Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Eesti Gei Noorte ja OMA Keskuse lahkel loal avaldame ka AEFi blogis kokkuvõtte 2. mail toimunud kohtumisõhtust lapsevanematega, kes on ühest ja samast soost.  Kirjasõnasse valas selle Ingrid. Head lugemist! 

Oma kogemustest olid tulnud rääkima kolm perekonda. Perekond ja lapsed on paljudel meeles mõlkumas, sest kohale oli tulnud toatäis huvilisi. Suuremat keskustelu tekitas see, kuidas lapsed väljaspool kodukeskkonda hakkama saavad (lasteaias, koolis, trennis jne) ja kuidas suhtuvad kasvatajad, õpetajad, teised lapsevanemad samasooliste perekonda. Samuti tunti huvi vanavanemate reaktsioonide vastu ja uuriti nende suhtumist lapselapsesse.

Laste endi jaoks on kõik väga lihtne ja loogiline – nende peres on kaks ema, aga nt sõbra peres on kaks ema, kaks isa ja kolm vanaisa (kärgperes elav laps), ning nemad ise ei näe, et nende pere kuidagi teiste omast erineks. Ka ei ole ükski perekond tundnud, et nendesse oleks suhtutud eelarvamustega õpetajate, kasvatajate või tööandja poolt. Lapsega on saanud haiguslehele jääda ka mittebioloogiline vanem. Ka reisimisel ei ole takistusi olnud – kui lapse ja kaasas oleva vanema perekonnanimed ei kattu, siis piisab vabas vormis kirjutatud volitusest lapsevanema poolt. Laste sõprade vanemad ei ole keelanud omavahelist suhtlust või külas käimist. Tõsi küll, kaks perekonda olid valinud ise kindla lasteaia ja ka kasvataja, et nii kindlustada lapsele turvalisem ümbruskond. Nad tegid kõik selleks, et lapsega kokku puutuvad inimesed (õpetaja, juhataja, kasvataja, kokatädi jne) teaksid, et lapsel on kaks samast soost vanemat ja saaksid olla abiks/toeks, kui laps seda vajab.

Suuremat harjumist on vajanud sugulased. Vanavanematel võttis aega, et aktsepteerida oma lapse suhet samast soost partneriga ja ka lapselapsega harjumine võttis aega, eriti kui ei olnud tegemist bioloogilise lapsega. Samas on suhete soojenemisele kaasa aidanud just laps ise, sest kes suudaks väiksele lapsele kaua vastu punnida. Ka on abiks olnud ühised üritused lapsega, nt lasteaias toimuvale isadepäeva üritusele läks lapse vanaisa.

Tihti otsustatakse laps saada kunstliku viljastamise abil – kasutatakse kliiniku poolt pakutud anonüümset doonorit või on endal isakandidaat olemas. Teine võimalus on adopteerida, kuid neid juhtumeid on Eestis väga vähe teada. Kohtumisõhtul olnud kaks perekonda olid otsustanud doonori kasuks. Kolmanda pere lapsed olid sündinud eelnevast heteroseksuaalsest suhtest.

Eesti seaduste kohaselt on õigus teada saada doonori üldiseid bioloogilisi (vanus, pikkus, kehaehitus, juuste ning silmade värv, nahavärv, veregrupp ja reesusfaktor) ning sotsiaalseid (rahvus, haridus, perekonnaseis ja laste olemasolu) andmeid. Kui lapsel tekib huvi kunagi hiljem uurida, kes on tema isa, siis saab ta teada need samad andmed, mida tema vanemad nägid doonorit valides. Kui soovitakse, et lastel oleks sama isa (doonor), siis üldiselt ei ole võimalik kasutada sama doonori seemnerakke mitu korda. Iga kord antakse valida umbes 7–8 doonori vahel, kelle on arst varem välja valinud, et doonor sarnaneks võimalikult palju tulevase emaga (juukse ja silmade värv, pikkus jne) ja et välistada reesuskonflikti. Lisaks Eesti doonoritele kasutatakse ka nt Taani doonorite seemnerakke.

Eestis tehakse kunstlikku viljastamist Tallinnas (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik, AS Nova Vita, Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliinik) ja Tartus (Elite erakliinik, TÜ kliinikumi naistekliinik). Rohkem infot leiab haigekassa ja kliinikute kodulehekülgedelt.

