Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘samasooliste partnerlus’

„Homodebatt“ Eestis on vaikselt, aga järjekindlalt võtmas valjemaid registreid. Diskussioonist, mis sai alguse paljude geide soovist saada oma partnerlussuhtele seaduslik garantii, on saanud piinlik poriloopimine homoõiguslaste ja konservatiivsemate eestimaalaste või, laenates netikommentaatorite sõnavara– „pedepropagandistide“ ja „homofoobide“ vahel.

Mitte et arutelus iseenesest midagi halba oleks – vastupidi, hää arutelu on tugeva demokraatia tunnus. Aga seksuaalvähemuste teema puhul paistab, et argumenteeritud väitlemise asemel tegelevad mõlemad vaidluspooled meelevaldse üldistamise ja sildistamisega.

On tõsi, et seksuaalvähemuste õigused on eelkõige küsimus universaalsetest inimõigustest ja demokraatlikest väärtustest. Aga sama palju on see küsimus konkreetse ühiskonna väärtushinnangutest, valmisolekust muutusteks ja hirmudest muutuste ees.  Sõjakate kampaaniatega pole siin palju ära teha, tuleb vaeva näha ja selgitada.

Olgu öeldud, et olen isiklikult alati olnud samasooliste partnerluse seadustamise poolt, nimetatagu seda kuidas tahes. Minu veendumus ei ole kaugeltki mingi poolt- ja vastuargumentide süvaanalüüsi tulemus, vaid lihtsalt poolmõistuslik-poolemotsionaalne tunne, et selline samm ei kujuta endast ühiskonnale ega minu isiklikule heaolule vähimatki ohtu, et minult kui heteroseksuaalilt ei võeta kellelegi õiguste juurde andmisega ühtki õigust vähemaks ning et tõenäoliselt teeb peresuhete täpsem reguleerimine samasooliste paaride ja nende hoolealuste elu senisest märgatavalt lihtsamaks. No mis mul saakski selle vastu olla!

Kes viitsiks seletada?

Samas saan aru ka nendest, kes tunnevad selles diskussioonis puudust kaalukatest või vähemalt sisukatest argumentidest. Miks ei avalda geipartnerluse eest võitlejad meedias eluliste näidetega pikitud analüüse sellest, miks siis samasoolistel TEGELIKULT partnerlusseadust vaja on? Millised on need reaalsed probleemid ja juriidilised takistused, millega koos elavad geipaarid silmitsi seisavad ja mida olemasolevad seadused ei lahenda? Milliseid neist probleemidest aitaks lahendada partnerlusseadus?

Räägitud on umbmäärasest „sotsiaalsest kaitsest“, aruteludest on jooksnud läbi ka väited, et vabaabielus elav partner ei saa oma kallimat haiglas külastada või pärida tema vara. Minu tuttavate (erisooliste) vabaabielupaaride kogemus näitab, et haiglates abielustaatuse puudumisest harilikult numbrit ei tehta ja külastusõiguse piiramine pole kindlasti tavapärane praktika. Aga hea küll – ei saa salata, et abielu annaks siin suurema kindlustunde. Ka vara pärimise küsimused on võimalik olemasoleva seadusandluse raames üpris lihtsalt lepingu või testamendiga lahendada, ehkki see eeldab muidugi parasjagu ettevõtlikkust. Kuidagi tahaplaanile on aga jäänud küsimus, mis tundub tegelikult olevat tõepoolest lahendamata – küsimus lastest, keda samasooline paar koos kasvatab. Vara saab testamendiga pärandada, lapsi ei saa kohe kuidagi. Ja vaielda selle üle, kas geid üldse „tohiks“ lapsi kasvatada, on siinkohal ülearune, sest tegelikus elus kasvavad lapsed ja jäävad tulevikuski kasvama nii eri- kui samasooliste kooseludes. See on fakt, mida ei muuda ka need, kes kahtlustavad homoseksuaale ülemaailmses vandenõus ja “ebamoraalsuse revolutsioonis“. Aga kes küll viitsiks neist probleemidest meedias tavainimesele arusaadavas keeles kirjutada, kes võtaks vaevaks selgitada ja näiteid tuua?

Ei saa jääda ootama, et inimesed loeksid kaanest kaaneni läbi justiitsministeeriumi analüüse. Aga need, kelle huvides partnerlusseadus oleks, lihtsalt ei saa endale lubada selgitamata jätmist ega üleolevat suhtumist neisse, kes sedalaadi muutusi kardavad. Kahtlemata on partnerlusseaduse vastaste hulgas neid, kes lihtsalt ei salli seksuaalvähemusi, olgu see siis rumal lahmimine või vastupidi, sügavalt läbimõeldud veendumus. Aga sama kindlalt on nende seas ka inimesi, kes on pigem umbusklikud kui sallimatud ning ei rutta toetama seadust, mille vajadust pole neile selgitatud. Sõimata kõiki, kes ootaksid argumente ja selgitusi, „homofoobideks“ ja korraldada neile nõiajahti on lihtsalt ülbe, niisamuti nagu väide, et avalik arvamus ei ole tähtis, inimesed niikuinii rumalad ja täitevvõim saab ja peabki tegema, mida ise paremaks peab. Halloo, kuhu need demokraatlikud väärtused siis nüüd jäid?

Advertisements

Read Full Post »