Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘kaasamine’

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam heidab pilgu 6. aprillil Tallinna lauluväljakul toimunud Rahvakogu arutelupäevale ning tõdeb, et see õnnestus. “Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda,” kirjutab Hellam.

Et ka Eesti vanasõna ütleb targalt „tao rauda, kuni ta kuum on“, siis on päris paslik jätta märk maha sellest, mis mõtteid ja tundeid laupäeval Tallinna lauluväljakul peetud Rahvakogu arutelupäev on tekitanud.

Ühelt poolt võib väga rahul olla sellega, et seesugused arutelupäevad ja kodanike foorumid, mille maaletoojad me 2007. aastal olime ning mida paljudes riikides rakendatakse, on viimaks leidnud sellele kaasamismeetodile vääriliselt laia kasutuse ning pälvinud nii osalejate kui ka avalikkuse suure osa sõbraliku poolehoiu. Pean tunnistama, et kui sellist mudelit esimest korda kasutasime – toona teemaks Euroopa tulevik – olin sellise arutelu tõhususe suhtes küllaltki ettevaatlik. Ent kuue aasta eest toimunud kahepäevane kogunemine ületas kõik ootused. Tõsi, osalejaid oli siis küll kolm korda vähem, saja ringis, ent nii 2007ndal kui ka 2013ndal leidis kinnitust sama tõdemus: inimesed tulevad suurima rõõmuga kaasa rääkima neil teemadel, mis lõppkokkuvõttes neid ennast puudutavad.

Teiseks on hea meel selle üle, et laupäevane arutelupäev oli nii sisutihe ja jäi silma oma asjalikkusega. Selgeks sai, et pelgalt seepärast, et inimestel puuduvad n-ö ekspertteadmised, ei tasu neid veel alahinnata. Eks öelda ju, et suurim kunst on see, kuidas keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida. Rahvakogu arutelupäeval võeti selleks piisavalt aega ning sarnast kunsti tasuks ka meie otsustajail põhjalikult õppida. Ühtlasi sai ümber lükatud skeptikute arvamus, et „inimene tänavalt“ suurte asjade otsustamisega toime ei tule. Skeptikute sellise tõdemuse valguses on muidugi kummaline, et valimiste ajal saab seesama „tavakodanik“ üleöö armsaks ning siis ei kahtle keegi rahva oskuses suuta käigu pealt vahet teha erinevatel ideoloogiatel ja poliitikatel.

Miks on laupäeval lauluväljakul toimunu aga eriti oluline? Ehk oli toimuv tõestuseks, et oleme viimaks ometi asunud välja murdma sest nõiutud ringist, mille on moodustanud igat sorti nõunikud, “poliitilised juhtmed” ja teised Toompea nõlvadele lähedal seisvad arvajad. Erinevate inimeste kutsumine kaasa rääkima olulistes küsimustes ehk teisisõnu tõeliselt meie riigis osalema peab toimuma just täpselt nii nagu laupäeval nägime. Väikeettevõtja Võrust, tudeng Tartust, riiklik lepitaja Tallinnast ja endine õpetaja Hiiumaalt – juba selline kooslus ühe laua taga arutamas oma riigi paremaks muutmist on omaette väärtus, rääkimata sellest, et nende vaidlustes sündinud seisukohad jõuavad ühisele kuvarile.

Teatavasti on asjad korraldatud nii, et otsused sünnivad riigi ja kohalike omavalitsuste algatustel. Seega peaks just rahvaesindajad ja ametnikud tugevama poolena – neil on raha ja (info)võim – olema rahvast kaasakutsuvaks pooleks. Regulaarselt. Pärast laupäeva näeme loodetavasti üha vähem taolisi paljudele tuttavaid linnukese pärast tehtavaid nn kaasamiskoosolekuid või ülejala korraldatud rahvamajaarutelusid, kus pole vaevutud inimestele süvitsi ja kallutamata probleemi olemusi selgitama. Ehk osatakse peale arutelupäeva ka ise rohkem asjalikku arutelu ja selgitusi nõuda. Siinkohal tuleb rõhutada, et igasugune tõsiseltvõetav diskussioon ja arutelu peavad olema põhjalikult ja asjakohaselt ette valmistatud, mis oli ka laupäevase ürituse õnnestumise üheks väga oluliseks võtmeks. Kiitus tegijatele!

Kui mul millestki kahju oli, siis sellest, et kohaletulnuid oli 500 asemel 315. Muidugi ei saa kõik alati oma töid-tegemisi hüljata ja pealinna mõttetalgutele sõita, ent äraütlejate hulk oli siiski suur. Ei tahaks uskuda, et üks põhjusi oli näiteks teadmatusest sündinud põhjendamatu hirm riigiaparaadi kõikenägeva kullipilgu ees või jätkuv veendumus, et mis minust, tühjast, ikka sõltub.

Sõltub ikka küll. Tuleb panna sõltuma. Uued algatused ootavad arutamist.