 Tänased seadused ei võimalda Eestis mittebioloogilisel vanemal oma partneri bioloogilist last adopteerida. Seetõttu tuleb võimalikeks õnnetusteks võimalikult hästi valmis olla – et kindlustada lapsele turvaline ja talle harjumuspärane kodu ning elu ka pärast bioloogilise vanema surma, on võimalik teha testament, millele saab lisada ka nimekirja inimestest, keda testamendi tegija oma lapse hooldajana näha soovib. Kuna testament on ainult tahteavaldus, siis võidakse seda vaidlustada. Bioloogilise vanema surma korral otsustatakse lapse hooldusõigus kohtus. Kohus võtab lapse soovi hooldaja osas arvesse alates lapse 10. eluaastast.

 Kohtumisõhtul osalenud vanemad rõhutasid seda, kui oluline on ise ausalt ja väärikalt oma perest rääkida ja mitte karta õpetajaid, kasvatajaid, arste, ametnikke. Ise tuleb olla vaba eelarvamustest. Mõistmist, abi ja hoolimist leiab nii rohkem.

Advertisements

Aprilli alguses viibisid ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii ning projektijuht Käärt Kaljuvee Stefan Batory Fondi kutsel ning Avatud Eesti Fondi toetusel Poolas Varssavis, et arutada koostööpartneritega endisest idabloki riikidest (Armeeniast, Tšehhist, Gruusiast, Moldovast, Mongooliast ning Poolast) erakondade rahastamise teemadel.

Poolas toimunud kohtumine oli avalöögiks Stefan Batory Fondi koordineeritavale projektile, mille eesmärgiks on analüüsida ning võrrelda erinevaid regulatsioone erakondade ja nende valimiskampaaniate rahastamisel ning hiljem tulemuste põhjalt soovitusi teha.

Loomulikult ei ole võimalik edasi anda kõiki nüansse ja detaile ning ilmselt ei oleks juriidilistesse peensustesse laskumine ka lugejale kuigi paeluv- on ju riigid ja süsteemid väga erinevad- seega läheneme teise nurga alt ning püüame põgusalt kirjutada üldisemast ja põnevamast.

Esmalt tuleb tõdeda, et tegu oli huvitava ning silmaringi avardava kohtumisega, nii mõnedki esilekerkinud probleemid tunduksid ilmselt keskmisele eestlasele uskumatud või siis vähemasti väga võõrad.

Kui me Eestis tihtipeale kurdame (õigustatult), et erakondade rahastamine ei ole piisavalt läbipaistev ning informatsioon selle kohta, kes kellele raha andis ja kui palju, peaks olema detailsem, on Armeenias probleem mõnevõrra teistsugune. Ühest küljest on probleemiks küll rahastamise vähene läbipaistvus kodanike jaoks, kuid teisalt hoopis selle liigse läbipaistvuse ärakasutamine oht võimuesindajate poolt. Nimelt on esinenud juhtumeid, kus opositsioonierakondadele annetusi teinud juriidiline isik (ettevõte), kelle annetus avalikustatakse, satub kohaliku maksuameti kõrgendatud tähelepanu alla. Pidevad maksuametnike poolt teostatavad revisjonid ning lõputud arupärimised halvavad ettevõtte ning teevad üsna kiiresti selgeks tegeliku point’i  – lõpeta „vale“ erakonna toetamine või veelgi parem – hakka võimuerakonda rahastama.

Sellised, meie poliitilise kultuuri jaoks õnneks võõrad ja demokraatiat pärssivad probleemid illustreerivad ilmekalt, kui keeruline ja aeganõudev on teatud riikides läänelikke regulatsioone praktikas rakendada isegi siis, kui selleks on rahvusvaheline surve ning tajutud vajadus (Armeenias on erakondade rahastamise regulatsioonid muuseas paberil üpris põhjalikud ning loomulikult ei ole ka tagakiusamine lubatud). Läbipaistvuse idee rahastamisel on küll üllas, kuid kui seda ei toeta poliitiline kultuur, võib kahju kasust suuremaks osutuda ning seega on alati oluline mõelda sellele, mis on asjaolusid arvesse võttes teostatav ning mis mitte. Areng peab olema järkjärguline.

Rääkides poliitilisest kultuurist võib tõdeda, et oleme Eestis lühikese aja jooksul (siinkohal  silmas pidada perioodi alates taasiseseisvumisest) teinud arvestatavaid edusamme ning oleme eeskujuks paljudele teistele endise idabloki riikidele. Vahemärkuseks niipalju, et suurt huvi partnerites äratas nii meie elektrooniliste andmete kerge kättesaadavus (erakondade kampaaniaaruanded, annetuste aruanded jmt) kui ka Eesti valitsuse korruptsioonivastane strateegia ja selle rakendamine. Viimasest olid muuseas väga huvitatud Mongoolia esindajad, kes soovivad ühingu Korruptsioonivaba Eesti kaudu luua kontakti Eesti ja Mongoolia vastutavate riigiametnike vahel, et asjaomane praktika üle võtta.

