Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Mullu sügisel toimus Bukarestis Ida-Ida programmi toel Euroopa mäluasutuste kohtumine, mille keskne teema oli kommunismikuritegude käsitlemine inimõigustealase hariduse kontekstis endistes Nõukogude Liidu ja idabloki riikides. Sihtasutuse Unitas tegevjuht Uve Poom esindas seal Eestit ning pani tähele, et kommunismikuritegudest rääkimisel inimõigustest ei räägita.

Kaks aastakümmet pärast revolutsioone Ida-Euroopas kogub lähiajalugu ja kommunismikuritegusid puudutav haridus endistes Nõukogude Liidu ja idabloki riikides tuure ning paari põlvkonna eluea jooksul hoog ilmselt ei rauge. Tegemist on regiooni rahvaste jaoks laetud teemaga sõltumata sellest, kas nad olid ohvrid, süüdlased või mõlemat.

Olukord on riigiti erinev. Näiteks Bulgaaria õppematerjalides on seonduv ajalooõpetus endise nomenklatuuri võimulpüsimise tõttu vaeslapse rollis. Moldovas on viimase kümnendi jooksul neli valitsust lasknud ajalooõpetust ümber kirjutada. Sloveenias ja Tšehhis on aga kasutusel allikakriitilist ajaloouurimist väärtustavad aktiivõppe meetodid, mille abil käsitletakse sotsialismiperioodi perekondlike lugude kogumise kaudu. Ent läbivalt võib märgata üht – kuigi lähiajalugu on läbi põimunud inimõiguste rikkumistest ja just seetõttu emotsionaalne, puuduvad õppematerjalides ja -meetodites selged viited inimõigustele.

Kommunistlike režiimide ajalugu väärib tähelepanu juba puhtalt ajaloouurimise pärast. Raskeid inimõiguste rikkumisi, poliitilisi arenguid ja ka argisemaid teemasid võib ja peabki käsitlema tagasivaatavalt ja analüüsivalt. Ent hariduslikus kontekstis tuleks inimsusevastaseid kuritegusid mõtestada laiemalt ehk inimõiguste perspektiivist. Seeläbi on võimalik jõuda edasivaatava ja avatumat kodanikkonda kujundava ajalooõpetuseni.

Ajaloonarratiivid kujundavad rahvaste kollektiivset identiteeti ning sündmused, mis võimaldavad oma ajalugu käsitleda ohvri perspektiivist, hõivavad selles narratiivis mõjuka osa. Identiteediloomes kasutab inimene neid narratiive nii teistega samastumiseks kui ka teistest eristumiseks. Kui ohvrimeelsus on tugev samastumise alus, siis vähemalt sama tõhusalt aitavad traagilised sündmused eristuda teistest gruppidest, jooksku piirid mööda rahvuslikke või muid jooni. Ajalookäsitlus, mida ei täienda universaalsete väärtuste prisma, võimendab veelgi eristumist rahvuslikel alustel tõlgendatavates konfliktides ning võib viia vastandumise ning edasiste konfliktideni.

Samas on rahvuse või mõne muu grupi vastu korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid võimalik vaadelda inimõiguste kui inimkondlike normide alusel ja seeläbi suhestada „oma“ ajalugu „teiste“ ajalooga – ning tänapäevaga. Kui ajaloo rängimatest sündmustest rääkida samades kategooriates, paneme nad konteksti, mis aitab neid võrrelda ja siduda arengutega mujal maailmas. Kesk- ja Ida-Euroopas ning Euroopas üldse väärib säärane lähenemine kaalumist ainuüksi sel eesmärgil, et me teineteise ajalugu paremini mõistaks ja teisi meelevaldselt süüpinki ei tiriks.

Kuid samavõrra oluline on võimalus mõista muid konflikte maailma ajaloos ja tänapäeval. Ühised kategooriad ja mõistetavad lood tekitavad pinnase empaatiaks ja hoolivuseks, mis on omakorda toeks (rahvusvaheliselt) aktiivse kodanikkonna arengule. Endiste Nõukogude Liidu ja idabloki riikide elanikud näevad maailmas tihtipeale vaid oma koduõue ja heal juhul ka naabrite aeda, ent palju kaugemale pilk ei ulatu. Impeeriume pole me loonud ja mujal maailmas toimuvat vahepeal meile ei näidatud. Ent see hoiab meid vaimses perifeerias.

