühtlasi võrsuda sõbrasuhe keele ja kultuuriga.
Koos Briti Nõukoguga käivitasime projekti, mis toob omavahel kokku eesti- ja venekeelsed koolid ning eesti- ja venekeelsed kodanikuühendused. Kokku 36 inimest osalevad koos koolitustel, õpivad kodanikuühiskonna ja projektijuhtimise põhitõdesid ning hiljem mõtlevad juba üheskoos välja algatusi, et koos midagi olulist ära teha. Neist on rõõm rohkem kuulda 2011 aastal!
Üle ootuste populaarseks osutus vabaühenduste eestkostekoolitus, mis saatis meile taas kord signaali, et ainult heast tahtmisest avalikes otsustusprotsessides osalemiseks ei piisa – ühendused vajavad ka teadmisi ja oskusi, kuidas seda tulemuslikult teha. Selliste oskuste ja teadmiste jagamine näib olevat Eestis peaaegu täitmata nišš ja kindlasti jätkame eestkostepõllu harimist ka järgmisel aastal.
Lõpetuseks soovime kõigile headele inimestele säravate ideede, mõtete ja soovide täideminekut 2011 aastal ja muidugi õnne ka!
Fondi naiskond nägi kohe-kohe lõppevat aastat nii:
Mall: “Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli tuhapilv tuletas meelde, et ükskõik kui detailideni viimistletud ja põhjalikud on inimese plaanid, võivad need loodusstiihiate või muude võimsate väliste tegurite tõttu veel viimaselgi hetkel täiesti varemeteks puruneda. Aasta õpetas nendesse radikaalsetesse muutustesse tasakaalukalt suhtuma ja mitte pead kaotama. Elu läheb ikka edasi!”
Kersti: “Tulin täisajaga jälle Fondi tagasi. Hea oli tulla, sest tundsin, et mind oodati. Nii palju asju on vahepeal muutnud – inimesed on muutunud, tööd on lõputult, ei mingit puhkamist ega mängimist. Hea olla teistele vajalik ja soe tunne tekib, kui näed, et jälle mõni õilis projekt saab toetust. Natukene uhke tunne on, et ka mina olen sellesse oma tööga või oma töö kaudu panustanud:).”
Jelena: “Minu jaoks tähendas 2010. aasta palju väljakutseid ja julgeid otsusi, õpetas oma ja teiste aega väärtustama ning realistlikke eesmärke seadma. 2010 näitas mulle, et sõnadest ei ole kasu kui neile vastavalt ei tegutseta ning kinkis tutvumise vapustavate inimestega, kes julgevad otsida vastusi oma küsimustele, kartmata jääda seejuures ausaks. 2010 õpetas võtma probleeme ülesannetena ning tuletas meelde, et toredas ja toetavas meeskonnas on võimalik toime tulla kõigi raskustega.”
Kelly: “Mina olen väga rõõmus, et sel aastal räägiti varasemast rohkem vaesusest ja peredest, kel igapäevane toimetulek keeruline. Kahjuks on meil vaesusega seoses liikvel palju väärarvmusi ja ei mõisteta, et vaesus ei ole sugugi alati ilmtingimata inimese enda süü, vaid selle juured peituvad palju sügavamal. Samavõrd rõõmustas mind diskussioon üldharidusest ja võrdsemast ligipääsust kõrgharidusele. Mina tahaks elada Eestis, kus iga ema ja isa võivad südamerahuga panna oma lapse üle tänava kooli, sest kõik koolid on head. Samuti tahaks ma elada Eestis, kus sellest samast üle tänava asuvast gümnaasiumist saab iga soovija edasi õppima minna.
Just seetõttu ongi mul heameel, et AEF toetas sel aastal Eesti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse võrgustiku loomist ja Inimõiguste Keskuse tegemisi. Et ühiskondlikud ja poliitilised protsessid oleks läbipaistvamad, tegime koostööd Korruptsioonivaba Eestiga ning olen kindel, et nende organisatsioonide mõju ja tegemisi näeme järgnevatel aastatel üha rohkem. Võrdsemat ja avatumat ühiskonda meile kõigile!”
Agnes: “Minu maailmas peab olema mõni metsik koht kokkukasvanud okstega; viljapuuaed, kuhu kreegid pudenevad kõrgesse rohtu; väike võsastunud mets, kus võiks aeg-ajalt kohata paari mürgist madu; tiik, mille sügavusest pole kellelgi aimu ja jalgrajad, mis on ääristatud mõistuse lilledega! Seda kõike olen ka leidnud.”
