Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Avatud Eesti Fondi juhi Mall Hellami ühte tööpäeva varjuna saatnud matemaatikaõpetaja Silvia Kuusk kirjutab, mida ta selleaastasest töövarjupäevast õppis. Silvia töötab Pirita Majandusgümnaasiumis ning on SA Noored Kooli programmi V lennu õpetaja.

Olin Mall Hellami töövari seoses koolijuhtimise ainega programmis Noored Kooli. Meile anti ülesandeks varjutada mõnda Eesti tippjuhti ja vaadelda juhti tema igapäevatöös. Seega vaatlesin pigem Malli kui juhti üldiselt.

Avatud Eesti Fondist teadsin varem, et seal tegeletakse raha jagamisega projektidele, mis aitavad Eestis edendada avatud ühiskonna kujunemist. AEF on toetanud ka programmi „Noored kooli“ ja sealt huvi tekkiski. Mind huvitas, kuidas töötab üks heategevuslik sihtasutus, kuidas motiveeritakse selle töötajaid ning mis on sellise ettevõtmise korral peamised väljakutsed juhi jaoks.

Meie päev venis üsna pikaks, aga oli see-eest väga vaheldusrikas ja huvitav. Hommik algas töökoosolekuga AEFi kontoris, kus nägin, et töötajad on üksteise suhtes väga avatud ja ausad. Samuti olid nad lahendustele orienteeritud ja igaüks tundis ennast osana tervikust. Peale koosolekut rääkis Mall mulle fondist täpsemalt ja vestlesime haridusteemadel. Sain aru, et AEFi töötajaid motiveeribki nende endi töö ning see, et igale töötajale antakse parasjagu vastutust, mis ei lase neil laisklema hakata. Samuti tekkis jutustamise käigus paar head mõtet, kuidas saaksime edaspidi koostööd teha.

Pärastlõunal liikusime vanalinna, et Eesti Kaubandus-Töötuskojas haridusteemalisel seminaril osaleda ning seejärel võttis Mall mind kaasa ka koja vastuvõtule. Nägin, et Mall saab hästi läbi mitmete Eesti tippjuhtide ja mõjukate ühiskonnainimestega.

Õppisin, et hea juht on see, kes suudab oma meeskonnaga luua avatud keskkonna, kus igal töötajal on oma kindel vastutusala ja töö iseloom selline, et töötajale meeldib oma tööd teha. Samuti seda, et palju kergem on oma ettevõtmistega kuhugile jõuda, kui inimesena oled avatud ja valmis suhtlema.

Endale panengi kõrva taha, et hea suhtlusoskus, ajaplaneerimine ja julgus võtta vastutust ning ka seda jagada on peamised juhikompetentsid, mida ma edaspidi oma töös õpetajana arendan, et ühel päeval ka täiskasvanud inimeste ette hea juhina astuda.

Silvia Kuusk
Pirita Majandusgümnaasiumi matemaatikaõpetaja, SA Noored Kooli programmi V lennu õpetaja

Oktoobri teises pooles kohtusime ühtekokku kuuel seminaril 185 inimesega, et rääkida lähemalt Vabaühenduste Fondist. Projektide esitamise tähtajani pole nüüd enam palju jäänud – suuremahulised projektid peavad esitatud saama 25. novembriks, väikeste projektide esitamise tähtajani 10. detsembrini on mõni nädal veel aega. Programmi koordinaator Maris Jõgeva räägib siinkohal veel mõned teemad üle. Et kõik oleks selgemast selgem!

Mida me täpselt toetame?

Kuulsin hiljuti ühelt tuttavalt enda imestuseks, et Vabaühenduste Fond (VÜF) toetavat sel perioodil nii laia ringi tegevusi, et kõik paistab projekti sobivat. Vaidlen suurema auditooriumi ees kõvahäälselt vastu – VÜF toetab märksa kitsamat eesmärkideringi, on oma konkurssidega fokusseeritum ja keskendub vabakonna kahele rollile, väärtuste edendamisele ja huvikaitsele, ning sektori tegutsemisvõimekuse tõstmisele.

Eks rahastajal olegi programmide kujundamisel kaks võimalust. Üks võimalus on see, et rahastaja mõtleb ise välja, mis võiks olla parim lahendus probleemile ja rahastab neid projekte, mis soovitud lahendustele keskenduvad. Teiseks võimaluseks on, et rahastaja keskendub oodatavatele tulemustele ning jätab lahendused soovitud tulemusteni jõudmiseks konkursil osalejate välja pakkuda. Esimesel juhul on konkursid ootuspärasemad, tulemused konkreetsemad ning taotlejate hulk väiksem. Teisel juhul on lahendused loovamad ja konkursid avatumad, tulemused vähem etteaimatavad. Kuigi Vabaühenduste Fondi puhul on valitud teine tee, kus raamid pole liiga ranged ning kolmandalt sektorilt oodatakse rohkem nuputamist ja vajadustele reageerimist, on iga fookusteema all sõnastatud ka loetelu sellest, milliseid projekte oodatakse.

Konkreetsete tegevuste osas tõepoolest väga palju piiranguid pole ning projektid võivad kasutatavate meetodite poolest vägagi erineda. Vahel on veebilehe arendamine projekti eesmärgini jõudmiseks vajalik, teinekord mitte. Vahel on põhjendatud koolitused, teisel juhul pole kindel, et need eesmärgini jõudmisel kaasa aitaksid.

Kõigepealt tasub mõelda sellele, mis on teie projekti eesmärk, ning seejärel arutada, milliseid tegevusi peaks eesmärgini jõudmiseks kavandama. Püüdke kindlasti eristada eesmärgid ja vahendid eesmärgini jõudmiseks. Näiteks kodulehe loomine või arendamine ei ole kunagi eesmärk omaette, samamoodi pole eesmärk uue töötaja palkamine. Mõlemad on tegevused, mida programmist saab toetada juhul, kui see võiks olla vajalik näiteks inimõigusalase hariduse edendamiseks, ühingu finantssuutlikkuse parandamiseks vms.

Kuidas orienteeruda fookusteemades, prioriteetides; mis need väärtused veel on?

Suured tänud Kadrile, kes pakkus välja, et VÜFi toetatavad teemad ja prioriteedid võiks visandada joonisena. Proovisin seda siinkohal teha. Kokkuvõtlikult aga olgu korratud, et Vabaühenduste Fondil on kolm fookusteemat – projekte oodatakse ainult nendel teemadel. Eelis on projektidel, mis rohkemal või vähemal määral puudutavad prioriteediks kuulutatud. Küll aga peavad kõik VÜFi projektid olema kantud hea valitsemise, jätkusuutliku arengu ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest.

