Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘hea kodanik’

Mari Kodres

Kuidas Avatud Eesti Fondi kriisiprogramm kodanikuühendustel majandussurutise kiuste tegutseda aitab, räägib Mari Kodresele programmi koordinaator Katrin Enno.*

Möödunud aastal lõi filantroop Georg Soros Avatud Ühiskonna Instituudi  juurde majandussurutisega toime tulemiseks mõeldud kriisifondi (Emergency Fund). See on erakorraline algatus, kust saavad toetust taotleda 20 Kesk- ja Ida-Euroopa riiki. Omavahel konkureerivad kõikide riikide kõik projektid ning otsustamisel võetakse muidugi arvesse ka kriisi suhtelist tõsidust ühel või teisel maal. “Edendada avatud ühiskonna põhiväärtusi muutunud oludes” on kriisiprogrammi üks juhtmõte.

Kriisiprogrammi väljakuulutamisest ei pidanud kaua mööduma, et Eesti kolmas sektor vähenenud rahastamise tõttu fondiga ühendust võtaks. Siinsed kodanikuühendused on toetuste taotlemisel ja toetusvõimaluste ärakasutamisel üsna aktiivsed.

Keskne probleem: ikka töötus

Möödunud aastal jagas Avatud Eesti Fond kodanikuühendustele ning eraisikutele toetusi-stipendiume välja kogusummas ligi 35 miljoni krooni. Kriisiprogramm, mis toimib eeldatavasti 2011. aasta lõpuni, on alates 2009. aasta suvest Eestis tänaseks toetusi jaganud enam kui 10 miljoni krooni eest. Eraisikud taotlejaks olla ei saa, läheks liiga riskantseks, sest projektidel peab olema piisavalt suur kaasamõtlejate hulk ning kandepind. Programmi alguses võeti taotlusi vastu jooksvalt, kuid ühel hetkel saabus hindajate suutlikkuse kriitiline punkt ning nüüd saavad taotlejad vastuse kahe kuu pärast. Korraga vaadatakse läbi paar-kolmkümmend taotlust. “Nüüd võib teha juba konkreetseid kokkuvõtteid,” kinnitab Katrin Enno. Suur osa probleemidest on tema sõnul seotud töötusega, olgu siis otseselt või kaudselt. “Ka näiteks uimastisõltuvusse tagasilangemise probleem on tihti otseses seoses inimese töötuksjäämisega,” viitab Enno.

Konkursisõel on tihe: soovitud raha saab umbes 20% kõigist taotlejatest. Organisatsioonide seas on nii päris värskeid – näiteks MTÜ Üksikvanema Heaks kui juba staažikaid tegutsejaid.

Kuna omavalitsuste poolne rahastamine vähenes järsult ning suurte kärbetena, ei usu Enno, et kriisiprogramm suudaks selle tühimiku täita. Kokku kuivasid ka hasartmängumaksu nõukogu kolmandale sektorile suunatud rahavood. “Taotlejate peamiseks probleemiks on see, et ei osata välja tuua otsest seost majandussurutisega,” märgib Enno, millest võiks õppida. “Idee võib olla ju hea, aga lihtsalt hea mõtte rahastamiseks on siiski teised allikad,” sõnab Enno.  

Elupäästev rahasüst

Samas võib tuua ka konkreetse näite, kus kriisiprogrammi toetus muutus olulisele organisatsioonile elutähtsaks. “Seitse naiste varjupaika, vähemalt Naiste Varjupaikade Liidu sõnul, poleks selle toetuseta ellu jäänud,” sõnab Enno. Majanduslangus puudutas naiste varjupaiku eriti valusalt. Neile eraldatud miljon krooni on seni üks suurimaid kriisiprogrammi eraldussummadest ning tagas naiste varjupaikade toimetuleku Tartus, Viljandis, Tapal, Jõhvis, Paides, Valgas ning Raplas.

Kriisiprogrammi haare on üpris lai, lisaks suurematele linnadele ja tõmbekeskustele on projektid käimas ka Ida-Virumaal, Valgas, Pilistveres…”Kriis on siiski kõiki puudutanud ja heameelega ei teeks vahet ei piirkondadel ega rahvustel,” ütleb Enno.

