Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘Karl Popper’

Selle sissekande pealkiri on laenatud Tallinna Ülikooli poliitilise filosoofia dotsendilt Siobhan Kattagolt, kes on nõnda pealkirjastanud oma Sirbis ilmunud arvustuse Karl Popperi raamatust “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Mäletatavasti osales Siobhan paar nädalat tagasi ka raamatu ilmumise puhul toimunud arutelul, kuid et tema mõtetest mahtus üle-eelmisesse sissekandesse vaid killuke, tsiteeriksime siinkohal valitud lõike nimetatud raamatuarvustusest, mis võtavad avatud ühiskonna alustalad imehästi kokku.

Nii nagu teaduslik avastamistöö nõuab avatust, loovust ja kriitilist meelt, nii vajab ka avatud ja õiglane ühiskond kriitilise mõtlemise vabadust. 

Popper ei käsitle avatud riiki või valitsust, vaid avatud ühiskonda. Lähtudes Immanuel Kanti esseest „Mis on valgustus”, väitleb ta dogma ja ebausu vastu, et kaitsta julgust ise mõtelda. Nii nagu Kanti silmis oli valgustuse juhtmõtteks sapere aude, väitis Popper, et „avatud ühiskonda saab üldistavalt kirjeldada kui kriitilist ehk ratsionaalset hoiakut”. Kriitilises hoiakus sisaldub „arusaam, et me peame alati elama ebatäiuslikus ühiskonnas”. Inimesed ei ole inglid, nad ei kuulu täiuslikku rassi, valitud rahva või valitud usukogukonna sekka. Me võime küll muutuda paremaks, aga jääme alati ebatäiuslikuks.”

Filosoofia esitab teooriaid selle kohta, kuidas maailma asjad võivad käia, ja need teooriad muutuvad ohtlikuks, kui kujunevad dogmadeks ning vaigistavad kriitika. „Meie teooriad on meie enda leiutised; aga nad võivad olla kõigest puudulikul arutlusel  põhinevad arvamused, julged oletused, hüpoteesid. Nende põhjal me loome maailma: mitte reaalse maailma, vaid omaenda võrgud, millesse üritame reaalset maailma püüda.”

Aga kõige suurema väljakutse esitab meile probleem, kuidas lepitada ebakindlust (olgu majanduslikku, poliitilist, ühiskondlikku või isiklikku) moraalse vastutusega. Siin lähtub Popper kahest ajaloolisest teetähisest, mis võtavad kokku avatud ühiskonna idee – üks pärineb kristlusest ja teine Kantilt. Pühakiri ütleb: „Armasta oma ligimest”, mitte „Armasta oma hõimu”. Ligimesearmastuse lõppjärelduseks on kantiaanlik  arusaam inimväärikusest: „Tunnista alati, et inimesed on eesmärgid, ja ära kasuta neid kunagi pelkade vahenditena oma eesmärkide tarvis”. Liberaalse avatud ühiskonna vundamendiks on üksikisiku väärikus, mitte aga rahvuslik, usuline või ideoloogiline hõimukollektiiv. 

…        

Kui suletud ühiskonnad on allutatud utoopilisele inseneritööle, siis avatud ühiskond tegeleb järkjärgulise insenerlusega. Eesmärgiks pole võitlus kollektiivsete ideaalide eest, vaid võitlus kannatuste ja ebaõiglusega,  et ühiskonda parandada ja kannatusi kahandada ning kaitsta indiviidi õigusi. 

…   

Avatud ühiskonna kõige ohtlikumad vaenlased ei asu linnamüüride taga. Nendeks ei ole fašistid, kommunistid, fundamentalistid, terroristid ega lihtsalt teistsugused inimesed. Pigem on avatud ühiskonna  vaenlased temas endas: neiks on sallimatus, dogmatism, hirm, kadedusvimm ning vana kalduvus mingi suurema hüve nimel leida ratsionaalseid põhjendusi, millega eitada mõnede inimeste inimlikkust.

Oleks hea, kui järgitaks Popperi sõnu, millega ta lõpetab „Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” avaköite: „Mida enam me püüame taastada traibalismi kangelasajastut, seda kindlamalt jõuame välja inkvisitsiooni, salapolitsei ja  romantiseeritud gangsterluseni. Alustades mõistuse ja tõe allasurumisest, lõpetame paratamatult kõige inimliku kõige brutaalsema ja vägivaldsema hävitamisega. … Peame minema teadmatusse, ebakindlusse ja turvatunde puudumisse, kasutades oma  mõistuseraasukest, et kavandada nii turvalisust kui ka vabadust nii hästi-halvasti, kui suudame”.