VÜFi fookused, prioriteedid ja väärtused

Sisu vs vorm

Igal seminaril jõudsime ühel hetkel igivana teema juurde – kumb on tähtsam, kas sisu või vorm. Muidugi on sisu tähtsam, ent kui sisu ei esitleta loogilises ja sobivas vormis, võib olulisim iva taotlusi läbivaatavate ekspertide eest varju jääda. Seepärast on tähtsad nii projekti loogika (seosed eesmärgi, tulemuste, tegevuste vahel) kui ka selge sõnastus.

See, kas esitada väike-, suur- või võrgustikuprojekt, on mõneti sisu, mõneti vormi küsimus. Kui projekti eesmärk on tõsta ühingu(te) tegutsemisvõimet, on tegemist väikeprojektiga. Demokraatlike väärtuste edendamiseks ja eestkostetegevusteks toetuse saamiseks tuleb mõelda suuremalt. Võrgustikuprojekt ei peaks aga siinjuures olema kindlasti eesmärk omaette, vaid selleks võiks taotlus kujuneda siis, kui suurprojekt aina kasvab ning tekib tunne, et sellise suurepärase lahenduse ja meeskonnaga võiksime haaret ja ulatust kasvatades saavutada Eesti ühiskonnas veelgi enam. Tegelikult on alustuseks vormi valides ja siis seda sisuga täita püüdes väga lihtne õnnetul kombel ämbrisse astuda.

Rõhutasime seminaril ka võimalusi, mida annab partnerlus – projektimeeskonda saab rohkem teadmisi, oskusi ja värskeid ideid, suurem on tõenäosus teha midagi mõjusat. Sain ühelt osalejalt vastuseks, et eestlased teevad heal meelel koostööd ning ei ole see asi nii hull midagi. Selle üle on ainult hea meel, sest siis oleme tõenäoliselt tabanud naelapea pihta.

Aga läheks veelgi kaugemale. Kui küsitakse, mitu projekti võib üks taotleja esitada, siis soovitame keskenduda olulisimale – ühe hea ja läbimõeldud projektiidee tegevuskavaks lahti kirjutamine ja taotluseks vormistamine pole lihtne ülesanne. Teiseks ootame projektidelt pühendumist ja ambitsioonikust. Kuid kui palju on ühes keskmises vabaühenduses inimesi, vahendeid ja muud vajalikku, et mitu mõjusat suuremahulist projekti korraga ellu viia? Kas poleks mõistlik vabakonnas omavahel jõud nii palju kui võimalik ühendada?

Partnerid on projektis just need organisatsioonid, kes projekti ühiselt ellu viivad. Lihtsalt üks peab olema n-ö juhtpartner, kes koordineerib koostööd ja kannab veidi suuremat vastutust. Partner ei ole teenust osutav ettevõte või organisatsioon. Projekti kaasfinantseerija ei ole koheselt partner, kuigi ka partner võib projekti vahendeid panustada. Partner on täieõiguslik meeskonna liige: ta osaleb projekti planeerimisel, tegevustes, elluviimisel. Kulud, mis partnerorganisatsioonil projekti ellu viies tekivad, arvestatakse projekti eelarvesse.

Lisaks Eestile võib partnereid otsides vaadata järgmiste riikide poole: Norra, Island, Liechtenstein, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi, Bulgaaria, Rumeenia, Hispaania, Kreeka, Portugal, Malta, Küpros ja ka Venemaa. Viimane ei kuulu küll Euroopa Majanduspiirkonda, kuid sel on Eestiga maismaapiir.

Mõtlemisainet ja ideid seminaridelt

Lisaks headele ideedele kodulehtede ülesehitusest ja sotsiaalsest ettevõtlusest kuni tõdemuseni, et projektide kirjutamine eeldab piisavat ambitsiooni mõtiskleti ka selle üle, kas alati tuleb iga idee poliitiliseks muuta ja kas ühiskondlike protsesside muutmisega ei unustata ära inimest. Leidsime, et oluline on osata hoida tasakaalu nii inimestega kui ühiskondlike protsessidega tegelemise vahel. Erinevatel fondidel ja programmidel on erinevad eesmärgid ning loodetavasti ei unune inimene ka projektitaotlustes.

Üks seminaril osalenu mõtiskles tagasisidelehel, kas fondid ja keskused on oma tegevuse ja programmide mõju hindamisega tegelenud. Vabaühenduste Fond tegeleb sellega küll, sest riskide analüüsimine ja mõjude hindamine väga oluline osa programmi ülesehitusest. Pean küsimust äärmiselt oluliseks, sest see viitab sellele, kui oluline on hiljem mõjusid kommunikeerida ja avalikkusele teada anda.

Kas teate millised veebilehed on nägemispuudega inimestele kättesaadavad? Või miks meil ei ole portaale, kus organisatsioonid saaksid mõttekaaslasi otsida ja leida? Kuidas üldse leida üles organisatsioonid, kes samas valdkonnas tegutsevad? Mida räägib meie organisatsiooni kohta meie veebileht ja kas me üldse teame, mis on meie ühiskondlik mõju, millest võiksime valju häälega teada anda? Miks ei ole meil venekeelseid juhendmaterjale näiteks sellest, kuidas koguda annetusi või parandada organisatsiooni juhtimist. Narvas tegutsevad ühendused ootavad näiteks väga, et piirilinnas toimuks rohkem kodanikuühiskonna teemalisi arutelusid ja koolitusi. Mulle tundub, et siin on juba väga palju mõtteid projektiideedeks.

Tulevikus soovitakse samalaadsetel üritustel rohkem kuulda sotsiaalsest ettevõtlusest, teiseks vajatakse abi kommunikatsiooni osas. Lisaks veel soovitakse rohkem teada järgmistest teemadest:

  • kodanikuhariduse edendamine noorte seas
  • ülevaade kolmanda sektori arengutest; statistika, hinnangud, võrdlus teiste riikidega
  • toetusvõimalused ja projektikonkursid, mõne projekti osa kohta käivad koolitused
  • MTÜde loomine ja juhtimine; finantsid, eelarvestamine ja tegevustega seostamine
  • edulood ja näited sellest, kuidas varem toetusi saanud on projektiga hakkama saanud
  • keeruliste ja komplekssete sotsiaalsete probleemide lahendamine
  • suhtlemine erasektoriga toetuse saamiseks, lobby-töö
  • rahvusvaheliste kohustuste elluviimine riigisiseselt

Suured tänud kõigile toredatele inimestele ja vabaühendustele, kes aitasid Vabaühenduste Fondi seminare korraldada ning kes osalemisega arutelu elavamaks ja huvitavamaks muutsid.