Katrin: “Pea on tühi nagu tühjaks pigistatud sidrunil, kus ei ole ühtegi mõtet ja tahaks ainult teada, kas see kiire ühel heal päeval ka otsa saab …”
Maarja: “Sünnipäeva-aastal on kõik töötajad – ka need, kes muidu on igapäevaselt paberikuhjade alla mattunud – pidanud hetkeks peatuma ja mõtlema Suurtele Asjadele. Keegi meist ei pääsenud sel aastal küsimusest, mida, miks ja kellele Fond ikkagi teeb, kuidas väljendub see utoopiline unistus avatud ühiskonnast päriselus ja mis on see meie eripära, mille pärast me ikka veel siin oleme ning tööl kuidagi lõppu ei paista. Jätkugu selliseid mõttepause ka järgmistesse aastatesse, mil aastanumber on vähem ümmargune ja meeleolu vähem pidulik.”
Kadri: “See aasta Fondis andis mulle võimaluse kohtuda uute imeliste noorte inimestega, kes on väga nutikad, hoolivad sellest, mis nende ümber toimub ja tahavad ühiskonna kujundamisel kaasa rääkida. Mitte selle pärast, et nii saab rikkaks, vaid sellepärast, et nii on õige.”
Tuuli: “2010 tähendas minu jaoks sukeldumist-süvenemist mittetulundusühingute maailma – seda just läbi Vabaühenduste Fondi toetust saanud MTÜ-de laia skaala – päris pisikestest ja tundmatutest kuni tuntud ja kogenenuteni. Mõnede jaoks olid need kõige esimesed esimesed projektid ellu viia ja loodetavasti õnnestus mul pakkuda neile piisavalt tuge. Mul on hea meel, et ma Avatud Eesti Fondi just juubeliaastal tulin, sest vist toimus tavapärasest rohkem erinevaid kajastusi leidnud üritusi ka.”
Natalja: “Vabaühenduste Fondi inimestele tähendas 2010. aasta lõpmatut projektiaruannetega ja nende autoritega maadlemist, mille tulemusena on arhiivikastidesse ladustatud ca 2 m jagu paberit (loe: hävitatud Eesti metsa). Vastutasuks saime üsna palju lohutavat vastukaja projektijuhtidelt, kes hindasid meievahelist koostööd heaks. Lõppeva aasta lemmikuteks olid need, kes tegid oma tööd südamega, säästlikult ja teistega arvestades – siia hulka kuuluvad Eestimaa Looduse Fondi loodusetalgud, Johannes Esto Ühingu naistekeskuse loomine, Rakendusökoloogia Keskuse võitlus kohaliku võimu ja äridega Sillamäe õhu puhtuse nimel ja paljud teised.”
Mari: “Kuna olen Fondi hingekirjas alles detsembrikuust ja siiamaani tasakesi sisse elanud, ütlen parem seda, mida ootan järgmiselt aastalt. Tahaksin, et kõik Fondi töötajad jõuaks tulevikus erinevatesse Eestimaa nurkadesse ja oma silmaga näha, mida neis paigus tehakse ning mismoodi meie toetus reaalselt inimeste elule ja tegevusele mõju avaldab. Sellise kogemuse najal suudame ka ise säilitada sära ja usu oma tegemistesse! 2011. aasta on ka vabatahtlikkuse aasta ja loodan, et igaühel meist on mahti ja tahti jätkata või alustada millegi isetu ja olulisega, mis kestaks kaugelt kauem, kui ainult järgmise aasta.”
Minule jääb eriliselt meelde, kuidas AEF kajastas Birmas koduarestis olnud isiku olukorda, kes oli koduarestis olnud juba 18 aastat. Uudisväärtus tohutu.
Tehti juttu olukorrast Moldovas, vesteti pajatusi olukorrast Venemaal, koos lugupeetud külalistega, kuid läbi aja pole pööranud tähelepanu olukorrale väiksel maatükil Vahemere kagurannikul.
Kirjutatud on Eugenia Gurin-Loov aastatepikkusest tegevusest juudi kultuuri alalhoidmisel. Sai miskise auhinnagi.
