Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘kodanikuühiskond’

…ei pruugi sekkumiseks tingimata veel hilja olla. Mis tahes omavalitsuse elanikel on teatavasti täiesti seaduslik õigus oma kodukandi planeeringutes kaasa rääkida ja jälgida, et otsused nende huvidest mööda ei vaataks.

Kui teie kodukanti plaanitakse rajada keemiatehast, jäätmehoidlat või kinnitatakse mis tahes igapäevasemaid detailplaneeringuid, on kasulik end juba varakult kurssi viia võimalustega nendes pikkades ja teinekord bürokraatlikes protsessides kaasa rääkida. Alates tänasest on see aga kõvasti lihtsam, sest abiks on uhiuus virtuaalne osalusaabits.

Internetiaabitsa koostas Vabaühenduste Fondi toel Eesti Roheline liikumine, et jagada oma seitsmeaastast kogemust keskkonda mõjutavatesse arendusplaanidesse sekkumisel. Netikeskkond pakub heade näidetena välja 70 reaalselt aset leidnud juhtumit, milles kodanikuühendustel on õnnestunud halvim ära hoida, ning annab inimestele juhiseid ise sarnastes protsessides kaasa rääkimiseks.

Nagu kinnitas hommikuses raadiointervjuus AEFile üks aabitsa koostajatest Anu Kõnnusaar, on Eesti kodanikuühiskond sekkumiseks igati küps. Just inimeste kasvav aktiivsus on ka üks põhjustest, miks Roheline Liikumine on loobunud ühekaupa nõustamisest ja otsustanud oma kogemusi avalikult jagada,  et igaüks saaks selgete juhiste ja näidete varal ise elukeskkonda puudutavates otsustes osaleda. Osalusaabitsa avamise puhul pakuvad liikumise spetsialistid huvilistele esimestel päevadel ka telefonitsi nõu.

Tegelikult ei ole küsimus ju mitte ainult tuumajaamades või pilvelõhkujates, vaid ikka hästitoimivas demokraatias, mille mootoriks on tegusad inimesed. Anu Kõnnusaare sõnul on tavapärane muster, et elanike huvide kaitseks loodud ühendused, kes on julgelt sekkunud oma ümbruskonna kujundamisse, võtavad hiljem sõna ka teistel teemadel ja kasvavad jõulisteks kodanike eestkõnelejateks.

Osalusaabitsa abil saab sellega nüüd algust teha iga soovija.

Advertisements

Read Full Post »

Maris Jõgeva, Avatud Eesti Fond

Uncivil civil society – sellist tabavat ja mittetõlgitavat väljendit kasutas juunikuus Oslos toimunud seminaril Jan Jacub Wygnanski, kes on lisaks sellele, et lihtsalt muhe ja värvikas kõneleja, ka Poola Valitsusväliste Algatuste Foorumi president. Väljendiga illustreeris ta ohte Poola kodanikuühiskonna suundumustes.

Kõneleja sõnul jäi kodanikuaktiivsuse kuldajastu Poolas aastatesse 1989 – 1992. Hiljem on järk-järgult langenud vabatahtliku tegevuse ulatus, liialt vähe on ühiskonnas ausust ja usaldust, mittetulundussektor on senini otsimas oma identiteeti ja maadlemas juhtimisprobleemidega ning palju on rahulolematust kolmanda sektori sees. Tegemist on ilmselgelt kriitilise hinnanguga ning terve mõistus tõrgub sama Eesti kohta lausumast. Samas ei saa jätta tähele panemata kõnelenu poolt kirjeldatud ilminguid, millele tema kriitiline hinnang tugineb. Kohati on need kummaliselt tuttavad.

 

Demokraatlikke käitumismalle ja otsustamist ei anta stardipaketina kaasa ühingut registreerides

Näiteks leidis Wygnanski, et kodanikualgatus Poolas on liialt mõjutatud välisfondidest ja rahastamisprogrammidest.