Olles õigustatult jaganud mõned kiidusõnad Eestile, tuleb aga tõdeda, et kaugeltki korras pole ka meie süsteem. Terasemat lugejat on ilmselt juba mõnda aega painanud küsimus, et mis on ühist Eestil ning projektipartneritena loetletud ja poliitilise kultuuri mõttes „eksootilisematel“ riikidel? Vastus peitub erakondade- ja valimiskampaaniate rahastamise järelvalves.

Kuigi Eesti on nii mõnegi mainitud riigiga võrreldes tugevas eelisseisus ning meie regulatsioonid erakondade rahastamisel on kohati läbimõeldumad ja meie poliitiline kultuur arenenum, on põhimõttelised küsimused kõikjal sarnased  – puudu jääb detailidest valimiskampaaniate finantseerimisaruannetes, parteide rahavood ei ole kodanike seisukohast vaadates piisavalt läbipaistvad ning avalike teenuste pakkumiseks ettenähtud administratiivressursse kasutatakse pahatihti valimiste perioodil erakondlikes huvides.

Seega on oluliseks ühisnimetajaks nii Eesti kui teiste kohtumisel osalenud riikide vahel just kontrollmehhanismide nõrkus. Isegi, kui erakondade rahastamist puudutavad regulatsioonid on detailsed ning tasemel, jääb nende rakendamine praktikas poliitilise tahtepuuduse tõttu reeglina ebapiisavaks ja erakondade rahastamise üle järelvalvet teostavad organisatsioonid on pahatihti kas hambutud või poliitiliselt kallutatud.

Lõpetuseks tuleks öelda, et tihtilugu tekkival (tekitatud) muljel Eestist kui riigist, millel on endistele saatusekaaslastele vaid kahe käega tarkust jagada, ei ole sajaprotsendilist tõeväärtust taga.  Vastupidi, midagi saab õppida kõigilt ning kogemuste jagamine on alati väärtuslik ning seda ei tohiks unustada ka need, kelle tegudega on Eesti siiski tunnustamistvääriv areng 20 aastaga teoks saanud.

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš ühingust Avatud Vabariik:

Vahetult enne Riigiduuma valimisi detsembris 2011 toimus Varssavis järjekordne EL-Venemaa Kodanikuühiskonna Foorumi plenaaristung.  Peateemaks olid seekord loomulikult valimised ja Venemaa vabakonna arengud uues poliitilises olukorras. Foorumi ühe raportööri, sõltumatute vaatlejate ühingu “Golos” esimehe Lilia Šibanova kontoris Moskvas toimusid aga samal ajal läbiotsimised – prokuratuurile ei meeldinud, et ühing avalikustas internetis “Valimisrikkumiste kaardi”, kus vabatahtlikud võisid kirjeldada oma vaatlemiskogemusi.

Pärast Moskvasse naasmist peeti Šibanova lennujaamas kinni ja temalt võeti ära sülearvuti – tolliametnikul tekkis kahtlus, et Venemaa suurima valimisvaatlejate organisatsiooni juht võis kaks päeva enne valimisi alla laadida mõne piraattarkvara või -filmi. Arvutit lubati põhjalikult kontrollida ja tagastada see veebruaris.

Vahetult pärast seda teatati ühingule, et nende majas algavad remonditööd, mistõttu majas pole elektrit kuni …. 6. märtsini. Nüüd, kus valimised läbi ja Putin kuulutas end taas kogu Venemaa valitsejaks, elektrivarustus taastati. Kus aga tehti lubatud remont, jäigi saladuseks (nagu ka see, kuidas valitud president sai 63,6% häältest).

Brežnevliku stagnatsiooniajastu tagasitulek Venemaal ja võimude poolt Valgevene kombel protestiaktsioonide mahasurumine tõstab küsimuse, kas ja kuidas saab selle riigi vabakonna arenguid edasi toetada ning sealsete kodanikeühendustega koostööd arendada. Euroopa kui Venemaa läänenaabri roll on aidata inimesi nende demokraatiapüüdlustes.

