Kirjutab Kadri:
2007. aastal kuulutas ÜRO Peaassamblee 15. septembri rahvusvaheliseks demokraatia päevaks, millega kutsutakse üles kõiki maailma kodanikke teadvustama demokraatia olemust – inimõiguste austamist, läbipaistvat ja seaduslikku valitsemist, tugevat kodanikuühiskonda ja sõnavabadust. Kõik need on olulised väärtused, millele inimesed üldiselt kipuvad mõtlema siis, kui nende õigusi on märkimisväärselt piiratud, hoopis ära keelatud või kui on tegemist esimese kursuse üliinnukate riigiteadlastega. Seda, et demokraatia erinevatest tahkudest saab köitvalt rääkida ka koolitunnis, näitas hästi Avatud Eesti Fondi 12.-23. septembrini kestnud laiendatud demokraatia nädal.
Kahe nädala jooksul käisid erinevad inimesed, kelle igapäevatöö on seotud eelnevalt mainitud väärtuste eest seismisega, arutlemas keskkooliõpilastega ühiskonna toimimise ja kaasaegse demokraatia põhialuste üle. Vesteldi koolidemokraatiast, demokraatia avaldumisest igapäevaelus – näiteks perekonnas ja kodukohas – , arutleti teiste riikide abistamise vajaduse ja arengukoostöö üle, räägiti sõnavabadusest, vähemuste õigustest, maailma ja Eesti poliitilistest probleemidest. Nädala esinejate seas olid näiteks poliitikaekspert Agu Uudelepp, ühingu Avatud Vabariik juht Jevgeni Krištafovitš, inimõiguslased Lisette Kampus ja Helen Talalaev, politoloog Mari-Liis Jakobson, koolitaja Siiri Liiva, Riigikogu liige Andres Herkel, ajakirjanik Janek Luts, kolumnist Roy Strider ja Avatud Eesti Fondi oma eksperdid Kelly Grossthal ning Maris Jõgeva.
Kokku osales demokraatia nädala tegevustes 25 kooli üle Eesti, oli väikseid maakoole (tere, Olustvere!) ja suuri koole, kus erinevate paralleelklasside märgistamiseks tuleb kasutusele võtta pea kogu tähestik. Oli nii eesti kui vene õppekeelega koole. Sama eriilmelised kui osalevad koolid, oli ka formaat, mida esinejad koos noortega rakendasid, kuid lühidalt võib öelda, et toimusid loengud, vestlusringid ja rollimängud.
Süvaanalüüsi demokraatia arusaamadest Eesti koolis selle projekti põhjal ei avaldaks, aga mõningaid järeldusi nende kohtumiste põhjal, kus osales ligi 1000 noort, julgeks teha küll. Selgus, et vastust küsimusele, mis on demokraatia, teab koolilaps nagu korrutustabelit – see on loomulikult rahvavõim. Selles aga, kuidas ja kes seda võimu siis teostama peaks, on üksmeelt saavutada palju keerulisem. Demokraatia puhul toodigi välja pigem õigused nagu sõna- ja usuvabadus, aga vähem oluliseks peeti kohustusi ja vastutust, mida demokraatia seab, kasvõi näiteks valimistel osalemise kaudu. Mõnes kohas arvati, et paljudes probleemides, mis koolis peavalu valmistavad, saaks abiks olla just õpilasesindus, millel muidu erilist funktsiooni ei nähtud. Paraku jäi küsimuseks, kes sinna esindusse siis kuuluda tahaks…Mõnes kohas oli õpilastes tunne, et isegi kui nende arvamust on küsitud, ei ole sellega pärast arvestatud ja seetõttu on soov koolielus kaasa rääkida üsna ahtaks muutunud ning ega kool olegi see koht, kus demokraatiast lähtuvalt saaks otsuseid teha.
Rohkem kui demokraatia ajalugu (vt. Demos ja kratos) innustas noori kaasa mõtlema esineja isiklik kogemus – olgu selleks siis avalik seisukohavõtt, kodukoha arendamine või protsessides kaasa löömine riiklikul või rahvusvahelisel tasandil. Mida usalduslikum õhkkond, seda isiklikumad olid ka küsimused ning au esinejatele, kes neile vastata püüdsid. Kuidas lahendada ühe koolitunniga noore mure, kes uurib, kuidas muuta sallivamaks oma vanemaid?
Lisaks osalenud noortele ei saa unustada ka õpetajaid, kes nende teemadega kokku puutuvad. Üks õpetaja tõi esile, et kuigi tundides toetab väga noorte analüüsioskuse arendamist, ei ole ta varem mõelnud selle peale, kas õpilastest kooli lõpetamise järel saab ka aktiivne ühiskonna liige või kui aktiivselt nad üldse ühiskonna asjades osalema hakkavad. Koolis toimunud arutelu pani teda selle peale mõtlema – nii et esinejatel väljastpoolt kooli oli uut mõtteainet pakkuda ka õpetajatele. Mitmed õpetajad hindasid kõrgelt seda, et rollimängude ja vestlusringidega tulid kaasa ka need noored, kes tavatunnis üritavad ennast võimalikult märkamatuks teha.
Veelkord suur tänu koolidele ja õpetajatele, kes AEFi pakutud esineja külla kutsusid! Tore, et õpetajad ei karda käsitleda väga erinevaid teemasid ja soodustavad sõnavabadust ja vaba mõttevahetust meie koolides. Eesti õpetaja tahab ühiskondlike muutustega kaasas käia, Eesti õpetaja on uudishimulik, avatud meelega ning nagu Eesti õpilanegi, ei taha teiste poolt välja pakutud valmis lahendusi, vaid ise nendeni jõuda.
