Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘ukraina’

Jevgeni Krištafovitš, Avatud Vabariik

Sild lääne ja ida vahel – nii näeb Ukrainat istuv president Viktor Janukovõtš. Kumma poole ta valib? Kas Donetski oblastist pärit riigipead tõmbab rohkem Moskva poole?

Ukraina teatas, et ei kavatse lähiajal astuda NATO-sse, kuna selleks sammuks puudub ühiskonnas vajalik heakskiit. The Guardian leiab, et selle otsuse peale ohkavad kergendusega nii paljud Lääne pealinnad kui ka Venemaa. Sest Kiievi strateegiline suund Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni liikmeks saada ärritas Moskvat ja tegi komplitseerituks Lääne suhted Venemaaga.

Asi oleks palju lihtsam, kui ukrainlased ise selgelt toetaksid NATO-t. Aga nii see ei ole ja Janukovõtši juhitud Regioonide partei pälvis valimistel NATO-vastaste loosungitega paljude kaasmaalaste toetuse. Samas rääkis üks Eesti ametnik, kes töötas mitu aastat Ukrainas, mulle loo ühest rahvaküsitlusest. Küsimuse Ukraina astumise kohta NATO-sse lükkas rahvas resoluutselt tagasi, kuna tegemist olevat agressiivse sõjablokiga. Aga järgmine küsimus, mis puudutas astumist Põhja-Atlandi Allianssi, pälvis heakskiitvad noogutused. Inimesed ütlesid, et Ukraina on avatud maailmale ja tulevikus näevad nad oma kodumaad pigem just Lääne mudeli järgi arenemas.

Oluline on mainida, et järgmisel päeval pärast NATO-sse astumisest loobumist teatas Kiiev Moskvale, et ei kavatse astuda Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni, kuhu tänaseks kuuluvad Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstan, Uzbekistan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Põhjus on ikka sama: Ukraina ei kuulu sõjalistesse blokkidesse.

Kõige huvitavam on seejuures, et Ukraina julgeolekupoliitikas ei ole midagi reaalselt muutunud. Riik jätkab oma strateegilist koostööd NATO-ga ja Kiievis hiljuti toimunud Ukraina-NATO töögrupi koosolekul arutati rutiinselt riigi aastase koostööprogrammi täitmist. Ei ole vahetunud isegi ametnik, kes Ukrainat selles töögrupis esindab. Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu sekretäri esimene asetäitja Stepan Gavriš jätkab  tööd, mida ta alustas president Juštšenko ajal.

Tõeline tapatander on aga sümbolite ja poliitiliste ning ajalooliste käsitluste maailm. Vaat kus käivad kõige suuremad lahingud tänases Ukrainas! Siin on kindlasti toimunud nn. Sinine revolutsioon, mis on Oranži revolutsiooni täielik vastand. Uus president räägib ajaloo ümberkirjutamise lubamatusest, kurameerib igasugu Venemaa kaasmaalaste organisatsioonidega, eitab suure näljahäda ehk holodomori kunstlikku tekitamist ehk genotsiidi bolševistliku valitsuse poolt Ukraina rahva vastu ning keeldub vastamast küsimustele Bandera ja Ukraina Ülestõusuarmee kohta. Lisaks veel lubab kahtlasi manipulatsioone ukraina keele staatusega teatud piirkondades, kus venekeelne elanikkond on ülekaalus.

Janukovõtši haridustase aga veab presidenti alt. Välispoliitika ja ajalugu ei ole tema tugevad küljed. Olgu selle tõenduseks intervjuu Euronewsile, kus vastvalitud president ajas segamini Kosovo ja Montenegro ning Põhja- ja Lõuna-Osseetia. Või siis tänane avaldus Lvivis, kus riigipea pakkus välja korraldada 2022. aasta taliolümpia Bukoviinas, pidades tegelikult silmas Ivano-Frankivski oblastis asuvat Bukoveli mäesuusakuurorti.

