11.-15. aprillini viibis Avatud Eesti Fondi toel Ukrainas Dnepropetrovskis Eesti Korteriühistute Liidu nõukogu esimees Marit Otsing, kes tutvustas Eesti korteriühistuliikumise arengut viimase 15 aasta jooksul ning meie kogemusi kortermajade renoveerimisel.
Küllakutsujaks ning projekti partneriks Ukrainas oli MTÜ Promen, kelle üheks eesmärgiks on korraldada koolitusi korteriühistute juhtidele. Töiste päevade jooksul leidis aset ka kohtumine Dnepropetrovski Korteriühistute Liiduga. Arutati edasise koostöö võimalusi ning vahetati kogemusi ühistute renoveerimise osas kasvava energiahinna tingmustes. Artikkel on varem ilmunud ajakirjas Elamu.
Kirjutab Marit: Ukraina on suur ja põnev maa. Sel ajalooliselt ja kultuuriliselt rikkal maal elab 46 miljonit elanikku, Ukraina on suurim tervikuna Ida-Euroopas asuv riik. Enamik territooriumist on kaetud viljaka põllumaaga, kuigi tänastes tingimustes elab juba 75% elanikkonnast linnades. Igapäevases suhtluses on võrdselt kasutusel nii ukraina kui ka vene keel.
Mis seob aga Elamu lugejat selle suure ning rikka ajalooga riigiga? Eks ikka killuke meie ühist ajalugu – nõukogude-aegsed korterelamud.
Ukrainas on täna korterite erastamise protsess lõpusirgel. Juba on alanud ka ühistute asutamise protsess, kuid see edeneb visalt. Vastsed korteriomanikud suhtuvad umbusklikult võimalusse saada ühiselt oma koheseid investeeringuid vajava maja omanikuks.
Valitsev on suhtumine, et kui riik siiani meie majadega ei ole midagi ette võtnud, siis tehku seda vähemalt nüüd. Tehtagu maja täielikult korda, küllap moodustame siis ka ühistu ja saame edaspidi ise hakkama. Täna aga ei ole meil, korteriomanikel, renoveerimiseks vajaminevat rahasummat võimalik kuidagi leida.
Maja aga ei küsi, kes on paberil vastutav selle haldamise ja remonttööde eest. Maja laguneb ning teeb seda üha kiirenevas tempos. Nii on ka valitsus alustanud aktiivsemalt selgitustööd innustamaks elanikke ühistuid moodustama. Samuti püütakse jõudumööda maju renoveerida, kuid üksikud paigatud katused ning tihendatud vuugid jäävad siiski tilgaks meres suurriigis tervikuna.
Nagu ukrainlased ise kinnitavad, on ka nende riigis energia hind kasvanud ülemäära kõrgeks. Meie igatalviste küttearvetega võrreldes jäävad sealsed arved siiski ligikaudu poole väiksemaks. Küll aga on suhe keskmise palga ning eluaseme eest makstava summa osas samasugune kui Eestis. Keskmine inimene Ukrainas töötab 8-12 tundi päevas, et tagada oma perele võimalus elada korteris ning lubada endale luksust tasuda igakuiseid soojaarveid.
Korterelamute renoveerimiseks laenu võtmine ei ole Ukraina tänases majanduslikus olukorras tõsiseltvõetav. Pankade laenuintressid ulatuvad 16 -25 %-ni ning ühistu ei ole laenuvõtjana panga jaoks kübetki tõsiseltvõetav klient. Nii vaadataksegi aina nõudvama pilguga valitsuse poole. Lahendus on vaja leida. Ükski hoone ei ole igavene ning hooneid on Ukrainas palju.
Tihti juhtub aga majanduslikelt keerulistel perioodidel, et imelise õiena lööb üldise halluse taustal särama inimlik suurus. Nii kohtus ka allakirjutanu oma reisi jooksul paljude avara hingega ning mõtlemisega inimestega, kellel süda oma riigi ja inimeste pärast valutamas. Kohtasin tõlki, õpetajat, direktorit, taksojuhti, aktiivseid kodanikke ning ühistujuhte ja õpilasi, kelle silmad särasid ning kes nägid tulevikus helgemat silmapiiri terendamas.“ Ma lihtsat pean midagi ette võtma, et muuta elu paremaks. Teisiti ma ei oska! Mõned inimesed on loodud teerajajaks,“ andis oma elu ja ilu saladuse edasi koolituskeskuse Kolobok juhataja, kes juba 15 aastat hoolitseb noorte silmaringi ja sportimisvõimaluste arendamise eest. Matkad, reisid ja arendavad võistlused on need vahendid, millega haritakse noori ning luuakse uut Ukrainat.
Viimase kahe aasta jooksul on paljudes Ukraina koolides asutatud Euroklubid. Klubide eesmärk on tuua infot Euroopa Liidu, selle tegevuste, ülesehituse ning võimaluste kohta Ukraina noorteni ning tutvustada neile euroopalikke väärtusi. Euroklubisid veavad koolides vabatahtlikest õpetajad ning klubides käsitletakse arutelude ja loengute raaames erinevaid Euroopa Liidule ning Ukrainale ühiseid teemasid, viiakse läbi diskussioone, ning tehakse ettekandeid. Üheks euroklubide väga populaarseks saanud temaatikaks on elamuõppe tunnid (zhilizhnije uroki). Neis tundides analüüsitakse, mida ja kuidas toob endaga kaasa elamine kortermajas, kuidas jaguneb vastutus, millest koosneb igakuine arve, kuidas ja millal arvestada naabrite õigustega.
Nii riigi valitsuse kui ka haridussüsteemi tasandil ollakse ühte meelt, et noori on vaja kaasata omanikuks olemise protsessi ning tutvustada neile, mida tähendab demokraatia, otsustusõigus ja vastutus omandi eest. Täna on Ukrainas 260 euroklubi ning üha enam muutuvad elamuõppe tunnid neis klubides populaarseks. Just läbi noorte kaasamise nähakse võimalust leida uus suhtumine ning lahendused tänastele kitsaskohtadele nii demokraatia arengus laiemalt kui ka omanikuks olemise tasandil.
Veelgi enam, sama teema on leidnud laialdast vastukaja ka naaberriigis Venemaal, kus on välja töötatud elamuõppe tundide läbi viimise metoodilised materjalid õpetajatele ning ainekava. Samuti on välja antud koomiks „Inimene-omanik“ ning koolitatud elamuõppe tundide õpetajad.
Külaskäik kulunud majade ning ilusate inimeste Ukrainasse jättis kustumatu mulje. Koduriik Eesti poolt suutsime üllatada vastuvõtjaid tutvustades neile meie korteriühistute ellu viidud renoveerimistöid. Algselt hallidest tüüpmajadest tehtud „enne“ ja „pärast“ fotod, mis kompleksse renoveerimise käigus olid muutunud värvilisteks, sõbralikeks ning säästlikeks, andsid Ukraina kolleegidele mõtlemisainet ning nagu nad ise ütlesid, „lootust, et see on võimalik“.
Vastukingina aga saime ülevaate austusväärsest tööst, mis on Ukrainas ning ka Venemaal tehtud noorte kaasamiseks ja koolitamiseks. See tee on Eestis veel käimata. Kuid selge on, et noorte inimeste aktiivsem kaasamine elamuvaldkonda on ka siin vajalik. On ju tänased noored need, kes võtavad 10, 15 või 20 aasta pärast üle vastutuse meie kodude hea käekäigu eest ning seda vastutust saab õppida kandma juba täna.