Advertisements

Read Full Post »

Vastukaaluks EMSL i nädalatagusele tõdemusele, et tänavune Europarlamendi valimiskampaania head tava ei järgi, levis eile meedias pooleldi rõõmustav teade, et heas valimistavas kokku leppimisest lahutab veel vaid Keskerakonna otsus. Vaid pooleldi rõõmustav seetõttu, et paraku ei saa selle teate põhjal teha ühtki ennustust tava edasise saatuse kohta.

Head tavad tunduvad siinkandis olevat selline isevärki kirjandusžanr, millest palju räägitakse ja mida huvilised saavad isegi internetis lugeda, aga mille rakendamiseni kunagi ei jõuta. Võtame näiteks kaasamise hea tava, mis juba pea neli head aastat valitsusametnike riiulitel tolmu kogub. Oleks hea tava ometi vein, mis lihtsalt seistes aastatega paremaks läheb! Paraku saab hea tava toimida ja areneda vaid pidevas rakendamises olles.

Kultuur või kohustus?

„Kaasamine on mõtteviisi, mitte üksiku töövõtte muudatus,“ seisab aastast 2005 valitsuse veebis kaasamisele pühendatud rubriigis. Kaks sissekannet tagasi kommenteeris siinsamas blogis kaasamise teemat Riigikantselei kaasamise töögrupi koordinaator Hille Hinsberg: „ Sellist teadlikku, osalejate suhtes hoolivat suhtumist ei saavuta paraku kohustuslikkusega. Vaid suhtumise muutumisega – mis teadagi tekib tasapisi.“

Tõsi, kaasamine, nagu ka näiteks sisukate ja eetiliste valimiskampaaniate korraldamine on eeskätt poliitilise kultuuri küsimus. Ühegi hea tava kehtestamine iseenesest ei suuda luua otsustetegijates siirast tahet käituda hoolivalt, kaasavalt, ausalt ja eetiliselt. Ent kui jääksime lootma ainult poliitilise kultuuri iseeneslikule arengule, võiksid mitmed olulised algatused veel pikkadeks aastateks riiulisse jääda.

Hea tava kohustuslikuna kehtestamine annaks olulise signaali niisuguste algatuste tõsiseltvõetavusest ja suurendaks õigusloomega tegelevate ametnike motivatsiooni tegeleda kaasamisega igapäevaselt, mitte ainult siis, kui parasjagu aega üle jääb. Täna võib kaasamispraktika ministeeriumiti erineda nagu öö ja päev olenevalt sellest, milliste isikuomaduste ja huvidega ametnik kaasamist korraldab.

Mitte ainult legitiimsuse küsimus

Kahtlemata nõuab hea kaasamine aega ja planeerimist. Aga rohkemgi aega nõuab tegelemine võimaliku vastuseisuga, mida võivad valmiskujul esitatud õigusakti suhtes ilmutada need, keda seadus või määrus otseselt mõjutama hakkab. Tagantjärele muutmine ei ole teatavasti kunagi vaid ühe lihtsa näpuliigutuse küsimus.

Ja viimaks tasub meelde tuletada, et asjaosaliste otsustusprotsessidesse kaasamine ei ole ainult tõhus nipp otsuste legitiimsuse suurendamiseks. Teadjad teavad rääkida, et nii pidavat tõusma ka otsuste kvaliteet!

Read Full Post »

Maris Jõgeva, Avatud Eesti Fond

Üks õpetlik lugu juhtus minuga, mis pani enda töö ja tegemiste, aga ka laiemalt kolmanda sektori sisse vaatama – osalemine tegi meele mõruks.

Lugu ise lihtne – võtsin osa ühe dokumendi koostamisest. Valmis versioonile pakkusin mõneti mängulise innuga juurde ideid, tõin välja aspektid, mida minu arvates võiks veel arutada ja alternatiivid, mida kaaluda. Ise olin uhke ja rahul. Mõistlikku arutelu aga välja käidud mõtete pinnalt ei tekkinud.

Ootasin, et erinevad lahendusvariandid asetatakse plusside ja miinuste kaalumiseks kõrvuti lauale. Selle asemel sattusin positsioonilahingusse.

Tunnistan, et ma ei olnud eeskujulik osaleja – saatsin oma mõtted kokkusaamise eelõhtul ja ega valmis dokumenti uute teemade sissetoomine või võetud suundade põhimõtteline ümbermuutmine ole lihtne ülesanne. Olin arvatavasti liialt agar, püüdes oma ettepanekutega harutada lahti süsteemi, mille keegi oli tervikuks juba kokku sidunud.

Teisalt ootasin, et erinevad lahendusvariandid asetatakse plusside ja miinuste kaalumiseks kõrvuti lauale. Selle asemel leidsin ennast ootamatult positsioonidelahingus, kus võidab see, kelle hääl peale jääb. Säärasesse lahingusse astumiseks ei olnud mul ei meelestatust ega relvadena argumente – jagades alternatiive välja pakkudes oma kogemust, ei tulnud selle peale, et mul tuleb nende eest võidelda. Ja kokkuvõttes hakkas piinlik, et minu poolt pakutu muutus lisaväärtuse asemel tüütuks piduriks.

