Kirjutab Jevgeni Krištafovitš ühingust Avatud Vabariik, kes osales AEFi Ida-Ida piiriülese koostöö programmi toel Armeenias Jerevanis toimunud seminaril What Future for Democracy and Civil Society?
Armeenia Avatud Ühiskonna Fondi korraldatud demokraatia arendamise seminarist võtsid osa 90 esindajat 27 riigist, seahulgas Eestist. Rääkisime sellest, kuidas kodanikuühiskond võib võidelda korruptsiooniga, aidata muuta läbipaistvamaks avalikku sektorit, kaasata avalikkust otsuste tegemisse, kontrollida valimisi ja kaitsta sõnavabadust.
Armeenia osalejate mured olid seotud sellega, et vaatamata riigis kehtivale liberaalsemale põhiseadusele, pole tegelikud vabadused kodanikele eriti tunda. Konverentsiga samal ajal toimus kogunemiskoha vahetus läheduses opositsiooniparteide miiting, kus nõuti presidendi ja parlamendi tagasiastumist ning erakorraliste valimiste väljakuulutamist. Protestijad polnud nõus tunnistama eelmiste valimiste tulemusi ja nende silmis pole riigipea Serž Sargsjan ega parlament legitiimsed.
Opositsiooniliidri ja postsovetliku Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani kutsel kogunenud rahvas ei saanud oma telkilaagri tegemiseks linnalt luba. Samas pole keegi neid jõuga Iseseisvuse väljakult minema visanud erinevalt 2008. aasta märtsist, mil presidendivalimiste tulemusi mittetunnistanud aktivistide kokkupõrkes politseiga hukkus kaheksa inimest.
Ter-Petrosjani telklaager Jerevanis Iseseisvuse väljakul
Kindlasti mõjutas valitsuse käitumist mingil määral see, et samal ajal toimus Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy riigivisiit Jerevani. Kõrge külaline avas kingiks toonud Auguste Rodini skulptuuri vaid mõnisaja meetri kaugusel telklinnakust, kuid opositsiooni üritust vaatama ta ei tulnud. Asjata oodati seal ka Sarkozyga koos saabunud maailmakuulsat armeenlast Charles Aznavouri, kes on Armeenia valitsuselt saanud endale Jerevani kesklinnas kingiks majamuuseumi, mille ehitamine läks riigieelarvele maksma 1,3 miljonit eurot.
Vahetult enne Jerevani tulekut Aznavour rääkis ajakirjanikele, et Armeenia suurimaks probleemiks on maffia ja korruptsioon ning see, et inimesed on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. KA nõukogude ajal oli väljaränne Armeenia liiduvabariigist üsna kõrge ning selle tulemusel on armeenlaste suurimad diasporaad praegu on Venemaal ja Ukrainas. Pärast iseseisvuse saavutamist lahkub riigist tööotsingutele umbes 50 tuhat inimest aastas, mis tähendab sisuliselt rahvuslikku katastroofi.
Lisaks sellele on Armeenia riigil päris tõsised konfliktid oma naabrite Aserbaidžaani ja Türgiga. Olgu põhjuseks territoriaalsed vaidlused või lahkarvamused 1915. aasta genotsiidi küsimuses, aga tulemus on see, et mõlema riigiga on piir kinni ja sõda Aserbaidžaaniga ähvardab iga päev taas puhkeda.
Kas kodanikuühiskond saab aidata ka nende probleemide lahendamisel ja kuivõrd tugev saab olla rahvadiplomaatia? Eestist vaadates leidub aina vähem põhjusi, miks Armeenia ei võiks sarnaselt Georgiale või Moldovale olla meie arengukoostöö sihtriik. Kui pärast Saakašvili võimuletulekut on lääneriikide abi Georgiale mitmekordistunud, siis Armeenia ei ole nii suurt tähelepanu kunagi nautinud.
Probleemiks on muidugi see, et ametliku Jerevani poliitiline valmisolek reformideks ei ole nii suur kui Thbilisis. Ent samas kui võrrelda riiki Moldovaga või viimasel ajal reformiderajast kõrvalekalduva Ukrainaga, ei paista Armeenia olevat üldse nii hull variant. Vähemalt riik on avatud ja Valgevene või Turkmeenia-laadset diktatuuri seal ei ole. Seega on dialoogiks eeldused juba loodud.
Vastavalt Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavale 2011–2015 on Armeenia juba praegu meie riigi arengukoostöö prioriteetne sihtriik.