EL-Venemaa Kodanikuühiskonna Foorum on pidevalt tegutsev koostööplatvorm Venemaa ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikeühenduste kontaktide tihendamiseks. Foorum areneb eelkõige nelja põhiteema raames: inimõiguste tagamine, keskkonna kaitse, sotsiaalsete probleemide lahendamine ja demokraatlike institutsioonide arendamine.

Eestis kuulub foorumi täisliikmena noorteühing Avatud Vabariik ja vaatlejana Avatud Eesti Fond, kes foorumi algatusi osaliselt rahastab. Nende seas võib esile tõsta novembris Tallinnas toimunud inimõiguste töögrupi koosoleku, mis tõi Eestisse Venemaa suurimate inimõiguste organisatsioonide esindajad. Nende seas olid Moskva Helsingi Grupp, Venemaa Inimõiguste Instituut, fond Ühiskondlik Verdikt ja paljud teised.

Vene inimõiguslastega Tallinnas kohtunud välisminister Urmas Paet kinnitas, et Eestis jälgib tähelepanelikult arenguid Venemaal ja on valmis ühinema kõigi initsiatiividega, mis toetavad demokraatiat ja inimõigusi.

Selge see, et nende organisatsioonide tegevuse kaudu saame parema pildi sellest, mis tegelikult Venemaal toimub. Meie huvides on kaitsta Venemaa vabakonda selle surve eest, mida Kreml neile avaldab. Muidu saame varsti partnereid Venemaal kodanikuühiskonna arendamiseks valida organisatsiooni “Naši” ja Zjuganovi komsomoli vahel.

Järgmine EL-Venemaa Kodanikuühiskonna Foorumi plenaaristung toimub 2012. aasta sügisel, koht ei ole veel teada. Seni on istungid toimunud EL eesistujamaa pealinnades – vastavalt Prahas ja Varssavis. Medvedevi nõunik kodanikuühiskonna arendamise alal Mihhail Fedotov pakub järgmise ürituse korralduskohaks Moskvat. Kas vana-uus president Putin seda kutset ka kinnitab ja kas selleks ajaks pole meie Venemaa kolleegid oma tegevuse lõpetanud või lausa vanglasse pistetud, saame varsti juba teada.

Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert Hille Hinsberg käis möödunud nädalal AEFi toel Londonis Eesti avatud valitsemist edendamas. Järgnevalt tema kokkuvõte:

Aeg-ajalt kerkib  ühiskonnas esile mingi uus  nähtus, mida tähistab  tavaliselt  ka uus suurtähtedega  lühend.

Valitsemise ja internetiavaruse kokkupuutepinnal on ACTA ja need teised lühendid juba piisavalt tähelepanu saanud. Ma räägin siinkohal ühest teisest – OGPst (Open Government Partnership) ehk eesti keeli AVPst (Avatud valitsemise partnerlus).

Tegemist on USAs käivitatud algatusega, mis püüab riigiasju läbipaistvamaks muuta. President Obama nõunik Chris Vein ütles septembris Tallinnas toimunud ICEGOV konverentsil, et kõige parem puhastusvahend valitsusele on päiksevalgus. Seda see avatus tähendabki –  võimu tegevust peavad saama jälgida kõik. Selleks tuleb valitsustel infoühiskonna võimalusi senisest nutikamalt kasutada.  Iga riik saab oma tegevusplaani ise valida – kas tegeleda ava-andmetega (Open Data), sättida avalikud e-teenused kasutajale mugavamaks, anda põhjalikumalt aru riigi kulutustest või ametnike tegevusest.

Praeguseks on AVP-ga liitunud ehk väljendanud oma soovi nende teemadega aktiivselt tegeleda juba üle 40 riigi. Eestisse jõudis see  algatus Liia Hänni abiga, kes käis Avatud Eesti Fondi toetusel Eesti riiki ja kodanikuühiskonda esindamas ja AVP maale tõi. Nüüd on  valitsuski  kaasatud  –  Riigikantselei eestvedamisel on koostatud valitsuse tegevuskava AVP eesmärkide poole liikumisel. Ses suhtes on avalikkusel varsti võimalus end kurssi viia ja kaasa rääkida  tegevuskava avalikul konsulteerimisel.

Mina käisin AVP arengutega äsja tutvumas Londonis, kuhu olid kokku kutsutud 18 Euroopa riigi AVP fännid – nii valitsuste kui kodanikuühenduste esindajad.  Ka tagantjärele on võimalik end kurssi viia Twitteri-kajastusega. Ametnikud andsid infot oma tegevusplaanide seisust ning  ühendused said parema pildi sellest, millega eri riikides tegeletakse; mis on head praktikad ja mis takistab edasi liikumist.