Ja siinjuures ei taha ma kirjutamisega ennast õigustada. Kaasaja ja mina kui kaasatu nägime kaasamises erinevat eesmärki – üks pool ootas kinnitust oma tööle, mina nägin võimalust ammu oodatud aruteluks. Hakkasin mõtlema hoopis kogemusele, mille sain – mina, kes ma olen pigem osaleja kui vaikiv kõrvaltvaataja, läksin ennast maatasa tehtuna tundes kodu poole ja mõtlesin, et EI ENAM KUNAGI. Ja pean senini sisemist võitlust – kuidas edaspidi käituda? Võib-olla on õigem hoida ennast tagasi või peaks oma tõekspidamiste eest just jõulisemalt seisma? Teiseks hakkasin hirmuga mõtlema, et kuidas olen ise kaasates käitunud ja ega keegi ole peale minuga kõnelemist end samamoodi tundnud?

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele meeldiks kuulda, et teda peetakse rumalaks inimeseks. Usun, et enamik inimesi ei julgegi oma arvamust sellel samal põhjusel välja öelda. Või kuidas mõjutab veidi argliku kodaniku hoiakuid see, kui ta kuuleb peaministrit endise õiguskantsleri arvamuse kohta ütlemas „väga rumal mõte”? Kui nii ütleb riigi üks esimesi mehi ilmselgelt targa inimese mõtete kohta, siis mida mina üldse asjadest ka tean.

Aeg-ajalt võiks endalt küsida – kui hea kaasaja ma olen?

Üks Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsiooni eesmärkidest on seotud kaasamise tõhustamisega (et erinevad huvid saaksid esindatud, et kõrvaltvaatajatest enam oleks osalejaid, et osataks arvestada otsuste mõjudega). Teine eesmärk on seotud kodanikuharidusega (kaasatuse ja avatuse üheks eeltingimuseks on, et kodanikud tunnetavad seost otsustega, tahavad kaasa rääkida oma huvide eest seismisel ning julgevad mõtted sõnastada ja välja öelda). Kuivõrd aga meie ise, kes me kaasamise olulisusest jutlustame, soovitud reegleid ja häid tavasid oma töös järgime?

Lisaks sellele, et endalt aeg-ajalt küsida, kui hea kodanik ma olen, võiks küsida ka – kui hea kaasaja ma olen? Olgu avaliku ja kolmanda sektori vahel ametlikud kaasamise kanalid, millised nad on – hea kaasamine ja erinevate arvamustega arvestamine põhineb siiski eelkõige inimeste vastastikusel austusel ja lugupidamisel. Kaasamise paremaks muutmist ei tasu oodata vaid riigi poole näppu viibutades ja kaasamise hea tava seadustamist oodates – avatult tegutsedes, üksteisesse austavalt suhtudes ning arvamuste paljusust ka reaalses tegevuses silmnähtavalt väärtustades saab just kolmas sektor olla hea kaasamise tavade kujunemise taimelavaks. Kuigi iga väljaöeldud arvamus ei põhine sügaval analüüsil, saab ettepaneku mittesobivusest selle esitajale teada anda viisakalt. Kui loeks keegi kokku kõik väärtusetuna paistvad mõttevälgatused, mis võivad olla nii vajalikud uudse ja olulise lahenduse leidmiseks!

Tulemas on Minu Eesti mõttetalgud. Ma loodan, et keegi ei jäta osalemata seepärast, et tal on hirm asjatundmatuna näida. Jah, osalemine õigusloomes või kogukonna eluolu arutamine on erinevad, kuid mõlemal juhul on dialoog ainult siis edukas, kui pooled üksteist ja erinevaid seisukohti austavad.

Ja selle asemel, et kellegi mõtted tagasi lükata lausega „See ettepanek ei vääri mingit tähelepanu” või „Nii me küll ei tee”, võiks üksteist enam kuulata ja arutelud mitte ainult sõnades avatuna hoida.

Kuidas ettepanekutele vastata? No näiteks:

„Saan aru, mida sa mõtled, kuid arvan, et seda ei ole praegustes tingimustes võimalik teha, sest …”

„Samas saan ka sinu murest aru ja võiksime ettepaneku tuleviku tarbeks tallele panna. Võib-olla on kunagi sobiv hetk selle juurde tagasi tulla”

„Kas saaksid veidi enam selgitada, mis sa mõtled? Mul on tunne, et tegelikkuses on väljapakutud ettepanek juba töös. Ilmselt on see tähelepanuta jäänud

„Lugesin, mis sa oled kirja pannud ja sain aru, et meie lähenemised on täiesti erinevad – ma pole selle nurga alt asjale veel mõelnud. Võib-olla peaksime leidma aja, kus saaksin sulle taustast pikemalt rääkida ja sina oma kogemusest rääkida”

Kõlab kohmakamalt, aga tõenäoliselt ei kaota ebalev osaleja usku väljaütlemise väärtuslikkusesse. Igas rakendamatuna näivas ettepanekus võib olla sees just see iva, mille leidmiseks kaasataksegi. Loomulikult ainult juhul kui kaasamine ei toimu lihtsalt väljanäituse korras.

Read Full Post »