Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘ekspluateerimine’

Merle Albrant ja Marianne Meiorg, Inimõiguste Keskus

Avatud Eesti Fondi toel osales Inimõiguste Keskus Euroopa Liidu ministrite konverentsil “Towards Global EU Action against Trafficking in Human Beings”, mis toimus Brüsselis 19.-20. oktoobril. Alljärgnevalt noppeid viimase aja arengusuundumustest võitluses inimkaubanduse vastu.

Konverentsi korraldas eesistujamaa Rootsi ning oma toetust väljendasid oma osalusega ka Rootsi ja Belgia kuningannad Silvia ja Paola. Seega oli tegemist ilmselgelt kõrgetasemelise üritusega. Enamik riike oli esindatud väärika delegatsiooniga, millesse kuulus vähemalt üks minister. Eesti delegatsioon oli siiski tagasihoidlik ning ükski minister konverentsist osa ei võtnud.

Konverents keskendus inimkaubandusele Euroopa Liidus. Arutati uusi suundi, millest lähtuda, et inimkaubanduse vastane võitlus efektiivsemaks muuta. Kõlama jäid mitmed väljaöeldud mõtted, mida ikka ja jälle läbi konverentsi korrati:

  • Inimkaubandus on tänapäeva orjandus, mis rikub nende inimeste inimväärikust, kes selle ohvriks satuvad. Tegemist on kõige haavatavamate inimeste – nii naiste ja meeste kui tüdrukute ja poiste – ekspluateerimisega kurjategijate poolt, kes kohtlevad neid kaupadena, mida saab rahalise kasu eesmärgil osta ja müüa riigipiirist olenemata. Hinnanguliselt puudutab see kuritegu ligi 2,5 miljonit inimest aastas ning arv üha kasvab;
  • Puudub selge ülevaade inimkaubanduse ulatusest ja ohvrite tegelikust arvust. Statistika kogumise meetodid erinevad riigist riiki ning nende põhjal on ülevaatliku pildi saamine raske, mis omakorda raskendab ühiste tegevussuundade kujundamist võitlemisel riigipiire ületava kuriteo vastu;
  • Paigas on laiaulatuslik õigusraamistik selle nähtusega võitlemiseks, kuid probleemid on tekkinud eelkõige just nende meetmete rakendamises;
  • Inimkaubanduse vastane võitlus peab võtma kolm suunda – ennetus, vastutusele võtmine ja kaitsmine. Konverentsi lõpuks lisandus sellele nimekirjale ka neljas – partnerlus ja koostöö riigiasutuste, aga ka riigi ja kolmanda sektori vahel;
  • Kogu inimkaubanduse vastane võitlus peab olema ohvrikeskne ning lähtuma ohvrie vajadustest ning nende konkreetsest situatsioonist. Ohvril on õigus abile. Samas tuleb ohvrite sellelaadne toetus kasuks ka õiguskaitseorganitele kuna ohver, tundes ennast turvaliselt, on suurema tõenäosusega valmis kogetust rääkima ja abistama politseid kurjategijate kinnipidamisel ja süüdi mõistmisel;
  • Üheks suurimaks takistuseks inimkaubandusega võitlemisel on ohvrite identifitseerimine. Kui ei leita ohvrit, ei saa teda aidata, samuti ei leita kurjategijaid, et neid vastutusele võtta. See on omakorda põhjus, mis teeb inimkaubandusest ühe tulusaima kuriteoliigi maailmas;
  • Inimkaubanduse üheks tõukeallikaks on just nõudlus. Nii kaua kui ühiskonnas on seksi ostmine või ümbrikupalga maksmine aksepteeritav ja toob kaasa üksnes õlakehituse, ei saa lootagi, et probleem laheneb.

Kuidas see kõik Eestit puudutab?

Eestit mainiti sellel konverentsil mitmel korral koos teiste Balti riikidega ning seda mitte positiivses valguses. Eestit mainiti kui allikariiki, kust algab paljude inimkaubandusohvrite teekond. Samuti peetakse Eestit transiitriigiks, kust läheb läbi paljude inimkaubandusohvrite teekond. Huvitaval kombel on Eesti kogemus aga just vastupidine. Statistika kohaselt on inimkaubanduse ohvrite arv üsna väike. Väikese ohvrite arvu taga võib olla väikeriigi omapära – siin on raske pikemat aega anonüümselt tegutseda. Probleem on siiski olemas, kuid mitte sellisel tasemel, nagu rahvusvahelisel tasandil väidetakse. Kuid miks ei ole suudetud seda asjaolu kommunikeerida Eestist väljapoole? Miks peetakse Eestit siiani probleemriigiks, kui siseriikliku statistika kohaselt see enam nii ei ole?

Üheks põhjuseks, miks Eesti on jäänud rahvusvahelisel tasandil endiselt tähelepanu objektiks, on asjaolu, et Eesti seadusandluses puudub selline kuritegu nagu inimkaubandus. Ikka ja jälle peavad riigi esindajad selgitama erinevate rahvuvaheliste komiteede ees, miks seadusandlikul tasemel inimkaubandust ei defineerita. Selle asemel kasutatakse erinevaid kurteoliike, mida karistusseadustik juba sisaldab, näiteks vabaduse võtmine, suguühendusele sundimine, prostitutsiooni vahendamine ja kallutamine jms. Selline lähenemine on toonud kaasa kriitika, et Eestis ei tunnustata inimkaubanduse erilist positsiooni erinevate kuritegude hulgas ega selle eriliselt julma iseloomu.

Partnerlus inimkaubanduse vastu

Konverentsil rõhutati ka partnerluse (nn neljas element inimkaubandusvastases võitluses) tähtsust nii erinevate riigiasutuste vahel kui ka riigi ja kolmanda sektori vahel. Võitlus inimkaubandusega on siiski eelkõige riigi ülesanne ning riik on ka kõige paremal positsioonil sellega tegelemiseks. Kolmas sektor saab olla üksnes partneriks ning aidata küsimustes, milles riigil on ühel või teisel põhjusel abi vaja.

Eestis on partnerlus antud valdkonnas üsna hästi toimiv. Inimkaubandusohvrite varjupaigad on osaliselt rahastatud riigieelarvest. Siinkohal jäi kõlama Soome siseministri öeldud sõnad konverentsil – kolmanda sektori rahastamine ei ole ressursside raiskamine. Efektiivne inimkaubanduse vastu võitlemine nõuab niikuinii ohvrite kaitset ja kolmas sektor on antud juhul parim lahendus.

Siinkohal võiks välja tuua ka partnerluse olulisuse erinevate valitsusväliste organisatsioonide vahel. Näiteks hetkel on käimas kampaania Body Shopi eestvedamisel, millega üritatakse tähelepanu juhtida laste ja noortega kaubitsemisele seksiäriga seonduvalt. Selle kampaania käigus kogutud raha läheb otse Tartu Laste Tugikeskusele. Kampaania on tegelikult ülemaailmne ning viiakse läbi Body Shopi ja ECPATi koostöös.

Sellised kampaaniad on eriti tänuväärsed just Eestis, kus sellest teemast üsna vähe räägitakse. Kuigi ohvreid on arvuliselt hetkel vähe, ei saa probleemi olemasolu eitada. Tegemist on kuriteoga, mis oma olemuselt on äärmiselt võigas. Eriti just siis kui ohvriks on laps, kes ei ole oma elu veel alustadagi jõudnud.

Advertisements

Read Full Post »