Avatud Eesti Fond toetab Eesti LGBT Ühingut (endise nimega Eesti Gei Noored) tegevustoetusega alates 2011. aasta augustist. Selle aja jooksul oleme näinud palju uusi arenguid, mille põhilisteks märksõnadeks on inimesed ja kogukond, teavitustöö ning eestkoste. Kirjutab Eesti LGBT Ühingu president Helen Talalaev.

2011. aasta suve lõpus oli tollase MTÜ Eesti Gei Noored olulisimaks tegevuseks Avatud Eesti Fondilt saadud tegevustoetuse raames OMA ehk „oma maailma avardamise“ keskuse avamine Tallinnas. Hubased ruumid leiti aadressil Kaarli pst. 5 ning alguse saigi info- ja tegevuskeskus, mis on avatud kõikidele inimestele, kellel võib tekkida küsimusi või muresid – olgu nendeks siis LGBT (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed) inimesed ise, nende vanemad, õpetajad, noorsootöötajad, ametnikud või inimesed tänavalt. Olgu taustaks öeldud, et Eestis on ka varem olnud sarnane infokeskus. Tollal oli tema nimeks Gei ja Lesbi Infokeskus, kuid seoses rahastuse lõppemisega sulges keskus uksed 2009. aasta alguses. Pärast seda valitses Eestis selles valdkonnas suur tühimik, mille OMA keskus on nüüd täitnud.

Foto: Urmi Uuspõld

OMA keskuses toimuvate mitmekesiste ürituste toel sai see kiiresti paljudele LGBT inimestele nn teiseks koduks või kohaks, kuhu võis alati sisse astuda ja lihtsalt iseendana olla, samal ajal kui väljapool keskuse seinu oma pereringis, koolis või töökohal pidi oma seksuaalset orientatsiooni varjama või halvustavat suhtumist taluma. Nägime inimeste innukust OMA keskuse tegevustes kaasa lüüa, ise ürituste korraldamisse panustada ja uusi algatusi luua – kunagi varem polnud ühingul nii palju vabatahtlikke olnud. OMA keskuse loomine näitas ilmekalt, kui oluline on inimestele turvaline oma ruum. Südamest liigutav on kuulda, kuidas mõni keskuse külastaja ütleb, et ta ei kujuta elu ilma OMA keskuseta enam ette.

OMA keskuse loomise kõrval võimaldas tegevustoetus palgata ka Tartu koordinaatori, kelle ülesandeks on pakkuda Lõuna-Eestis eri üritusi turvalises keskkonnas ning olla toeks LGBT inimestele ja nende lähedastele.

Aasta jooksul toimus OMA keskuses, mujal Tallinnas, Tartus ja mujal Eestis kokku 137 üritust, milles võttis osa sadu inimesi. Kõige väiksematel üritustel võis käia 4-5 inimest, rahvarohkematel aga üle 70 inimese.

Lisaks inimesi kokkutoovatele üritustele toimib OMA keskus infokeskusena. Keskuse raamatukogust leiab nii ilukirjandust kui analüüse ja uuringuid, andmebaasi on koondatud enamik Eestis kirjutatud bakalaureuse- ja magistritöödest, mis LGBT temaatikat käsitlevad. Aasta jooksul leidsid OMA keskuse üles mitmed tudengid, kes vajasid abi oma lõputööde kirjutamisega. Üliõpilased said kasutada keskuse raamatukogu, samuti aitasime leida intervjueeritavaid, kui lõputöö jaoks oli vaja läbi viia intervjuusid. Igati positiivne on näha, et LGBT teemasid käsitlevate bakalaureuse- ja magistritööde arv on kasvamas, sest põhjalikud uuringud ja analüüsid on äärmiselt vajalikud selleks, et Eesti LGBT Ühing saaks tõhusalt oma sihtgrupi eest seista ja aruteludes põhjendatud seisukohtadega osaleda.

OMA keskusest saab ka nõu ja abi, kui ollakse kokku puutunud ebavõrdse kohtlemisega või ei osata mõnele muule probleemile lahendust leida. Noored pöörduvad keskusesse eelkõige seoses hirmuga rääkida oma seksuaalsest orientatsioonist oma sõpradele, vanematele ja koolikaaslastele; samuti näeme, kui suuri pingeid tekitab ühiskonnas üsna laialt levinud negatiivsus geide ja lesbide suhtes. Puutume kokku ka pingetega töökohas, kus tehakse geiteemalisi nalju, millega halvustatakse geisid või lesbisid. Selliste ilmingute tulemusena võidakse ennastki alaväärtuslikuna nägema hakata, mis omakorda hakkab mõjutama kõiki eluvaldkondi – suhteid, õpinguid, tööd.

Koostöö on Eesti LGBT Ühingu jaoks oma tegevuses esmatähtis. OMA keskus on võimaldanud paremaks muuta koostööd teiste Eesti LGBT organisatsioonidega. Terve aasta töötas keskuses Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingu töötaja, siin kohtuvad Geikristlaste Kogu ja väike alternatiivse sooidentiteediga inimesi koondav organisatsioon Gendy. Seega pole OMA keskus vaid Eesti LGBT Ühingu kodu, vaid siin on leidnud turvalise kohtumiskoha ka teised organisatsioonid, mis on loonud hea platvormi koostööks. Nii oleme koos sõnastanud oma seisukohad kooseluseaduse kontseptsiooni teemal, korraldanud üritusi ja pöördunud eri ametkondade poole. Koos oleme tugevamad ja ühine platvorm samade eesmärkide nimel töötades aitab kiiremini edasi.