Siinkirjutanul jääb ainult nõustuda Valgevene diktaatori Lukašenka avaldusega, et Janukovõtši võimuletulekuga ei ole Ukraina poliitiline vektor oluliselt muutunud ja ükski riik, sealhulgas Valgevene või Eesti ei pea kahepoolseid suhteid selle riigiga ümber vaatama. Reaalpoliitika jäi samaks, muutusid vaid poliitilised emotsioonid.

Ukraina ei ole muutunud suletud riigiks ja meil on võimalik koostööd nendega jätkata. Tuleviku suhtes on oluline ikka see, kas õnnestub läbi viia strateegilised muudatused ühiskonnas, mitte niivõrd see, mis värvi telk seisab parasjagu Maidani väljakul.

*Artikli autor Jevgeni Krištafovitš osaleb esmaspäeval, 31. mail kell 13.00 Tallinnas Nordic Hotel Forumis toimuval arutelul olukorrast Ukrainas, kus värskeid uudised Kiievist toob meieni tuntud Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov. Loe lisainfot AEFi kodulehelt ja registreeru üritusele SIIN.

Advertisements

Read Full Post »

Pappi pole – presidendiks ei saa, tõestasid äsjatoimunud Ukraina presidendivalimised. Õieti ei saagi neid valimisi veel „toimunuks“ nimetada, sest lõpptulemust ei tea keegi. Mis saab peale seda, kui kaotajaks jäänud Tõmošenko valimistulemused vaidlustab? Kuidas hakkab sujuma tulevase presidendi ja parlamendi koostöö?

Üks on siiski selge – presidendi tegi raha. Eilses intervjuus Välisilmale ütles Mart Nutt otse, et Ukraina seadusandlus on muutnud valimised äriobjektiks, kus kandideerimiseks nõutavat kautsjonit jaksavad maksta vaid need, kellel on tulus äri või rikkad sponsorid.

Kuid rahatähtede mahe krabin saadab ka igapäevast valitsemist. Olgu vestluspartneriks poliitikaanalüütik või taksojuht, kõik kinnitavad kui ühest suust – Ukrainas on hea elada oligarhidel. Teised peavad oma igapäevase leiva, hambad ristis, välja teenima. Tööpuudus kasvab, seadused on auklikud kui Šveitsi juust, korruptsioon lokkab. Pole siis ime, et „tasuta“ arstiabi vajades tuleb esimesena välja nuputada, kellele altkäemaksu anda, et haigele lapsele rohtu osta.

Seda kõike teades ei saa siiski jätta imestamata, et ukrainlased valisid presidendiks kriminaalkorras karistatud mehe, olgu ta või „sümpaatne suli“, nagu paljud Janukovitšit hellitavalt nimetavad. Kas hämarad tehingud ja kahtlased minevikuvarjud on sedavõrd igapäevane nähtus, et süüdistused röövis, seksuaalses kallaletungis ja dokumentide võltsimises ei ole eriline argument kedagi mitte presidendiks valida?

Ometi ei saa Ukraina elanikke kindlasti süüdistada rumaluses või analüüsivõime puudumises. Inimesed teavad üpris täpselt, kes on kes ja mis poliitikas tegelikult toimub. Võib-olla ongi pettumus nurjunud revolutsioonis valijad sedavõrd ära väsitanud, et nad lihtsalt ei jaksa enam ideaalidesse uskuda ja protestiks tänavatele tulla. Üsna tõenäoliselt ei õnnestuks Tõmošenkol täna see, mis õnnestus Juštšenkol 2004.aastal, isegi kui selguks, et Janukovitš on valimiskastides sedeleid nihutanud. Ilmselt just väsimusest ei kasutanud valijad ka kuigi agaralt võimalust hääletada mõlema kandidaadi vastu, ehkki Ukraina valimisseadus seda võimaldab.

Pole vähetähtis, et kriminaalist Janukovitš on ära võlunud ka Euroopa Liidu ametnikud ja riigipead, kelle arvates on tegemist üsna mõistliku mehega, kellega saab koostööd teha. Pragmatism ennekõike!