Advertisements

Read Full Post »

Viru Keskuse Rahva Raamatu 4. korrus oli eile avatud ühiskonna päralt. Retrohõngulise sinisemustrilise tapeedi taustal võtsid kohad sisse Avatud Eesti Raamatu sarja eestvedaja Märt Väljataga, Tallinna Ülikooli professorid Rein Ruutsoo ja Siobhan Kattago ning TTÜ dotsent Leo Näpinen. Selleks, et pidada maha midagi, mis raamatu „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ autorile Karl Popperile vististi täitsa meele järele oleks olnud – kriitilisele mõistusele tuginev arutelu. Seekord käis debatt, tõsi küll, Popperi enese seisukohtade üle.

Jutulõnga veerema pannud Leo Näpinenile näis enim huvi pakkuvat Popperi abstraktse ühiskonna nimeline mõtteeksperiment. See on kujuteldav ühiskond, mille liikmed üksteist ei tunne, füüsiliselt peaaegu ei suhtle ja puutuvad kokku vaid kriitilise mõistuse tasandil. Niisuguses peaaegu läbinisti mõistuslikus ühiskonnas, kus emotsioonid ja irratsionaalsed tundmused otsustamist ei sega, saab täistuuridel toimida argumenteeritud avalik arutelu, mida Popper peabki avatud ühiskonna tuumaks.

Loomulikult ei usu Popper abstraktse ühiskonna võimalikkusesse, küll aga rõhutab ta, et mõned selle elemendid aitavad ka tegelikkuses ühiskondadel avatuks muutuda. Neist esimene ja olulisim samm on mõistmine, et ühiskondlik kord ja institutsioonid ei ole mitte saatusest, jumalast või „aegade algusest“ määratud, vaid inimeste enda loodud – seega saab neid vajadusel muuta!

Hüüumärk eelmise lause lõpus ei ole muide sugugi juhuslik. Ajaloo ettemääratusse uskujaid tümitab ja oma seisukohti kaitseb Popper raamatus, võiks öelda, lausa tuliselt. Märt Väljataga sõnul ongi teose üks suurimaid väärtusi see, et ta on “kirega kirjutatud”. Arvestades Popperi isiklikku tausta ja maailma ajalugu (raamat on kirjutatud II maailmasõja ajal), olekski muidugi veider, kui Popper oleks suutnud sellesse külma ükskõiksusega suhtuda.

Mõneti on aga isegi huvitavam jälgida raamatu ajalugu ja käekäiku pärast selle ilmumist. Popperi teose mõjudest läbi aastakümnete kõneles eile Rein Ruutsoo, kes meenutas, kuidas raamat on erinevatel aegadel olnud küll fašismivastaste, küll kommunismivastaste tugi ja tööriist. Kuid omal moel kohtab suletud ühiskonda iga põlvkond, ka meie oma, märkis Ruutsoo, mistõttu Popperi sõnum on täna sama ajakohane kui 60 aastat tagasi.

Võib-olla ongi teine oluline samm pärast ühiskonnakorra muudetavuse tunnistamist mõistmine, et kokkupuuted suletud ühiskondadega ei pea sugugi toimuma väljaspool avatud ühiskonda. Avatud ühiskonna vaenlased võrsuvad sageli ühiskonna enda seest. Neist vaenlasist kõneles eilsel arutelul Siobhan Kattago, kes pidas iseäranis ohtlikuks sallimatust teistsuguste arvamuste suhtes, mis nullib mõistagi hoobilt igasugused võimalused avatud aruteluks. Siinkohal tuletagem meelde, mida arvas avatud ühiskonna vaenlaste kohta eelmisel aastal XIV Avatud Ühiskonna Foorumil briti ajaloolane Timothy Garton Ash.

Kuid vaatamata sellele, et Popper pühendab kaks köidet ja enam kui 1000 lehekülge tõestamisele, et avatud ühiskonna suurimad vaenlased on tegelikult historitsistid (eesotsas Platoniga), kes jutlustavad ajaloolise ettemääratuse ja saatuse vältimatust, ei saa salata, et Popperi raamat ise on olnud mitmes mõttes saatuslik. Sest kui hilisem filantroop George Soros ei oleks juhtunud õppima 1940ndate lõpul Londonis ja kuulama Karl Popperi loenguid, ei oleks täna olemas Sorosi avatud ühiskonna toetusfonde, ei oleks Avatud Eesti Fondi ning ei oleks ka Avatud Eesti Raamatu sarja, mille kaante vahel Popperi raamat just äsja eesti keeles ilmus.

Read Full Post »

Raamatusõbrad teavad ammu, et Karl Popperi teose “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” I köidet saab alates mai algusest lugeda ka eesti keeles. Või mis teavad – eriti suurtel raamatusõpradel on see juba läbigi loetud!