Alates 2012. aastast alustasime koolitustegevusega, mille eesmärk oli tõsta noortega töötavate spetsialistide teadlikkust LGBT teemadel. Konkreetsemalt on meie sihtrühmaks õpetajad ja noortekeskustes töötavad noorsootöötajad. Õpetajate (ja teiste koolides töötavate spetsialistide) jaoks töötasime välja koolituse „Seksuaalvähemused koolis – kas, miks ja kuidas?“. Tänaseks on toimunud kokku neli koolitust, millel on osalenud ligi 60 õpetajat. Äärmiselt positiivne on näha, et kuigi õpetajate teadlikkus ei ole suur, ollakse avatud ja soovitakse rohkem infot, et paremini mõista ja vajadusel aidata. Mõistagi käivad koolitustel eelkõige õpetajad, kes juba on üsna tolerantsed ja seetõttu on koolituste õhkkond alati konstruktiivne olnud. Mitmed koolitustel osalenud õpetajad on ka hiljem ühendust võtnud, et täpsustavat infot paluda või meid oma kooli õpilastega kõnelema kutsuda. Ka mitmete noortekeskuste töötajatega on meil hea koostöö ja eriti tahaks välja tuua Saue noorte algatatud teadlikkuse tõstmise projekti, mis koolituste, töötubade ja foorumteatri etenduste abil kõnetab noori ja paneb neid mõtlema inimõiguste ja eelkõige seksuaalvähemuste teemal. Tegemist on Eesti mõistes pioneeridega, kellelt on edaspidi kindlasti paljudel noortegruppide eestvedajatel õppida. Kahjuks näeme praegu, kuidas Saue linnavõimud projekti teostamist takistada üritavad, kuid loodetavasti lahenevad arusaamatused läbirääkimiste käigus, milles ka Eesti LGBT Ühing osaleb.

Eestkoste valdkonnas on olulisimaks teemaks kooseluseadus, mis võimaldaks samasoolistel paaridel oma suhte ametlikult registreerida, mille tulemusena suureneks nii elukaaslaste kui nende peres kasvavate laste kaitse. Samuti saadaks riik seaduse vastuvõtmisega välja selge sõnumi, et kõik pered, sh samast soost partneritega pered on Eesti riigis võrdselt tähtsad. Täna on suurimaks küsimuseks see, kas lisada seadusesse ka lapsendamisõigus, kuid ilma peresisese (ehk oma partneri bioloogilise lapse) lapsendamise lisamiseta oleks seadus paraku vägagi poolik. Kui kaks inimest kasvatavad koos last, siis on igati põhjendatud, et neil mõlemal on õigus oma lapse eest seista ja vastutada ning lapsel on õigus oma mõlemale vanemale alati loota. Loodame, et Eesti riik vaatab siin Skandinaavia poole ning teeb otsuse, mis ei võta kelleltki mingeid õiguseid ära, aga lisab turvatunnet paljudesse peredesse, kelle pereelu täna ebakindlus varjutab.

Tulevikku vaadates soovime jätkata oma senist tööd LGBT inimestele turvalise keskkonna ja tugiteenuste pakkumisega. Hetkel on käsil pilootprojekt psühholoogilise nõustamise pakkumiseks, edaspidi loodame pakkuda ka juriidilist nõustamist. Samuti kaalume eri tugirühmade loomist, näiteks noortele või LGBT inimeste lähedastele. Oma koolitusprogramme arendame samuti edasi, 2013. aasta kevadeks töötame välja täiendatud koolituse õpetajatele, samuti jätkame tööd noortekeskuste töötajatega, püüdes jõuda ka väljapoole Harjumaad. Eestkostetegevuses jätkub töö kooseluseadusega, kuid algab ka töö võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks, et tagada suurem kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse orientatsiooni, puude, rahvuse, vanuse ja usuliste veendumuste alusel. Hea meel on näha, et siin teevad koostööd eri eestkosteorganisatsioonid, mille tulemusena on lootust tulemuseni jõuda oluliselt suurem.

Lõpetuseks võib öelda, et viimane aasta on õpetanud, kuivõrd oluline on koos mõelda ja teha. Sest inimesed tahavad aidata ja kaasa lüüa, vahel tuleb vaid küsida. Ja tuleb küsida ka inimestelt, kellelt varem pole küsinud. Tähtis on seda küsimust mitte esitamata jätta. Vastused toovad tihti rõõmupisaraid ja naeru, mis annavad igasse päeva selle erilise hõngu, mille abil edasi minna.

Jooksvat infot ja hulgaliselt pildimaterjali leiab aadressilt www.facebook.com/omakeskus 

Ühing Korruptsioonivaba Eesti arutles vabaühendustest partneritega välisriikidest, kuidas parandada erakondade finantseerimise järelvalvet ja sellega seonduvaid regulatsioone ning tagada rahastamise maksimaalne läbipaistvus avalikkuse kontrolli ja kodanikuühiskonna aktiivsema kaasatuse kaudu. Ühingut esindas kohtumisel projektijuht Käärt Kaljuvee ning ühingu osalemist toetas Avatud Eesti Fond. Järgnevadki Käärdi mõtted:

26. juulil toimus Poolas Stefan Batory Fondi eestvedamisel  Ida-Euroopa riikide erakondade rahastamise süsteeme käsitlev ümarlaud, mis oli jätkuks aprillis toimunud töökohtumisele ning kus käsitleti erakondade  ja nende valimiskampaaniate rahastamise korraldust. Kohtumise fookuseks oli üldiste soovituste esitamine, mis oleksid aktuaalsed kõigis projektis osalenud riikides ning kohaldatavad nende eripäradele, olles samas kantud universaalsetest põhimõtetest.

Kui eelmisel töökohtumisel tutvustasid erinevad projektipartnerid – Poolast, Tšehhi Vabariigist, Armeeniast, Gruusiast, Moldovast, Mongooliast ja Eestist – põgusalt oma riigis kehtivaid põhimõtteid ja lepiti kokku põhjalikuma analüüsi kirjutamises, siis seekord toimus pingeline arutelu erinevate mehhanismide efektiivsuse ja rakendatavuse üle, mis põhines koosviibimiseks juba ettevalmistatud raportitel.

Kuigi riigiti on regulatsioonid vägagi erinevad, on põhilised probleemid siiski sarnased. Erakondadele tuginev esindusdemokraatia tõstatab alati küsimusi poliitiliste jõudude rahastamisest ja selle läbipaistvusest. Ühelt poolt on mõistetav, et erakonnad vajavad toimimiseks ning poliitilises konkurentsis püsimiseks märkimisväärseid ressursse, teisalt aga kerkib terve rida küsimusi: kes peaks erakondi rahastama ja kui rahastamine toimub riigieelarveliste eraldiste kaudu, siis milleks peaksid erakonnad neid eraldisi kasutama ning kui karmid peaksid olema sanktsioonid reeglite rikkumisel?

