Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘avatud ühiskond’

Selle sissekande pealkiri on laenatud Tallinna Ülikooli poliitilise filosoofia dotsendilt Siobhan Kattagolt, kes on nõnda pealkirjastanud oma Sirbis ilmunud arvustuse Karl Popperi raamatust “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Mäletatavasti osales Siobhan paar nädalat tagasi ka raamatu ilmumise puhul toimunud arutelul, kuid et tema mõtetest mahtus üle-eelmisesse sissekandesse vaid killuke, tsiteeriksime siinkohal valitud lõike nimetatud raamatuarvustusest, mis võtavad avatud ühiskonna alustalad imehästi kokku.

Nii nagu teaduslik avastamistöö nõuab avatust, loovust ja kriitilist meelt, nii vajab ka avatud ja õiglane ühiskond kriitilise mõtlemise vabadust. 

Popper ei käsitle avatud riiki või valitsust, vaid avatud ühiskonda. Lähtudes Immanuel Kanti esseest „Mis on valgustus”, väitleb ta dogma ja ebausu vastu, et kaitsta julgust ise mõtelda. Nii nagu Kanti silmis oli valgustuse juhtmõtteks sapere aude, väitis Popper, et „avatud ühiskonda saab üldistavalt kirjeldada kui kriitilist ehk ratsionaalset hoiakut”. Kriitilises hoiakus sisaldub „arusaam, et me peame alati elama ebatäiuslikus ühiskonnas”. Inimesed ei ole inglid, nad ei kuulu täiuslikku rassi, valitud rahva või valitud usukogukonna sekka. Me võime küll muutuda paremaks, aga jääme alati ebatäiuslikuks.”

Filosoofia esitab teooriaid selle kohta, kuidas maailma asjad võivad käia, ja need teooriad muutuvad ohtlikuks, kui kujunevad dogmadeks ning vaigistavad kriitika. „Meie teooriad on meie enda leiutised; aga nad võivad olla kõigest puudulikul arutlusel  põhinevad arvamused, julged oletused, hüpoteesid. Nende põhjal me loome maailma: mitte reaalse maailma, vaid omaenda võrgud, millesse üritame reaalset maailma püüda.”

Aga kõige suurema väljakutse esitab meile probleem, kuidas lepitada ebakindlust (olgu majanduslikku, poliitilist, ühiskondlikku või isiklikku) moraalse vastutusega. Siin lähtub Popper kahest ajaloolisest teetähisest, mis võtavad kokku avatud ühiskonna idee – üks pärineb kristlusest ja teine Kantilt. Pühakiri ütleb: „Armasta oma ligimest”, mitte „Armasta oma hõimu”. Ligimesearmastuse lõppjärelduseks on kantiaanlik  arusaam inimväärikusest: „Tunnista alati, et inimesed on eesmärgid, ja ära kasuta neid kunagi pelkade vahenditena oma eesmärkide tarvis”. Liberaalse avatud ühiskonna vundamendiks on üksikisiku väärikus, mitte aga rahvuslik, usuline või ideoloogiline hõimukollektiiv. 

…        

Kui suletud ühiskonnad on allutatud utoopilisele inseneritööle, siis avatud ühiskond tegeleb järkjärgulise insenerlusega. Eesmärgiks pole võitlus kollektiivsete ideaalide eest, vaid võitlus kannatuste ja ebaõiglusega,  et ühiskonda parandada ja kannatusi kahandada ning kaitsta indiviidi õigusi. 

…   

Avatud ühiskonna kõige ohtlikumad vaenlased ei asu linnamüüride taga. Nendeks ei ole fašistid, kommunistid, fundamentalistid, terroristid ega lihtsalt teistsugused inimesed. Pigem on avatud ühiskonna  vaenlased temas endas: neiks on sallimatus, dogmatism, hirm, kadedusvimm ning vana kalduvus mingi suurema hüve nimel leida ratsionaalseid põhjendusi, millega eitada mõnede inimeste inimlikkust.

Oleks hea, kui järgitaks Popperi sõnu, millega ta lõpetab „Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” avaköite: „Mida enam me püüame taastada traibalismi kangelasajastut, seda kindlamalt jõuame välja inkvisitsiooni, salapolitsei ja  romantiseeritud gangsterluseni. Alustades mõistuse ja tõe allasurumisest, lõpetame paratamatult kõige inimliku kõige brutaalsema ja vägivaldsema hävitamisega. … Peame minema teadmatusse, ebakindlusse ja turvatunde puudumisse, kasutades oma  mõistuseraasukest, et kavandada nii turvalisust kui ka vabadust nii hästi-halvasti, kui suudame”.

Advertisements

Read Full Post »