Kirjutab Mari:
Loetud päevad tagasi väisas Eestit Alec Ross – mäletate, see mees, kelle tegemistel USA avatud valitsemise tippasjatundja Phil Noble soovitas kindlasti silma peal hoida, pannes ta tähtsuselt ühte patta näiteks Google+i, ushahidi.com ja Wikileaksiga ? Ühtlasi on ta ka isik, kellel on Twitteris üle 375 000 jälgija (ja kes ise hoiab silma peal…..107-l inimesel:)
Kuna Alec Rossi auditoorium oli olude sunnil väike nii Välisministeeriumis kui teisipäeval e-Riigi Akadeemia korraldatud päevasel seminaril riigiasutustest sotsiaalmeedias, siis reastan mõned mõtted, mis õhku paisati:
Kõige enam vast jäi kõlama mõte, et inimene ei taha suhelda institutsiooni, vaid inimesega. Teisisõnu, kui (riigi)asutus on otsustanud sotsiaalmeedias toimetada, siis peaks ta seda tegema samamoodi nagu lõviosa teistest kasutajatest ehk inimesed. Inimesed räägivad inim- ja mitte bürokraatiakeeles, inimesed jagavad oma Facebooki seinal emotsioone ja seisukohti, kui neile miski korda läheb või hinge täis ajab, inimesed reeglina ei vaiki, kui keegi nendega suhtleb, vaid annavad tagasisidet – umbes selline võiks olla inimnäolise institutsiooni suhtluspõhimõtete ABC. Tagasisidet ei tohi karta ning sellega tuleb arvestada, et see aga kahepoolselt töötaks, siis peab võimukandja sellest ka reaalselt huvitatud olema. Inimesed ei viitsi sageli ka lihtsalt infot vastu võtta, pigem mõjub see tapeedina ja seetõttu võiks olla olemas ka mingi osaluskomponent – näiteks võib tuua kas või veebikonstaabli, kes on Facebookis olemas ja kellelt oma küsimustele jooksvalt vastuseid saab.
Kuna Alec Ross tormas pärast enda ettekannet kohtuma president Toomas Hendrik Ilvesega (millest ta ka muidugi juba jõudis säutsuda: Very positive, wide-ranging discussion with #EstoniaPresident Ilves and @Amb_Mikere #netfreedom, #opengov, regional issues and more.), jätkus seminar ilma tema osaluseta, kuid peab ütlema, et igati tasemel – tempo oli valitud hea, enesekordamiseks polnud aega, vaatepunkte oli piisavalt.
Kuna jutt keskendus riigiasutuste tegevusele sotsiaalmeedias, kerkis kohe üles ka identiteetide küsimus – mil määral, kuidas ja kas üldse on vaja lahus hoida oma isiklikku ning ametiisiku-mina? Nagu mõned aastad Põhja prefektuuris töötanud ja praegu Kaitsepolitsei pressiesindaja ametit pidav Harrys Puusepp eluliseks näiteks tõi, ei mõjuta mõne aasta tagune juhtum, kus bikiinides naispolitseinik politseiauto taustal poseeris ja neid pilte oma Facebooki profiilil jagas, kuidagi tema ametioskusi, küll aga mainet ja tõsiseltvõetavust. Ometi oli sümpaatne kuulda, et käskimise-poomise-laskmise asemel tahavad korrakaitsestruktuurid pigem suunata oma töötajate isiklikku ja konteksti hoomavat sisekompassi, kui et riigiteenistujaid mingite karmide reeglitega piirata. Samamoodi küsis ka Praxise nõukogu esimees Daniel Vaarik: kuidas peaksid inimesed õppima avatud keskkonnas käituma, kui me ei lase neil seda teha? Ametnik võiks ja peaks rääkima sotsiaalmeedias oma nime all, kuid juhinduma sotsiaalmeedias avaliku teenistuse eetikakoodeksist, arvas Martin Jaško Riigikantseleist. Arvatavasti oleks ka enamus ametnikest sellega nõus, aga paljud (veel praegu?) seda ilmselt teha ei julge.
Keegi Riigi Infosüsteemide Arenduskeskusest tõi kohe näite ka erinevast põlvkondadevahelisest suhtumisest, kus piire selle vahel, mis avalik ja isiklik, tajutakse täiesti erinevalt. Ja ega me päris täpselt ei tea, mis saab siis, kui internetti ja sotsiaalmeedia ajastusse sündinud inimesed ise juhikohtadele saavad ning kuidas oma avalikku profiili kujundavad.
Kriisisituatsioonides töötab sotsiaalmeedia riigi abilisena siis, kui need kanalid on juba varem sisse töötatud – heaks näiteks tuhapilve juhtum, kus välisministeeriumi kommunikatsioon tõesti töötas. Kui neid kanaleid hakatakse alles jamade tekkides sisse söötma, siis ei tasu mingit edu loota. Mõnes kohas aga jääb põhimõtteliselt hea idee või teostus pidama lihtsalt kehva leidmise taha – siin tuli juttu Justiitsministeeriumi ajaveebist või foorumini jõudmisest Justiitsministeeriumi koduka kaudu. Paljudel ministeeriumidel puuduvad esilehel viited neile sotsiaalmeediakanalitele, mida kasutatakse ja osale.ee’le pole neist eriti keegi viidanud.
Jutuks tuli ka Eesti Panga nõukogu liikme Valdo Randpere skandaalne säuts, mis ütles uueks Eesti Panga presidendiks Ardo Hanssoni veel enne, kui selle kohta oli tulnud ametlik teade. Sarnaselt politseniku-näitele pole siingi küsimus selles, et “sotsiaalmeedia on paha” või “uus tehnoloogia on süüdi”, vaid inimeste enda käitumisnormides ja kui vaja, siis kokku lepitud reeglites.
Viimaks räägiti ka formaadi paidlikkusest – sageli on inimestel tunne, et kui ollakse sotsiaalmeediasse sisenenud, siis tuleb pidevalt midagi postitada. Blogi, Twitter või Facebook vms pole aga ajaleht, mis peab minema kindlaks ajaks trükki – nii et öelda tuleks siiski siis, kui on, mida. Liigne säutsumine või postitamine mõjub juba spämmina ja seetõttu pigem eemalepeletavalt.
Mulle aga tundub, et kõigist neist nõuannetest pole mingit erilist kasu, kui inimene ise end sotsiaalmeedia keskkonnas mugavalt ja enesekindlalt ei tunne. Kui sind ikka ei huvita teistega võrdsetel alustel suhtlemine, siis ei maksa ka mingit püsivamat huvi eeldada.
Sotsiaalmeedia seminari slaidiesitlused on kättesaadavad SIIT.