Kuigi on võimalik sõnastada üldisi põhimõtteid, millest võiks erakondade rahastamine ning selle järelevalve lähtuda, vajab konkreetsete ja riigispetsiifiliste soovituste väljatöötamine põhjalikku analüüsi ja tasakaalukat lähenemist, mis arvestaks nii riigi demokraatia taseme kui juriidiliste ja kultuuriliste eripäradega. Tuleb olla tõhus, kuid mitte liialt poliitilist konkurentsi piirav.

Seega ei peatuks ma pikemalt erinevate riikide seadusandlikel ja institutsionaalsetel aspektidel või soovitustel, sest lugejad saavad  teemaga põhjalikumalt tutvuda projekti käigus valminud veebikülje www.politicalfinance.org vahendusel.

Küll aga tahaksin rõhutada kohtumise üheks keskseks teemaks olnud meedet erakondade rahastamise ja valimiskampaaniate rahastamise läbipaistvuse tagamiseks – kodanikuühiskonna aktiivset kaasatust poliitikajälgimisse. Kodanikuühenduste roll poliitilises järelvalves on muutumas tänapäeval üha aktuaalsemaks ning näib, et ei ole universaalsemat võimalust poliitikakujundamise mõjutamiseks ning erakondade parema tagasiside saamiseks erakondade käitumisest, kui seda on kodanikualgatus. Organiseeritud surve ausamaks ning läbipaistvamaks asjaajamiseks on oluline käivitaja poliitilise kultuuri muutumiseks.  Tulemusliku sekkumise ning järelevalve aluseks on aga informatsiooni piisav kättesaadavus, mis võimaldab erakondade tegevusel silma peal hoida ning sellele hinnanguid anda. Mida hõlpsamini on info kodanikeühendustele ning meediale ligipääsetav, seda keerulisemaks muutub varjatud rahastamine. Mida suurem on kodanikuühenduste huvi poliitikal silma peal hoida, seda suurem on tõenäosus, et käitutakse ausalt.

Seega tundub meile ühingus, et äärmiselt oluline osa erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise ausamaks muutmisest peitub just vajaliku ja detailse informatsiooni kättesaadavaks tegemises ja kodanikuühiskond peaks selle nimel ühiselt töötama. Näiteks näeb kehtiv erakonnaseadus ette, et erakonnad peavad esitama oma kampaaniakulud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile ja tegema need avalikuks ka oma kodulehekülgedel, kuid esitatud aruanded ei pea sisaldama ühikukulusid, vaid kõigest summasid mingi konkreetse kululiigi kohta. Kui nüüd teha mõtteharjutus teemal, mida muudaks seadusepügal, mis teeks kohustuslikuks täpsete ühikute avaldamise (näiteks mitu lendlehte konkreetse summa eest trükiti või mitu minutit telereklaami osteti), võib jõuda huvitavate tulemusteni… Muuhulgas muutuks kindlasti hõlpsamini hinnatavaks, kas ametlikult raporteeritud kuludega on üldse realistlik läbi viia selliseid kampaaniaid nagu alatasa enne valimisi näeme.

Kuna ühing Korruptsioonivaba Eesti on käivitanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel projekti, mille raames püüame selliste teemade arutamisse kaasata ka teisi vabaühendusi, kutsume kõiki vabaühendusi pilku peale heitma ka meie kodulehekülje rubriigile http://www.transparency.ee/cm/node/626 ning huvi või täiendavate küsimuste korral meiega kontakteeruma.

Lõpetuseks veel niipalju, et Riigikogu põhiseaduskomisjon on küsinud ühingult Korruptsioonivaba Eesti augusti lõpuks viite ettepanekut erakonnaseaduse muutmiseks, mille väljatöötamise ja väljavalimisega aktiivselt tegeleme ning mis saavad tulevikus olema avalikkusele kättesaadavad ka meie koduleheküljel www.transparency.ee.

Kirjutab ämmaemand Irena Bartels Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinikust:

Kuna Eesti kuulub lisaks Põhjamaade kultuurisfäärile geograafiliselt ka Ida-Euroopasse, siis oli Eesti ämmaemandate esindajatel 23.-24. mail 2012 au ja kohustus osaleda Prahas toimunud esimesel Ida-Euroopa ämmaemandate avatud kohtumisel (Open Meeting of East European Midwives). Sõit sai teoks tänu AEFi Ida-Ida: piiriülese koostöö programmi toetusele.

Eesti Ämmaemandate Ühingut esindas ühingu juhatuse liige ja ämmaemand Elina Piirimäe, kes oma ettekandes andis ülevaate Eesti Ämmaemandate Ühingu rollist Eesti Vabariigis, koostööst erinevate kutsealade seltsidega ja Eesti riigi erinevate ametkondadega ämmaemanduse tugevdamiseks. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli poolt astus sõnavõtuga üles ämmaemanduse õppetooli juhataja Silja Mets, kes tutvustas ämmaemandate õpet läbi aegade, õppekava arengut muutuvas ühiskonnas ja elukestva õppe olulisust ämmaemanda kutsealal. Mina andsin ülevaate ämmaemandate praktilisest tegevusest, koostööst naistearstide, sünnitusabiarstide ja lastearstidega töökeskkonnas, üliõpilaste mentorluse vajadusest ning loomuliku ja normaalse sünnituse võimalikkusest sünnitusmaja tingimustes.

Tõdemus, et maailm vajab täna rohkem ämmaemandaid kui kunagi varem, kõlab juba mitmeid aastaid erinevate maailmajagude, riikide ja linnade ämmaemandate ühingute või neid siduvate tugigruppide konverentside avakõnedes. Prahas toimunud ämmaemandate kohtumisel väljendati seda mõtet  sellisena, et Ida-Euroopa riigidki vajavad ämmaemandaid rohkem kui kunagi varem. Läbivaks ideeks on ja jääb vastuse leidmine küsimusele, kuidas hoida sünnitust normaalsena ning anda valikuvõimalused last kandavale naisele nii raseduse jälgimiseks kui sobiva paiga valimisel sünnitamiseks.

21. sajandi esimesel kümnendil, kus meditsiiniabi hinnad on enneolematult tõusnud, on paljudes Ida- Euroopa riikides normaalse raseduse jälgijaks naistearst, normaalset sünnitust juhib sünnitusabi arst ja ämmaemanda roll on ainult arsti assisteerimine – seda vaatamata ICM (International Confederation of Midwives) poolt välja töötatud ämmaemanda õppekava ja iseseivat praktilist tööd reguleerivatele dokumentidele kui ka Euroopa direktiividest tulenevatele nõuetele ämmaemanda õppekavale.