Britid on avatud veebi võimaluste loomisel ja kasutamisel koorekihi seas. Nemad on alates aprillist ka AVP ees-istujad. Suurbritannia valitsus eesotsas peaministriga on teinud avalikuks oma AVP tegevuskava ja käivitab mitmeid ambitsioonikaid plaane. Näiteks on  nende Riigikantselei (Cabinet Office) saavutanud läbimurde riigi kulutuste avaldamisel. Kõikide valitsusasutuste hanked ja lepingud, mis ületavad 25 000  naela, avaldatakse selleks loodud avalikus andmebaasis.

Teiseks on britid hea eeskuju ava-andmete teemal – siin on edukad olnud nii avalik võim kui ka kodanikuühendused, kes on loonud ilmakuulsaid  lahendusi riigi andmete alusel. Ligi 8000 andmekogu on kättesaadavad ja alla laetavad aadressil data.gov.uk,  samas on ka nende põhjal tehtud rakendused. Eestis on ava-andmete portaal samuti kohe käivitumas, aga alles veidi hiljem selgub, missugust infot sinna sisuks lisatakse. Täpsemalt saab lugeda siit.

Eesti maine e-riigina toetub kõvale e-infrastruktuuri vundamendile. Meil on aga seni vähevõitu edulugusid maja ülemistelt korrustelt.  Riigi loodud e-teenuseid on rodu, aga nende kasutus võiks olla mugavam, siis jõuavad need võimalused ka massidesse. Info on tehtud avalikuks, kuid seda pakutakse pdf-idena, mida ei saa töödelda. Väljakutsete loetelu võib jätkata, aga võib-olla on üheks suuremaks pudelikaelaks lihtsalt mugav rahulolu  sellega, mis juba saavutatud?  Kuni peaminister jätkuvalt arvab, et avatud valitsemine tähendab seda, et ta saab istungit läptopis pidada, tuleb suuremaid muutusi pikalt oodata. Seni saavad tavalised kodanikud – tehnotaibud ja teised – ise uusi lahendusi välja  mõelda ning oma mõtteid rahvusvahelise AVP kogukonnaga jagada.

Loe ka briti tuntud organisatsiooni Open Knowledge Foundationi blogis teemakohast kannet.

Sihtasutus Unitase esindajana osales Anna Karolin möödunud aasta detsembri alguses Moldovas rahvusvahelisel konverentsil “Successes and Failures of the Last Decades of Development in Post-Soviet Countries”.  Toome ära lühikese ülevaate tema muljetest:

Rahvusvahelise ümarlaua eesmärgiks oli kokku tuua ajaloolasi, ühiskonnateadlasi ning kodanikuühiskonna esindajaid arutlema selle üle, missuguseid endisi liiduvabariike võib pidada nn edulugudeks ja millised neist on jäänud enda arengus toppama. Enamik ettekannetest keskendus ühe riigi arengu mõnele kindlale aspektile või mõnel puhul võrdles kõiki riike ühest väga konkreetsest vaatenurgast. Nii anti ülevaade Venemaa identiteedi osadest (kuulumine Euroopasse, õigeusu keskus jne), Moldova sise-ja välispoliitikast ja ka teiste riikide arengust. Ümarlaua ettekannete kohta ilmub peagi ka eraldi trükis, mida kõik huvilised ise lugeda võivad.

Mulle endale jättis ereda mulje Andrei Rjabovi ettekanne „Rent seeking capitalism as a main obstacle for democratic progress on the post-Soviet space”, kust sai häid paralleele tõmmata ka 1990ndate aastate reformidega Eestis. Samuti oli kohati isegi lõbus kuulata ettekannet Andrei Tšebotarevilt teemal ”The specifics of national leaders: experiences of post-Soviet realities” ning nimetas vast kõige edukamaks rahvuslikuks liidriks või isegi isaks Valgevene Aljaksandr Lukašenkat. Samuti jätsid värvika mulje kaks kontrastset ettekannet Aserbaidžaani kohta, kus üks riigi esindaja maalis suhteliselt optimistliku pildi enda koduriigi arengust ning talle järgnenud vanahärra tõmbas sellele korralikult vee peale.

Valgustav oli ka ühena vähestest kodanikuühiskonna esindajatest kohalviibinud Arpine Galfayani ettekanne “People power in the making: civil society development in Armenia”, mis maalis väga kurva pildi Armeenia kodanikuühiskonna seisust ja arengutest. Armeenia on kindlasti üks riik, millele Eesti võiks rohkem tähelepanu pöörata.