”Keegi ei saa öelda, et mittetulundussektori jaoks ei ole raha tähtis – loomulikult on, kui tahad võtta ette midagi, millel oleks ühiskonnas mõju. Kas on aga igast võimalikust rahastusvõimalusest paaniliselt kinnihaaramine nii oluline, et taotlusvoorudes osalemise ja edukas olemise nimel anda ära oma ühingu au ja iseenda südametunnistus? Kui palju on mittetulundussektoris aktiviste, kes tegevuse kavandamiseks ei alusta koos mõttekaaslastega ühenduse missiooni üle arutamisest, vaid seavad ennast mugavalt hommikukohvi kõrval googeldama, et mitte magada maha mõne Euroopa Sotsiaalfondi uue taotlusvooru avamist? Või kui välditakse konkreetsete tegevuskavade koostamist põhjendusega, et rahastusvõimalusi võidakse järgmisel aastal pakkuda hoopis teistlaadi projektidele…”

Teiseks jäi kõrvu etteheide, et liialt sageli peavad mittetulundusühingutes tegutsejad ennast iseenesestmõistetavalt demokraatia loojaks ja hoidjaks.

”Demokraatlikke käitumismalle ja otsustamist ei anta stardipaketina kaasa ühingut registreerides ning mittetulundusühendus ei ole kunagi ”sünnipäraselt” oma tegevuses läbipaistev, aus ja õiglane. Selleks, et toimida ja tegutseda moel, nagu ühelt kodanikuühenduselt ühiskonnas eeldatakse, tuleb pingutada ja kõvasti vaeva näha. Sest kaasamine, otsustamisel kõigi osapooltega arvestamine ja teadlikult isiklike huvide tahaplaanile seadmine ei pruugi olla nii iseenesestmõistetav kui sõnades tundub ja üldse mitte nii lihtne kui teistelt eeldame.”

 

Vahel tundub, et kodanikualgatuse institutsionaliseerumise laine justkui loomulikuks tüsistuseks on siira kodanikualgatuse hääbumine

Kolmandaks viitas ettekandja üleminekuühiskonna taagale – ühiskonnale, kus kodanikud tegutsevad viisil, mida saaks iseloomustada post homo sovieticuse ja eel-kapitalisti käitumismallidega. Kirjeldatud kodanikutüüp teeb oma valikud lähtuvalt sellest, kas tehtud liigutuse eest midagi ka vastu saab. Samuti nimetas hr. Wygnanski kolmanda sektori saaja mentaliteeti ning liigset sõltuvust andjatest – suhtumist, et mittetulundusühingule peab keegi teine (on see siis riik, kohalik omavalitsus, välisfondid või keegi teine) võimaldama kõik tegevuseks vajaliku, sest kolmandal sektoril ”ei ole võimalusi nagu avalikul sektoril”.

Ettekandes jõudis ta rõhutada ka defitsiiti demokraatias, poliitikate juhuslikkust ja selge trajektoori puudumist otsustamises. Lisaks veel vabaühenduste ebaselget rolli ühiskonnas ja regionaalse solidaarsuse puudumist.

Mittehädaldavat kriitikat (sest kuigi kõlab uskumatult, oli ettekanne ise optimistlikult tulevikku vaatav) on lust kuulata. Veidi utreeritud näited tõid suurepäraselt välja, millele võiks kolmandas sektoris aktiivne olles enam mõelda. Ja seda ka siin pool Läänemerd. Sest vahel tõepoolest tundub, et kodanikualgatuse institutsionaliseerumise laine justkui loomulikuks tüsistuseks on siira kodanikualgatuse hääbumine, kuigi professionaalsemaks muutumine ei tähenda iseenesest bürokraatiamasinaks muutumist ning vabatahtlikkuse ja missioonitunde kadumist sädeinimestes. Ja on piisavalt häid näiteid selleks, et vaielda vastu kõigile neile, kes küüniliselt iseloomustavad vabaühendusi mugavate projektirahade kasutajatena ning mittetulundusühinguid vaid nutika ettevõtlusvormina.

 

Otsustamine tuleks kujundada valijate häältele (votes) tuginevast huvigruppide häälekusele (voice) tuginevaks poliitikaks

Eestis külastasin hiljuti üht projekti, millega arendatakse võrgustikorganisatsiooni. Toimunud seminaril arutati koostamisel olevat strateegiat. Ja missiooni ja visiooni sõnastamisel mindi omavahel tõsiselt vaidlema. Ajakava läks lõhki kui vaieldi sobivaimate mõistete ja omadussõnade üle. Ja väga hea, et vaieldi, sest nagu osalejad ka ise ütlesid –kui me ei suuda kohe alguses kokku leppida, milleks me oma jõud oleme ühendanud ja mis on meie ühiseks väätuseks, siis ei tule koostööst miskit välja. Nende missioon ja visioon ei saa olema lihtsalt võimalike rahastajate jaoks ritta sätitud sobilikud sõnad. Kui palju dokumente on aga koostatud lihtsalt koostamise pärast?