Praha kohtumise üks peamisi algatajaid ja kokkukutsujaid oli Zuzana Stromerova, Tšehhi Kurepesa I ämmaemanduskeskuse ämmaemand, kes tunneb tõsist muret Ida-Euroopa ämmaemanduse pärast. Tema suureks abiliseks selle koosoleku õnnestumisel oli jurist  Petra Ali Doláková, kes hoolitses päevakavade sujumise eest.

Koosviibimisel olid esindatud erinevate riikide ämmaemandad, tervishoiu valdkonnaga tegelevad juristid, inimõiguste eest võitlejad ja doulad ehk sünnitoetajad. Ida-Euroopa riikidest oldi kohal Bulgaariast, Horvaatiast, Tšehhist, Ungarist, Lätist, Leedust, Poolast ja Slovakkiast.

Esimene koosoleku päev toimus Tšehhi Vabariigi parlamendi Senatis, kus avakõne pidas senaator Jaromír Jermář (Chair of the Committee of the Senate of the Parliament of the Czech Republic on Education, Science, Culture, Human Rights and Petitions). Sellele järgnesid mitme rahvusvaheliselt tunnustatud ämmaemanda ettekanded, kus jäi selgelt kõlama, et ämmaemanda kutseala on eraldiseisev kutse, mitte õe kutse devariatsioon.

Prof. dr. Valerie Fleming, kes on töötanud WHO (World Health Organisation) õenduse ja ämmaemanduse osakonnas ning hetkel töötab ZHAEV-is (Zürcher Hochschule für Angewandte Wissenschaften), andis ülevaate ämmaemandusega seotud deklaratsioonidest ja tuletas meelde  strateegiaid, mis on kasutusel väga paljudes Euroopa riikides. Tema ettekande põhirõhk oli  heal ämmaemanda haridusel ja praktikal, mis tagab kvaliteetse ämmaemandusteenuse. Märkimisväärne oli näha tema ettekandes Tallinn 2008 harta slaidi „Tervishoiusüsteem tervisele ja heaolule“, mis näitab, et ka Eesti on ennast ämmaemanduse ja tervishoiu valdkonnas maailmakaardile paigutanud.

Veel tõstaks esile Iiri ämmaemanda Mary Higgins’i sõnavõttu, kes on ICM (International Confederation of Midwives) juhatuse liige ja esindaja Kesk-Euroopas. ICM-i peaeesmärgiks on ämmaemanduse globaalne tugevdamine. Nad on välja töötatud mitmed ämmaemanda tegevust – kaasa arvatud ämmaemandate õpet – reguleerivad dokumendid, mis toetavad ämmaemandaid erinevates riikides. Paljud need dokumendid on varasemalt tõlgitud ka eesti keelde ning kasutusel juba mitmeid aastaid.

Ettekannetest ülejäänud pooleteise päeva jooksul osalesime erinevates töögruppides ning jagasime omapoolseid kogemusi. Kui meie töögruppide eestvedajad tegid kokkuvõtteid meeskonnatöö tulemustest, milles kasutati SWOT-analüüsi, siis paigutus Eesti Vabariigi ämmaemanduse tase hindamistabeli tugevamasse ossa ja oli eeskujuks kõigile. Seda kinnitas ka pidev kontaktide vahetus meie esindajate ja erinevate Ida-Euroopa riikide vahel sooviga koostööks tulevikus.

Meil kolmel Eesti Vabariigi ämmaemandajate esindajal oli hea meel tõdeda meie edusamme ämmaemandate õppes ja praktilises tegevuses, edukat koostööd teiste kutsealade esindajatega ning Eesti Ämmaemandate Ühingu laia kandepinda.

AVP ümarlaua liige Hille Hinsberg käis aprillis OSFi toel Brasilias Avatud Valitsemise Partnerluse konverentsil. Nii ta sealt kirjutab:

Ma ei tea, kuidas on portugali keeles mañana, aga põhjamaine pedantsus saab kõvasti kannatada, enne kui avatud valitsemise üleilmne konverents  Brasiilia pealinnas lõpuks pihta hakkab – kõigest tund hiljem kui kavas. Wifi ühendus niikuinii ei toimi.

Urmas Paet koos teiste VIP-idega nagu USA välisminister Clinton ja Brasiilia president Rousseff istuvad laval paneelis. Saalis aga on end kenasti ritta seadnud neli Eesti naist, lisaks lätlanna ja leedulanna.  Kes esindab avalikku võimu, kes kodanikuühiskonda, pole üldse oluline, sest kõik ajavad ühte asja – kuidas  riigivalitsemist läbipaistvamaks ja kodanikele lähemale tuua.

Avakõned ära kuulatud, on tunne, et nüüd – kohe! – läheb maailm küll paremaks. Iga sõnumiga auväärt esinejate suust saab nõustuda:

  • Parim ravim ametnike omavoli ja korruptsiooni tõkestamiseks on see, kui  info otsuste kohta on avalikult kättesaadav ja selle kohta saab kodanik ka arvamust avaldada;
  • Mida avatumad  ja kasutajasõbralikumalt esitatud on avaliku sektori käes olevad andmed, seda võrdsemad on võimalused tegutseda  ja midagi kasulikku ära teha nii ettevõtjate, kodanikeühenduste, inimeste poolt.
  • Info avamine ei pruugi kohe äratada huvi ega tõsta ühiskonnas usaldust, küll aga toob see poliitikud mugavustsoonist välja.  Läbipaistvus tähendab seega võimu muutumist väikse otsustajateringi käest hoopis laiema ühiskondliku osaluseni.

Kogu konverentsi ajal imestan üha, kuidas kõik need kõrgetel positsioonidel riigitegelased (rääkimata Maailmapangast ja OECDst) räägivad nii enesestmõistetavalt Open Data (ava-andmete) praktilisest kasulikkusest; uutest  kanalitest, mille kaudu kodanikud riigiasjades kaasa räägiksid;  e-riik 2.0 strateegiatest;  infoühiskonna vahendite kasutamisest; et keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused tõhusamalt avalikke teenuseid osutaksid jne.

Ka Eesti teatas konverentsil oma liitumisest Avatud Valitsemise Partneluse algatusega (inglise keeles OGP ehk Open Government Partnership, vt veebist ja Facebookist), mis ühendab juba 55 riiki. Eesti on kohal sellepärast, et  meie eeskujuliku e-riigi maine ei luba meil eemal olla. Partnerluse point on see, et riik kohustub järgima ühiseid põhimõtteid ja seadma endale konkreetsed eesmärgid. Eesmärkide täitmist aga jälgib seesama rahvusvaheline seltskond, kus on kodanikuühiskonna tegelasi samavõrd kui valitsuste esindajaid.