Raha on võimalik küsida ka mitu korda, formaalseid piiranguid sellele ei ole. Teisel korral vaatavad hindajad taotlust siiski juba kriitilisema pilguga. “Tahame, et organisatsioonidel oleks piisavalt strateegilist mõtlemist, kuidas ühekordse toetusega jalad alla saada. Ei soovi, et toetamine muutuks nii-öelda augulappimiseks,” räägib Enno.

SA Eesti Agrenska Fond, mille missiooniks on olla nüüdisaegne puudega lastele ja nende peredele suunatud nõustamis- ja arenduskeskus Eestis, sai kriisiprogrammist 227 000 krooni. See summa katab enam kui 60 raske ja sügava puudega lapse ning nende lähedaste puhkuseteenused. SA juhatuse liige Tiina Stelmach sõnab, et kriisiprogrammi toetusest on väga palju abi olnud. “Paljud omavalitsused ei suutnud eelmisel aastal piisavalt lepinguid pakkuda, riiklik rahastus aga katab ainult osa sügava puudega laste rahastusest. Kuna jäime eelarvedefitsiiti, sest ka hasartmängumaksu nõukogu oli sunnitud juba meie pereprogrammidele lubatud summat 1/3 võrra kärpima, oli kriisiprogramm tõeliseks elupäästjaks hoide- ja puhkuseteenuste pakkumisel,” räägib Stelmach. Nüüd on tema hinnagul märgata juba olukorra normaliseerumist. Masuaeg on pannud omavalitsused ise rohkem tugiteenuste otsijate suunas vaatama ning nende valmisolek ja teadlikkus on võrreldes varasemaga suurenenud.

Uus grupp sõltlasi: töötud ehitajad

Uimastisõltlastele ja nende peredele tugiteenust pakkuva MTÜ Convictus juhatuse liige Kristina Joost sõnas, et kriisiprogrammist saadud ligi 200 000 krooni eest viib MTÜ 9 kuu jooksul läbi seminarid ning töötab välja “12 sammu” paranemisprogrammil põhineva töövihiku. Eestis ühtegi sarnast eestikeelset materjali veel ilmunud ei ole, esialgseks tiraažiks tuleb mõnisada eksemplari. “Olulisim on, et see samm on tehtud ning et kaasame oma tegevusse ka teisi MTÜsid,” sõnab Joost. Varem on tema sõnul teenimatult vähe tähelepanu saanud kaassõltuvuse teema. Kord nädalas toimuvatesse seminaridesse on tõeline tung: alguses oodati 5-6 inimest, nüüdseks on huvilisi juba mitukümmend. Nädalas korra on seminarid ka sõltlastele endile. “Esialgu vaid Tallinnas, kuid kindlasti loodame kaassõltlastele mõeldud seminaridest uue teenuse luua,” avaldab Joost lootust.

Kliendid leitakse tema sõnul vanade klientide, kriminaalhooldajate, süstlavahetuspunktide ning vanglate kontaktide kaudu.  Joosti sõnul on süstlavahetuspunktides märgata selget muutust: üks uus grupp on endised, praegu tööta ehitustöölised. “Enne masu tarbiti korra nädalas või pidudel, kuid nüüd on välja kujunenud raske sõltuvus,” märgib ta. “Väga vajalik on see, et sõltlastele mõeldud programmid oleksid surutise ajal tasuta,” lisab Joost.

Mis tulevikku puutub, siis on mitmed koostööpartnerid tema hinnangul juba näinud, et selline projekt on vajalik. “Kui edaspidi tuleb ette rahastusega probleeme, on vähemalt kontaktid ja koostöö teiste MTÜdega loodud. Kolmas sektor oskab teha väga hästi koostööd riigiga, aga omavahelisest koostööst jääb tihti vajaka. Ka väikeprojektid võimaldavad omavahelist koostööd,” lisab ta.