Olukorras, kus inimesed ootavad uuelt presidendilt kõva kätt ja stabiilsuse kindlustamist, vajaks Ukraina hädasti vähemalt valgustatud monarhi, kes juhiks riiki demokraatia ja läbipaistvuse suunal. Kuid ehkki gaasiprintsessi Tõmošenko isiksuseomadused oleksid selle jõulise rolli jaoks sobinud küll, pole saladus, et ei kannusta tedagi demokraatlikud ideaalid, vaid au- ja rahaahnus.

Kuna silmapiiril valgustatud liidreid ei paista, jääb vaid üle mõjutada nõudluspoolt – kasvatada ja harida valijaid, kes ei lepiks vähema kui hea valitsemisega. Kodanikuhariduse suunal on Ukrainas õnneks siiski tekkimas uusi jõude, nende seas näiteks nn uute kodanike algatus (New Citizen Initiative), kes olid õigupoolest pea ainsad õhinast ja lootusest pakatavad inimesed, kellega Kiievis kohtusime. Interneti- ja välikampaaniate, välkmeeleavalduste ja avalike kirjade kaudu kutsub New Citizen Initiative ukrainlasi üles nõudma võimukandjatelt oma hääle ja maksuraha vastu konkreetseid tegusid, mis inimeste elu ka tegelikult parandaksid. Jääb üle vaid loota, et tänane hoog valimiste järel ei rauge ja sedalaadi liikumised ei muutu mõne poliitilise jõu tööriistaks.

Poliitikud ei muuda Ukrainat, vastutustundlikud kodanikud muudavad, teatab seesama liikumine oma kodulehel.

Ehk kasvab nende seast kunagi ka vastutustundlikke võimukandjaid.

Read Full Post »

Kohtumised Ukrainas on järjest samasugused – saame teada, et Ukraina rahvas on oranžis revolutsioonis pettunud ning seekordsetel valimistel võidab Janukovitš. Peale ametlikke kohumisi kinnitab sama meeleolu ka meie autojuht, kes ütleb kohe, et hääletab pühapäeval Janukovitši poolt, kuigi eelmiste valimiste ajal ta pea jälestas teda ning toetas Juštšenkot. „Loomulikult on Janukovitš varas ja kaabakas, loomulikult pole ta ülemäära intelligentne, kuid tema ajal oli võimalik tavainimesel paremini ära elada,” teatab ta keerutamata.

Euroopa Komisjoni esindaja Ukrainas ütleb samuti otse: „Alles Ukrainas sain ma aru, misasi on hea valitsemine, sest siin seda lihtsalt pole.” Kirglikult räägib ta loo, kuidas kohalikud miilitsad maksavad oma ülemustele, et saada paremat kohta patrullimiseks. Parem koht tähendab lihtsalt tihedamat liiklust või keerulisemat liikluskorraldust ehk rohkem võimalust trahve kirjutada. 500-grivnane trahv haihtub aga härra  miilitsale antud 300-grivnase meelehea abil justkui nõiaväel.

Tegelikult on neil päevil Kiievis viibides üldse parem maha vaikida, et olid 2004.aasta detsembris ka ise üks neist, kes uskus, et nüüd algab Ukrainas uus aeg, uus elu. Et valitud on kiirtee suunaga Euroopasse. Analüütikud kordavad kui ühest suust, et mingit revolutsiooni polegi kunagi olnud, kuna revolutsioon tähendanuks ka muutusi poliitikas. Muutusi aga ei sündinud ja neid polnudki ühelgi tollasel kandidaadil ka kunagi plaanis läbi viia, sest muutused poliitikas oleksid tähendanud võimu jagamist, monopolide piiramist, makse ja üldse kõike seda, mida meie tunneme demokraatia nime all. Revolutsiooni uskus vaid Lääs ja maksis kenasti kinni Juštšenko kampaania läbi erinevate programmide ja fondide. Mõni aeg ehk võis tegelikku soovimatust riigi huvisid teenida välja vabandada poliitilise süsteemiga, kus võim on peaministri ja presidendi vahel jagatud ning otsusteks on vaja parlamendi fraktsioonide poolehoidu, kuid mingi hetk purunes seegi illusioon. EL-i ametnik, kellega kohtume, ei varjagi oma frustratsiooni Ukraina viie viimase aasta arengute osas ja ütleb päris ausalt, et Ukraina pole teinud absoluutselt midagi, et EL-ile läheneda. „Nad tahavad ainult raha, nüüd ja kohe, teadmata isegi milleks,” põrutab ta. Järgneb monoloog Ukraina poliitilise eliidi soovimatusest panustada omalt poolt Euroopa Liidu tutvustamisse riigis ning absoluutsest ükskõiksusest EL-i nõudmiste täitmise suhtes.