Partnerluse sihiks on valitsemise läbipaistvus, kaasamine ja võitlus korruptsiooniga. Eesti tegevuskava, mille Riigikantselei koos vabaühendustega ette valmistas, seab esiplaanile valitsuse otsuste läbipaistvuse ja parema  kvaliteediga õigusloome, kodanikusõbralikud  ja innovaatilised e-teenused ja avaliku teenistuse ametieetika.

See viimane tundus küll algul pisut kõrvalteemana, kuna võrreldes mõne muu riigiga pole Eesti ametnikkonnal üldiselt kombeks võimu kuritarvitada. Viimasel ajal päevavalgele koorunud koid erakondade rahakappidest aga kinnitavad vajadust probleemiga tegeleda.

Eesti  tegevuskava näitab ära rea konkreetseid algatusi, millest enamik  plaaniti juba valitsuse tegevusprogrammi osana.  Esimeseks aastaks on neid rohkem kui küll. Peaasi, et plaanid ka teoks saaksid.

Eestikeelset teksti, mille kohta avalikkuselt arvamusi koguti, saab lugeda SIIT.

Ingliskeelne kava on  tervele maailmale näha OGP veebis.

Keset konverentsi  retoorikat taban end soovmõtlemiselt, mida ikkagi riik peaks tegema, et argipäevane tegevus oleks rohkem kantud avatud valitsemise vaimust?  Näiteks:

– mõtlema, kas riigiasutused ongi suutelised tootma ainult uudistevoogu stiilis „me ju räägime igal neljapäeval pressikonverentsil ära, mida valitsus otsustas“ või saaks korraldada suhtlust mitmetes kanalites, et olla inimestele lähemal ja  nende sõnumitele vastuvõtlik?

– avama oma infokapid ja andmeaidad, et lisaks ametnikele saaksid ka tavalised inimesed tulla nende sisu tuulutama ja vaadata, mida vajalikku on võimalik kogutud tarkusega peale hakata? Riigi valduses on hulk  infot; tehtud on  ka turvalise infovahetuse süsteemid,  mida praegu jagavad  asutused omavahel. Kui hea asi on olemas, siis on mõistlik seda igakülgselt kasutada ning  ühiskonnaga jagada.

– saama üle  häbelikkusest oma tööprotsessi avalikustamise suhtes. Mõttekam on vaielda probleemi olemus selgeks koos huvigruppidega, enne kui lahendused on seadusteks vormitud.

Mida kodanikuühendused omalt poolt peaks tegema? Näiteks:

– mõtlema, millist tahku riigi tegevuses on eelkõige vaja avatumalt korraldada,  kus on pidur kodaniku ja asutuste dialoogi vahel?  Just seal peaks väljendama selget nõudlust ja võtma midagi ette, et suhtlus oleks sujuvam.

Näiteks murrame meieraha.eu tiimiga juba pikemat aega pead,  kuidas riigieelarvest tekiks 400 leheküljelise pdfi asemel arvutiga töödeldav ja selle tulemusena tavainimesele arusaadav ülevaade. Et igaüks saaks aru, mida riik meie rahaga teeb.

– peaksime ka üle vaatama, mida meie enda kogemustest jagada ja mida on meil õppida teistelt. Näiteks missugused e-asjad on teistes riikides paremini korraldatud? Kuidas saaksime Eestis tehtud ägedaid lahendusi maailmas levitada?

E-valitsemise põhimõtete ja praktiliste lahendustega saab riik end arendada, kui ta otsib kiirust ja kokkuhoidu või tahab pakkuda paremaid teenuseid kodanike jaoks.

Ühendused aga võiksid leida endale tegevused, kus nad on paremad kui riik, teevad midagi teistmoodi ja ka nutikamalt.  Siin saavad laia tööpõllu need tegelased, kes häkivad, arendavad, visualiseerivad ja tegelevad andmete kaevamisega.

Avatud valitsemise meililistides kihab suhtlus, inimesed saavad virtuaalmaailmas või silmast-silma kokku, ideid lendab ja tekib üha uusi algatusi, millega saaks kasvõi kohe tegutsema hakata. Võetagu ühendust!

Eelmisel laupäeval sai piduliku punkti algatus „Teeme koos“, mis tõi poolteiseks aastaks koos õppima, ideid genereerima ja tegutsema 31 Eesti inimest siinsetest eesti- ja venekeelsetest koolidest ja vabaühendustest. Nende kogemus kõneleb selget keelt: unustage mastaapsed ja kõikehõlmavad integratsiooniprogrammid, lihtsalt tulge ja tehke midagi koos! Kirjutab Maarja Toots. 

Avatud Eesti Fondi ja Briti Nõukogu kutsel kokku tulnud õpetajad ja aktivistid läbisid 2010. aasta sügisel esmalt koolitusprogrammi, õppisid orienteeruma mitmekultuurilises ühiskonnas, vabakonnas ja projektimaailmas, seejärel aga vormisid kogutud teadmised kuueks koostööprojektiks oma koolide ja vabaühenduste vahel. Koostöö viljad on silmaga nähtavad – ühisprojektidest sündis teatrietendusi, muinasjututegelasi, kontserte ja käsitööd – aga ka veidi nähtamatumad, nagu näiteks avatumad ja õnnelikumad õpetajad, soojad sõprussuhted eri kultuuritaustaga noorte vahel, uued loomingulised impulsid ja hindamatu kogemus sellest, kuidas ühiste huvide pinnalt häid ideid teoks teha.

Võtke vabalt, tehke koos!

Mida siis koos ära tehti?

„Meie lood“. MTÜ Eesti Erinoorsootöö Ühing noOR, Tallinna Ranniku Gümnaasium, Jüri Gümnaasium

Eesti ja vene kultuuritaustaga koolide algklassiõpilased said kokku läbi rahvuslike muinasjuttude lugemise ja lavastamise. Projekti käigus toimusid kohtumised kummaski koolis ja lõpuks nukumuuseumis, kus lapsed said ise muinasjututegelasi valmistada. Eestvedajate sõnul ei olnud projektis midagi keerulist, aga just see oligi see, mis töötas. Eriti meeldejäävad olid pealtnäha märkamatud hetked projekti vältel – näiteks siis, kui vene emakeelega noortele tehti tuuri eestikeelses koolis. „Kahin käis läbi koridoride ja oli kuulda, kuidas teised õpilased uudishimulikult uurisid, et mis need vene noored küll meie koolis teevad? Siis mõistsime, et projekti mõju ulatub palju kaugemale kui vaid nende lasteni, kes otseselt projektis osalesid,“ kõnelevad nad.