Märkimisväärne on aga, et Balti riigid jäid kõik võrdlusest ja aruteludest välja. Jättes arvesse võtmata Balti riikide endi politoloogide kommentaarid ja ettekanded, olid kõikidest teistest endistest liiduvabariikidest pärit osalejad veendunud, et kolm Balti riiki ei kuulu enam postsovetlike riikide hulka, on nüüd osa Euroopast ja seega väljaspool antud arutelu. Minu jaoks oli see kahtlemata pigem kurb, sest oleks olnud põnev tõmmata just omavahelisi paralleele ja uurida, mis läks meil teisiti. Näiteks kuidas sobituks Lennart Meri teiste „rahvuslike isade“ hulka või kas eestlastel üldse on  olnud mõni võrreldava kaliibriga liider? Kuidas eristuvad Balti riikides läbiviidud majanduslikud reformid teistest reformidest ja kas see on üks meie edu põhjuseid? Kas meie stardipositsioon oli üldse võrreldav?

Nende küsimustele aitasid osaliselt vastata Balti politoloogide ettekanded. Nii Tõnis Saartsi kui Veiko Spolitise ettekanded selgitasid Balti riikides toimuvaid poliitilisi ja majanduslikke muutusi ja tõid ümarlauda rohkem arusaamu siinsetest reformidest ja nende tulemustest. Üheks huvitavamaks ja kuumemaks teemaks oli Läti, mille puhul tõid nii Saarts kui Spolitis välja tegurid nagu Vene kapitali mõju, korruptsioonivastased seadused, regionaalse eeskuju (Eesti jaoks siis Soome) olemasolu jms, mis Eestit ja Lätit eristavad.

Kokkuvõttes võib konverentsi ja ettekannetega igati rahule jääda, kuid kahjuks toimus tõstatatud teemadel suhteliselt vähe vaidlusi ja tõeliselt tuliseid debatte. Minu jaoks oli üllatav ka, kui vähesed inimesed pidasid ettekandeid inglise keeles.

Hanna Makko ja Eneli Silm MTÜst Eesti Gei Noored osalesid möödunud aasta novembris Prahas toimunud rahvusvahelisel seminaril „Empowerment of LGBTI organizations in Eastern and Central Europe“. Allpool nende kahasse kirjutatud kokkuvõte:

Oma osalusega püüdsime ühendada  nii kogenud aktivisti teadmisi kui ka uue liikme värsket nägemust.

Ida- ja Kesk-Euroopa organisatsioonide kokkusaamise eripärana oli tunda, et keskenduma pidi teemadele, mis aitaks LGBTI organisatsioonidel suhteliselt vaenulikus keskkonnas tekkida ja areneda ning rajada teed sallivamale mõtlemisele ühiskonnas. Iga päev keskendusime sellise väljakutse raames ühele keerukale aspektile: alul peamiselt vabatahtlike leidmisele ja nende juhtimisele, seejärel LGBT-inimestesse suhtumise muutmisele ning lõpuks seaduse tasandil muutuste vajadusele tähelepanu juhtimisele. Põnevaid ettekandeid jagus kõigil neil teemadel: Yuri de Boer (COC Nederland) aitas leida ideid, kuidas inimesi kaasata organisatsiooni tegemistesse; Juris Lavrikovs  (ILGA-Europe) koos Greg Czarnecki’ga (Campaign Against Homophobia, Poola) andsid esmased tööriistad kampaania planeerimiseks; Rudolf Kviz tutvustas sotsiaalmeedia kasutamisvõimalusi mittetulundusühingute töö nähtavamaks muutmisel; Kristyna Andrlova (Amnesty International, Tšehhi) koos Kristine Garina’ga (Mozaika, Läti) rääkisid kampaaniate läbiviimisest riiklikul tasemel jt.

Ettekanded olid ühendatud praktiliste grupitöödega, mille käigus saime võimaluse kavandada tegutsemisplaane tegelikeks situatsioonideks: sh SWOT-analüüsi koostamine Pride üritusele kui ühele võimalikule meetodile LGBT-alases teavitustöös; LGBT-teemat puudutava kampaania korraldamine ühiskonna teadlikkuse ja sallivuse tõstmiseks; eduka kampaania läbiviimine seadusandlike muutuste vajaduse näitamiseks (enim huvi pakkuvatena paistsid silma transgender-teemad, partnerlusseaduse vastuvõtmine, laste adopteerimine LGBT peredes jm). Kuna kõigi riikide edasijõudmine LGBT-teemades on erinev, võtsime alati aluseks olukorra konkreetsel maal. Arvestades Eesti suhteliselt head olukorda (vähemalt on meil riik avatud diskussiooniks eri huvigruppidega ning on võimalusi leida finantstoetust kodanikualgatust soosivatest fondidest), andsime seekord eelise luubi alla võtta võimalused olukorra parandamiseks teistes maades ja panime arutelust kõrva taha ideid, mis oleks rakendatavad ka Eestis.

