Avaliku arvamuse ja toetava poliitilise kultuuri tähtsust ei saa alahinnata. Ent seni kuni avalikkus seda häälekalt nõuda ei oska ja poliitikakujundajad näivad eelistavat eliidikeskset otsustamist, jääb kodanike ja huvirühmade kaasamine paratamatult heitlikuks ja sõltuvaks ametnike heast tahtest.

Kohustuslikuna kehtestamine looks eeldused laialdase ja järjepideva kaasamise tava tekkimiseks, et 13 hea kaasamise juhtumit kõigi ministeeriumides valmivate õigusaktide kohta ei oleks mitte märkimisväärne saavutus, vaid enesestmõistetav praktika.

Kaks aastat tagasi käis Eestis külas Soome rahandusministeeriumi nõunik Johanna Nurmi, kes ütles selgesõnaliselt – Soome ametnike ja juhtide seas ei tekkinud tõsist pühendumust kaasamisele enne kui kaasamiskoodeks kohustuslikuna kehtestati.

Üsna tõenäoliselt kehtib see ka Eesti kohta, sest olgem realistid – kuni kaasamine ja konsulteerimine ei ole kohustus, jääb see ametnikele lisatööks, millega tegeletakse ehk alles siis kui päevatöö on tehtud.

Aga loomulikult ei ole kohustuslikuks muutmine protsessi lõppsiht, vaid pigem ikka käimalükkav tõuge.

Rakendamisega ju väga selgelt piiri ei saa tõmmata. Ma ei ole üldse nõus väitega, et kaasamise hea tava kogub riiulil tolmu. See on liiga must-valge arusaam. Millal on võimalik öelda, et ” Kaasamise hea tava on nüüd täielikult rakendunud”? Ei olegi, sest tava tähendab põhimõtteid ja nende alusel käitumist. Just nimelt pidevalt tegutsemist, nagu ülalpool mainitud. Ja aeg-ajalt saab näha tulemusi ja neid hinnata.
Näiteks 13 kaasamise lugu, mis osalusveebis üleval, kirjeldavad ministeeriumite tegutsemist.

Pole olemas kontroll-küsimustikku, kuhu ametnik saaks rahuliku südamega märkida ristikesi, et tava punktid 1 – 10: täidetud. Kardan, et ei tule kunagi raportit, kuhu saaks kirjutada: kaasamise head tavad – ellu viidud! Sektorite vaheline koostöö – tehtud!

Praegu aktuaalse valimiste tava puhul panin meedias tähele, et “EMSL kinnitas, et tava rikkumise pärast kedagi karistama ei hakata”. Pigem avalikustatakse üleastujad ja neid ähvardab meediapeks.

Seega ongi üheks vahendiks, kuidas tava rakendamist saab mõjutada, ühiskonna valvelolek ja reageerimine tavade eiramisele või rikkumisele. Muidugi on ka positiivseid viise – tunnustada ja märgata seda, kui keegi tegutseb tavade kohaselt. Viimane on aga nn normaalne käitumine ja seega palju tähelepanu ei tõmba.

Mina näen peamist konfliktikohta selles, et sageli ei klaarita kohe algul – ega paraku ka mitte protsessi jooksul – ära vastastikuiseid ootusi. Nagu Sa kirjutad: “Kaasaja ja mina kui kaasatu nägime kaasamises erinevat eesmärki – üks pool ootas kinnitust oma tööle, mina nägin võimalust ammu oodatud aruteluks.”

Kaasaja ei saanud ilmselt aru sellest, et ainuüksi fakt, et ta üldse kutsus avaldama arvamust tähendab seda, et neid mõtteid ja ettepanekuid tuleb ka ära kuulata ja tagasisidet anda. Isegi kui neid kõiki pole võimalik arvestada ega olemasolevat otsust muuta.

Kaasamise raamide määramine – mille suhtes, millal ja kellelt arvamusi oodatakse – tundub mulle ka hea tava puhul kõige olulisem. Hea, et Sa sellele tähelepanu juhid.

Sellist teadlikku, osalejate suhtes hoolivat suhtumist ei saavuta paraku kohustuslikkusega. Vaid suhtumise muutumisega – mis teadagi tekib tasapisi.