Kommunismikuritegude käsitlemine inimõiguste alase hariduse kontekstis aitaks täita mitut eesmärki. Ühest küljest vähendaks see iga rahva kiusatust monopoliseerida oma kannatusi ja teha neist rahvusliku au küsimus, samas neid kannatusi unustamata. Teisalt aitaks see luua vastutustundlikumat kodanikkonda, kes mõtestab maailmas toimuvat küll oma loo kaudu, kuid tahab just seetõttu anda abi tänastes kriisikolletes, kus häda kõige suurem. Selline mõtteviisi muutus aitaks meie ühiskondi avada ja tugevdada, kuid, laenates Jaan Kaplinski mõtet, eeldab see muutus oma ajaloost võitu saamist. Selle suunas tasub aga püüelda, sest muidu saab ajalugu meist võitu.

Poliitilise katuseraha jagamisel pole mingit pistmist avatud poliitika põhimõtete ja riikliku rahastamise korraga ning peab lõppema, kirjutab Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam.

Eesti Päevalehe artiklist, milles ajakirjanik Kärt Anvelt andis põhjaliku ülevaate, kuidas parlament jagas oma soosikutele laiali ühtäkki nende käsutusse ilmunud 10 miljonit eurot, on möödas enam kui nädal („Koalitsioonipoliitikud jagasid ligi 10 miljonit eurot oma lemmikutele“, EPL, 10. detsember 2012). Ometi on selle kummalise kingiraha tagamaad jäänud endistviisi hämaraks.

Enamgi veel, keegi pole vaevunud toimunut isegi selgitama, välja arvatud ETV „Foorumis“ eelmisel nädalal ühe poliitiku suust kõlanud demagoogiline põrgatus „ons teil siis midagi lasteaedade vastu“ (neid asutusi leiab kingisaajate nimekirjas ohtralt).

Ei ole, kindlasti ei ole. Nagu pole ka perekodude, avalike saunade, seltsimajade, külakiikede ja mänguväljakute vastu. Isegi presidendi kantselei uue diiselgeneraatori vastu pole iseenesest midagi, ju on vana omadega tõesti läbi. Kuid leppida ei saa sellega, et toimunul pole midagi ühist kaasaegse avatud poliitika põhimõtetega. Vastuseta on, mil moel miljonid eurod avalikku raha ilma ühegi põhjenduseta lihtsalt laiali jagati, kes ja mis alustel koostas kingisaajate nimekirja ning kuidas see riigi arengusuundade elluviimisele õigupoolest kaasa aitas.

Ehk teisisõnu, küsimus on põhimõttelist laadi. Ainuüksi kodanikeühendusi on Eestis enam kui 30 000. Nende läbipaistvama riigipoolse rahastamise nimel on siseministeeriumi tellimusel valminud Praxisel juhendmaterjal, mille leiab hõlpsa vaevaga ministeeriumi kodulehelt ning mille kasutamiseks korraldatakse koolitusi üle Eesti. Ilmselt saab sarnaseid põhimõtteid rakendada ka teiste riigilt tuge saavate institutsioonide ja asutuste, praegusel juhul omavalitsuste puhul.

Kuid neis dokumentides ei leia kusagilt moodust, mida auväärt Riigikogu väljavalitute premeerimiseks ootamatult kasutas. Kas siseministeeriumi läbipaistva rahastamise programm tuleks seega kuulutada läbikukkunuks või on Riigikogu mingil seni teadmata põhjusel riigipoolse rahastamise korra järgimisest vabastatud? Ei tahaks uskuda.

Kui parlamendil, meie rahva esinduskogul pole enne jõule (loe: enne kohalike omavalitsuste valimisi) tõepoolest midagi muud teha kui terviseraja hooldusmasinaid ja diiselgeneraatoreid soetada, siis peab see käima kindlaks määratud korra järgi, mis kirjeldab rahajagamist (või parlamendi „jõulupreemiale“ kandideerimist) struktureeritult, kõigile arusaadavalt ja läbipaistvalt. Ühtlasi oleks sel juhul ka hea lugeda põhjendust, miks üleüldse peab Eesti kõige üldisemate poliitiliste eesmärkide elluviimist toestava riigieelarvega tegelev Riigikogu otsustama seltside ja saunade raha.