Taoti vasta rinda, kuidas juba aastaid on AEF toetanud Pöffi inimõiguste eriprogrammi, kuid film “Gaza pisarad” sai vaid kuiva, üldise jutu keskel, äramärkimise osaliseks. Nagu varem “Bil’in mu arm”. Filmi promo las jääda, kuid inimõiguste olukord Gaza tsoonis oli/on tõsine, ilmselt oluliselt tõsisem ja verisem, kui Moldovas.
Jääb mulje, et kätt mis toidab ei hammustata.
Loodetavasti täisealisusega tuleb ka julgust juurde.
Tere Meelis,
paratamatult tuleb teha valik ning suunad, millega süvendatumalt tegeleda. Lisaks mängivad siin tahes tahtmata rolli ka inimeste isiklikud valikud – kes on võtnud vabast tahtest Birma oma südameasjaks, kes inimõiguste rikkumised mõnes muus riigis või rahvakillu vastu. Kindlasti on selline kodanikuaktiivsus tervitatav. Ei maksaks selle taga sionistlikku vandenõud otsida!
Gaza sektoris toimuv on oluline ja tähtis nagu kõigis maailma kriisikolletes toimuv, samas tuleb meil tegeleda eeskätt iseenda tagaaia ehk Venemaa, samuti Valgevene, Ukraina, Moldovaga, millele maailma (ja sageli ka Euroopa) mastaabis vähem tähelepanu pööratakse.
Ilusat uut aastat!
Tere,
jah, vandenõu jaoks ollakse ehk piisavalt tagasihoidlikud, teisalt jäävad rõhuasetused paratamatult silma.
Ma pole küll suuremat asi geograaf, kuid Birmat ja Moldovat “iseenda tagaaiaks” nimetada on ehk pisut ülepakutud.
Kodanikuaktiivsus on väga tore asi ning kui sellega tegelikult ka midagi ära suudetakse teha, seda parem. Kes millise suure asja enda südameasjaks võtab on enamasti iga enda teha, samas meenutades teite endise meediapealiku öeldut, et autoritaarse juhtimise all on keeruline oma arvamust esitada/avaldada kartmata “musta nimekirja” sattuda.
Eks pindu teise silmas näha lihtne, palki enda omas keeruline ning see kehtib kõikjal. Iga organisatsiooni/isiku siseasi.
Jõudu ja edu!
Meelis, tere veelkord.
Juttu oligi ju kahest erinevast asjast – ühistest suunadest ning rõhuasetustest, mille seast paratamatult tuleb teha valik ning isiklikest valikutest-huvidest, mis samuti meie väiksest kollektiivist läbi kumavad. Olgu siis tegu Birma, Kuuba või mõne muu Eesti suhtes iseenesest perifeerse piirkonnaga. Ma siiski tunnen geograafiat päris hästi:)
Aga aitäh kirjutamast ja eneseanalüüs kulub meile muidugi marjaks ära.
Tere tere,
tõsi, üks tühi rida jäi teise ning kolmanda rea vahele lisamata, mis võis tekitada segadust
[Selgitus : “Ma pole küll suuremat…” oli juba uus mõte.]
Lõpetuseks tahaksin teha suure kummarduse kõigile demagoogia meistritele.
Kõike paremat!
Fond paistis aastal silma küll. Ilmselt tehti palju head. V. Novodvorskaja kutsumise ja ideede levitamise/näitamise eest 5+). Samas üht Memokraadi lugu http://memokraat.ee/2010/11/mis-tood-teeb-peatoimetaja/ taaslugedes mõtiskellesin kui kurb, et ühe suure rahvusvahelise fondi (kas üldse on teist sellist Eestis? tean et K-Euroopas on palju välisfonde, kasvõi Ungaris, kus õppisin) Eesti juhataja kipub sinna kategooriasse, kuhu Daaniel Vaarik paigutab enda üllitises PM peatoimetaja Merit Kopli ja EPL peatoimetaja Lea Larini ning mitte esimesse, kus on Hõbemägi ja Tarand. Alanud aastaks rohkem ideid, julgust,oma arvamust! Mugandades Vaarikut: Ma tahaks lugeda, mida Eestis arvavad fondide ja suurte MTÜ-de juhid, mis on nende ideed, visioon, lahendused ning tahaks, et nad ei suhtleks lugejaga läbi advokaatide, suhtekorraldajate või turundajate! Sorosile pikki aastaid ja kestvat äriedu!