Et kauaoodatud sündmust väärikalt tähistada ja pisut silenema hakanud ajukäärde kurrutada, kutsume kõiki reedel, 14. mail kell 11-12.30 filosoofilisele ennelõunakohvile Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kus Popperi filosoofia ja avatud ühiskonna võimalikkuse üle mõtisklevad Leo Näpinen, Märt Väljataga, Rein Ruutsoo ja Siobhan Kattago.

Vaikselt Popperi-lainele sõudmiseks aga sobib imehästi üks ülevaatlik mõtisklus, mis ilmus Avatud Eesti Fondi 20. juubelile pühendatud EPLi Mötte eriväljaandes 20. aprillil. Siin see on.

Veel üks vaade Popperile

Triinu Pakk, tõlkija ja kriitik

Karl Popperi nimi ja tema „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” justkui ei peaks enam tutvustust vajama. Ilmunud esmatrükis 1945. aastal, on see olnud Lääne-Euroopas aastakümneid kriitilise uurimise aluseks ja pakkunud salajast vaimset tuge Ida-Euroopa riikide teisitimõtlejaile. 1990-ndail tungisid avatud ühiskonna mõiste ja sellega seotud arusaamad vabadusest, poliitiliste otsuste läbipaistvusest, avalikust kriitilisest diskussioonist ja muust sellisest kõigi vastvabanenud riikide avalikku arutellu. „Avatud ühiskond” tõlgiti kiiresti mitmesse, sealhulgas vene keelde. Mitmel pool – näiteks Venemaal – sai sellest bestseller ja osalt on selle mõjuga isegi põhjendatud Ida-Euroopa riikide indu oma tsiviilühiskonna ülesehitamisel.

Nüüd on peatselt oodata selle mõjuka teose 1. köite „Platoni lummus” ilmumist ka eesti keeles, mis ehk õigustab veelkordset pilguheitu nii raamatule endale kui ka tema autorile.

Ehkki Karl Raimund Popperi (1902–1994) õpetus, mida ta ise nimetab kriitiliseks ratsionalismiks, jaguneb põhiliselt kolme laia valdkonna – teadmisteooria, teadusfilosoofia ja poliitikafilosoofia – vahel, on nende käsitluses selgeid ühisjooni, mis võimaldavad vaadelda tema loomingut ühtsetest põhimõtetest kantuna. Kujunemislooliselt mängisid nende põhimõtete vormumisel olulist rolli varajane kokkupuude marksismiga, 20. sajandi alguse Viini teadus- ja vaimuelu (millest väärib märkimist tutvumine Freudi ja Adleri psühhoanalüüsiga ning Einsteini relatiivsusteooriaga, mis oma kontrastsuses andsid ilmselt esimese tõuke hilisemale falsifitseeritavuse mõiste väljatöötamisele) ning mõnevõrra hiljem Austria Anschluss. Viimati nimetatu puhul jahmatas Popperit enim demokraatlike jõudude võimetus seda ära hoida ja marksistide varmas kaasaminek sündmusega, milles nemad nägid paratamatut dialektilist sammu kapitalismi kokkuvarisemise ja kommunismi lõpliku võidu poole. Viljakaks, kuid ka vastuoluliseks osutus tihe kontakt Viini ringiga, kuhu Popperit küll (tema halva läbisaamise pärast Wittgensteiniga) liikmeks ei kutsutud – see-eest aga tituleeris Otto Neurath teda ringi „ametlikuks opositsiooniks”, mis niikuinii loogilisest positivismist eemalduvat Popperit tublisti vaimustas.

Autoriteedi kõrvaleheitmine

Üheks Popperi muljetavaldavamaks saavutuseks on peetud autoritaarse elemendi paljastamist lääne intellektuaalses traditsioonis. Teadmisteooria puhul väljendub see autoriteedi kui tõese uskumuse viimase allika kõrvaleheitmises ja väites, et inimkond õpib oma vigadest katse ja eksituse meetodil. Teadmiste järkjärguline kasv viib vigade parandamiseni ja ekslikuks osutunud teooriate väljapraakimiseni. Väga lihtsustatult võib Popperi teadus- ja poliitikafilosoofiat kirjeldadagi kui selle lihtsa mõtte rakendamist teadusele ja poliitikale. Teadusfilosoofias sai selle väljenduseks falsifikatsioonimeetod, poliitika- ja sotsiaalfilosoofias avatud ühiskonna kontseptsioon.