Meie vastuvõtjad küsivad rõõmsate ilmetega õhtusöögilauas, miks me nii tõsiste nägudega oleme. Peale kaalumist ei oskagi tegelikult kohe vastatagi. Mida siin rõõmustada, kui kaks päeva on meieni jõudnud vaid info lootusetust olukorrast,  mille järgi on riigieelarve defitsiit 20%, eelmise aasta grivna vabalanguse tõttu ägavad inimesed dollarilaenude all ning tavainimese suurimaks unistuseks on minna piiri taha õnne otsima. Õlad vajutab tulevikulootuste osas veelgi enam längu Ukraina tuntud ajakirjaniku, Raadio Vaba Euroopa analüütiku Portnikovi arvamus, et riigis puudub täielikult avalikkuse surve ja ühiskonna arvamuse mõju poliitilistele protsessidele. Või teise samuti tunnustatud ajakirjaniku Andrei Kulikovi nägemus, et viimase 5 aasta jooksul pole toimunud Ukraina parlamendis mitte midagi demokraatlikku. Keegi ei kehita isegi õlgu, kui üks parlamendiliige hääletab näiteks avalikult ka oma kümne kaasaparteilase eest. Meeleolu ei tõsta ka pikalt kodanikuühendustes Euroopa programmide eest vastutava proua avameelne väljaütlemine: „Ma hääletan Julia poolt, aga ainult seepärast, et ma ei taha, et meie maad esindaks Brüsselis Janukovitš. Tema profiil on lihtsalt veel vähem euroopalik.” Vaatamata otsustatud valikule pühendab temagi veerand tundi Tõmošenkole, et veenda meid (sest me oleme ju Läänest!), et Julia pole mingi ingel ja temagi on poliitikas vaid iseenda ärilistel eesmärkidel ning kindlasti ei esinda ta seal mingeid rahvuslikke huvisid.

Kolm päeva enne valimisi kirjutab praegune president alla valimisseaduse muudatustele, Kiievi linnapea keeldub tänavaid koristamast, sest lumi on jumala poolt saadetud ja jumalaga ei võidelda, hotelli korrapidaja nõuab tasuta teenuste eest tasu ja taksojuht tahab kilomeetri eest 100 grivnat ehk veidi vähem kui 150 krooni (temaga vene keeles rääkimine aitab seda vähendada kolmandiku). Õnneks on toit endiselt maitsev, meie võõrustajad (www.internews.ua) äärmiselt asjalikud ja Maidani uisuväljak täis rõõmustavaid lapsi.

Loomulikult on Ukrainal lootust, loomulikult on kõik võimalik. Meil Eestis on vahel lihtsalt üsna keeruline mõista, mis Ukrainas tegelikult toimub, kui seda ei teata tihti siingi. Kohati lausa ängistava meeleheite kõrval on õnneks ikka ka neid, kellel jagub usku paremasse tulevikku, kuid kiiretesse lahendustesse ei usu pea keegi ja nii järeldatakse suht üksmeelselt, et tõelised muutuste eestvedajad on ilmselt täna alles… lasteaias või üldsegi sündimata.

Read Full Post »