Niisamuti puudutab see sellise segase poliitilise katuseraha allikaid, sest piksekaitsete, rallikrossiraja, piirdeaedade, tänavavalgustuse ja muu tarvis võttis koalitsioon muuhulgas kasutusele valitsuse reservi. Õnneks on kuulda, et ka koalitsioonipoliitikute hulgas on nii mõnigi, kes taolist raha salvest külvamist neile, kelle katused saadikutele lähemal, ei poolda. Samas nõuab see ilmselt Silver Meikari julgust, et taolisele läbipaistmatule ja arusaamatule ühisraha laiali laotamisele lõpp teha.

Artikkel ilmus Avatud Valitsemise Partnerluse arvamuslugude sarjas.

Just see lause ühe Ukraina ajakirjaniku suust Postimehe ajakirjanikule Argo Ideonile iseloomustab kõige paremini seda erinevust, mis valitseb Ukraina ja Eesti poliitilise kultuuri vahel.

Novembrikuu viimasel päeval külastasid Tallinna Avatud Eesti Fondi toel ja Läti NATO ühingu korraldatud seminari raames 11 ajakirjanikku Ukrainast. Nende eesmärk oli tutvuda Läti ja Eesti ajakirjandusmaastiku ülesehitusega, meedia suhetega avaliku võimuga ja meie riikide eurointegratsiooniga.

Pärast nelja päeva pikkust tutvumist eluga sombuses ja vihmases Lätis saabusid Ukraina ajakirjanikud 29. novembri õhtul lumisesse Eestisse. Tallinn tervitas lõunamaiseid külalisi lumevaibaga ning meeleoluka õhtusöögiga vanalinna restoranis, kus ukrainlastele avas sooja Eesti hinge omapärasid pikaajaline Ukraina ja sealse elu austaja Raul Ranne Eesti Ekspressist.

Vabas ja tempokas vormis õhtusöögi märkimisväärseim hetk oli ehk pärast meeleolukat keskustelu restoranist lahkudes eranditult iga külalise poolt meie teenindajate tänamine nii toidu kui teeninduse eest. Põhjamaise inimese silmadele kindlasti üllatus ja veel meeldiv!

Sõltumatus ja avatus

Aga programmi ametlikuma osa tegi tuisuse reede hommikul Nordic Hotel Forumi konverentsisaalis lahti Janar Filippov Eesti Ekspressist. Janar tutvustas külalistele nii siinse ajakirjanduselu ülesehitust üldisemalt – meediaväljaannete omanikud, sõltuvus/sõltumatus poliitilistest ja majanduslikest huvidest – kui ka oma valdkonna ehk krimiajakirjandusega seonduvat veidi lähemalt.

Palju küsimusi tekkis külalistel selle kohta, mismoodi on meedia tegevus Eestis reguleeritud. Suur oli külaliste üllatus kuuldes, et Eestis on ajakirjanduse tegevus reguleeritud esmajärjekorras vabatahtlikult ajakirjanike eetikakoodeksi ja pressinõukogu näol.

Pärast Janarit tutvustas avaliku sektori poole pealt meediasuhtluse kogemust pikaajalise ajakirjanduskogemusega Toomas Mattson Riigikontrollist. Palju elevust tekitas ukrainlastes Toomase tutvustatud valitsussektori asutuste meediasuhtluse alane põhimõte (mida enamasti ka üritatakse heas usus järgida) – vastata võimalusel meediapäringutele kahe tunni jooksul.

Jah, muidugi on neidki olukordi küllaga, kus vastamiseks võetakse erinevatel põhjustel kõik vajaminevad viis tööpäeva või enamgi. Ent tõsiasi, et üldjoontes peab nn „kahe tunni reegel“ paljudes valitsusasutustes paika, pani nii mitmedki külalised unistavalt pead noogutama.

Helista riigijuhile!

Enne lõunapausi rääkis lähemalt poliitikutel lasuvast ajakirjanduslikust kontrollist kogu taasiseseisvumisaja poliitikateemadel kirjutanud Argo Ideon Postimehest. Kõrvuti ajakirjanduse tehnilisemate poolte (avaliku teabe seadus) tutvustamisega jõudis keskustelu kiiresti selleni, milline on Eesti ajakirjanike ligipääs poliitikutele.

Võin oma kogemusest öelda, et see elevus ei teki vaid n.ö „idapoolsemates“ riikides, kui neile selgitada võimalust saada riigi peaminister ja võtmeministrid lihtsa vaevaga mobiiltelefoni otsa. Muidugi, isikud on erinevad ja tuleviku persoonide osas me ju miskit ei tea, ent Argo kinnitus külalistele – meie peaministri saab mobiilil kätte ja kui ei saa, siis ta ikka helistab tagasi – tundus paljudele uskumatu.