Otseselt masuga seotud vajakajäämiste korvamise kõrval on kriisiprogrammist võimalik abi küsida ka uuenduslikele algatustele, mis edendavad avatud ühiskonna põhiväärtusi, vastandudes majanduskriisis võimenduvatele avatud ühiskonna seisukohalt negatiivsetele ühiskondlikele ilmingutele, näiteks populismi ja demagoogia levikule, demokraatia kitsendamise katsetele ning sallimatusele.

“Ma arvan küll, et see kriis on muutnud inimesed hoolivamaks, mobiliseerinud koos ja vabatahtlikult tegutsema,” võtab kriisiprogrammi juht Katrin Enno senise kogemuse kokku. “Aga isegi kui masu taandub, kestavad selle tagajärjed veel pikka aega,” ennustab ta.

*Artikli täisversiooni leiate kodanikuühiskonna ajakirja Hea Kodanik viimasest numbrist: www.ngo.ee/heakodanik

Advertisements

Read Full Post »

Maarja Toots, Avatud Eesti Fond

Meil, kes me siin kombaini, adra või kas või imepisikese kõplaga kodanikuühiskonna põldu künname, on ikka aeg-ajalt tervislik endalt küsida, kes on see meie müstiline eeskuju – hea kodanik?

Maaleht kirjutas hiljuti, et hea kodanik on kehv maksumaksja. Sest hea kodanik ei joo, ei suitseta ega saasta keskkonda, on korralikult koolitatud ja teeb innukalt tööd.

Ühendriikide kunagine president J.F. Kennedy jälle arvas vanadel hallidel aegadel, et hea kodanik on see, kes ei esita riigile sündsusetuid küsimusi stiilis, et mida riik saab tema heaks teha, vaid küsib hoopiski, mida saab tema ise riigi heaks teha.

Täna hommikul vestlesin Kuku raadios Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi meediajuhi Merike Kaunissaarega, kes tutvustas Lastefondi uut algatust heategevusliku ja hooliva mõtteviisi arendamiseks juba algkoolist peale. Merike arvas, et head kodanikku ei erista lihtsalt kodanikust mitte oskus põhiseadust peast deklameerida, vaid hoopis südameheadus. Soojale südamele on muidugi toeks ka terav pilk, mis juhib eksimatult sinna, kus viga on laita. Ikka selleks, et minna ja ai’ta.

„Projekti ette valmistades nägime, et ühiskonnaõpetus meie koolides on väga riigikeskne,“ ütles Merike hommikuses intervjuus. „Räägitakse riigiga seotud heast kodanikust, kes teab, kuidas parlamenti valitakse, aga ei õpetata seda, kuidas olla hea südamega hea kodanik.“

Tõepoolest. Meie seas on küllalt inimesi, kes on seadusekuulekad ja korralikud, käivad valimas ja rabavad tööd, toovad riigile maksuraha ja ei „kerja riigilt töötuhüvitist“ . Väliste tunnusmärkide poolest justkui head kodanikud, aga inimestel, kes jäävad väljapoole kitsast pere ja sõprade ringi, kes on abitumad, veidrikud või lollid, ei maksa nende peale eriti loota. Kui kodus hoolima ei õpetata, peab seda tegema kool. Ja kui õppekava piisavalt kiiresti ei uuene, tuleb alustada väikestest asjadest, nagu seda teeb Lastefond. Kaasata häid partnereid, pakkuda välja täiendavaid õppematerjale, koolitada õpetajaid.

Eks Hea Kodanik suurte algustähtedega ole vist ikka keskmine kompott kõigist ülalnimetatud omadustest. Huvi riigi ja ühiskonna vastu – tähtis. Hoolivus ja abivalmidus – tähtis. Innukus ja loodussõbralikkus – tähtis. Ainult et klaasi veini võib ehk ka hea kodanik vahel endale ikka lubada.

PS. Tegelikult on üsna ammendav loetelu hea kodaniku tunnusjoontest EMSLi kodulehel kenasti olemas. Mina igatahes printisin selle välja ja panin endale meeldetuletuseks seinale.

Read Full Post »