Kolmepäevane seminar leidis aset hubases kohvikus Cafe Therapy. Esmalt oli kõigil osalevatel organisatsioonidel ülesandeks teha oma tegevuse, tugevuste, nõrkuste jm kohta 10-minutiline tutvustus. Avardasime oma teadmisi sellest, millised on endiste Idabloki riikide LGBT-organisatsioonide tegevused ning tase, milleni nad on jõudnud ning mida soovivad tulevikus saavutada. Baltimaades on olukord üsna sarnane ning kohati pidi isegi tõdema, et võrreldes mõne teise riigiga on Eesti inimõiguste ja sallivuse edendamise vallas oluliselt kaugemale jõudnud. Nt on Valgevenes siiani igasuguste mittetulundusühingute registreerimine ning rahastamine väga keeruline, rääkimata LGBT-kogukonna suuremast riskist sattuda diskrimineerimise ja vägivalla sihtmärgiks. Venemaa esindajad pidid seminari vältel tegelema ka oma kodumaal toimuvate probleemidega – nimelt oldi Peterburis parasjagu vastu võtmas propagandaseadust, mis keelustaks LGBT-info jagamise alaealistele ning selle laiem mõju LGBT-kogukonna peitmisel ja teavitustöö piiramisel hirmutas kõiki piirkonna organisatsioone. Bosnia-Hertsegoviina esindaja kommenteeris LGBT-peredega seotud juhtumite käsitlemisel, et huvigruppide ja riigi vaheline arutelu sellisel teemal on tänase seisuga tema kodumaa kontekstis sama ettekujuteldamatu nagu kosmoselennu planeerimine sajand tagasi.

Kuigi seminar sisustas suurema osa meie ajast Prahas, oli meil siiski ka võimalus õhtutundidest võtta osa seminariga samaaegselt toimuvaist filmipäevadest Mezipatra Queer Film Festival, kus ühtekokku jõudsime ära vaadata kolm filmi: humoorika armastuskomöödia „Leading Ladies“; dokumentaalfilmi „Lost In The Crowd“ – LGBT-noortest, kes püüavad hakkama saada New Yorki tänavatel ning kunstipärase Virginia Woolfi romaani ainetel põhineva filmi „Orlando“. Lisaks vahetasime kontakte Peterburi LGBT-filmifestivali korraldajatega, et tulevikus ehk organiseerida väike kultuurivahetus: minna ise Venemaale osalema nende tegemistes vabatahtlikena (saamaks spetsiifilist organiseerimiskogemust) või osalejatena ning kutsuda sealt filmisõpru Eestisse PÖFF’i raames toimuvatele üritustele Tallinnas ja Tartus.

Pärast kojupöördumist on juba loodud peamiselt seminaril osalejatest koosnev kontaktgrupp „LGBT Empowerment across CEE“, millega vahendame olulisemat informatsiooni organisatsioonide töödest ja tegemistest, jagame erinevaid infopõhiseid ressursse ning kaasame teineteist rahvusvahelistesse koostööprojektidesse. Saadud teadmised on edasi antud MTÜ EGN’i juhatusele ning plaanime neid kindlasti ära kasutada südameid ja seadusi muutvates projektides tulevikus.

Kirjutab Jevgeni Krištafovitš, kes külastas 2011. aasta augustikuus Ida-Ida programmi toel Kõrgõzstanis toimunud demokraatiateemalist suvekooli:

Kõrgõzstani võib tinglikult võrrelda Valgevenega – kui viimasest on jäänud viimaseks Euroopa diktatuuriks, siis Kõrgõzstan punnitab kõigest väest, et saada esimeseks Kesk-Aasia demokraatiaks. Naaberriigid – Uzbekistan, Tadžikistan, Kasahstan ja Hiina ei ole Kõrgõzstani jaoks selle eesmärgi poole pürgimiseks kõige paremaks eeskujuks. Paraku. Seega toetavad riigi demokraatiapüüdlusi eelkõige Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit.