Seda, milline kodanikuühiskond on, mõjutame kõik – ka need kes kodanikuaktiivsusest kui nähtusest või võimalusest eriti ei pea. Oslos peetud ettekande lõpus tõi Wygnansky välja soovituslikud valikud kodanikuühiskonna arengu toetamiseks. Ega siin midagi keerulist ei ole – otsustamine tuleks kujundada valijate häältele (votes) tuginevast poliitikast huvigruppide häälekusele (voice) tuginevaks poliitikaks. Kodanikku ei tohiks samastada tarbijaga, vaid austada teda kui mõjutajat. Ja aidata kollektivismil kujuneda ümber kollektiivseks tegutsemiseks. Valitsemise korraldamisel tugineda hierarhia loomise asemel võrgustikele. Ja otsustamisel väärtustada võimalikust uuest regulatsioonist enam selleni jõudmiseks toimunud poliitilist protsessi ehk legitiimsust.

Read Full Post »

Vastukaaluks EMSL i nädalatagusele tõdemusele, et tänavune Europarlamendi valimiskampaania head tava ei järgi, levis eile meedias pooleldi rõõmustav teade, et heas valimistavas kokku leppimisest lahutab veel vaid Keskerakonna otsus. Vaid pooleldi rõõmustav seetõttu, et paraku ei saa selle teate põhjal teha ühtki ennustust tava edasise saatuse kohta.

Head tavad tunduvad siinkandis olevat selline isevärki kirjandusžanr, millest palju räägitakse ja mida huvilised saavad isegi internetis lugeda, aga mille rakendamiseni kunagi ei jõuta. Võtame näiteks kaasamise hea tava, mis juba pea neli head aastat valitsusametnike riiulitel tolmu kogub. Oleks hea tava ometi vein, mis lihtsalt seistes aastatega paremaks läheb! Paraku saab hea tava toimida ja areneda vaid pidevas rakendamises olles.

Kultuur või kohustus?

„Kaasamine on mõtteviisi, mitte üksiku töövõtte muudatus,“ seisab aastast 2005 valitsuse veebis kaasamisele pühendatud rubriigis. Kaks sissekannet tagasi kommenteeris siinsamas blogis kaasamise teemat Riigikantselei kaasamise töögrupi koordinaator Hille Hinsberg: „ Sellist teadlikku, osalejate suhtes hoolivat suhtumist ei saavuta paraku kohustuslikkusega. Vaid suhtumise muutumisega – mis teadagi tekib tasapisi.“

Tõsi, kaasamine, nagu ka näiteks sisukate ja eetiliste valimiskampaaniate korraldamine on eeskätt poliitilise kultuuri küsimus. Ühegi hea tava kehtestamine iseenesest ei suuda luua otsustetegijates siirast tahet käituda hoolivalt, kaasavalt, ausalt ja eetiliselt. Ent kui jääksime lootma ainult poliitilise kultuuri iseeneslikule arengule, võiksid mitmed olulised algatused veel pikkadeks aastateks riiulisse jääda.

Hea tava kohustuslikuna kehtestamine annaks olulise signaali niisuguste algatuste tõsiseltvõetavusest ja suurendaks õigusloomega tegelevate ametnike motivatsiooni tegeleda kaasamisega igapäevaselt, mitte ainult siis, kui parasjagu aega üle jääb. Täna võib kaasamispraktika ministeeriumiti erineda nagu öö ja päev olenevalt sellest, milliste isikuomaduste ja huvidega ametnik kaasamist korraldab.

Mitte ainult legitiimsuse küsimus

Kahtlemata nõuab hea kaasamine aega ja planeerimist. Aga rohkemgi aega nõuab tegelemine võimaliku vastuseisuga, mida võivad valmiskujul esitatud õigusakti suhtes ilmutada need, keda seadus või määrus otseselt mõjutama hakkab. Tagantjärele muutmine ei ole teatavasti kunagi vaid ühe lihtsa näpuliigutuse küsimus.

Ja viimaks tasub meelde tuletada, et asjaosaliste otsustusprotsessidesse kaasamine ei ole ainult tõhus nipp otsuste legitiimsuse suurendamiseks. Teadjad teavad rääkida, et nii pidavat tõusma ka otsuste kvaliteet!

Read Full Post »