„Muudatuste algus peitub iseendas“. Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasium, Mäetaguse Põhikool ja MTÜ Parim Tervis

Algatuse eestvedajate eesmärk oli ambitsioonikas: õnnelik ja oma tööga rahul olev õpetaja. Selleks toodi kokku kaheksa Mäetaguse ja Kohtla-Järve õpetajat, kes õppisid koolipsühholoogide ja MTÜ Parim Tervis abiga lõdvestustehnikaid, võtteid läbipõlemise ennetamiseks, eneseanalüüsiks ja eneseusu kasvatamiseks. Kohtumistel ei keskendutud mitte koolitöö probleemidele, vaid just osalejate eesmärkidele ja unistustele, mille igaüks sai kirja panna oma isiklikku kaustikkuse – aarete laekasse, mille juurde elus ikka ja jälle tagasi tulla. Loodi ka veebileht ja foorum, mille kaudu õpetajad saavad üksteisele ka pärast projekti lõppu tuge ja julgustust pakkuda. Vaadake ise: https://sites.google.com/site/treningi2012

„Koostöö kui väärtuskasvatuse meetod koolis“
Sinimäe Põhikool, Tallinna Tehnikagümnaasium, Jõhvi Laste ja Noorte Ärikool            

Selles projektis said noorte ühendajaks ühised väärtused. Loovtegevuse, suhtlemistöötubade, rollimängude ja ühise tegevuse looduses arutasid noored väärtuste ja sotsiaalse kaasatuse üle ning joonistasid üheskoos väärtuste puu. Projekti algatajad räägivad särasilmil, kuidas õpilased esitlesid väärtuste puud täiesti omal algatusel kahes keeles, ilma et õpetajad oleksid pidanud seda neile ette kirjutama. „Õpilaste tagasisidest tuli välja, et keel ja rahvus ei olnud mingiks takistuseks ning lisaks eesti ja vene segakeelele leidsid noored ühise keele hoopis tantsimises,“ naljatavad nad.

„Sõbrakesed“
Tallinna I Internaatkool, Kohtla-Järve Ühisgümnaasium, Õismae Kool

Erivajadustega vene ja eesti keelt kõnelevate ning vähekindlustatud peredest pärit noored Tallinnast ja Kohtla-Järvelt arendasid koostööd loomingulise ühistegevuse kaudu. „Õpetaja, kas sa saaksid palun kolm päeva tagasi võluda, meil oli niiii tore!“ meenutab Tallinna I Internaatkooli õpetaja oma kooli laste hüüdeid pärast Kohtla-Järvel toimunud kohtumise lõppu. Kuid omajagu põnev oli ka täiskasvanutel: „Olen küll venelanna ja küpsetan, aga nii suurt hulka erinevaid moose ja pannkooke ei ole ma oma elus veel näinud, kui need, mida pakkusid projektis osalejatele Kohtla-Järve lapsevanemad,“ kõlavad Õismäe õpetaja muljed. Projekt on küll läbi, aga juba juunis saavad kolme kooli õpilased Noarootsis suvelaagris kokku.

„Teeme huviringe koos“
Leisi Keskkool, Kohtla-Järve Vene Gümnaasium, MTÜ Spordiselts Halliste

Kohtla-Järve ja Leisi lapsed said kokku Mulgimaal Hallistes, vahetasid kogemusi huviringides osalemisest ja õppisid uusi oskusi kandlemängust puutööni. Veel enne aga küsitleti mõlema kooli õpilasi ja lapsevanemaid, et uurida nende huve ja vajadusi seoses huvitegevusega oma koolis. Ka Leisi lapsed kibelesid juba pärast kohtumist bussi astudes, et millal jälle, meenutab projektijuht. Projekti tulemusel on tema sõnul järjest laienenud nende õpilaste ring, kes tahavad osaleda mitte ainult oma kooli huviringides, vaid ka sedalaadi noortevahetustes. „Ühtlasi said Leisi poisid selgeks, mida tähendavad kolm maagilist tähte: B, C ja Ё,“ meenutab ta muiates.

http://teemehuviringekoos.blogspot.com/

„Kultuuride mitmekesisus on meie vaimuvara“
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium, Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium, MTÜ Vene kool Eestis               

Projekt algas küsitlusega mõlema kooli gümnaasiumiõpilaste seas, mille eesmärgiks oli selgitada välja kultuuridevahelise suhtlemise valukohad ja kaardistada nende hoiakuid. Viie intensiivse päeva jooksul osalesid õpilased loovdraama ja kunstiteraapia töötubades, õppisid läbi loomingulise tegevuse üksteist tundma ning viimasel päeval esitlesid õpitut koolikaaslastele ja teistele huvilistele. Töötubades selgus kohe, et vene emakeelega noored tahtsid tegelikult suure huviga õppida eesti keelt ja eestlased omakorda vene keelt, viimase päeva esitlustel räägiti läbisegi mõlemat. Noored ise kõnelesid kogemusest näiteks nii: „Suhtun nüüd venelastesse teistmoodi kui enne, nad on inimesed nagu meiegi : )“ – „Minu arvamus Eesti venelastest paranes oluliselt, sain juurde palju uusi sõpru.“ – „Lahe! Selliseid projekte peaks tihedamini korraldama!“

Kokkuvõtteks ja mõtteaineks aga kolm laupäevasel lõpuseminaril kõlanud seisukohta, millele kõik osalejad innukalt kaasa noogutasid:

–          Tundub, et rahvustevaheliste suhete probleeme võimendatakse Eestis üle – mine tea, kelle huvides – aga kui me saame omavahel kokku, siis neid probleeme tegelikult ei ole.

–          Rääkigem rohkem pärislugusid ja jagagem häid kogemusi – koostöö ja mõistmine sünnib just niisuguste lugude kaudu.

–          Koolitused ja koostegemine teistsuguse taustaga inimestega ei õpeta mitte ainult erinevusi mõistma, vaid panevad ka laiemas plaanis minapildi paika ja annavad julgust oma elus muudatusi teha. Nii mõnelegi osalejale andis „Teeme koos“ viimase impulsi teha teoks mõtteid, mis juba ammu meeles mõlkunud olid.