Seevastu meie Argoga jäime pisut nõutuks küsimuse peale, kas meil Eestis on parlamendis seadusega keelatud teise inimese poolt hääletamine. Eeldasime, et ilmselt on, aga ega seda saakski ju teha, sest taoline käitumine ei jääks ju saladuseks. Ukrainlased pelgalt naersid selle peale ja näitasid meile internetist videoklippi, kus ülikondades rahvasaadikud jooksid mööda saali ringi ja hääletasid ka puuduvate kolleegide eest.

Ukraina külaliste tõdemus oli – no näete, meil on see isegi videos, aga ikka tehakse. Siin ei osanudki ei Argo ega mina miskit tarka kosta, miks meil Eestis see tõenäoliselt läbi ei läheks. Kuid siiski jäime veendunult seisukohale, et taoline asi EI läheks läbi.

Kui Pullerits õppinuks Inglismaal…

Pärast lõunapausi ja õige pisikest ringivaatamist Tallinna vanalinnas ootas külalisi veel ees kaks sessiooni. Neist esimeses tutvustas Jevgenia Garanža Den za Dnjomist seda, milline on väljaannete lõikes üldse Eesti ajakirjandusmaastik ning missugune on meie ajakirjanike nö ideoloogiline lähtepunkt.

Vaadates näiteks ajakirjandust (ja mitte poliitilise kontrolli mõttes) Venemaal, siis seal on Nõukogude Liidu lagunemise järgselt võetud eeskuju Suurbritanniast. Meie puhul aga tugineb lähtepunkt paljuski Ameerika Ühendriikide traditsioonidele. Jevgenia esitas vestluse käigus ka ühe tabava repliigi Eestis ameerikaliku ajakirjandustraditsiooni sünonüümi ehk Priit Pulleritsu teemadel – huvitav, milline oleks Eesti meediamaastik siis, kui Priit oleks pisut enam kui 20 aasta eest käinud hoopiski Suurbritannias praktikal.

Ärge jätke meid külma kätte!

Enne seda, kui külalised said alustada tuisust tagasiteed Riiga, tutvustas neile Eesti eurointegratsiooni alast kogemust Paavo Palk, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse poliitikaosakonna juhataja. Paavo kirjeldas ilmekalt nii seda, milline on Eesti otsene „tulem“ Euroopa Liidu liikmelisusest Euroopa fondide rahade näol meie riigieelarves. Külalised omakorda avaldasid lootust, et hoolimata poliitiliste suhete jahenemisest Euroopa Liidu ja Ukraina vahel lääne toetus ukrainlastele ei vähene. Mure oli lihtne – ärge palun laske meid „ära“!

Paavo peatus põgusalt ka euroliidu kajastusel Eesti meedias ning tõdes, et korrespondentide vähesuse tõttu on see tihtilugu skeptitsismi poole kaldu. Ja seda tulenevalt lihtsast asjaolust, et paljude Eesti ajakirjanike jaoks on esimene võõrkeel inglise keel ning Briti press on traditsiooniliselt kõige euroskeptilisem. Ühtlasi soovitas Paavo kõigil külastada Euroopa Komisjoni Ühendkuningriigi esinduse kodulehte, kus on ka spetsiaalne rubriik selleks, et vastata briti ajakirjanduses üsna sageli ette tulevatele ebaõigetele kajastustele.

Lõpetuseks laenan aga ühe esineja sõnu, kes avaldas lootust, et ukrainlastel meie ja lõunanaabrite juures käimisest ja siinse kogemusega tutvumisest kasu on. Ja seda õnnestub kuidagigi kodus kasutada, sest „keskkond, kus nad peavad töötama, on ikka üsna õudne“. Sel põhjusel on ka enam kui asjakohane Oleksandr Yankovskyy poolt mullegi südamele pandud palve – ärge laske meil “minna”, sest teineteisest kaugenemisel on enim kaotada meil, tavalistel inimestel!

Jan Jõgis-Laats

Autor külastas ka Kuku raadio eetris kolmapäeviti pärast kella 10 uudiseid kõlavaid “Avatud Eesti Fondi minuteid”. Kuula seda ja teisi saateid AEFi arhiivist.