Washingtoni huvides on eelkõige lõpetada olukord, kus riigipöörded toimuvad Kõrgõzstanis tihedamini, kui enamikus riikides valimised. Arvestades, et Biškeki lennujaamas Manas’is asub USA õhuvägede transiitbaas, mis teenib Afghanistani operatsioonis osalevate koalitsioonivägede vajadusi, teevad sellised poliitilised show’d ameeriklasi pisut murelikuks.

Pärast viimast relvalist mässu 2010. aastal, mil endine president Kurmanbek Bakijev põgenes Lukašenka juurde Minskisse, tuli võimule lai demokraatiameelne koalitsioon, kes kuulutas oma eesmärgiks muuta Kõrgõzstani parlamentaarseks vabariigiks. See on üsna ebatavaline piirkonnas, kus riikides siiamaani võim tuleb riigipeale mitte rahva, vaid ikka vanaviisi Jumala kaudu. Valimised seejuures toimuvad teatavasti isegi Türkmenistanis, aga kui valija eksib Jumala tahte vastu, leidub alati tarkpeasid, kes ei lase tekkida olukorral, kus võimu saab mõni ebausaldusväärne inimene. Seevastu Kõrgõzstanis toimusid oktoobri lõpus presidendivalimised, mis andsid isegi OSCE vaatlejatele põhjust “ettevaatlikuks optimismiks”.

Nendest erinevustest ja Kesk-Aasia riikide eripäradest rääkisimegi suvel Issõk-Kuli järve ääres toimunud rahvusvahelisel noorteseminaril, mille korraldajaks oli Avatud Ühiskonna Instituut. Seminarist võtsid osa üliõpilased ja noorteühenduste aktivistid enamusest Kesk-Aasia riikidest: Kasahstanist, Tadžikistanist, Uzbekistanist ja Kõrgõzstanist endast. Seminar ise oli üsna mahukas, koosnes kolmest osast ja iga osa oli omakorda paar nädalat pikk. Selle aja jooksul käisid noortega rääkimias nii kohalikud poliitikud presidendi kohusetäitja Roza Otunbajevaga eesotsas kui ka rahvusvahelised eksperdid USAst, Venemaalt, Euroopa Liidu ja Kesk-Aasia piirkonna riikidest.

Mind üllatas seminaril kõige rohkem see, et need noored olid üsna hästi informeeritud näiteks nii Eestist kui üldse rahvusvahelisest poliitikast ja majanduslikust olukorrast. Väide, et selles piirkonnas peame rahvale kõigepealt lugemisoskust õpetama, ei pidanud antud seminari näitel üldse vett – Twitteri kasutamist ja selle kaudu revolutsioonide organiseerimist võiksid nad hoopis meile õpetada. Infoajastu lapsed ei erine kuigi olulisel määral, olgu nad sündinud ja kasvanud Londonis või siis Oši linna lähedal väikeses külas. Ainult et Oši lähedal on internetikiirus veidi tagasihoidlikum.

Infoajastuga võib seletada ka välkkiireid ühiskonnamuutusi, mis Kõrgõzstanis viimastel aastatel on toimunud. Esimene naispresident Rosa Otunbajeva lubas pärast valitud presidendi Albazbek Atambajevi ametisse astumist “rahulikult perekonnaga nädalavahetusel jalutada Dzeržinski uulitsal”. Tähelepanuväärne on see, et kuigi tänav kannab endiselt KGB asutaja nime, saab Otunbajevast saab esimene Kõrgõzstani riigipea, kes saab seal jalutada pärast oma ametiaja lõppu. Tema eelkäijatel on jalutamiseks samanimelised tänavad ainult Minskis, kus elab eksiilis president Bakijev, ja Moskvas, kuhu pärast Bakijevi korraldatud riigipööret 2005. aastal põgenes president Askar Akajev.

Otunbajeva volitused riigipeana lõppevad 31. detsembril 2011. Ainult üks asi võib takistada tal oma lubaduse täitmist – kui Džeržinski uulits saab selleks ajaks uue nime. Ka sellised muutused toimuvad neil üsna kiiresti, näiteks kohe pärast minu saabumist Biškekki, lõhkus kohalik võim peaväljakul asuva Vabadusmonumendi. Põhjuseks oli nimelt see, et kivine naisterahvas, kes kehastas Vabadust, on liiga sarnane diktaator Akajevi abikaasa Mairamiga. Ausõna, mina pole Eesti monumendikogemust neile vahetanud!