Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘janukovitš’

Kohtumised Ukrainas on järjest samasugused – saame teada, et Ukraina rahvas on oranžis revolutsioonis pettunud ning seekordsetel valimistel võidab Janukovitš. Peale ametlikke kohumisi kinnitab sama meeleolu ka meie autojuht, kes ütleb kohe, et hääletab pühapäeval Janukovitši poolt, kuigi eelmiste valimiste ajal ta pea jälestas teda ning toetas Juštšenkot. „Loomulikult on Janukovitš varas ja kaabakas, loomulikult pole ta ülemäära intelligentne, kuid tema ajal oli võimalik tavainimesel paremini ära elada,” teatab ta keerutamata.

Euroopa Komisjoni esindaja Ukrainas ütleb samuti otse: „Alles Ukrainas sain ma aru, misasi on hea valitsemine, sest siin seda lihtsalt pole.” Kirglikult räägib ta loo, kuidas kohalikud miilitsad maksavad oma ülemustele, et saada paremat kohta patrullimiseks. Parem koht tähendab lihtsalt tihedamat liiklust või keerulisemat liikluskorraldust ehk rohkem võimalust trahve kirjutada. 500-grivnane trahv haihtub aga härra  miilitsale antud 300-grivnase meelehea abil justkui nõiaväel.

Tegelikult on neil päevil Kiievis viibides üldse parem maha vaikida, et olid 2004.aasta detsembris ka ise üks neist, kes uskus, et nüüd algab Ukrainas uus aeg, uus elu. Et valitud on kiirtee suunaga Euroopasse. Analüütikud kordavad kui ühest suust, et mingit revolutsiooni polegi kunagi olnud, kuna revolutsioon tähendanuks ka muutusi poliitikas. Muutusi aga ei sündinud ja neid polnudki ühelgi tollasel kandidaadil ka kunagi plaanis läbi viia, sest muutused poliitikas oleksid tähendanud võimu jagamist, monopolide piiramist, makse ja üldse kõike seda, mida meie tunneme demokraatia nime all. Revolutsiooni uskus vaid Lääs ja maksis kenasti kinni Juštšenko kampaania läbi erinevate programmide ja fondide. Mõni aeg ehk võis tegelikku soovimatust riigi huvisid teenida välja vabandada poliitilise süsteemiga, kus võim on peaministri ja presidendi vahel jagatud ning otsusteks on vaja parlamendi fraktsioonide poolehoidu, kuid mingi hetk purunes seegi illusioon. EL-i ametnik, kellega kohtume, ei varjagi oma frustratsiooni Ukraina viie viimase aasta arengute osas ja ütleb päris ausalt, et Ukraina pole teinud absoluutselt midagi, et EL-ile läheneda. „Nad tahavad ainult raha, nüüd ja kohe, teadmata isegi milleks,” põrutab ta. Järgneb monoloog Ukraina poliitilise eliidi soovimatusest panustada omalt poolt Euroopa Liidu tutvustamisse riigis ning absoluutsest ükskõiksusest EL-i nõudmiste täitmise suhtes.

Meie vastuvõtjad küsivad rõõmsate ilmetega õhtusöögilauas, miks me nii tõsiste nägudega oleme. Peale kaalumist ei oskagi tegelikult kohe vastatagi. Mida siin rõõmustada, kui kaks päeva on meieni jõudnud vaid info lootusetust olukorrast,  mille järgi on riigieelarve defitsiit 20%, eelmise aasta grivna vabalanguse tõttu ägavad inimesed dollarilaenude all ning tavainimese suurimaks unistuseks on minna piiri taha õnne otsima. Õlad vajutab tulevikulootuste osas veelgi enam längu Ukraina tuntud ajakirjaniku, Raadio Vaba Euroopa analüütiku Portnikovi arvamus, et riigis puudub täielikult avalikkuse surve ja ühiskonna arvamuse mõju poliitilistele protsessidele. Või teise samuti tunnustatud ajakirjaniku Andrei Kulikovi nägemus, et viimase 5 aasta jooksul pole toimunud Ukraina parlamendis mitte midagi demokraatlikku. Keegi ei kehita isegi õlgu, kui üks parlamendiliige hääletab näiteks avalikult ka oma kümne kaasaparteilase eest. Meeleolu ei tõsta ka pikalt kodanikuühendustes Euroopa programmide eest vastutava proua avameelne väljaütlemine: „Ma hääletan Julia poolt, aga ainult seepärast, et ma ei taha, et meie maad esindaks Brüsselis Janukovitš. Tema profiil on lihtsalt veel vähem euroopalik.” Vaatamata otsustatud valikule pühendab temagi veerand tundi Tõmošenkole, et veenda meid (sest me oleme ju Läänest!), et Julia pole mingi ingel ja temagi on poliitikas vaid iseenda ärilistel eesmärkidel ning kindlasti ei esinda ta seal mingeid rahvuslikke huvisid.

Kolm päeva enne valimisi kirjutab praegune president alla valimisseaduse muudatustele, Kiievi linnapea keeldub tänavaid koristamast, sest lumi on jumala poolt saadetud ja jumalaga ei võidelda, hotelli korrapidaja nõuab tasuta teenuste eest tasu ja taksojuht tahab kilomeetri eest 100 grivnat ehk veidi vähem kui 150 krooni (temaga vene keeles rääkimine aitab seda vähendada kolmandiku). Õnneks on toit endiselt maitsev, meie võõrustajad (www.internews.ua) äärmiselt asjalikud ja Maidani uisuväljak täis rõõmustavaid lapsi.

Loomulikult on Ukrainal lootust, loomulikult on kõik võimalik. Meil Eestis on vahel lihtsalt üsna keeruline mõista, mis Ukrainas tegelikult toimub, kui seda ei teata tihti siingi. Kohati lausa ängistava meeleheite kõrval on õnneks ikka ka neid, kellel jagub usku paremasse tulevikku, kuid kiiretesse lahendustesse ei usu pea keegi ja nii järeldatakse suht üksmeelselt, et tõelised muutuste eestvedajad on ilmselt täna alles… lasteaias või üldsegi sündimata.

Advertisements

Read Full Post »