Mõlemal juhul on keskse tähtsusega avatud kriitiline diskussioon, et vigu võimalikult vara avastada. Ent kui teadusteooriad teevad oletusi ja tingimuslikke ennustusi maailma kohta, kus toimivad loodusseadused, siis ühiskonnateooriate vastavad pretensioonid osutusid Popperi silmis märksa küsitavamaks. Kirjutades Teise maailmasõja eelõhtul ja ajal, nägi ta tõusmas totalitaarseid režiime, mis „ajalooseadustele” tuginedes visandasid utoopilisi programme tervete ühiskondade ümberehitamiseks. Niisugused vaated võttis Popper kokku historitsismi ja holismi nime alla ning nende põhjalikule kriitikale on pühendatud tema monumentaalne „Avatud ühiskond ja tema vaenlased”.

Visandades historitsistliku ja holistliku mõtte ajaloo Herakleitosest ja Platonist Hegeli ja Marxini, näitas Popper, et tüüpjuhul põhineb totalitarism just usul ajaloo seaduspärasesse kindla lõppeesmärgi poole kulgemisse ning veendumusel, et ühiskond on midagi enamat kui lihtsalt tema liikmete kogusumma. Uskudes tundvat tulevast arengut ja selle eesmärki, asub totalitarism ellu viima mastaapset sotsiaalset programmi – „utoopilist ühiskonnainsenerlust” –, mille puhul üksikisik taandatakse vahendiks oodatava üldise hüvangu saavutamisel. Seejuures jäetakse ennustusi ja tulevikuvisioone luues tähele panemata teaduslike ennustuste tingimuslikkuse nõue, mis õigupoolest ongi sotsiaalteadustes rakendamatu, kuna teadmiste kasv ja sellest johtuvad võimalikud muutused ühiskonna struktuuris ei luba tulevasi tingimusi ette näha. Niisiis võivad ajaloolised ennustused olla kõigest katteta prohvetikuulutused, mis tuginevad üksnes prohveti isiklikule autoriteedile. See aga ei saa mõistagi olla legitiimne tõesusekriteerium.

Ajalool pole tähendust

Popperi historitsismi- ja holismikriitikat tasakaalustab individualismi ja turumajanduse ideaalide ning avatud ühiskonna kindel kaitsmine. Popperi veendumuste kohaselt on ühiskond lihtsalt oma liikmete summa, „ajalooseadusi” ei saa kõrvutada loodusseadustega, ajalugu on tähenduseta ja just see lugu, mida kirjutavad ühiskondade liikmed ise, mitte mingi kõrgem lugu, mille tööriistaks nad on. Ühiskondades peab käima vaba kriitiline keskustelu valitsuse tegevuskavade üle ja pidev konsensuse otsimine valupunktide tuvastamiseks, et neid siis parandada. Ükski inimene ei ole vahend millegi saavutamiseks, vaid eesmärk iseeneses, kas või juba potentsiaalse kriitikuna. Mööndes küll ühiskonnainsenerluse võimalikkust ja vajalikkust, ei tunnista Popper mastaapseid inseneriprogramme ning seab selle asemel oma järkjärgulise ühiskonnainsenerluse eesmärgiks mitte ühiskonna heaolu maksimeerimise, vaid välditava kannatuse võimalikult ulatusliku vähendamise – positiivse asemel negatiivse utilitarismi. Negatiivse utilitarismi programmi läbiviimise jätaks Popper riigi hooleks, mis töötaks välja ja viiks ühekaupa – et oleks lihtsam tulemusi kindlaks teha ja ettekavatsemata tagajärgi tuvastada – ellu tegevuskavasid: protsess, mis tugevasti sarnaneb teooriate kriitilise kontrollimisega teaduslikus uurimistöös.

Nagu enamikule „suurtele” raamatutele, nii on ka „Avatud ühiskonnale ja tema vaenlastele” saanud osaks rohkesti kriitikat. Suur osa sellest on siiski olnud suunatud mitte Popperi enda vaadete, vaid tema Platoni- ja Hegeli-tõlgenduste pihta. Nende ägedust on ta hiljem ka selgitanud, viidates vajadusele jõulisemalt juhtida tähelepanu totalitarismi-ideede sügavatele juurtele Euroopa mõtteloos. Vahest tasuks meeles pidada, et historitsism Popperi mõistes ei välista veel ajaloolist kontekstualiseerimist, ning mõelda Teise maailmasõja aegsetele hoiakutele, mille ajel ta oma raamatu kirjutas (Popper ise on nimetanud „Avatud ühiskonda” oma sõjapanuseks).

Ja lõpuks pole sugugi vähe tähtis Popperi optimism ja vaprus, mis sundis teda tõstma häält nende vastu, kes paratamatutele ajalooseadustele viidates juba vabadusele ja demokraatiale hingekella lõid, sellal kui võitlus alles käis. See võitlus pole siiani lõppenud – ja lõpetuseks tasub tsiteerida Popperit ennast: „Kui me valime vabaduse, peame olema valmis koos sellega hukkuma” – sest pole mingit ajalooseadust, mis tagaks selle võidu, kui meie loobume.

Read Full Post »